Keskkond & inimkondSuur lugu

USA juhtiv meediaanalüütik: Maailma rahaeliit ei näe alternatiivi süsteemi kokkuvarisemisele

Makroskoop avaldab USA maailmakuulsa meediaanalüütiku, professor Douglas Rushkoffi essee, milles viimane kirjeldab kogemusi maailma rahaeliidi tipus valitsevast arusaamast, mille kohaselt planeedi majanduslik-sotsiaalseid süsteeme ootab ees paratamatu kollaps.


Eelmisel aastal (märkus: lugu avaldati esmakordselt 2018. aasta juulis) kutsuti mind ülieksklusiivsesse privaatkuurortisse, et esineda peakülalisena üritusel, kus minu ettekujutuses pidi osalema üle saja investeerimispankuri. Esinemistasu oli julgelt suurem, kui mistahes  varem saadud honorar, ulatudes sisuliselt poole aasta professoripalgani. Seda kõne eest, mille põhisisuks oli “teaduslik lähenemine tulevikutehnoloogiatele”.

Mulle pole kunagi väga meeldinud tulevikust kõnesid pidada. Küsimuste-vastuste voorud lõppevad alati salongimängulaadse meelelahutusega, kus küsitakse, mida ma arvan sellest või tollest uusimast tehnoloogia moesõnast. Umbes nii nagu oleks tegu kolmetähelise aktsia sümboliga, mida osta või müüa, näiteks plokiahel, 3D printimine või CRISPR. Publikut ei huvita seejuures enamasti sedavõrd tehnoloogiate täpsem sisu või nende potentsiaal, kui üksnes soovitus neisse investeerida (või mitte investeerida). Nojah, kuid nagu öeldakse: “money talks”, niisiis otsustasin väljakutse vastu võtta.

Kohale jõudes juhatati mind ruumi, mida pidasin green room-iks. Kuid mikrofoni ja lavale pääsemise asemel sain istekoha suure ümarlaua äärde, kuhu tuli ka mu publik – viis ülirikkurit fondijuhtide kõrgklassist. Kõik mehed. Pärast jututegemist ja väikest sissejuhatust sain aru, et härrasmeestel polnud vähimatki huvi mu ettevalmistatud tulevikutehnoloogiatealase info vastu. Nad tulid hoopis oma küsimustega.

Praegune püüdlus inimsusejärgse utoopia poole on juba midagi muud. See pole niivõrd visioon kogu inimkonna migratsioonist uude olemise viisi, kuivõrd on eesmärgiks loobuda kõigest inimlikust: keha, vastastikune sõltuvus teiste inimestega, kaastunne, haavatavus või  keerukus.

Küsimused algasid üsna süütult: “Ethereum või bitcoin? Kas kvantarvuti on reaalne asi?” Vaikselt koorusid teemaderingist välja tippjuhtide tegelikud huvid: “Milline piirkond on vähim mõjutatud algavast kliimakriisist – Uus-Meremaa või Alaska? Kas Google ehitab tõesti Ray Kurzweili ajule tehiskodu, ja kas tema teadvus säilib üleminekul või sureb ja sünnib täiesti uuena?” Lõpuks selgitas maaklerifirma tippjuht, et ta on peaaegu valmis saanud oma kodu alla ehitatud punkrisüsteemi ja küsis siis siiralt: “Aga kuidas ma ikkagi suudan säilitada enda võimu autoriteeti oma maailmalõpukindluses pärast ühiskonna kokkukukkumist?” Või õigemini nimetas ta toimuvat Sündmuseks.

Ultrarikaste ühises kõnepruugis oli ennustatav „Sündmus“ eufemism kliimakatastroofile, ühiskonna kollapsile, tuumatalvele, peatamatule globaalsele viirusele või siis katastroofile, mille põhjustab Mr Robot (ehk tehisintellekt), kes  üleilmse võrgu kokku kukutab.

Õnneks on kõigil ülejäänutel, kelle säästud ei võimalda oma inimsuse hülgamist, palju paremad valikuvõimalused.

Just see küsimus oli seltskonna arutelu keskmes kogu järgneva tunni. Nad arvestasid näiteks sellega, et relvastatud turvameeskond peab neid kaitsma väljastpoolt sisse murdva rahvamassi eest. Aga kuidas siis maksta turvameestele, kui rahal pole enam väärtust? Mis peataks turvamehed ise oma juhti valimast? Miljonärid kaalusid eri tüüpi kombinatsioonilukke, mille taga oleksid lukustatud toiduvarud. Koodlukkude kõrval kaaluti ka äärmuslikumaid meetmeid, nagu distsiplinaarsed kaelavõrud valvuritele, mida nood oleksid valmis kandma ellujäämise eest. Või siis spetsiaalsete robotite ehitamine, kes toimiksid valvurite ja töölistena – kui tehnoloogia nii kaugele areneb.

