AjatuAudioSuur luguÜhiskond & kultuur

“Suur lähtestamine” juhatab sisse tehnokraatlikku diktatuuri (2. osa)

Patrick Wood

Globaliseerumise uurimisele pühendunud Ameerika majandusteadlane Patrick Wood avab koroonasulgude käigus ülemaailmselt kehtestatud elanikkonna kontrolli protsesse. Woodi hinnangul on tegemist mitte ajutise olukorraga, vaid “uue normaalsuse” kehtestamisega, mille keskmes seisab inimeste autonoomia ja vabaduse täielik tühistamine läbi meetmete, mis kõigest paarkümmend aastat tagasi olid valitsetavatele vastuvõetamatud ning valitsejatele tehniliselt teostamatud. Wood on veendunud, et dehumaniseerunud kontrollühiskonna kehtestamist on võimalik peatada, ent üksnes läbi sõnavabaduse praktiseerimise ning kodanikujulguse, mis julgeb seista inimõiguste ja vabaduste kaitsel. 

Patrick Wood

Loe ka artikli 1. osa

Sularahavaba ühiskond

Sularaha plaanitakse ära kaotada, selles pole kahtlustki. Ma olen sellest palju rääkinud, sest nägin seda juba aastaid tagasi ette. Toona, umbes 6-7 aastat tagasi, keskpangad alles „kahtlesid”, tegid analüüse, koondasid kokku ja saatsid laiali ekspertgruppe ja nii edasi-tagasi. Ma vaatasin seda pealt ja kuna mõistan, kuidas pangandus toimib ja et neid tegelasi ei maksa usaldada, siis oli selge, et neil ongi kindel plaan luua digivaluuta, mis võtaks üle majandustegevuse kogu maailmas. Kõik oleks nende kontrolli all: kogu tootmine, kogu ressursikasutus ja kogu tarbimine.

Kui ambitsiooniks on kontrollida kogu majandust, on selleks sisuliselt kaks moodust. Esimene võimalus on kontrollida energeetikat sest kogu majandustegevus on sõltuv energiast ning ilma selleta ei ole võimalik ei tootmine ega transport. Teine võimalus on kontrollida kogu rahasüsteemi, olgu see mis tahes, sest raha on nagu mootoriõli, mis ei lase mootoril ülekuumeneda – see lihtsalt peab ringlema, kui sa tahad, et masinavärk edasi töötaks.

Paljud inimesed on plokiahelast, bitcoinist ja teistest krüptorahadest palju kasu saanud, aga ma usun, et lõppastmes on tegemist Trooja hobusega, mille ülesanne oli meile keskpankade digivaluutasid tutvustada.

Praeguseks on sisuliselt kõik keskpangad digivaluuta ideega kaasa läinud, alustades kõige tipust, Rahvusvaheliste Arvelduste Pangast, ning lõpetades riiklike keskpankadega üle kogu maailma. Ka Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank toetavad täielikult digitaalse plokiahela valuuta loomist.

Digivaluuta loomine ei ole loomulikult eesmärk omaette, sest võimurite arvates on hädavajalik eeskätt, et kogu maailmas eksisteerival varal oleks võimalik silm peal hoida, et oleks selge, mis kus on ja kellele mis kuulub. Loomulikult ei ole küsimus ainult rahas, sest raha pole ainus siin maailmas, millel on väärtus. Nad tahavad oma kontrolli alla ka seda vara, mis rahale väärtuse tagab – kinnisvara ja kõik muu, millel on väärtus. Selle pärast räägitaksegi kõigi maailma väärtuste digitaliseerimisest, alustades raha ja lõpetades kinnisasjade, vihmametsade ja maavaradega. Kui kogu maailma rikkus on seotud plokiahelaga ja rahasüsteemi administraatoritel on kontroll globaalse plokiahela üle, siis on unistus kogu maailma rikkuse kontrollimisest teoks saanud.

Lõppastmes ei ole asi üldse vaktsiinis. See on lihtsalt mugav asi, mille külge isikutuvastust siduda, sest see annab võimaluse inimestele öelda, et üllas eesmärk on nende endi viiruse eest kaitsmine.

See mäng sai alguse 1973. aastal, me isegi kirjutasime sellest 70ndatel – mängu eesmärk on saada kontroll kõigi planeedi ressursside üle. Ma usun, et Rockefeller teadis juba siis, et fiat-raha leiab oma katastroofilise lõpu. See toimus ju üsna varsti pärast kullastandardi kaotamist – ainult idioot võiks sellele peale vaadata ja mitte sellest aru saada. Rockefeller oli piisavalt tark, et mõista, et raha ei ole väärtuse aluseks, vaid ühel hetkel raha paratamatult kaotab väärtuse, mistõttu tuleb kontrolli alla saada ressursid, sest siis enam ei loe, mis valuutaga mängu mängitakse. Sisuliselt viiakse meid tagasi neofeodaalse korra juurde, kus mõnele inimesele kuulub kõik ja kõigile teistele ei kuulu mitte midagi.

Klaus Schwabi väljaütlemine seda tähendabki: sulle ei kuulu midagi, aga sa oled õnnelik. Aga las ma küsin sinult midagi, Klaus: kui mulle ei kuulu midagi ja ma olen õnnelik, siis kellele kuulub kõik see, mille mitteomamise üle mina õnnelik olen?

Kui inimesed ei saa enam meelt avaldada, kui mingit vastutust enam ei ole ning patuoinas on samuti leitud, hakataksegi tapma. See juhtub alati kohe pärast sõnavabaduse täielikku kaotamist.

Ma ütlen alati, et tegemist ei ole kommunismi ega sotsialismiga, sest ei toimu isegi mingit ümberjagamist. Tehnokraatlikus düstoopias ei ole sul kontrollitud või piiratud õiguseid – sul ei ole üldse õiguseid. Sa teed täpselt seda, mida sul teha kästakse, sest muidu sind visatakse süsteemist välja, aga ilma süsteemita ei ole võimalik ellu jääda. Sa ei oma enam raha, sest raha on vaid digitaalne. Sul ei ole mitte midagi (ja sa oled õnnelik?).

Plokiahel

Jack Dorsey, Twitteri asutaja, on USA-s üks nendest tehnokraatidest, keda kõigile meeldib vihata. Ta ei ole kommunist, ta ei ole sotsialist – ta on tehnokraat. Kui ta Twitterist lahkus, et pensionile minna, kolis ta Argentiinasse väikesesse kalurikülla, et pühenduda täielikult bitcoini maailmale – plokiahelale. Paljud inimesed on plokiahelast, bitcoinist ja teistest krüptorahadest palju kasu saanud, aga ma usun, et lõppastmes on tegemist Trooja hobusega, mille ülesanne oli meile keskpankade digivaluutasid tutvustada.

Ainus, millega massihüsteeria vastu edukalt võidelda saab, on sõnavabadus, sest massiformatsiooni poolt kaasa tõmmatud püüavad teha kõik endast oleneva, et neid vaikima sundida.

Neil kahel on aga väga oluline erinevus. Keskpangad räägivad sellest nüüd, mina rääkisin sellest juba siis, kui krüptorahad esimest korda turule tulid, et mis saab siis, kui keegi suudab krüptovaluuta tehingutele nii-öelda vahele segada? Mis siis, kui plokiahela tehingu vahendamise asemel kogutaks info kõigi tehingute kohta kokku ja hoiustataks „turvalisuse tagamiseks” ühes suures andmebaasis? Kui keskpangal oleks andmed absoluutselt kõigi maailmas tehtavate tehingute kohta, siis oleks tal kontroll kõige üle.

On üks raamat, mida soovitaksin lugeda kõigil, kes tahavad aru saada maailmas toimuvast selle majanduslikust aspektist. Selle raamatu on kirjutanud Harvardi emeriitprofessor Shoshana Zuboff ja selle pealkiri on „Järelevalve kapitalismi ajastu: võitlus inimese tuleviku eest uuel võimupiiril”.

Ma nägin umbes 6-7 aastat tagasi artiklit, kus üks suur aktsiaturgude korüfee pakkus välja, et kõiki turgudel tehtavaid tehinguid võiks saada ühest keskarvutist kontrollida. Loomulikult põhjendas ta seda efektiivsuse suurendamise ja turvalisuse tagamisega. Lisaks märkis ta ära, kui lihtne oleks kõigile turgudel tehtavatele tehingutele kehtestada makse, kui kõik andmed oleksid ühes keskses süsteemis kättesaadavad.  Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin, et küll neil tegelastel õnnestub leida viis, kuidas oma maksustamise väädid iga maailmas tehtava tehingu ümber ajada. Ja täpselt sinna me olemegi tänaseks jõudnud.

Vaktsiinipassid, digi-ID ja sotsiaalse krediidi süsteem

Globaalne eliit on sellest juba vähemalt 20 aastat unistanud ning nüüdseks on selge, et ülemaailmne isikutunnistus kasutusele ka võetakse. Seda kinnitab iga riik, mis on pidanud COVID-19ga rinda pistma. Mida me aga tegelikult näeme, on maniakaalne soov inimesi “arvele võtta” ja kontrollida. ICANN on organisatsioon, mille ülesanne on kataloogida iga IP-aadress – kus see asub, kellele see kuulub ja kes selle eest maksab – sisuliselt pidada interneti „telefoniraamatut”. Sama soovitakse üha enam teha ka inimestega – luua esmalt kõiki hõlmav kataloog ning seejärel kõigi inimeste liikumistel ja tegemistel silm peal hoida. See on üks osa tehnokraatliku maailma loomise plaanist, sest kontrollida on võimalik ainult seda, mida on võimalik jälgida, ning jälgida saab ainult seda, mida on võimalik tuvastada.

Kui mulle ei kuulu midagi ja ma olen õnnelik, siis kellele kuulub kõik see, mille mitteomamise üle mina õnnelik olen?

Seega ei ole lõppastmes asi üldse vaktsiinis. See on lihtsalt mugav asi, mille külge isikutuvastust siduda, sest see annab võimaluse inimestele öelda, et üllas eesmärk on nende endi viiruse eest kaitsmine. Tänu sellele on paljud lausa rõõmuga valmis oma passi ette näitama, mõtlemata sellele, et iga nende liigutust jäädakse kontrollima nende elupäevade lõpuni. Sama käib nende süstide kohta, mida inimestele tehakse. Iisraelis on jõutud juba neljandani. Kas inimesed tõesti arvavad, et ühel hetkel süstimismaania lõpeb, või saadab meid surmani otsatu vaktsiinide tõhustusdooside jada? Paratamatult tekib ka küsimus, kas asi on tõesti ainult inimeste tervise kaitsmises, või toimub selle egiidi all veel midagi? Vastus on loomulikult jah, toimub küll. COVID-19 on juhtumisi suurepärane ettekääne, mille varjus saavad paljud vajalikud muudatused ellu viidud.

Kas ja kuidas selle kõige vastu võidelda?

Ma kuulasin hiljuti ühte intervjuud Belgia kliinilise psühholoogia professori [Mattias Desmetiga], kes rääkis nähtusest, mida kutsutakse massiformatsiooniks. Minu jaoks oli äärmiselt loogiline see, mida ta kirjeldas – kuidas üks osa ühiskonnast hakkab uskuma mingisugust eksiarvamust ja järgib seda kirglikult, käitudes kohati täiesti hullumeelselt, nagu oleks tegemist religioosse kultusega. [Desmet] kirjeldas ka nelja eeldust, mis on vajalikud selle nähtuse esilekutsumiseks. Praeguseks on see sama massiformatsioon vallutanud umbes poole kogu maailmast. Ülejäänud või umbes 30-40%, kes ei ole massiformatsiooni poolt vallutatud, püüavad teisi üles äratada ja aidata sellest kultusest välja tuua.  

Kui ambitsiooniks on kontrollida kogu majandust, on selleks sisuliselt kaks moodust. Esimene võimalus on kontrollida energeetika. Teine võimalus on kontrollida kogu rahasüsteemi.

Euroopas ollakse massiformatsioonile kultuuriliselt üpris tundlikud. Seda tõestavad mitmed ajaloos aset leidnud revolutsioonid. Ameerika ajaloost seda ei leia. Desmet märkis muuhulgas ära, et ainus, millega massihüsteeria vastu edukalt võidelda saab, on sõnavabadus. Ilma sõnavabaduseta on massiformatsioon peatamatu. Seega peavad need umbes 30%, kellel mõistus veel alles on, rääkima ja rääkima ja veel kord rääkima, maksku mis maksab, sest massiformatsiooni poolt kaasa tõmmatud püüavad teha kõik endast oleneva, et neid vaikima sundida. Sellist tsensuuri näeme me üle kogu maailma.

[Desmet] tundus minu jaoks väga mõistlik, ta ei olnud äärmuslik ega midagi seesugust, ta lihtsalt rääkis, kuidas tema toimuvat nägi. Väga palju muutus minu jaoks pärast selle intervjuu kuulmist selgemaks, aga seal oli ka midagi tõsiselt häirivat. Ta ütles, et kui massiformatsioon on käima läinud ja sõnavabadus on surnud, siis hakatakse tapma. Sel hetkel ma mõtlesin, püha taevas, mida ta just ütles!? Aga see on tegelikult nii loogiline, sest kui inimesed ei saa enam meelt avaldada, kui mingit vastutust enam ei ole ning patuoinas on samuti leitud, hakataksegi tapma. See juhtub alati kohe pärast sõnavabaduse täielikku kaotamist.

Kui kogu maailma rikkus on seotud plokiahelaga ja rahasüsteemi administraatoritel on kontroll globaalse plokiahela üle, siis on unistus kogu maailma rikkuse kontrollimisest teoks saanud.

See mõte kummitab mind siiani ja see on ka põhjus, miks ma töötan nii palju sõnavabaduse nimel koos organisatsiooniga Kodanikud Sõnavabaduse Nimel (Citizens for Free Speech) siin USA-s. Ma räägin endiselt väga palju tehnokraatiast, sest minu jaoks on oluline, et inimesed teaksid, kes meie vaenlased on, aga kui meie ainus relv kõige toimuva vastu võitlemiseks on vaba eneseväljendus, siis me peame tegema kõik endast oleneva, et seda õigust kaitsta ja ka kasutada. Et inimesed suudaksid esitada argumente ja veenda oponente oma seisukohtades. Et inimesed oskaksid ennast väljendada ja teha seda viisakalt, et debatt ei lõppeks kaklusega.

Ma arvan, et kristlased peaksid just sellised olema – nad peaksid mõistma aegu ja oskama teistele teed juhatada.

Kodanikud Sõnavabaduse Nimel sai pärast pandeemia puhkemist ainult tuult tiibadesse. Kohe, kui maskid tuli ette panna ja teineteisest tuli hakata distantsi hoidma, kui kogunemisvabadust hakati piirama ja kirikud kinni pandi, said paljud inimesed intuitiivselt aru sellest, et midagi on väga valesti. Loomulikult on inimesi, kes haigestuvad ja surevad ning loomulikult ma ei taha, et see kellegagi juhtuks, aga väga paljud tabasid kohe ära, et toimuval ei ole just kuigi palju pistmist mingi haigusega. On keeruline teostada sõnavabadust, kui sulle on suukorv ette pandud, sest pooled ei saa sinust aru ja sina ei saa ise pooltest aru. Muide, kui kirikud kinni pandi, siis mõned otsustasid sellega mitte leppida ja nendega ei juhtunud mitte midagi, aga paljud kirikud panidki oma uksed kinni ning kaotasid seepeale oma kogudused ja rahastuse. Ennekõike aga nähti selles kõiges sõnavabaduse probleemi ning nii nägin seda ka mina ja näen tänase päevani. Selline rünnak meie väljendusvabaduse vastu on pretsedenditu.

Maailm hakkab üha rohkem meenutama Johannese Ilmutusraamatu visiooni

Kui ühtegi „valget luike” ei juhtu, siis paistab, et olemegi teel Johannese Ilmutusraamatus kirjeldatud olukorrani. Ma siiski ei usu, et just see ongi praegu alanud, vaid leian, et see jääb veel tulevikku, aga ma tõesti usun, et me näeme praegu, kuidas sellele õudsele tulevikule teed sillutatakse. Ei oleks õige Jumalat sel viisil piirata ja öelda, et kõik peab just niimoodi aset leidma. Tema võimuses on kõik hetkega tagasi pöörata. Seetõttu ongi Tema Jumal ja meie mitte.

Samal põhjusel ei nõustu ma ka paljude kristlastega, kes ütlevad, et me võiksime sama hästi käega lüüa, sest me oleme niikuinii hukule määratud. Kristlased Natsi-Saksamaal uskusid samuti, et Hitler on Antikristus ja Ilmutusraamatu sündmused on peagi aset leidmas, aga nii ei läinud. Mingil põhjusel otsustas Jumal türanniale lõpu teha. Keegi ei saa Jumalale ette öelda, mida Ta peab tegema. Jumal võib praegu toimuvale samuti koheselt lõpu teha, kui Ta nii otsustab. Kas ma tahan, et Ta nii teeks? Ma oleksin selle poolt, jah. Aga mis siis, kui kõik läheb jätkuvalt aina allamäge ja ühel hetkel me näeme tõestust ettekuulutusest “neljast ratsanikust”? Kui nii läheb ja ennustused saavad teoks, siis on see osa Jumala plaanist ja nii pidi minema, see oli ettenähtud juba maailma sündimise hetkel. Mina lepiksin mõlema stsenaariumiga.

Rockefeller oli piisavalt tark, et mõista, et raha ei ole väärtuse aluseks, vaid ühel hetkel raha paratamatult kaotab väärtuse.

See on Jumala maailm, Ta võib teha, mida Ta soovib. Meie lihtsalt elame selles. Siiski ma tunnen, et meil on teatud sotsiaalne vastutus oma õdede ja vendade ees, kes ekslevad udus, olgu see siis massiformatsiooni tõttu või sellepärast, et nad on mõistmatud. Nad ekslevad udus ega tea, kuhu poole minna. Nad on suures ohus. Ma arvan, et kristlased peaksid olema nagu Issaskari pojad. On öeldud, et Issaskari pojad olid väga targad ja mõistsid seda, millised on ajad, milles nad elavad. See lugu on mind kõnetanud, sest ma arvan, et kristlased peaksid just sellised olema – nad peaksid mõistma aegu ja oskama teistele teed juhatada. Peaksid oskama öelda, mida tuleks teha, et tõde jõuaks inimesteni üle kogu maailma, et anda kõigile võimalus põgeneda valla päästetud kurjusest.  

Lõpetuseks

On üks raamat, mida soovitaksin lugeda kõigil, kes tahavad aru saada maailmas toimuvast selle majanduslikust aspektist. Selle raamatu on kirjutanud Harvardi emeriitprofessor Shoshana Zuboff ja selle pealkiri on „Järelevalve kapitalismi ajastu: võitlus inimese tuleviku eest uuel võimupiiril” (The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power). Mul on sellest raamatust kolm versiooni ja see on minu arvates täiesti geniaalne. See andis mulle väga palju uut mõtteainet, mille peale ma varem ei olnud tulnud. Ma soovitan kõigil see raamat soetada ja seda lugeda ning püüda hoomata, mis on tegelikult toimumas ja mis viimase 20 aastaga maailmas muutunud on.

Üks selle keskseid mõtteid on see, et me peame leppima reaalsusega nii hästi, kui suudame ja mõistma seda võimalikult täpselt. Me kõik oleme hädas reaalsuse mõistega sõltuvalt sellest, millises eluetapis me oleme ning millised on meie teadmised. Reaalsus enamasti ei muutu, küll aga meie nägemus ja arusaam sellest. Zuboff pakub võimaluse minna sügavamale sellesse, mis maailmas praegu toimub. See on tihedalt seotud sellega, mida ma kirjeldanud olen, ehkki ta ei maini oma raamatus kordagi sõna „tehnokraatia”. Küll aga käsitleb Zuboff väga detailselt seda, kuidas suured rahvusvahelised korporatsioonid nagu näiteks Google on läbi oma tegevuse muutnud väga oluliselt globaalset majandussüsteemi, aidates kaasa selle kujunemisele selliseks, mis näeb indiviide ennekõike ressursi, mitte inimestena. Ma tõesti soovitan kõigil seda raamatut lugeda.


Jaga artiklit sõpradega


Vaata Patrick Wood’i intervjuud

Seotud lood:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.

error: Content is protected !!