Makroskoobi lugejale tuttavate esseede “Suur lähtestamine kui vabaduse lõppmäng” ning “Virtuaalne tehnodüstoopia ei surma koroonat, vaid inimsuse” autor Tessa Lena (pseudonüüm) tõmbab paralleele koroonahüsteeria poolt vallandatud “Uue normaalsuse” nime kandva radikaalse totalitaarse ühiskondliku ümberkorralduse ning Nõukogude Liidu tekkeloo vahel.
Selle loo esimene osa räägib minu inimestest, “veskist”, millest nad läbi lasti, ajaloolistest paralleelidest ja minu elust. Loo teine osa räägib trikkidest ja neljandast tööstusrevolutsioonist. Surve on muutunud sedavõrd kõrgeks ja kõik meie ümber liigub nüüdseks nii kiiresti, et keel jääb tuimaks – aga mõtlen pidevalt sellele, kuidas nõukogude täiskasvanud kujunesid täpselt sellisteks inimesteks, nagu nad olid – ja mida me suudame armastuse abil selle kõige vastu ette võtta.
Kui olin peaaegu valmis seda lugu postitama, saatis sõber intervjuu 94-aastase (mitte NSVL) mehega. Vaadake ka seda, see on huvitav.
See kõik pani mind meenutama oma vanaisa, kellele mõtlen tihti. Oma lapsepõlvest mäletan ma enamasti lihtsaid asju: tema tagasihoidlik lahkus, palehigis aias töötamine ja maitsvad marjad, mida ta mulle tõi (ja õunad ja tomatid, mis pole võrreldavad ühegi teise tomatiga maailmas, ja miljon muud asja). Mul ei olnud tarkust tema elu kohta piisavalt küsida. Alles nüüd saan aru, kui tugev ta oli. Kui II maailmasõda algas, oli ta üliõpilane ja poolprofessionaalne sportlane. Ta läbis sõja. Ta oli vastupidav. Ta võttis valu ja haigusi alati stoiliselt, kurtmata. Isegi vanemas eas oli ta sportlik ja väga nägus. Ma ei tea, mida ta täna toimuvast arvaks. Tema põlvkond oli mõistatus ja ma igatsen oma armastust lõpuks õigel moel anda.
Ja nüüd lugu ise…
Minu rahva emotsionaalne trajektoor NSV Liidus on mind sügavalt mõjutanud. Nende trauma – trauma, mille pärast ma aktiivselt vimma kandsin – sundis mind Ameerikasse põgenema. On kummaline ja irooniline, et täna näen järsku psühholoogilise filmi algust, mille lõppu nägin aastaid tagasi kodus NSV Liidus – või vähemalt katset seda filmi uuesti mängida.
Juhtus nii, et lapsena veetsin palju aega oma vanavanemate põlvkonna inimestega. Vaatasin neid austusega ja samal ajal õppisin neid jälgides maailma tundma.
Arvan, et olen alati olnud filosoofiliste kalduvustega – isegi lapsena tõmbas mind punktide ühendamine ja analüüsimine, mis milleni viib. Märkasin oma vanavanemate põlvkonna juures suurt jõudu, suurt vastupidavust ja üldist enesestmõistetava õnne puudumist. Nende abielud olid keskmiselt täis nääklemist, nende elu seisnes vaevalises töös – ja nende ideoloogia oli: “Elu on raske.” Oli suur vastupidavus ja isetus. Seal oli palju jõudu. Individuaalsel rõõmul polnud kohta – ega olnud ka erilist ootust sellele.
On kummaline ja irooniline, et täna näen järsku psühholoogilise filmi algust, mille lõppu nägin aastaid tagasi kodus NSV Liidus – või vähemalt katset seda filmi uuesti mängida.
Lapsena jõudsin järeldusele – ilma tänaseid suuri sõnu kasutamata – et märtrisurma aktsepteerimine viis püsiva märtrisurmani.