Ja äkitselt jõudis valus tõde minuni: see oligi nende härrasmeeste jaoks realistlik tulevikutehnoloogiate arutelu. Võttes eeskuju Elon Muski Marsi-kolooniast, Peter Thieli futuristlikust vananemise peatamisest või Sam Altmani ja Ray Kurzweili ulmelisest teadvuse ülekandmisest superarvutisse, valmistusid need juhid digitaalseks tulevikuks, mil oli palju vähem tegemist maailma paremaks muutmise kui inimeseks olemise piiride ületamise ning enda kaitsmise ja isoleerimisega vägagi tõelise ja aktuaalse kliimakatastroofi, tõusva mereveetaseme, massiimmigratsiooni, globaalse pandeemia, natsionalismi esiletõusu ja  ressursside lõppemise ohu eest. Nende jaoks on tuleviku juures keskseks küsimuseks põgenemine.

Need juhid valmistusid digitaalseks tulevikuks, mil oli palju vähem tegemist maailma paremaks muutmise kui inimeseks olemise piiride ületamise ning enda kaitsmise ja isoleerimisega vägagi tõelise ja aktuaalse ohu eest.

Selles pole midagi halba, kui tehnoloogiat peetakse meeletu optimismiga inimkonda edasiviivaks. Aga praegune püüdlus inimsusejärgse utoopia poole on juba midagi muud. See pole niivõrd visioon kogu inimkonna migratsioonist uude olemise viisi, kuivõrd on eesmärgiks loobuda kõigest inimlikust: keha, vastastikune sõltuvus teiste inimestega, kaastunne, haavatavus või  keerukus. Tehnofilosoofid on tegelikult juba mõnda aega rõhutanud, et transhumaansed tuleviku visioonid taandavad kogu reaalsuse liiga kergelt andmetele ning järeldavad, et “inimesed pole muud kui infotöötlusobjektid”.

See on sisuliselt inimevolutsiooni taandamine videomänguks, kus keegi võidab pärast “põgenemisluugi” leidmist, kuhu õnnelik leidja saab mõne parima sõbra kaasa kutsuda. On see siis Musk, Bezos, Thiel…või Zuckerberg? Need miljardärid on tõenäolised digitaalmajanduse mängu võitjad. Just seesama “parim võidab” keskkond, mis juhib enamust spekulatsioone, kust võitjana väljub vaid esimene.

Ultrarikaste ühises kõnepruugis oli ennustatav „Sündmus“ eufemism kliimakatastroofile, ühiskonna kollapsile, tuumatalvele, peatamatule globaalsele viirusele või siis katastroofile, mille põhjustab Mr Robot (ehk tehisintellekt), kes  üleilmse võrgu kokku kukutab.

Tegelikult  pole see alati nii olnud. Millalgi varastel 1990tel, mil digitaalne tulevik end lahti rullis, tundus see maastik avatud ja võrdne mänguplats kõigile. Tehnoloogia tundus olevat kontrakultuuri nurgakivi, kus nähti võimalust luua kaasavam, võrdsema jaotusega ja inimkesksem tulevik. Kuid eksisteeriv ärihierarhia nägi uut potentsiaali vaid tuttavas võrrandis  ja liiga paljud said ahvatletud igast järgmisest ükssarviku IPOst. Digifutuure võrreldi rohkem vilja- või puuvillafutuuridega, mille käitumist prognoosida ja millele panuseid teha. Nii oli ka iga kõne, artikkel, dokumentaalfilm või uurimus oluline vaid sellest vaatenurgast, kui see osundas mõnele konkreetsele aktsiale.

Tulevik muutus üha vähem millekski, mida me loome oma tänaste valikute või lootusega inimkonna jaoks ja rohkem ettemääratud stsenaariumiks, millele teeme oma riskikapitaliga panuseid, kuid milleni jõuame passiivselt. See vabastas turuosalised moraalsest vastutusest oma tegevuste eest.  Tehnoloogiaarendus muutus kollektiivsest õitsengust isiklikuks ellujäämiseks. Veelgi hullem, õppisin, et sellele tähelepanu juhtimine tähendas enda tahtmatult turuvaenlaseks või tehnoloogiavastaseks kiusukotiks kuulutamist.

Olgem ausad: isegi kui mõni projektidest suudab ületada Maa külgetõmbejõu, saavutades esimese kosmilise kiiruse ning suutes ellu jääda Marsi “kuubikus” on tegu pigem eliidi päästmise kui tõelise inimkonna diasporaa projektiga.

