Staažikas geopoliitika ja globaalmajanduse analüütik F. William Engdahl avab tausta, miks Euroopa on hülgamas töötavaid energiaallikaid tõestatult ebaefektiivsete taastuvenergia programmide kasuks ning millised saavad olema “rohepöörde” tagajärjed kontinendi majandusperspektiividele ja elustandardile.
Konventsionaalsete tarbekaupade hinnad on tänaseks kerkinud taevasse mitmetel põhjustel, muuhulgas tänu kunstlikult kõrgele krutitud gaasi- ja elektrihindadele. Lisaks suunavad suured turutegijad (investeerimisfirmad nagu BlackRock jmt) investeeringuid eelistatult taastuvenergiasse – see on petuskeem, mida nimetatakse ESG investeerimiseks.
Euroopa on nn. “roheagenda” egiidi all sooritamas majanduslikku ja tööstuslikku enesetappu. Veel mõne aasta eest kehtinud põhimõtte järgi oli majanduse defineerivaks sisendiks küllaldase, usaldusväärse, efektiivse ja soodsa energiaga varustatus. See on ka mõistuspärane. Ilma toimiva energiatööstuseta on paraku võimatu toota terast, betooni, kaevandada tooraineid ega õigupoolest luua midagi, mis kaasaegset majandust toetaks. Viimaste kuude jooksul on elektrijaamades kasutatava söe maailmaturuhind kahekordistunud, maagaasi hind on tõusnud aga ligi 500%. Naftahind seevastu läheneb 90 USD-le, mis on viimase 7 aasta kõrgeim tase. Need on otsesed tagajärjed poliitikale, mida on nimetatud ka “Suureks lähtestamiseks” või süsinikuneutraalse rohepöörde luuluks.
Euroopa on nn. “roheagenda” egiidi all sooritamas majanduslikku ja tööstuslikku enesetappu.
Umbes kahe kümnendi eest alustas Euroopa kogu oma majandussüsteemi ümberlähtestavat muutust, nimetades taastuvenergiat “roheliseks energiaks” ning võttes eelkõige sihikule päikese- ja tuuleenergia. Üheks eestvedajaks nn roheenergiale üleminekul oli liidukantsler Merkeli juhitud Saksamaa – riik, mis on sisuliselt Euroopa tööstuse süda. Saksamaa viimane tuumajaam suletakse 2022. aastal ning söeelektrijaamu juba likvideeritakse kiirelt. Kogu roheplaan on tänaseks aga kokku põrganud etteaimatava reaalsusega, mille kohaselt ei suuda taastuvenergia tagada Euroopa majandusmootori täielikku ja pidevat varustuskindlust.
Isegi rohetibusid loetakse sügisel
Kui 2020. aastal kehtestati ülemaailmsed koroonasulud ja reisipiirangud, kukkus Euroopa gaasitarbimine drastiliselt ning turuhinna stabiliseerimiseks vähendas suurim tarnija Gazprom olulisel määral tootmist, jäädes isegi kahjumisse. Kui haruldaselt soojal 2019.–2020. a talvel oli Euroopa Liit võimeline oma gaasitagavarasid täiendama, siis järgmisel märkimisväärselt külmal talvel ammendati needki tagavarad.
Vastupidiselt EL poliitikute väidetele pole Gazprom mänginud mingisuguseid poliitilisi mänge, et ehitada Nord Stream 2 nimelist gaasijuhet Saksamaale. Kuna Euroopa tarbimine taastus tänavu esimese kuue kuuga täielikult, tõttas Gazprom ka gaasitarneid suurendama, ületades kokkuvõttes isegi 2019. aasta tasemeid. Kusjuures tarneid teostati isegi siis, kui see nõudis Vene strateegilistesse gaasivarudesse kaevumist.
Viimaste kuude jooksul on elektrijaamades kasutatava söe maailmaturuhind kahekordistunud, maagaasi hind on tõusnud aga ligi 500%. Naftahind seevastu läheneb 90 USD-le, mis on viimase 7 aasta kõrgeim tase.
Nüüdseks on Euroopa Liit seadnud suuna roheenergia programmile nimega Fit for 55. Tegemist on poliitilise kavaga vähendada 2030. aastaks EL süsinikuemissioone 55% võrra, loobudes sedasi pikas plaanis ka maagaasist ning sulgedes söe- ja tuumajaamu. Tänastest arengutest saame järeldada, et nende mõttekodade, kes tutvustasid Euroopale 2050. aastaks 100% CO2-vaba ja elektril põhinevat majandust õigustanud kliimamudeleid, ebakompetentsus hakkab tellijale kohale jõudma.
Pärast järjekordset Davosis toimunud Maailma Majandusfoorumit nägid professionaalsed investorid Wall Street’il ja Londonis rohelise agenda poolt pakutavaid hiiglaslikke kasumivõimalusi. Seda peamiselt seoses nn ESG investeerimismudeliga. See on uus poliitika, mille resultaadiks on, et konventsionaalsed nafta- , gaasi- ja söefirmad ei tee enam ühtki investeeringut oma tootmise uuendamiseks. Koroona-aastal 2020 kukkus nafta-, gaasi- ja söetootmine kokku ligi 1 triljoni dollari võrra ning need on mahud, mis ei taastu enam ilmselt kunagi.
Samal ajal kui BlackRock ja teised suurinvestorid boikoteerivad naftakontserne ja eelistavad “roheenergiat”, põhjustas vaid üks haruldaselt külm ja pikk talv Euroopas koosmõjus tuulevaikusega Põhja-Saksamaa tuuleparkides (2020.-21. talvel) paanikaostud globaalsel veeldatud maagaasi (LNG) turul.
Koroona-aastal 2020 kukkus nafta-, gaasi- ja söetootmine kokku ligi 1 triljoni dollari võrra ning need on mahud, mis ei taastu enam ilmselt kunagi.
Probleemid süvenesid, kui suurimad veeldatud maagaasi tarnijad USA ja Katar olid oma tavapärased müügivarud juba Hiinasse müünud. Sealse LNG vajaduse on põhjustanud kusjuures sarnane irratsionaalne energiapoliitika (sh Pekingi poliitiline otsus keelata Austraalia söe import), millega kaasnesid Hiina valitsuse korraldused hankida vajalikud söe- ja gaasivarud “mis tahes hinnaga”. Tänu nimetatud arengutele Aasias on Katari, Ameerika ja teiste riikide LNG eksportijad jätnud Euroopa sõna otseses mõttes külma kätte.
Energia deregulatsioon
Vähesed mõistavad tänase roheenergiaturu kallutatust, mis annab selge eelise spekulantidele, riskifondidele ja suurinvestoritele nagu BlackRock või Deutsche Bank, karistades samas tavatarbijaid kõrgemate energiahindadega.
LNG hind kujuneb Euroopas Hollandi TTF futuurilepingute hindade põhjal, mida kaubeldakse Londonis paikneval ICE börsil. Sellel spekuleeritakse, milliseks kujunevad LNG turuhinnad Euroopas ühe, kahe ja kolme kuu pärast. ICE on tagatud suurpankade, nt Goldman Sachs, Morgan Stanley, Deutsche Bank, Société Générale ja teiste poolt.
Vähesed mõistavad tänase roheenergiaturu kallutatust, mis annab selge eelise spekulantidele, riskifondidele ja suurinvestoritele nagu BlackRock või Deutsche Bank, karistades samas tavatarbijaid kõrgemate energiahindadega.
Pangad ja teised suurinvestorid saavad endale lubada dollaritega pennide nimel spekuleerimist. Heaks näiteks oli kulutulena leviv uudis Euroopa madalate gaasivarude kohta enne talve, misjärel finantshaid mahitasid mõnuga täiendavat ostupaanikat. Oktoobri alguseks olid Hollandi TTF-i gaasifutuuride hinnad vaid mõne päevaga paisunud enneolematu 300% võrra. Võrreldes veebruariga oli vahe veelgi uskumatum – näiteks standardlast LNG-d (3,4 triljonit BTU-d), maksis toonase 20 miljoni dollari asemel uutes hindades 100-120 miljonit USA dollarit. Sisuliselt 500% tõusu seitsme kuuga.
Energiahindade alusprobleemistik asetseb sügavamal: vastupidiselt viimase 75 aasta poliitikale on lisaks taastuvenergia poliitilisele eelistamisele tegeletud ka energiaturu dereguleerimisega, et soodustada veelgi enam “rohealternatiive” ning suruda sedasi “pruuni energiat” samm-sammult turult välja. Seda kõike tehakse toetudes väga kahtlase väärtusega argumendile, et CO2 emissioonid – kui neid pole 2050. aastaks nulli viidud – ohustavad inimkonna tulevikku.
Vastupidiselt viimase 75 aasta poliitikale on lisaks taastuvenergia poliitilisele eelistamisele tegeletud ka energiaturu dereguleerimisega, et soodustada veelgi enam “rohealternatiive” ning suruda sedasi “pruuni energiat” samm-sammult turult välja.
Tasub mõista, et lõpptarbija hinnad sünnivad energiavarustajate poolt, kes lisavad hindadele vastavalt turutingimustele erinevad kulud. Samal ajal arvutatakse EL energiahinnad väidetavalt selliselt, et toetada ebaefektiivset päikese- ja tuuleenergiat, kuigi reaalsuses “kujundab kehtiva kaubeldud elektri turuhinna hoopis marginaalne tootmisühik (ehk viimane puuduv ühik, et katta nõudmist), mis on hoopis kallim madalaimast või isegi keskmisest pakutavast energiaühikust,” selgitab prantsuse energianalüütik Antonio Haya.
Kokkuvõtvalt kujundab kallist maagaasist toodetav gaasielekter tänasel päeval üldise elektri turuhinna, mis kehtib ühtmoodi ka näiteks sisuliselt olematu omahinnaga hüdroenergiale. Detailides peituv saatan, mis sisaldub praeguses energia hinnakujunemise poliitikas, soosib spekulante ja sööb tarbijate sääste, nii kodudes kui tööstuses.
Viimase aja energiadefitsiiti fundamentaalselt raskendav asjaolu on olnud BlackRock’i ja teiste suurfondide otsus suunata investeeringud eemale nafta-, gaasi- ja söetööstustelt – mis on seni olnud igati vajalikud ja ohutud energiaallikad – ehitamaks üles silmnähtavalt ebaefektiivset päikese- ja tuuleenergiakompleksi.
Kokkuvõtvalt kujundab kallist maagaasist toodetav gaasielekter tänasel päeval üldise elektri turuhinna, mis kehtib ühtmoodi ka näiteks sisuliselt olematu omahinnaga hüdroenergiale. Detailides peituv saatan, mis sisaldub praeguses energia hinnakujunemise poliitikas, soosib spekulante ja sööb tarbijate sääste, nii kodudes kui tööstuses.
Seda toimetatakse põneva akronüümiga ESG investeerimise nime all, mis on Wall Street’i (jt börside) viimase aja moeröögatus alates sellest, kui BlackRock’i tegevjuht Larry Flink ühines Klaus Schwab’i nimelise majandusfoorumi juhatusega 2019. aastal. Üheskoos seadsid nad üles ESG sertifikaate väljastava komitee, mis väljastab börsiettevõtetele ESG reitinguid ja karistab selliseid ettevõtteid, kes ESG kriteeriume ei täida. Massiline ESG-sse investeerimine on toonud miljardeid kasu Wall Street’ile, pidurdades samas täielikult investeeringud nafta-, kivisöe- ja maagaasitööstustesse suuremas osas maailmas.
Euroopas levib “Saksa haigus”
Pärast umbes 20 aastat läbimõtlemata investeeringuid päikese- ja tuuleenergiasse on Saksamaa, kunagine Euroopa tööstuse lipulaev, muutunud oma poliitika ohvriks. See on sündroom, mida kutsutakse ka “Saksa haiguseks”. Nagu “Hollandi haigus” majanduses, on “Saksa haigus” sunniviisiliste roheinvesteeringute näol põhjustanud usaldusväärse ja soodsa energia defitsiidi. Katastroofilist energeetikapoliitikat on viljeletud tuginedes (pelgale) hüpoteetilisele 1,5 kraadisele globaalsele temperatuuritõusule, mis leiab aset 2050. aastaks, juhul kui me ei lähe täielikult üle süsinikuneutraalsusele.
Roheagenda edendamiseks on mitmed riigid asunud üksteise järel peatama ja lõpetama naftal, söel ja gaasil põhinevaid energiatootmisi, mõnel juhul ka tuumajaamasid. Saksamaal suletakse viimased jaamad juba järgmisel aastal. Viimased söejaamad, millel on sisseehitatud tipptasemel puhastusseadmed, viiakse otse tehasest ümbertöötlusesse, ilma et neid oleks isegi kasutusse võetud.
Katastroofilist energeetikapoliitikat on viljeletud tuginedes (pelgale) hüpoteetilisele 1,5 kraadisele globaalsele temperatuuritõusule, mis leiab aset 2050. aastaks, juhul kui me ei lähe täielikult üle süsinikuneutraalsusele.
Saksa juhtum muutub lähemalt vaadates aga veelgi absurdsemaks: 2011. aastal võttis Merkeli kabinet kasutusele energiatootmismudeli, mille oli modelleerinud Martin Faulstich riigi Keskkonnakaitse Nõukojast (SRU), mille järgi Saksamaa suudaks 100% taastuvenergiale üle minna 2050. aastaks. Selles väideti muuhulgas, et tuumaenergia pole Saksamaale vajalik, nagu ka uuemat sorti söejaamad, milles sisaldub ka CCS (süsiniku püüdmise ja salvestamise tehnoloogia). Sedasi oligi sündinud Saksamaa (katastroofiline) “energiapööre”. Mudel tugines muuhulgas argumentidele, et süsteem saab veatult toimima tänu CO2-vaba soodsa hüdroenergia ostmisele Skandinaaviast.
Tänavuse põuase ja kuuma suve järel on hüdroenergiareservid Rootsis ja Norras miinimumide lähedal, vastates ainult 52% normidest. See tähendab, et Taani, UK ja Saksamaa energiakaablid on elektripuuduse lävepakul. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on Rootsi kaalumas ka enda tuumajaamade sulgemist, mis on seni taganud umbes 40% riigi elektrienergiast. Sarnaselt on ka Prantsusmaa otsustanud vähendada tuumajaamasid kolmandiku võrra, mistõttu energiatarned Saksamaale pole enam kuidagi kindlustatud.
Juba 1. jaanuaril 2021 sulgeti seoses Saksamaa valitsuse korraldusega söeelektri järkjärguliseks väljalülitamiseks 11 kivisöe-elektrijaama koguvõimsusega 4,7 GW. See kestis vaid 8 päeva. Õige pea tuli mitmed jaamad taaskäivitada seoses pikemalt kestnud tuulevaikusega. 2022. aastal suletakse aga viimane Saksa aatomielektrijaam ja mitmed söekaevandused. Seda kõike selleks, et pääseda “rohelisse nirvaanasse”. Tasub meeles pidada, et alles 2002. aastal andis tuumaelekter tervelt 31% Saksamaa elektrienergiast – seda kusjuures täiesti süsinikuvabalt.
Roheagenda edendamiseks on mitmed riigid asunud üksteise järel peatama ja lõpetama naftal, söel ja gaasil põhinevaid energiatootmisi.
Kuigi tuuleenergiast on loodetud seni Saksamaa peamist energiadefitsiidi korvajat, siis juba 2022. aastal võetakse maha umbes 6000 turbiini (koguvõimsusega 16 GW). Miks? Aga sellepärast, et vanade tuulikute tootmissubsiidiumite perioodid lõppevad.
Ka uute tuulikute püstitamine on takerdunud kogukonna vastupanu ja legaalsete küsimuste tõttu seoses müra ja muude teguritega. Täiesti kunstlikult loodud (ja välditav) energiakatastroof paistab nüüdseks aga juba horisondil.
Euroopa Komisjoni poolne reaktsioon olukorrale paistab olevat mitte tehtud vigade tunnistamine, vaid roheagenda täiendav võimendamine, justkui oleks probleemide põhjustajaks maagaas ja kivisüsi. Euroopa Liidu “kliimakuningas” Frans Timmermans on Brüsselist deklareerinud: “Kui me oleks alustanud rohepöördega viis aastat varem, siis me poleks praeguses olukorras, kuna meil oleks väiksem sõltuvus fossiilsetest allikatest ja maagaasist.”
Kuigi tuuleenergiast on loodetud seni Saksamaa peamist energiadefitsiidi korvajat, siis juba 2022. aastal võetakse maha umbes 6000 turbiini (koguvõimsusega 16 GW). Miks? Aga sellepärast, et vanade tuulikute tootmissubsiidiumite perioodid lõppevad.
Kui Euroopa Liit jätkab sarnasel “enesetapukursil”, leiab ta end mõne aasta pärast deindustrialiseeritud tühermaalt. Probleemiks pole mitte maagaas, kivisüsi või tuumajaamad, vaid ebaefektiivne roheenergia, mida toodetakse päikesest ja tuulest, mis ei saa kuidagi asendama täielikult stabiiilset ja usaldusväärset energiatootmist.
USA, Euroopa Liidu ja teiste valitsuste roheagenda kurss koos Davoses algatatud ESG investeerimispoliitikaga tagab selle, et tulevikus saab olema veelgi vähem maagaasile, söele või tuumaenergiale põhinevaid alternatiive, mis tagaksid varustuskindluse. Varustuskindluse, mille probleemid tekivad taastuvenergia puhul tänu ilmastikunähtuste muutlikkusele paratamatult (tuulevaikus, põuad või päikesevalguse vähesus). Ei pea olema raketiteadlane, et mõista Euroopa valitud energiapoliitika kursi destruktiivsust.
Kui Euroopa Liit jätkab sarnasel “enesetapukursil”, leiab ta end mõne aasta pärast deindustrialiseeritud tühermaalt. Probleemiks pole mitte maagaas, kivisüsi või tuumajaamad, vaid ebaefektiivne roheenergia, mida toodetakse päikesest ja tuulest, mis ei saa kuidagi asendama täielikult stabiiilset ja usaldusväärset energiatootmist.
Paraku teenib nii ÜRO 2030 aasta “jätkusuutliku” energia programm kui ka Davose “Suure lähtestamise” idee lõppastmes massilise elanikkonna vähendamise eesmärki. Inimkonnast on ühtäkki saanud kui konnad katlas, kelle all podisevale tulele keeratakse aina leeki juurde.