Palju aastaid hiljem mõistsin, et neid peteti.
Minu vanavanemate põlvkonna võitluse aktsepteerimine loomuliku asjade nägemise viisina ei tulnud tühjast kohast. Nende elu oli absurdselt raske. Nad olid põlvkond, kes sündis vahetult pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni. Nad kasvatati lineaarsesse ja kompromissitusse nõukogude ideoloogiasse, mis väitis ametliku, riiklikult sõnastatud “ühise hüve” absoluutset üleolekut üksikisiku isekatest hüvedest ja väiklastest soovidest. Kahtlemata oli see kõik pettus masside jaoks – parteijuhid ise olid läbinisti kodanlikud.
Kui saaksime vaadata elu NSV Liidus põlvkond pärast “vaenlase” mõrvamist või väljasaatmist, siis oli “uuest normaalsusest” saanud ainuke “normaalsus” ja ilmselt ei kulutanud enamik inimesi eriti aega GULAGile mõeldes.
Nende põlvkond oli esimene, kes lahkus küladest linnaelu nimel. Nad tiriti II maailmasõja verisesse veskisse teismeeas või kahekümnendate eluaastate alguses. Nad alistasid Hitleri. Kahekümneaastaselt olid nad täiskasvanud, kes olid palju läbi elanud ja kel oli palju kohustusi. Nad elasid üle sõjajärgse hävingu. Nad elasid üle laastava vaesuse ja kasvatasid selles vaesuses ka oma lapsi. Rõõm oli nende jaoks väga teisejärguline mure. Rõõmu oli vähe. Elu oli raske. Kõik seisnes töös ja pere ülalpidamises – ja loomulikult peeti rasket elu ametlike standardite järgi õilsaks.
Tunnen sellele põlvkonnale kaasa, sest nad visati Masinasse ilma hoiatuse ja halastuseta. Raskused ja allumine olid ainsad asjad, mida Masin neile paljastas. Nad olid haavatud ja jäigad – kuid neis oli ilu, mida ma ei oska nimetada – ja ma palvetan, et mu südame igatsus mõista nende saladust, mu südamesoov mõista neid lugupidavalt ja armastavalt võiks tuua meile selgust tänase päeva osas ja rõõmu ja tervenemist – meile kõigile. Nende veski ja selle veski vahel, mida me praegu näeme, on nii palju paralleele – nii et võib-olla juhendab püüd neid armastusega mõista meid täna hakkama saama.
Põlvkond, kes sündis vahetult pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni kasvatati lineaarsesse ja kompromissitusse nõukogude ideoloogiasse. Kahtlemata oli see kõik pettus masside jaoks – parteijuhid ise olid läbinisti kodanlikud.
Kui mõelda näiteks elule 1930. aastate Nõukogude Liidus ja hiljem, siis enamik kodanikke ei olnud eriti dissidentlikud. Nende elu oli raske, aga teoreetiliselt ka põnev, sest riik ütles, et neid „austatakse“, ja see innustas neid. Lisaks olid neil pered, keda toita, nii et mis mäss. Jah, ühel hetkel võttis riik külaelanikelt kariloomad ära – aga ta ütles, et see on üldiseks hüvanguks, kuigi naised nutsid. Jah, põllumehed pidid maad harima abstraktse ja asjatundmatu linnagraafiku alusel, mis ei olnud seotud looduse ega tegelikkusega. Jah, riik suunas ümber inimeste isikliku energia, mis oleks eksisteerinud sõltumata valitsusest, viisil, mis muutis kõik ametliku ideoloogia väljenduseks – alates sellest, kuidas inimesed suhetes olid ja lõpetades sellega, kuidas nad rääkisid. Isegi keel muutus! Ja ometi leidsid seda läbi elavad inimesed igal hetkel viise sellega toime tulemiseks.
Nõnda võtsid 1920. aastate nõukogude plakatite nurgelisse ja pompöössesse keelde kasvatatud lapsed selle seesmiselt omaks. Nõukogude ideoloogia keel andis värvingu kõigile nende elu tahkudele. Nooruspõlves võitlesid nad isikliku ellujäämise ja parteilise loosungi nimel ja vanas eas hoolitsesid oma lapselaste eest ning õpetasid neile, et elu on raske.
Ja kui Nõukogude Liit lagunes, siis järsku “teadsid kõik”, et totalitarism on halb, ja et minu vanavanemate põlvkonna viskas emotsionaalselt ja füüsiliselt rongi alla just seesama Masin, mis oli neid petnud ja nende nooruse endasse õginud. Aga kui see alles seisis, siis inimesed lihtsalt elasid oma elu ega mõelnud, et nad elavad totalitaarses ühiskonnas. Tegelikult võisid nad arvata, et neil on maailma parim vabadus, erinevalt neist, kes elavad julma kapitalismi hirmutavas maailmas. Enamik neist ei soovinud ehk kunagi lugeda keelatud raamatuid ega kuulata keelatud muusikat. Minu vanavanemate põlvkonna Nõukogude Liit oli ainus elu, mida nad teadsid – ja nagu inimestega ikka, ainus elu, mida nad teadsid, oli parim elu, mida nad teadsid.
1920. aastate nõukogude plakatite nurgelisse ja pompöössesse keelde kasvatatud lapsed võtsid selle seesmiselt omaks.
NSV Liidu ja selle inimeste kogemus tähendab, et kui me kunagi jõuame ajaloos kohta, kus inimesi jälgitakse ametlikult 24/7, nad on ühendatud kehade internetti, tunnevad end vaevu elavana, vajavad lapse saamiseks riigilt luba ja lähevad ilma loata rasedaks jäädes vangi, arvavad inimesed, et see on normaalne…. Ning jah, seal on see üleüldine rõõmutuse ja alistumise mantel koos fanatismisaartega – see on juba niigi olemas – aga “Masin” lihtsalt tambib inimestesse, et see kõik on normaalne ja et nad täidavad oma kohust, sest mis iganes… kliimamuutused… viirused… ülerahvastatus… progress… mis tahes päeva loosung hoida talupojad kõhnad ja riigijuhid paksud.
Üritan rõhutatult öelda, et see, et miski on ellujäämisvõimeline, ei muuda seda vastuvõetavaks ega heaks. Ja ma usun kirglikult, et meie sisemine väärikus ei valeta ja et me saame ja peaksime küünte ja hammastega võitlema oma täieliku sirgjoonelise väärikuse ja vaba tahte eest ning et me peaksime seadma kahtluse alla väikese enesereetmisele kutsuva hääle oma peas, mis ei ole tegelikult meie sõber, vaid Masina turundusesindaja, esindaja, kelle Masin saadab välja enne, kui lõks kinni laksatab.
Kui Nõukogude Liit lagunes, siis järsku “teadsid kõik”, et totalitarism on halb, ja et minu vanavanemate põlvkonna viskas emotsionaalselt ja füüsiliselt rongi alla just seesama Masin, mis oli neid petnud ja nende nooruse endasse õginud.
Kirjutan kehade internetist (Internet of Bodies, IoB) eraldi artikli, kuid praegu peaks RAND-i aruanne sellele kaalu andma – ja kehade interneti teema korraks kõrvale jättes, vaadake palun seda õõvastavat videot Austraaliast ja öelge mulle käsi südamel, et see kõik, mis praegu toimub, ei tundu teile düstoopilise filmina.
Nüüd läheme aegadesse, mil Nõukogude Liit alles algas. Võib kihla vedada, et “totalitarismi” täielik normaliseerumine ei toimunud kohe. Võttis natuke aega ja kommunistlik diktatuur sai võimalikuks alles pärast seda, kui vanad viisid olid vägivallaga maha surutud, kogu vara arestitud ja ümber jagatud, kui kõik kultuuriväärtused olid “uuendatud” ja kõik muudatusele vastu seisnud inimesed mõrvatud või riigist välja aetud – või parimal juhul sunnitud elu lõpuni teesklema.
Kui me kunagi jõuame ajaloos kohta, kus inimesi jälgitakse ametlikult 24/7, nad on ühendatud kehade internetti, tunnevad end vaevu elavana, vajavad lapse saamiseks riigilt luba ja lähevad ilma loata rasedaks jäädes vangi, arvavad inimesed, et see on normaalne.
See on õudne ja minu jaoks valus lugu. Mind ei huvita ismid, aga ma hoolin oma inimestest. Jah, mulle ei meeldi bolševikud ja nende riigipööre ning asi pole poliitikas, vaid vaimus. Olen tülgastunud ja kohkunud kaosest, mille bolševikud tekitasid rahvale läbi armukadeduse ja traumade relvadeks vormimise, perekondade lõhestamise ja inimeste pealekaebajateks tegemise – ja see ei ole väide ismide kohta. See on avaldus inimeste kohta, kes hävitavad inimeste elusid materiaalse võimu, kontrolli ja ideoloogilise domineerimise nimel, valetades samal ajal oma tõeliste motiivide kohta ja teeseldes, et hoolivad “rahvast”. Valetamine oli ebaõiglane, külmavereline ja ebainimlik ning mul on hea meel, et see torn lõpuks kokku kukkus. Ja ometi… olid maa peal kõik need siirad ja katkised inimesed.
Kui saaksime vaadata elu NSV Liidus põlvkond pärast “vaenlase” mõrvamist või väljasaatmist, siis oli “uuest normaalsusest” saanud ainuke “normaalsus” ja ilmselt ei kulutanud enamik inimesi eriti aega GULAGile mõeldes. Kui nad kunagi mõtlesidki GULAGile, arvasid nad ilmselt, et see on kurjategijate jaoks, kes seda väärivad. Ja siis, kaks tervet põlvkonda hiljem, oli vaesust vähem ja elu muutus omamoodi magusaks – lihtsal ja puhtal viisil – igaühele, kes oli loomult poliitkorrektne ega ihanud midagi tarbijalikku.
Kommunistlik diktatuur sai võimalikuks alles pärast seda, kui vanad viisid olid vägivallaga maha surutud, kogu vara arestitud ja ümber jagatud, kui kõik kultuuriväärtused olid “uuendatud” ja kõik muudatusele vastu seisnud inimesed mõrvatud või riigist välja aetud – või parimal juhul sunnitud elu lõpuni teesklema.
Kas see tähendab, et lõpuks kõlbab meile kõik? Kas see tähendab, et inimese jaoks pole kõige olulisem vabaduse määr, vaid eneseväärikuse tajumine hetkes? Kas see tähendab, et “demokraatia” on ülehinnatud, sest “hei… vaata… see on piisavalt hea”?
“Tõsi… Nad lukustasid mind mitmeteks kuudeks koduaresti, kuid see on minu enda huvides ja ma saan kodus töötada, nii et minuga on kõik korras.”
Noh, saatan peitub alati pisiasjades – ja kui poliitikute “hoolivus” meid tabaks, oleks võimalik ette kujutada stsenaariumi, kus meid lukustatakse heatahtlikult “kaheks nädalaks, et viiruskõverat tasandada”. Ja küll see siis kõik lõpeb. Kuid saabus 2021. aasta august ja ükski poliitik ei tõtanud meile innuga vana head normaalsust tagasi andma… elu enam niimoodi ei käi! Ja nüüd, kui nad on meie vagurat alistumist kord maitsta saanud, jääb järgi vaid oodata, et meid mikrojuhitakse ja lüpstakse kuni surmapäevani. Seda juhul, kui me vabaduse taastamise nimel häält ei tõsta.