Udupeened abstraktsioonid, müstilised mõistatused, futurism ja põnevad paradoksid on eelistatud teemad suurema osa teadlaste, ajakirjanike ja ulmekirjanike seas. Selmet arutleda kaasaegse majandussüsteemi eetiliste tahkude üle, nagu väheste rikastumine enamuse arvelt, on peavoolus rohkem kajastust teemadel “Kas aktsiamaaklerid võiksid kasutada erguteid? Kas lastele võiks paigaldada võõrkeelte implantaate? Kas isesõitvad autod peaksid esmajärjes säästma enda sõitjate või jalakäijate elusid? Kas Marsi kolooniaid tuleb juhtida demokraatia alusel? Kas DNA manipulatsioon muudab isiksust? Kas robotitel peaksid olema kodanikuõigused?”

Sedasorti küsimuste küsimine on filosoofiliselt põnev, kuid kehv asendus tõsiste moraalsete pähklite murdmisele, mis kaasnevad ohjeldamatu tehnoloogilise arenguga korporatiivkapitalismi nimel. Digiplatvormid on muutnud niigi ekpluatatiivsed turuplatsid (nagu Walmart) veelgi inimkaugemateks platvormideks (nagu Amazon). Enamik meist sai nende majanduse varjukülgedega tuttavaks automatiseeritud töökohtade, projektipõhise majandamise ja kohaliku väikekaubanduse kadumise kaudu.

Selmet arutleda kaasaegse majandussüsteemi eetiliste tahkude üle, nagu väheste rikastumine enamuse arvelt, on peavoolus rohkem kajastust teemadel “Kas aktsiamaaklerid võiksid kasutada erguteid? Kas lastele võiks paigaldada võõrkeelte implantaate? Kas isesõitvad autod peaksid esmajärjes säästma enda sõitjate või jalakäijate elusid? Kas Marsi kolooniaid tuleb juhtida demokraatia alusel? Kas DNA manipulatsioon muudab isiksust? Kas robotitel peaksid olema kodanikuõigused?”

 Täiskäigul digikapitalismi kihutamise laastavamad mõjud jäävad siiski looduskeskkonna ja kolmanda maailma kanda. Mõnede arvutidetailide ja telefonide tootmiseks kasutatakse tänini orjatööjõudu. Need praktikad on nii sügavalt juurdunud, et kui ettevõte nimega Fairphone üritas toota rohujuuretasandilt alustades eetilisi telefone, lõppes projekt tootega, mida nimetati “ausamateks” telefonideks, kuna kogu tootmisahela ebaeetilistest praktikatest puhastamine osutus sisuliselt võimatuks.

Haruldaste metallide kaevandamine ja meie digitaaltehnoloogiatest vabanemine hävitavad inimeste elukeskkonda, asendades need mürgiste prügimägedega, kus vaesunud talunike lapsed käivad “kaevandamas” taaskasutatavaid materjale, mida nad kokkuostjatele tagasi müüvad.

“Mis pilgu alt väljas, see unustatud” põhimõttel ei kao vaesus ega saaste maailmast üksnes seetõttu, et oleme end VR prillidega alternatiivreaalsusesse eraldanud. Ainsaks tagajärjeks võib osutuda, et ajaks, kui unest ärkame, on sotsiaalmajanduslikud ja keskkonnaprobleemid kasvanud veelgi suuremaks. Mis omakorda võimendab tagasitõmbumist, isolatsionismi, apokalüptilisi fantaasiaid ja neist kasvanud futuristlikke äriplaane – tegu on nõiaringiga.

 Täiskäigul digikapitalismi kihutamise laastavamad mõjud jäävad siiski looduskeskkonna ja kolmanda maailma kanda.

Mida enam toetame tehnoloogilist maailmakäsitlust, seda rohkem tunduvad probleemiks olevat inimesed ja lahenduseks tehnoloogiad. Inimeseks olemise sügavaimat olemust vaadeldakse vähem omaduse kui  lihtsalt süsteemiveana. Sõltumata sellest, et ka tehnoloogiates on sisseehitatud kallutatus, on tehnoloogiad kuulutatud neutraalseiks, esilekerkivad väärilmingud aga meie endi korrumpeerunud sisemuse peegeldusteks. Justkui mingisugune kaasasündinud inimlik metsikus oleks meie kõikide hädade allikaks. Säärane mõtteviis loob ideid, et kohaliku taksoturu tõrked kõrvaldaks äpp, mis reaalsuses  pankrotistab taksojuhte või et inimhinge võib digitaalse või geneetilise inseneeria kaudu uuendada.

Tehnoloogiliste lahenduste pooldajate ortodokslikus maailmanägemuses on inimese ultimatiivseks lõppsihiks ja saavutuste krooniks teadvuse arvutisse laadimine – või ehk veelgi parem, arusaam, et tehnoloogia on meie evolutsioonilise arengu järgmine etapp. Nagu gnostilise sekti liikmed, ootame järgmisse transtsendentaalsesse faasi tõusmist, jättes maha oma füüsilised kehad koos pattude ja muredega.

