2. osa ilmub lähiajal
Globaliseerumise uurimisele pühendunud Ameerika majandusteadlane Patrick Wood avab koroonasulgude käigus ülemaailmselt kehtestatud elanikkonna kontrollimise protsesse. Woodi hinnangul on tegemist mitte ajutise olukorraga, vaid “uue normaalsuse” kehtestamisega, mille keskmes seisab inimeste autonoomia ja vabaduse täielik tühistamine läbi meetmete, mis kõigest paarkümmend aastat tagasi olid valitsetavatele vastuvõetamatud ning valitsejatele tehniliselt teostamatud. Wood on veendunud, et dehumaniseerunud kontrollühiskonna kehtestamist on võimalik peatada, ent üksnes läbi sõnavabaduse praktiseerimise ning kodanikujulguse, mis julgeb seista inimõiguste ja vabaduste kaitsel.
Globaalne coup d’État
Juba 2020. aasta jaanuaris, kui COVID-19 pandeemia alles algas, jälgisin ma Inglismaal hoolega organisatsioone ja ülikoole, mis tegelesid aktiivselt üle kogu maailma paanika külvamisega. Huvitaval kombel domineerisid neis samad persoonid, kes olid silma paistnud põhiliste kliimaaktivistidena – samad inimesed, sama käitumine, samad programmid – nad vahetasid kliimapaanika külvamise sujuvalt pandeemiahüsteeria vahtu kloppimise vastu.
Ma aimasin toona, et toimumas peab olema midagi väga suurt, ja ma ütlesin peaaegu kohe, et see, mis aset leiab, pole sisuliselt midagi muud kui tehnokraatide (ülemaailmne) riigipööre. Ma ennustasin oma esimeses raamatus, et millalgi saabub päev, mil tehnokraatidel on õnnestunud ellu viia piisavalt suur osa oma eesmärkidest, et mäng sisuliselt lõppenuks kuulutada. Kui viimane trumpkaart on sinu kämblas, on võit sama hästi kui sinu – sul pole vaja teha muud, kui oma kaardid lihtsalt välja käia.
Minu nägemuses saabus see hetk 2020. aasta jaanuaris. Ei, ma ei ole prohvet. Asi on lihtsalt selles, et tehnokraadid töötavad samamoodi nagu insenerid ja teadlased. Inimesed, kes on sellise distsipliini kasuks otsustanud, ongi tavaliselt väga distsiplineeritud – nad koostavad kõige kohta eesmärkide analüüse. Kui keegi käib mingi projekti välja, siis insener võtab esimese asjana paberi ja pliiatsi ning paneb kirja kõik, mida tuleks korda saata, milliseid ressursse selleks vaja on, milline keskkond peab olema ning kuidas lõpuks aru saadakse, et ollakse valmis viimaseks katsetuseks.
Insenerid sedasi töötavadki ja kui tehnokraadid on aset leidva globaalse võimupöörde taga, siis võib eeldada, et neil on olemas mingi nimekiri kõigest, mida tuleb saavutada, et seda ellu viia. Oma nimekirjas saavad nad sedasi järjest ridu läbi kriipsutada ning lõpuks nentida, et asi on tehtud, mäng on võidetud.
Tänapäevased (globaalselt integreeritud) tarneahelad hakkasid välja kujunema 1970. aastatel, kui toimus liikumine niinimetatud vastastikuse sõltuvuse suunas, kuhu juhtisid meid David Rockefeller ja Zbigniew Brzezinski.
Ma ei ole mõistagi ainus, kes sellest kõigest räägib. Autorid üle kogu maailma on hakanud aina rohkem kirjutama sellest, kuidas sisuliselt on aset leidnud globaalne coup d’État. Ainus probleem on selles, et inimesed ei suuda veel välja mõistatada, kes on selle taga. Kui sa Normandia dessandi ajal maabud, aga ei tea mitte midagi: et toimub sõda, kes sõdivad, kes su vaenlased on või millist vormi nad kannavad, siis sel ajal, kui sa rannal seisad ja üritad aru saada, kes su vastased on ja mille üle üldse sõditakse, jõutakse sind juba maha lasta.
Neljas tööstusrevolutsioon ja “suur lähtestamine”
Kui vaadata väiksemaid trende, mille all ma pean silmas selliseid nähtusi, mis ei ole eesmärgid omaette, vaid pigem sümptomaatilised, siis näiteks robotid ja muud sarnased automatiseerimise vahendid on kindel märk sellest, et tehnokraadid on toimuva taga ja pakuvad välja lahendusi, mida keegi isegi palunud ei ole. See annab kindlasti suure löögi noortele, kellel ei ole enam võimalik leida oma esimest töökohta kasvõi McDonald’sis lihtsalt sellepärast, et burgerid pannakse kokku masinate poolt ja inimest ei ole sinna enam vaja.
Nagu me uudistest näeme, muutub olukord tarneahelatega iga kuuga aina hullemaks. Laeva on tekkinud mõrad ja vesi on hakanud sisse voolama. Aktsiaturud teevad aina uusi ja uusi rekordeid, hoolimata sellest, et surve muutub varsti paratamatult väljakannatamatuks, lennutades kõik vastu taevast.
Ma tahaksin tegelikult hüpata neljanda tööstusrevolutsiooni juurest üle “suure lähtestamise” agenda juurde ja rääkida Maailma Majandusfoorumist, kuna on selge, et see seltskond on toimuvaga tihedalt seotud. Nad ei pruugi kõik olla asjasse pühendatud, aga osa sellest seltskonnast kuulub kindlasti globaalse coup d’État organiseerijate hulka. See on teatud mõttes sarnane 1973. aastal [David] Rockefelleri ja [Zbigniew] Brzezinski loodud Trilateraalse komisjoniga. Komisjoni valiti väga spetsiifiline grupp inimesi – sinna kaasati meediaettevõtteid, õigusbüroosid, rahvusvahelisi korporatsioone ja tipp-poliitikuid. Nad viisid oma plaanid ellu ja seejärel pugesid sisuliselt peitu, et keegi ei saaks nende kokku sepistatud plaanidest teada.
1973. aastal, mil loodi trilateraalne komisjon, varjasid (globalistidest tehnokraadid) end. Täna aga enam mitte… Nüüd me näeme väga sarnast gruppi inimesi tegutsemas Maailma Majandusfoormil, aga kuna nende visioon on nüüd väga kindlalt paigas, siis on neil võimalik üsna avalikult tegutseda ja varjamatult kirja panna, mida nad teha plaanivad. Tänu sellele ei tule meil enam arvata, mis toimub, vaid me võime sellest lihtsalt lugeda, sest Maailma Majandusfoorum juhib suure lähtestamise ja “ehita tagasi paremini” agendasid.
Mis sellest kõigest lõpuks sünnib pole midagi muud kui teaduslik diktatuur, kus sinu elu on iga viimse kui detailini kontrollitud ja sul endal ei tule sisuliselt ühtegi otsust vastu võtta.
On aga üks oluline detail, mis jääb tähelepanuta: kapitalism ja vabaturumajandus annulleeritakse, sest “suur lähtestamine” ei suuda ilma selleta „paremini tagasi ehitada”. Praeguse majandussüsteemi lammutamine on selle kõige eelduseks. Sama stsenaarium eksisteeris 1930. aastate suure depressiooni ajal, kui tehnokraatia idee esimest korda tekkis. Pärast 1929. aasta langust oli USA 1932. aastaks vajunud suuremasse majanduslikku meeleheitesse kui eales varem: inimesed seisid järjekordades, et saada süüa ja töötutoetusi, nad surid haigustesse, sest nad ei suutnud ravi eest maksta. See oli kohutav aeg ning sel ajal loodigi tehnokraatliku, ressursipõhise majandussüsteemi mudel, sest usuti, et endine majandussüsteem on maani maha põlenud ja neil tuleb parem asemele ehitada.
Kapitalism ja vabaturumajandus on nagu maailma kõige suurem laev – see ei suuda väga kiiresti suunda muuta ega ka põhja minna. See on pärast suurt depressiooni üle elanud teise maailmasõja ning kümnendite jagu tõuse, mõõnu ja kriise, ent endiselt pinnale jäänud. Ma usun, et tehnokraadid on nüüdseks juba pikka aega olnud tüdinenud sellest “vabaturumajanduse koletisest” ning tahavad sellest ühel hetkel vabaneda, et seada üles “ressursipõhise majandusmudeli”, mida osad nimetavad ka “roheliseks majanduseks”, mõned “jätkusuutlikuks arenguks”, mõned aga “neljandaks tööstusrevolutsiooniks”. Mina nimetan seda tehnokraatiaks, aga nimetus ei omagi tegelikult mingit tähtsust, sest oluline on vaid lõpptulemus – vanast vabanetakse ja uus ehitatakse asemele.
Üks võimalik „must luik” on globaalne finantsvõrgustike kollaps, mis hiljaaegu Iisraelis läbi mängiti.
Tulles tagasi selle juurde, kust ma alustasin, siis see, mis praegu toimub, on globaalse majandussüsteemi lämmatamine. See on samavõrra ilmne nagu nina su enda näol – kui sa seda korra näed, siis on raske seda enam mitte märgata. Kuidas on siis võimalik, et pärast kolme aastat on igal pool üldine suhtumine valdavalt (koroona) sulgemiste-meelne? Miks inimesed sellega ikka veel kaasa lähevad, kui nad teavad, et see hävitab nende ettevõtteid? Paljud on läinud pankrotti, sest neile öeldakse, et nad ei ole „vajalikud”. Inimene teeb 20 aastat tööd, et oma ettevõtet üles ehitada, ja siis kõnnib lihtsalt minema? Inimesed ei tohiks lasta oma elutöid sedasi hetkega hävitada. Nüüdseks on üle kogu maailma hakatud rääkima sellest, et kapitalism ja vabaturumajandus on tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Ma arvan, et see peab paika üksnes juhul, kui neil lastakse võimupööre segamatult lõpule viia. Kõige olulisem märksõna ongi siinkohal „segamatult”.
Majandussüsteemi hävitamine
Me oleme lõppmängule väga lähedale jõudnud. Tulevikku ette näha ei saa, mistõttu on võimatu ennustada, et näiteks esimesel märtsil kindlasti juhtub midagi. Samas on selge, et lähiajal võib aset leida mõni „must luik” tüüpi sündmus, mis laeva kõige täiega põhja laseb.
2020. aasta keskel kirjutasin mõned artiklid, milles analüüsisin kahju, mida toona globaalsetele tarneahelatele põhjustati. Tänapäevased (globaalselt integreeritud) tarneahelad hakkasid välja kujunema 1970. aastatel, kui toimus liikumine niinimetatud vastastikuse sõltuvuse suunas, kuhu juhtisid meid David Rockefeller ja Zbigniew Brzezinski. Toona puudus tegelikult vajadus sellise sõltuvuse järele, aga siis kinnitati, et see on tee tulevikku ja et neid tuleks usaldada. Trilateralistide idee seisnes selles, et kõik maailma majandused tuleb omavahel ühendada, et tulevikus sõdu ära hoida, sest kui kõik on kõigist sõltuvad, siis keegi lihtsalt ei saa endale sõjapidamist lubada. Seda eesmärki loomulikult ei saavutatud.
See, mis aset leiab, pole sisuliselt midagi muud kui tehnokraatide (ülemaailmne) riigipööre.
Küll aga pani vastastikune sõltuvus aluse globaalsetele tarneahelatele, mis maailmas praegu eksisteerivad. Tegemist on globaliseerumise alustalaga, mis pandi paika 1970ndatel ja jätkati kuni vähemalt 2010. aastani. Tarneahelad muutusid aina täpsemaks, kuni tootmine hakkas toimuma sisuliselt minuti täpsusega, mis tähendab, et meie vastastikusele sõltuvusele tugineva globaalse majandussüsteemi toimimine sõltub omakorda sellest, kas tarneahelad toimivad nii, nagu peab.
Kui 2020. aasta keskel tekkisid esimesed probleemid tarneahelatega, siis oli minu jaoks selge, et oleme katastroofi äärel, sest kui tarneahelad kokku kukuvad, kukub kokku ka maailma majandus. Seda kõike tänu globaliseerumisele. Ja nagu me uudistest näeme, muutub olukord tarneahelatega iga kuuga aina hullemaks. Laeva on tekkinud mõrad ja vesi on hakanud sisse voolama. Aktsiaturud teevad aina uusi ja uusi rekordeid, hoolimata sellest, et surve muutub varsti paratamatult väljakannatamatuks, lennutades kõik vastu taevast.
1973. aastal, mil loodi trilateraalne komisjon, varjasid (globalistidest tehnokraadid) end. Täna aga enam mitte…
Me ei oska täpselt ennustada, millal turgudel jaks otsa saab ja tõusev trajektoor muutub vabalanguseks või mis saab meie toiduahelast, mille kaudu me samuti üksteisest sõltuvad oleme. Selge on aga see, et olemasoleva süsteemi lammutamine oli osa COVID-19 agendast – hirmutame inimesi, et nad ei julgeks tööle minna, et laevad, rongid ja rekkad jõude seisaksid. Sedasi vabanetakse väikestest ettevõtetest, et tarneahela väiksemad osad saaks konsolideerida suurte korporatsioonide alla. Antud protsess on „pandeemia” algusest alates käima lükatud ja kogu süsteemi nii hapraks muutnud, et nüüd võiksime juba mis tahes päeval hommikul ärgata uudise peale, et “suur pauk” on lõpuks kärgatanud.
Mis saab edasi?
Kui minna ajas natukene tagasi ja lugeda ÜRO esialgset “Agenda 21” dokumenti, aga ka 2030 Agendat, uut linnade agendat (New Urban Agenda) või muid sarnaseid dokumente, millega ÜRO pärast oma suuri konverentse lagedale on tulnud, siis need annavad üsna hea ettekujutuse, millises suunas kogu protsess kulgeb. Näiteks on palju räägitud toidust ja sellest, kuidas meie toitumine peab muutuma ja kuidas veiseliha steigi asemel tuleb meil peagi leppida putukatest saadud valguga. Räägitud on ka sellest, et kõik autod peavad teedelt kaduma, kuidas aastaks 2030 tuleb saavutada süsinikuneutraalsus ning isegi golfiväljakutest tuleb lahti saada. Välja on pakutud ka personaliseeritud maksusüsteeme, mis võtavad arvesse indiviidi harjumusi ja eluviisi, näiteks seda, kas tal on kodus tohutult vett raiskav bassein või muud seesugust.
On aga üks oluline detail, mis jääb tähelepanuta: kapitalism ja vabaturumajandus annulleeritakse, sest “suur lähtestamine” ei suuda ilma selleta „paremini tagasi ehitada”.
Selle kõigega on juba aastakümneid tegeletud, vähemalt 1992. aastast saati. Ma olen seda alati vaadelnud kui eelmängu sellele, mis nüüd ees seisab, sest need ideed üksi pole olnud piisavad, et inimesi marru ajada, kuid on ometi aidanud inimestel harjuda mõttega sellest, mis meid ees ootamas on, sest just sinna oleme me teel.
Naerdi ju alguses ka kliimaaktivistide üle, kes väitsid, et kõik jäämäed sulavad ära ja merevee tase tõuseb, et kogu inimkond peab oma eluviiside arvelt ohverdusi tegema ning vähem tarbima ja lapsi saama. ÜRO abiga aga leivisid need ideed üle kogu maailma nagu umbrohu seemned. Tänu sellele on täna juba võimalik uudistest lugeda, et Ühendkuningriigis plaanitakse kaotada autode eraomandisse kuulumine.
Sellelaadseid ideid levis palju, aga isegi kui kõik need ideed kokku panna, ei saaks öelda, et see kujutaski endast radikaalset ühiskondliku korra ümberkorraldust. See oli üksnes eelmäng, et valmistada inimkonda ette päevaks, mil revolutsioon tõepoolest aset leiab, ja ma olen kindel, et 2020. aasta jaanuaris just see juhtuski. Usun, et see oli hetkeks, mil otsustati, et nüüd on aeg küps kõik maatasa teha. “Ehita tagasi paremini” agenda (Build Back Better Act) on üksnes selle kõige järelm. Mis sellest kõigest lõpuks sünnib pole midagi muud kui teaduslik diktatuur, kus sinu elu on iga viimse kui detailini kontrollitud ja sul endal ei tule sisuliselt ühtegi otsust vastu võtta.
Järgmine suur kriis
Iseasi on see, kas kõik realiseerub nüüd järgemööda ja ees ootab ainult allakäigutrepist laskumine või toimub vahepeal ka mõni „valge luik” tüüpi intsident – mingi sündmus või positiivne tagajärg sellele, mis praegu toimumas on. Ma ei hellita selles osas just kuigi palju lootust, aga kindlasti on see võimalik, ehkki „musta luige” stsenaarium tekitab minus palju rohkem muret.
Kuidas on siis võimalik, et pärast kolme aastat on igal pool üldine suhtumine valdavalt (koroona) sulgemiste-meelne? Miks inimesed sellega ikka veel kaasa lähevad, kui nad teavad, et see hävitab nende ettevõtteid?
Üks võimalik „must luik” on globaalne finantsvõrgustike kollaps, mis hiljaaegu Iisraelis läbi mängiti. Ma usun selle toimumist sama palju, kui ma uskusin seda, et meid tabab viirus, mis tapab kogu maailma, aga seda simuleeritakse samamoodi nagu Event 201 raames 2019. aasta oktoobris stimuleeriti globaalset pandeemiat. Keegi ei pööranud Event 201-le tähelepanu, sest see oli suvaline kuskil vaikselt läbi viidud stsenaariumi lavastus, aga kui sellest pärast COVID-19 pandeemia algust teada saadi, siis oli reaktsioon loomulikult teine. Kõik toimuski ju täpselt nii, nagu seal läbi mängiti.
Umbes kuus kuud tagasi hakkasid levima jutud, et järgmine suur kriis saab olema seotud interneti ja finantssüsteemidega. Kogu globaalse tarneahela selgroog ongi internet, kõik sõltub selle korrektsest toimimisest. Kui näiteks California osariik kaotaks 12 tunniks ligipääsu internetile, siis ei oleks suletud mitte üksnes kõik pangad ja sularahaautomaadid, vaid ka toidupoed ei saaks aktsepteerida kaardimakseid. Inimesed aga ei kasuta enam sularaha. Samuti ei saaks kaupade tellimusi vastu võtta ja tarnijatele edasi saata, sest see kõik toimub meilitsi. Ülekandeid ei saaks teha, sest ka selle jaoks on vaja internetti. See tähendab aga, et kogu majandustegevus seiskuks täielikult.
2. osa ilmub lähiajal