Seda artiklit on võimalik ka kuulata:
Autor C.J. Hopkins
Iga totalitaarse süsteemi ülim eesmärk on täieliku kontrolli saavutamine kogu ühiskonna ja iga selle liikme üle koos ideoloogilise ühtsuse hoidmise ning igasuguste kõrvalekallete eemaldamisega. Seda eesmärki ei ole muidugi võimalik saavutada, kuid see on kõigi totalitaarsete süsteemide olemispõhjus, sõltumata süsteemi vormist ja ideoloogiast. Totalitarismi võib riietada Hugo Bossi disainitud natsivormidesse, Mao ülikondadesse või meditsiinilise ilmega näomaskidesse, kuid selle keskne kirg jääb samaks: kujundada maailm ümber oma enda paranoilise kujutelma järgi… asendada eksisteeriv reaalsus oma „reaalsusega“.
Oleme hetkel otse keset seda protsessi, mistõttu tundubki kõik praegu nii hullumeelne. Globaalse kapitalismi valitsevad klassid viivad sisse uut ametlikku ideoloogiat, teiste sõnadega uut „reaalsust“. See ongi ametliku ideoloogia olemus. See on rohkem kui pelgalt uskumuste kogum. Igaühel meist võivad olla oma uskumused, mis meile meeldivad. Kuid sinu isiklikud uskumused ei muuda „reaalsust“.
Iga totalitaarse süsteemi ülim eesmärk on täieliku kontrolli saavutamine kogu ühiskonna ja iga selle liikme üle koos ideoloogilise ühtsuse hoidmise ning igasuguste kõrvalekallete eemaldamisega.
Oma uskumuste „reaalsuseks“ tegemiseks peab Sul olema võimu neid ühiskonnale peale suruda. Sul on vaja politseid, sõjaväge, meediat, teadlastest „eksperte“, akadeemilist maailma, kultuuritööstust ehk siis kogu ideoloogia tootmise masinavärki.
See on protsess, mille juures ei ole midagi peenekoelist. Ühe „reaalsuse“ tagasi võtmine ja selle teisega asendamine on brutaalne projekt. Ühiskonnad harjuvad oma „reaalsustega“. Me ei loobu neist vabatahtlikult ega kergesti. Tavaliselt on uue reaalsuse kehtestamiseks vaja kriisi, sõda, eriolukorda või … teate küll, surmavat globaalset pandeemiat.
Tavaliselt on uue reaalsuse kehtestamiseks vaja kriisi, sõda, eriolukorda või … teate küll, surmavat globaalset pandeemiat.
Ühest „reaalsusest“ teise üleviimisel kistakse ühiskond lõhki. Vana „reaalsus“ on tükkideks võetud ja uus pole veel asemele asunud. See tekitab hullumeelse tunde ja mingis mõttes see ongi hullumeelne. Mõneks ajaks on ühiskond kaheks tõmmatud, kuni kaks „reaalsust“ omavahel võitlevad. „Reaalsuse“ monoliitset olemust arvestades on see võitlus elu ja surma peale. Lõpuks saab ainult üks „reaalsus“ püsima jääda.
See on iga totalitaarse liikumise jaoks kriitiline periood, mis otsustab kõik. Süsteemil on vaja vanast „reaalsusest“ lahti öelda, et uut sisse viia, ja seda ei saa teha mõistuse ja faktidega. Seega on vaja kasutada hirmu ja brutaalset jõudu. Vaja on terroriseerida ühiskonna enamus massihüsteeria seisundisse, mida saab pöörata seejärel kõigi nende vastu, kes uue „reaalsusega“ kaasa ei lähe.
Süsteemil on vaja vanast „reaalsusest“ lahti öelda, et uut sisse viia, ja seda ei saa teha mõistuse ja faktidega.
Siin ei ole küsimus inimeste veenmises uut „reaalsust“ vastu võtma. Pigem sarnaneb see karja ajamisega. Sa hirmutad karja piisavalt, et ajada nad liikuma, ning seejärel suunad neid, kuhu parajasti vaja. Kari ei tea ega mõista, kuhu ta läheb. Ta lihtsalt reageerib füüsilisele stiimulile. See on protsess, millel pole faktide ja mõistusega midagi pistmist.
Just see on olnud sedavõrd frustreeriv kõikide nende jaoks, kes Uue Normaalsuse lahti rullimisele vastu seisavad, olgu siis ametlikku Covid-19 narratiivi, „Russiagate’i“,„USA Kongressi hoone rünnakut” või mistahesmuud uue ametliku ideoloogia elementi ümber lükates.
Ühest „reaalsusest“ teise üleviimisel kistakse ühiskond lõhki.
Ning jah, see on kõik üks ideoloogia, mitte „kommunism“ või „fašism“ või mõni muu säärane nostalgia, vaid meie üle tegelikult valitseva süsteemi, rahvasteülese globaalse kapitalismi ideoloogia. Me elame inimajaloo esimeses tõeliselt globaal-hegemoonses ideoloogilises süsteemis juba viimased 30 aastat. Kui olete tundlikud termini „globaalne kapitalism“ suhtes, nimetage seda „globalismiks“ või „tagatoakapitalismiks“ või „korporatiivsuseks“ või kuidas iganes soovite. Ent kuidas te seda ka ei nimetaks, see on süsteem, millest sai ainuvalitsev globaal-hegemoonne süsteem NSVL lagunedes 1990-tel. Jah, eksisteerib veel sisemise vastupanu lapikesi, kuid süsteemil tervikuna puuduvad välised vastased, seetõttu on selle üha avalikumalt totalitaarse struktuuri poole liikumine loogiline ja täiesti prognoositav.
Frustreeriv on asjaolu, et paljud meist on eksinud illusiooni, nagu osaleksime ratsionaalses arutelus faktide üle. Kuid see ei ole nii. Faktid ei tähenda totalitaarsete süsteemide järgijatele absoluutselt mitte midagi.
Võite Uue Normaalsuse järgijatele näidata nii palju fakte, kui soovite. Võite neile näidata võltsitud fotosid surnud inimestest Hiina tänavatel märtsis 2020 või võltsitud prognoositavaid surmamäärasid. Võite selgitada, kuidas võltsitud PCR testid toimivad, kuidas terved inimesed tunnistati meditsiinilisteks „juhtumiteks“. Võite neile näidata uuringuid maskide ebaefektiivsusest. Võite selgitada võltsitud „hospitaliseerimise“ ja „surma“ näitajaid, saata neile artikleid kasutamata seisvatest „kriisihaiglatest“, mittetähelepanuväärsetest vanusele ja populatsioonile kohandatud surmamääradest, viidata alla 70-aastaste ellujäämise määradele, laste vaktsineerimise ohtudele ja mõttetusele. Absoluutselt mitte miski sellest ei oma vähimatki mõju.
Me elame inimajaloo esimeses tõeliselt globaal-hegemoonses ideoloogilises süsteemis juba viimased 30 aastat.
Või kui olete Covid-19 narratiiviga kaasa läinud, kuid pole oma mõtlemisvõimet veel täielikult kaotanud, võite toimida nii nagu ajakirjanik Glenn Greenwald. Võite demonstreerida, kuidas korporatiivmeedia on üha uuesti tahtlikult valetanud massihüsteeria esile kutsumiseks „siseterrorismi“ pärast. Võite näidata videosid turvameeste poolt sisselastud „ohtlikest siseterroristidest ” rahumeelselt kapitooliumihoonesse kõndimas nagu kuulekad koolilapsed ekskursioonil.
Võite ümber lükata kurikuulsa Brian Sickniku „mõrva“, mida pole kunagi toimunud. Võite välja tuua, et uskumus, nagu tähendaks mõnesaja relvastamata inimese kapitooliumil ringi jooksmine “ülestõusu” või “riigipöörde katset” või “siseterrorismi”, on mõistusevastane pettekujutlus. See ei muuda samuti midagi.
Võiksin jätkata ja kindlasti ka jätkan, kui Uue Normaalsuse ideoloogia järgnevate aastate jooksul meie uueks „reaalsuseks“ saab. Hetkel on mu mõte aga selles, et… tegemist ei ole vaidlusega. Globaal-kapitalistide valitsevad klassid, valitsuste juhid, korporatiivmeedia ja nende poolt tööriistaks muudetud Uue Normaalsuse massid ei arutle meiega. Nad teavad fakte. Nad teavad, et faktid on nende narratiividega vastuolus. See ei lähe neile korda. See ei peagi neile korda minema. Sest küsimus ei ole faktides. Küsimus on võimus.
Faktid ei tähenda totalitaarsete süsteemide järgijatele absoluutselt mitte midagi.
Ma ei väida, et faktid ei ole olulised. Muidugi on nad olulised. Nad lähevad meile korda. Ma väidan, et meil on vaja vaadata olukorda sellisena, nagu see on. See ei ole debatt ega tõeotsing. Uue Normaalsuse järgijad on lammutamas ühte „reaalsust“ ja asendamas seda uue „reaalsusega“.
Surve konformsuseks uue „reaalsusega“ on juba tugev ja ainult tugevneb, kui vaktsiinipassid, avalik maski kandmine, perioodilised ühiskonna sulgemised jms saavadki ühiskonna tavapraktikaks. Mittekonformseid inimesi ootab süstemaatiline demoniseerimine, sotsiaalne ja tööalane tõrjumine, segregeerimine ja muudel viisidel karistamine.
Küsimus ei ole faktides. Küsimus on võimus.
Meie arvamusi tsenseeritakse. Meid „tühistatakse“, jäetakse ilma platvormita ja rahata ning vaigistatakse muul moel. Meie vaated sildistatakse „potentsiaalselt ohtlikeks“. Meid süüdistatakse „valeinfo“ ja „vandenõuteooriate“ levitamises, „paremäärmuslikus ekstremismis“, „rassismis“, „antisemitismis“, „vaktsiinivastasuses“, „globaalkapitalismivastases vägivaldses siseterrorismis“ või lihtsalt „seksuaalse ahistamise“ vormis või milles iganes, mis meid nende meelest kõige enam kahjustab.
See juhtub nii avalikus kui isiklikus sfääris. Mitte ainult valitsus, meedia ja korporatsioonid, vaid ka teie kolleegid, sõbrad ja perekond teevad seda. Võõrad poes ja restoranis teevad seda. Enamus neist ei tee seda teadlikult. Nad teevad seda, sest teie mittekonformsus tähendab nende jaoks eksistentsiaalset ohtu… nende „reaalsuse“ eitamist ja meenutust sellest reaalsusest, millest nad loobusid, et olla „normaalne“ inimene ja vältida ülalkirjeldatud karistusi.
Võimulolijad kasutavad masse tööriistana, et nõuda konformsust oma ametliku ideoloogia suhtes.
Ka see ei ole loomulikult midagi uut. Sedasi käibki „reaalsuse“ tootmine, mitte ainult totalitaarsetes süsteemides, vaid igas organiseeritud sotsiaalses süsteemis. Võimulolijad kasutavad masse tööriistana, et nõuda konformsust oma ametliku ideoloogia suhtes. Totalitarism on lihtsalt selle kõige ekstreemsem ning kõige ohtlikumalt paranoiline ja fanaatiline vorm.
Seega jätkame faktide jagamist lootuses, et pääseme tsensoritest mööda, kuid ärme petame endid oma vastase osas. Me ei ärata Uue Normaalsuse järgijaid faktidega üles. Kui see oleks võimalik, oleksime seda juba teinud. See ei ole tsiviliseeritud debatt faktide üle. See on võitlus, mis nõuab ka vastavat lähenemist.