Mida enam toetame tehnoloogilist maailmakäsitlust, seda rohkem tunduvad probleemiks olevat inimesed ja lahenduseks tehnoloogiad.

Filmitööstus ja televisioon on need fantaasiad vägagi värvikalt meile ette maalinud. Zombi-apokalüpsis kujutab meile maailma, kus inimesed pole sugugi paremad elavatest surnutest ja paistavad seda isegi teadvat. Halvem asjaolu on selle juures, et sarjad kutsuvad inimest kujutlema tulevikku nullsumma lahinguna, kus ühe allesjäänud inimgrupi ellujäämine sõltub teise hävingust. Isegi seriaalis Westworld, mis põhineb ulmeromaanil, kus robotid pööravad mässule, lõppes teine hooaeg paljastusega, et inimesed on paremini ette ennustatavad kui meie loodud AI-d. Robotid mõistavad, et meie käitumine on taandatav mõnele koodireale, mistõttu ei suuda me teha sisuliselt sõltumatuid valikuid. Nojah, lõpuks soovivad selles sarjas isegi robotid põgeneda oma kehadest ja veeta ülejäänud elu arvutisimulatsioonis.

Kogu intellektuaalne gümnastika, mida on vaja kirjeldatud pöörase rollivahetuseni jõudmiseks inimeste ja masinate vahel, tuleneb eeldusest, et inimesed tegelikult lihtsalt sakivad. Muudame nad täielikult ringi või veel parem, saame neist igaveseks lahti. Nii saamegi tehno-miljardärid, kes saadavad elektriautosid kosmosesse – justkui need oleksid olemuslikult väärt enam kui ühe miljardäri korporatiivsel karjääriredelil tõusmine. Sest olgem ausad: isegi kui mõni projektidest suudab ületada Maa külgetõmbejõu, saavutades esimese kosmilise kiiruse ning suutes ellu jääda Marsi “kuubikus” –hoolimata senise kahe säärase mitmemiljardilise Biosphere’i katse läbikukkumisest Maal  – on tegu pigem eliidi päästmise kui tõelise inimkonna diasporaa projektiga.

Nagu gnostilise sekti liikmed, ootame järgmisse transtsendentaalsesse faasi tõusmist, jättes maha oma füüsilised kehad koos pattude ja muredega.

Kui fondijuhid küsisid minult parimat viisi enda kindlustes võimu säilitamiseks pärast Sündmust, soovitasin neil juba praegu oma turvameeskondi kenasti kohelda. Nad peaksid olema kaasatud ja neist peaks hoolima nagu pereliikmetest. Samuti lisasin, et mida rohkem nad laiendavad sellist kaasamise eetost oma ülejäänud äripraktikatele,  tootmisahelatele, taaskasutusele ja rikkuse jagamisele, seda väiksem on ka nn Sündmuse toimumise tõenäosus. Teisisõnu võiks kogu tehnoloogilise “võlukunsti aardelaegas”  teenida enam kollektiivseid igapäevahuve, mis on küll vähem romantilised,  kuid sotsiaalselt tasuvamad.

Neid lõbustas minu optimism, kuid nad ei võtnud seda tõsiselt. Ultrarikkurid polnud enam  huvitatud katastroofi ärahoidmisest, pidades selle vääramist võimatuks, kuna inimkond on nende hinnangul päästmiseks liiga lootusetusse seisu jõudnud. Kogu oma rikkuse ja võimu juures ei usu nad, et suudaksid tulevikku mõjutada. Nad aktsepteerivad lihtsalt kõige mustemat stsenaariumi ja toovad mängu kogu raha ja võimalused, et kindlustada endid katastroofi olukorras, eriti kui nad ei saa kohta Marsiraketil.

Ultrarikkurid polnud enam  huvitatud katastroofi ärahoidmisest, pidades selle vääramist võimatuks, kuna inimkond on nende hinnangul päästmiseks liiga lootusetusse seisu jõudnud.

Õnneks on kõigil ülejäänutel, kelle säästud ei võimalda oma inimsuse hülgamist,  palju paremad valikuvõimalused. Me ei pea kasutama tehnoloogiat antisotsiaalsel ja killustaval moel. Me peame valima, kas  taanduda  tarbijateks ja kasutajaprofiilideks, nagu soovivad meie digiseadmed  ja -platvormid, või hoida meeles, et tõeliselt arenenud inimesed ei tegutse kunagi üksi. Inimeseks olemine pole individuaalne ellujäämiskursus või põgenemine, vaid meeskonnamäng. Mis iganes tulevik inimestel ka poleks, see saab meil olema ühine.

Douglas Ruskoff on raamatu Team human autor ja veab Team human taskuhäälingut.


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *