fbpx
AudioMajandus & RahaSuur lugu

ELi “rohepöörde” projekt eurooplased vaeseks, aafriklased vaesemaks, miljardärid külluses

Euroopa Parlamendi poolt kasvuhoonegaaside vastu võitlemiseks äsja kehtestatud uued kliimaeeskirjad ähvardavad peagi muuta vaesemaks nii eurooplased kui maailma vaeseimad riigid. Uued eeskirjad näevad ette “rohepöörde” poolt dikteeritud täiendavate “süsinikuheite” maksude kehtestamise “rohepöördega” mitte kaasa minevate (ja minna suutvate) riikide kaupadele.

Süsiniku piirimeede (SPiM, ingl Carbon Border Adjustment Mechanism, CBAM) loob uue süsinikuheitemaksu “võrdsustamise” süsteemi Euroopa Liidu toodetele, mis tegutsevad imporditud kaupu reguleeriva heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) raamistikus.

Euroopa Liitu importivad ettevõtted peavad nüüdsest ostma nn süsiniku piirimeetme sertifikaadid, et katta tootjariigis makstava süsinikumaksu ja EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi raames kehtestatud süsinikdioksiidi saastekvootide hinnavahe.

Aruanne sätestab: “Süsiniku piirimeede (CBAM) puudutab komisjoni soovitusel rauda ja terast, tsementi, alumiiniumi, väetisi ja elektrit ning seda laiendatakse vesinikule, kaudsetele heitkogustele teatavatel tingimustel, teatavatele lähteainetele, samuti mõnedele tootmisahela järgmise etapi toodetele, näiteks kruvidele ja poltidele ning sarnastele rauast või terasest toodetele.”

“Enne üleminekuperioodi lõppu hindab komisjon, kas laiendada kohaldamisala muudele kaupadele, mille puhul on süsinikuheite oht, sealhulgas orgaanilistele kemikaalidele ja polümeeridele, eesmärgiga kaasata 2030. aastaks kõik heitkogusega kauplemise süsteemi  hõlmatud kaubad.”

Süsiniku piirimeede on osa EL-i paketist “55% vormis aastaks 2030”, mille eesmärk on vähendada Euroopa kliimaseadusega kooskõlas kasvuhoonegaaside heitkoguseid kogu blokis 2030. aastaks vähemalt 55 protsendi võrra.

Euroopa Liidu “rohepöörde” poliitika üheks tagajärjeks on vähem globaalset kaubandust. Selle tulemuseks on paratamatusena veelgi suurem inflatsioon –  viimane asi, mida maailm keset käimasolevat majanduskriisi vajab.

Aafrika kliimafondi (ACF) vanemnõunik Faten Aggad nentis Twitteris, et EL-i uuest kavast on kõige rohkem mõjutatud Aafrika riigid  “nii keskmise kui ka madala sissetulekuga riigid”.

Euroopa Liidu “rohepöörde” poliitika üheks tagajärjeks on vähem globaalset kaubandust. Selle tulemuseks on paratamatusena veelgi suurem inflatsioon – viimane asi, mida maailm keset käimasolevat majanduskriisi vajab.

Aggad lisas, et näiteks Mosambiik, kust pärineb 7% kogu EL-i alumiiniumiimpordist ning mille jaoks eksport Euroopa Liitu moodustab 25% kogu ekspordituludest, “võib globaalse arengu keskuse (CGD) andmetel kaotada kuni 1% oma riiklikust kogutoodangust.”

”Egiptus ja Alžeeria, kust pärineb vastavalt 21% ja 20% EL-i väetiste impordist, saavad samuti tugeva löögi,” selgitas Aggad teises säutsus.

“Tsementi ekspordivad Alžeeria (6% EL-i koguimpordist), Maroko (5%) ja Tuneesia (3%). Meede mõjutab tugevalt ka Lõuna-Aafrikat. Nigeeriat, Kameruni, Kongot ja Ghanat.”

Hetkel on ebaselge, kas vaeseimatele arengumaadele antakse tulevikus kavast ka mingeid vabastusi, kuid Aggad kahtlustab, et mitte, sest EL on juba väitnud, et see oleks vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) käskudega.

See on “küsitav, arvestades, et sarnased vabastused olid varem tagatud,” ütles Aggad. “Nad väitsid ka, et loobumine soodustaks räpase tööstuse ümberpaigutamist Aafrikasse. Mis on samuti küsitav, kuid see sõltub nendes riikides kehtestatud ennetavatest meetmetest.”

USA väikeettevõtetele ja tootjatele kehtivad juba praegu puhta õhu seaduse regulatiivsed piirangud, mida süsiniku piirimeetme skeemis arvesse ei võeta. Seetõttu paneb Euroopa Liidu süsiniku piirimeetmete skeem ka USA praegusel kujul  majanduslikult halba olukorda.

“EL-i ettepanek ei arvesta piirimaksu kohaldamisel riigisisese reguleerimise kulusid,” teatas The Wall Street Journal. “USA regulatsioonide kaudsete kulude mittetunnustamine tooks paratamatult kaasa eksportijate topeltmaksustamise.”

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar…

Artiklis toodud kriitika tundub olevat makroökonoomiliselt ning sissetulekute jaotuse loogikat silmas pidades igati asjakohane. Lisada võiks veel seda, et Euroopa Liidu “rohepöörde” üha radikaalsemateks muutuvate, vabakaubandust, tootmist ja väikeettevõtlust drastiliselt vähendavate meetmete all ei vaesu mitte üksnes maailma vaeseimate riikide, vaid ka Euroopa Liidu kodanikud. Ning vaesuvad märgatavalt. Kindel võib olla ka selles, et regulatsiooni taga olevatele tehnokraatidele ei lähe ei Euroopa ega Aafrika inimeste hüveolu korda muul viisil kui üksnes silmakirja tarbeks. 

Euroopa Liidu “rohepöörde” üha radikaalsemateks muutuvate, vabakaubandust, tootmist ja väikeettevõtlust drastiliselt vähendavate meetmete all ei vaesu mitte üksnes maailma vaeseimate riikide, vaid ka Euroopa Liidu kodanikud. Ning vaesuvad märgatavalt.

Rohepöörde materiaalse hüveolu langetamise koguefekti tajuvad Euroopas kõik inimesed juba täna oma tarbimise harjumuste üha kesisemaks muutudes. Kolme apelsini asemel saab nüüd kaks, jõuluvaheajal peab esmakordselt valima, kas sõita külla vanavanematele Valgas või Saaremaal, jne.

Iseküsimus on, millisel määral Euroopa kodanikud mõistavad oma vaesumise aluspõhjusena valelikult keskkonnasõbralikena välja käidud, ent täiesti reaalselt inimvaenulikke “rohe-“poliitikaid.

Üks täpsustus on siinkohal vajalik, et mõista, kuidas poliitökonoomilselt ühemõtteliselt mõistusevastane rohehullus on võimalikuks saanud.

Rangelt võttes ei tunne siiski päris kõik inimesed “rohepöörde” projekti poolt esile kutsutud materiaalse elukvaliteedi langust. See on trend, millest jääb puutumata murdosa ühest protsendist kõige jõukamast elanikkonnast, kes moodustavad samaväärselt olematu osa valijaskonnast, ent kellele kuulub peaaegu kõikides riikides tegelik poliitiline võim.

Rangelt võttes ei tunne siiski päris kõik inimesed “rohepöörde” projekti poolt esile kutsutud materiaalse elukvaliteedi langust. See on trend, millest jääb puutumata murdosa ühest protsendist kõige jõukamast elanikkonnast, kes moodustavad samaväärselt olematu osa valijaskonnast, ent kellele kuulub peaaegu kõikides riikides tegelik poliitiline võim.

See on muuhulgas põhjuseks, miks maksutulud kogutakse praktiliselt kõikides riikides ülekaalukalt keskklassi ning “vaeste rikaste” (kelle netoväärtus ulatub mõne miljonini) arvelt, jättes senti-miljonärid ja miljardärid eriliste maksuskeemide armust panustama riigikassase täpselt nii palju, kui neil selleks parasjagu soovi on. Enamasti neil seda ei ole, kuna plutokraadid kandivad parema meelega oma miljardid maksuparadiiside kaudu välja ning finantseerivad Maailma Majandusfoorumi tüüpi eraprojekte, kus avaliku võimu esindajad käivad oligarhide klassi ees “vaibal”, täites äraspidisel kombel mitte käsuandjate, vaid käsutäitjate rolli.  

See on ka põhjuseks, miks elame maailmas, kus lihttöölise, väikeettevõtja või kolme last kasvatava üksikema maksukoormus on praktiliselt kõikides “liberaalse turumajandusega riikides” umbes 5-10 korda suurem kui miljardäril, kes peab igast 100 eurost maksudena lõpuks välja maksma mitte umbes 70, vaid pigem 7 eurot. Ent tagasi rohepöörde juurde…

Tõsi on see, et ka 0,1% kõige rikkamate isikute raha ostujõud langeb, kuna miljardäri euro, dollar või naelsterling kaotab väärtust kartulikilo või bensiiniliitri suhtes sama palju kui kupüür vaese mehe taskus.

Ent “kvantiteedil on oma kvaliteet” ka materiaalse stratifikatsiooni mõttes. Seetõttu on inimesed, kellel on kümneid või sadu kordi rohkem vara, kui ka kõige sübariitlikuma eluviisi puhul oleks võimalik elu jooksul ära tarbida, rohepöörde vaesustavate mõjude eest turvatud.

Isegi Klaus Schwab ei saa paratamatult lennata kahes eralennukis korraga, Bill Gates’i seedetrakt suudab hakkama saada piiratud koguses hirvefileega ning Ted Turneri maks ei tuleks toime rohkem kui paari pudeli Chateau Le Pin’iga ühe õhtu jooksul.

Rohepööret dikteerivad inimesed, kes moodustavad nanoskoopilise osa valijaskonnast, ent kes on oligarhilises süsteemis monopoliseerinud poliitilise võimu, mille olemus seisneb erahuvide presenteerimises avaliku huvina. Eliidile meelepäraseid programme viiakse praktilisel tasandil aga ellu viisil, mis pole massimeedia abil mõistmatuses hoitavatele massidele mõistetav.

Rohepööret dikteerivad inimesed, kes moodustavad nanoskoopilise osa valijaskonnast, ent kes on oligarhilises süsteemis monopoliseerinud poliitilise võimu, mille olemus seisneb erahuvide presenteerimises avaliku huvina.

Nagu kommunistlikud kollektiviseerimise programmid paiskasid 20. sajandil terved rahvad Kambodžast Kuubani vaesusesse masside enda heakskiidul, on võimalik, et ka “euroopalikust heaolust” saab 21. sajandil mälestus, kui eurooplased kapituleeruvad käputäie misantroopidest miljardäride “rohepöörde” programmi ees.  

Kas “rohepöörde” mõistusevastane agenda õnnestubki Euroopas läbi suruda ja millise fanaatilisusega suudetakse programmi praktikas ellu viia, ei ole hetkel veel selge. Ühest küljest näikse suur osa Euroopa jõukate riikide elanikest tänaseks tõsimeeli uskuvat “rohepöörde” ideoloogilist dogmaatikat. Samas tuleb arvesse võtta, et enamus inimesi on olemuselt arad ning valmis meelsasti võimu ees silmakirjatsema, kui meelsuskontrolliks arvatud küsitlused “õigete” või “valede” seisukohtade levikut üritavad seirata. 

Seega on rohepöörde reaalse toetuse tuvastamiseks läbi viidud küsitlused tänaseks Läänes sama ebausaldusväärsed nagu mistahes küsimuses, kus ametliku narratiiviga nõustumise ja mittenõustumise tagajärjed kärisevad ühiskonna üha totalitaarsemaks muutudes aina suuremaks.

Võimalik, et Euroopa rahvad ajavad lõpuks selja sirgu ning astuvad vastu ökoloogiliseks altruismiks rüütatud misantroopsele programmile, mille lõpptulem on röövida nendelt majandusliku kindlustatuse likvideerimise kaudu igasugune ühiskondlik-poliitiline subjektsus. Viimati nimetatu on protsess, mis on uudne üksnes tehniliselt, mitte olemuslikult, olles ajalooliselt tuntud kui orjandusliku korra kehtestamine.

Võimalik, et Euroopa rahvad ajavad lõpuks selja sirgu ning astuvad vastu ökoloogiliseks altruismiks rüütatud misantroopsele programmile, mille lõpptulem on röövida nendelt majandusliku kindlustatuse likvideerimise kaudu igasugune ühiskondlik-poliitiline subjektsus.

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:

MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann

KONTO NUMBER: EE271010011832141226

SELGITUS: Annetus

Rohepöörde programmi majanduslikust, sotsiaalsest ja moraalsest tähendusest saab täiendavalt lugeda järgnevates artiklites…

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.