AudioSuur luguÜhiskond & kultuur

Massipsühhoos ja koroonapandeemia

See artikkel on ka audio versioonis:

Vähem kui 2 aasta eest tänase päeva reaalsust kirjeldades oleks enamus inimesi pidanud ülemaailmselt kehtestatud “uut normaalsust” mitte üksnes ebanormaalseks, vaid ratsionaalsetest inimestest koosnevas ühiskonnas võimatuks. Ometi on ebanormaalne normaalseks ja võimatu võimalikuks saanud. Enamus ühiskonnast on muutunud “uue normaalsuse” akolüütideks, varemalt ettekujuteldamatu elukorralduse heausklikeks järgijateks, samas kui teine osa vaatab toimuvat pealt justkui reaalsuseks saanud luupainajat, millest sooviks virguda, ent ei saa. Massiivne lõhenemine ennustab koletuslikke tagajärgi, mille laadseid inimkond on ka varem kogenud, ent üksnes lokaalsel, mitte globaalsel skaalal.

Kuidas tekkis faktidest, loogikast ja proportsioonitajust täielikult võõrandunud ja üha suuremasse türanniasse kalduv “uus normaalsus”? Kuidas on ühiskonna hulluks minemine võimalikuks osutunud minevikus ning milline saatus ootab meid ajaloo õppetundide kohaselt antud teekonnal edasi sammudes? Kuidas on võimalik, et intelligentsed inimesed näivad olevat mõtlemisvõime kaotanud? Miks on julgeid vastuhakkajaid sedavõrd vähe? Nendele küsimustele pakub vastuse Belgia psühholoogi Mattias Desmeti uurimus, mille põhipunktid on kokku võetud järgnevas.

Adrian Bachmann

Masse ei veena faktid, isegi mitte leiutatud faktid, vaid üksnes selle süsteemi järjepidevus, mille osalised nad oletatavasti on.

Hannah Arendt

Millest see tuleneb, et esitades ümberlükkamatuid fakte, kohtuvad need ka tarkade inimeste silmis üksnes tühja pilguga?

John Waters tutvustas artiklis Covidi totalitarism: vea jumalikustamine Genti Ülikooli kliinilise psühholoogia professori Dr Mattias Desmeti tööd. Dr Desmet on Watersi hinnangul „kõige artikuleeritum hääl, mis kõneleb kõige selgemast ja kurjakuulutavamast ohust, milleks on varem demokraatlike valitsuste agressiivseteks jõukudeks muutumine”.

Dr. Desmet tõdeb, et suurem osa maailma rahvastikust on hetkel langenud teatud laadi loitsu alla – see ei ole loits mitte klassikalises tähenduses, vaid fenomen, mida Dr. Desmet nimetab „massiformatsiooniks“. Selle termini võttis esimesena kasutusele prantsuse filosoof Gustave Le Bon oma raamatus „Hulkade psühholoogia“ (eesti keeles ilmunud 1936 ja 1991) 19. sajandi lõpupoolel.

* Massiformatsiooni on tõlgitud eesti keelde ka “kollektiivse hingena”, mille kohta Le Bon tõdeb järgnevat:  “Kollektiivses hinges inimeste intellektuaalsed võimed ja järelikult nende isiksus kaob. Mitmekesine upub ühetaolisse. Hulgas ei saa kuhjuda mõistus, vaid ainult keskpärasus… Hulk on anonüümne – seega vastutamatu… Ühtlasi on hulk intellektuaalselt madalamal üksikisikust… Hulgas olles kaob vaatlemisvõime ja kriitiline meel.”

Inimesed on muutunud täiesti ükskõikseks nii omaenda kui ka kaasinimeste kannatuste suhtes.

Massiformatsioon on nähtus, kus individuaalne isiksus kaob ning inimese individuaalne mõtlemisvõime asendatakse grupi meelsusega; ajutegevus asendatakse refleksidega. Nende muutustega võivad kaasneda paremad või halvemad nähtused, tavaliselt halvemad – sellistel gruppidel on „üldiselt kalduvus destruktsioonile“.

„Hulkade ülemvõim,“ kirjutas Le Bon, „viitab tsivilisatsiooni surmatõmblustele.“ Tsivilisatsioonini tõusmine on indiviidide poolt käivitatud ja edasi arendatud intellektuaalne protsess; tsivilisatsiooni langus on aga kiini jooksev kari, mis sõgeduses oma huku suunas tormab. „Hulgad on kasulikud üksnes hävitamiseks.“

See ongi protsess, mille tunnistajaks me oleme ka täna, ent seda kogu teadaolevas ajaloos seninägemata ulatuses ja mahus. Huvitav on, kuidas see, mida Le Bon kirjeldas üle 125 aasta tagasi, on ilmselge ka praegu. Põhjused selleks on kahetised: ühelt poolt ühtekuuluvust loovate religioossete, poliitiliste ja sotsiaalsete uskumuste hävitamine ning vastassuunaliselt moodsate tehnoloogiate abil täiesti uute eksistentsivormide tekkimine.

Massiformatsioon on nähtus, kus individuaalne isiksus kaob ning inimese individuaalne mõtlemisvõime asendatakse grupi meelsusega; ajutegevus asendatakse refleksidega.

Niipalju siis Le Bonist. Mida rohkemat saame öelda Desmeti kohta? Desmet on tunnistajaks hämmastavale tõsiasjale – inimesed on muutunud täiesti ükskõikseks nii omaenda kui ka kaasinimeste kannatuste suhtes (niipea kui mainime suurenenud enesetappude hulka, narkootikumide ja alkoholi tarbimist jms, saame vastuseks alguses mainitud tühja pilgu). Vabaduste, töö, inimliku kontakti kaotus. Kõik on suletud ja ohverdatud, välja arvatud kinnisidee (koroonaviirus), mis on pälvinud massi ainitise, monomaanilise fookuse.

Desmetil on olemas taust nii psühholoogias kui statistikas ja ta mõistis juba varakult, et koroonanarratiivi numbrid ei klapi. Väljaõpe psühholoogias viis ta järelduseni, et kogu asja mõte on hulkade suunamine massiformatsioonini. Psühholoog ja statistik jälgis protsesse nende algusest ning ei kartnud kordagi viirust, vaid ühiskonna vältimatut liikumist totalitarismi suunas.

Vabaduste, töö, inimliku kontakti kaotus. Kõik on suletud ja ohverdatud, välja arvatud kinnisidee (koroonaviirus), mis on pälvinud massi ainitise, monomaanilise fookuse.

Massiformatsiooni toimimiseks on vaja nelja eelduse täitmist: suurel hulgal sotsiaalselt isoleeritud inimesi (see on kõige tähtsam eeltingimus); teiseks palju selliseid inimesi, kel puudub elu mõte; kolmandaks rohkelt tugevat ühiskondlikku ärevust, millel ei ole samas kindlat aluspõhjust; neljandaks aga viha ja frustratsiooni, millel samuti puudub rahva psüühikas (veel) konkreetne “sihtmärk”.

Üks asi veel… teil on vaja massimeediat.

Kõik need tingimused olid täidetud juba enne Covidit. Kõik, mida tarvitses teha, oli suunata psühholoogilis-sotsiaalsete tõsiasjade pinge ühele konkreetsele sündmusele, ühele põhjusele, mis lükkaks massiformatsiooni käima. Lisan veel omalt poolt, et varemalt massimeedias levitatud terrorismipaanika ei olnud kunagi nii isiklik nagu hirm millegi nii intiimse ees nagu hingamine. 

Ära “loitsutud” massidele on viimaks antud tähendus ja siht. Neile pakutakse täpselt seda, mis nende elus senini puudu on olnud – mõtet ja ühiskondlikku (tõsi, võltsi) solidaarust.  Loo absurdsus, mille abil ühiskondlikku võltssolidaarsust luuakse, pole vähimalgi määral oluline. Desmet mainib, et „mida absurdsem narratiiv, seda paremini see toimib rituaali jaoks.“

Loo absurdsus, mille abil ühiskondlikku võltssolidaarsust luuakse, pole vähimalgi määral oluline. Desmet mainib, et „mida absurdsem narratiiv, seda paremini see toimib rituaali jaoks.“

Veelgi enam, poliitikutel on taas võimalus tõusta tõelisteks liidriteks – sedasi saab liikumine totalitarismi suunas täiskäigu edasi poliitikute ja masside ühisel soovil. Erinevalt pelgast despootlikust diktatuurist, kus massid on koondatud mingi ühiskondliku vaenlase vastu, vajab tõeline totalitarism masside poolt sisimas omaks võtmist.

Sellised asjaolud kindlustavad, et massid ei soovigi tagasi „vanasse normaalsusse“. See on väga oluline tähelepanek: paljud ära loitsutud ei tahagi oma vana tähenduseta elu juurde naaseda. Ning seni kui nende eksistentsiaalse tühjuse täitmiseks ei pakuta midagi muud, ei ole mingit võimalust, et nad narratiivist lahti lasevad. Vahepeal aga jaotutakse kiirelt sõpradeks ja vaenlasteks, sõprade poole hoitakse, vaenlasi mõistetakse hukka, pagendatakse, hävitatakse.

Paljud ära loitsutud ei tahagi oma vana tähenduseta elu juurde naaseda.

Desmet toob välja huvitava aspekti: üksnes 30% saavad hüpnotiseeritud. Ligikaudu 40% lähevad lihtsalt hulkadega kaasa. Viimased 30% on need, kes ei ole hüpnotiseeritud, kes püüavad rääkida, hakkavad vastu, neil on mõningane ideoloogiline vaade. Kahjuks on viimane grupp heterogeenne ja killustatud. Kui nad saaksid ühineda, lõppeks kogu hullumeelsus hetkega.

Minu isiklik arvamus on, et see selgitab, miks võimud tahavad igasuguse vastuhaku nimel ühinemise juba eos maha suruda. Kes julgeb praeguse narratiivi vastasel meeleavaldusel osaleda? Seevastu võid tunda ennast nii vabalt kui soovid mõnel “Pride” paraadil marssides, Portlandi kesklinna rüüstates või vaktsineerimata töötajaid vallandades. Isegi kohaliku kooli hoolekogu istungil sõna võtmist nähakse nüüd siseterrorismina.

Erinevalt pelgast despootlikust diktatuurist, kus massid on koondatud mingi ühiskondliku vaenlase vastu, vajab tõeline totalitarism masside poolt sisimas omaks võtmist.

Desmeti juurde naastes, intelligentsus ei ole sellele hüpnoosile vastupanu osutamise osas mingi garantii: „Massiformatsioonis saavad väga intelligentsetest ja haritud inimestest täpselt sama intelligentsed inimesed nagu kõik teised massis – massis saavad kõik võrdselt intelligentseteks, mis tavaliselt tähendab erakordselt rumalateks.“

Me kõik oleme seda nüüdseks kogenud ning meid hämmastab väga arukate ja tavaoludes ratsionaalsete sõprade, kolleegide ja pereliikmete rumalus faktide ja vastuargumentidega silmitsi seistes. Me ei peaks lähenema sellises seisundis ligimestele eeldusega, et ehk suudame nende meelt muuta. See oleks tulutu.

Massiformatsioonis saavad väga intelligentsetest ja haritud inimestest täpselt sama intelligentsed inimesed nagu kõik teised massis.

Siiski, Desmeti sõnul oleme vaatamata kõigele kohustatud jätkama tõe rääkimist, valides selleks õigeid hetki targasti. See on ainus võimalus hirmuõhkkonna murdmiseks, praegusel juhul viiruse-maania. Muidugi eksisteerivad ka keskmised 40%, lihtsalt hulkadega kaasa minejad. Nemad on need, kellel oleks vaja kuulda, et on olemas ka teistsugune narratiiv.

Waters jätkab Desmeti kaudu Saksa filosoofi Hannah Arendti ja tema raamatu “Totalitarismi lätted” (The Origins of Totalitarianism – teos, mis on peagi ilmumas ka eesti keeles) uurimist. Tema kommentaarid, nagu kogu tekst, on tõesti väärt lugemine.

Oleme vaatamata kõigele kohustatud jätkama tõe rääkimist, valides selleks õigeid hetki targasti.

Oleme jõudmas totalitaarse mõtteprotsessi kõige ohtlikumasse faasi, see on faas, kus jõuk ründekoertena määratud vaenlase püüdmiseks instruktsioone ootab. Massid vajavad vaenlast. Kõigepealt oli selleks viirus; nüüd need, kes ei usu kogu narratiivi viirusest maskide ja süstini. See seob masse veelgi, võimendades nende äsja leitud uut elu mõtet.

See viib Desmeti sõnul „vaimse joobumuseni“ ja pakub „inimese jaoks uut sügavalt fundamentaalset tüüpi rahuldust“. Massiformatsioonis muutuvad inimesed „radikaalselt ebatolerantseteks mitteharmoneeruvate häälte suhtes“ ning samal ajal „radikaalselt tolerantseteks“ oma valelike juhtide suhtes.

Oleme jõudmas totalitaarse mõtteprotsessi kõige ohtlikumasse faasi, see on faas, kus jõuk ründekoertena määratud vaenlase püüdmiseks instruktsioone ootab.

Tavaliselt lõppeb see alles pärast ulatuslikku hävingut – massidel on alati „loomuomane enesehävituslikkus“. Ainus võimalus positiivseks lahenduseks on, kui massi liikmed leiavad oma rahulolematuse põhjused ning uue positiivse tähenduse. Kuid massi tekkimise järel ei ole inimesed sellistele otsingutele kergesti avatud.

Kui ühiskond on ületanud kõik eetilised piirid, ei ole enam mingeid garantiisid. Me ei tohiks kahelda oma naabrite mõjutatavuses. Kui me arvame, et asjad ei saa enam hullemaks minna, peaksime vaatama, kuhu me tänaseks juba jõudnud oleme.

Massiformatsioonis muutuvad inimesed „radikaalselt ebatolerantseteks mitteharmoneeruvate häälte suhtes“ ning samal ajal „radikaalselt tolerantseteks“ oma valelike juhtide suhtes.

Massihüpnoosist väljapoole jääjate sihiks on leida viis loo elus hoidmiseks ning ise „mõneks aastaks“ väljaspool süsteemi ellu jäämiseks. Mingil hetkel massid ärkavad. Mis siis saab? „Siis nad tapavad oma juhid.“ Arvan, et nad tahavad tappa ka neid, kes on kogu aja neile rääkinud, et narratiiv on võlts, et nad elasid surmavas vales. Nad ei taha, et neile seda meelde tuletataks, ja iga kord teiega kohtudes – isegi, kui te ei ütle kunagi „ma ju ütlesin“ – meenub see teiega seoses neile.

Ühiskonda on Desmeti sõnul selliseks narratiiviks pikka aega ette valmistatud. Sajandeid on domineeriv arusaam inimesest olnud mehaanilis-materialistlik: inimene on masin, väike osake suuremas universumi masinavärgis – „see on ideoloogia, mis on valmistanud maailma ette massiformatsiooniks ning kõigi meie hirmude mingi mehaanilis-materialistliku organismi, näiteks viirusega, sidumiseks.“

Hetkel aset leidva juurpõhjuseks on Jumala surm Lääne vaimus.

Kuigi seda on essees või videos vaevu puudutatud, on selge, et hetkel aset leidva juurpõhjuseks on Jumala surm Lääne vaimus. Meie olemasolul puudub igasugune kõrgem tähendus või otstarve, sest me elame maailmapildis, kus me ei ole enam midagi enamat kui juhuslike aatomite juhuslike põrkumiste produkt.


Jaga artiklit sõpradega


Seotud lood

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *