Paul Craig Roberts
Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Paul Craig Roberts on Ameerika majandusteadlane, kes on pika karjääri jooksul hoidnud mitmeid mõjukaid positsioone Ameerika Ühendriikide poliitilise, majandusliku ning meediaeliidi absoluutses tipus. Roberts oli 1980-ndatel aastatel Ronald Reagani administratsiooni aserahandusminister ning teda peetakse “reaganomicsi” nime kandnud USA ülieduka majandusstrateegia üheks peamiseks autoriks.
Pärast teenistust Ühendriikide riigiaparaadis töötas Roberts USA mõjuvõimsaima majandusajalehe The Wall Street Journal toimetajana ning Washingtoni globaalset strateegiat kujundava mõttekoja Rahvusvaheliste ja Strateegiliste Uuringute Keskus (CSIS – Centre for Strategic and International Studies) teadurina. Robertsist on viimastel aastakümnetel saanud Ühendriikide sise- ja välispoliitika üks mõjuvõimsamaid kriitikuid, kes väljendab vana kooli ameeriklase jõulise otsekohesusega seisukohti, mida Washingtoni establishmendile ei meeldi kuulda. Mehe teadmised globaalmajanduse toimimisest ja geostrateegia teoreetilistest alustaladest ning praktilistest realiteetidest on erakordsed ning tema vabatmehe vaimust kantud talupojamõistusega analüüsid väärivad tähelepanu.
Alljärgnevas mõtiskluses selgitab USA endine aserahandusminister, kuidas Ameerika maailma rikkaimaks riigiks teinud majandussüsteem on tänaseks lakanud olemast.
Oli aeg, mil Ameerika majandussüsteem oli tõelise kapitalismi musternäidiseks. Pangahoiuseid kasutati siis sellisteks laenudeks, mis laiendasid majanduse tootmisvõimet. Ameerika tootis kaupu ja kasvatas oma toitu ise. Riigi valuuta oli tagatud kullaga, mistõttu inflatsiooni ei eksisteerinud. Uute investeeringutega kasutusele võetud uus tehnoloogia parandas üha enam tööviljakust ja tõstis sedasi pidevalt rahvastiku elatustaset. Ettevõtete kasum suunati suures osas tagasi täiustatud tootmismeetoditesse ja tootmise laiendamisse.
Valitsused subsideerisid sotsiaalset infrastruktuuri ja haridust. See vähendas omakorda nii transpordikulusid, tootmiskulusid kui hindu ning andis tööstusele ja tootmisele haritud tööjõu. Georgia osariigi Tehnikaülikooli üliõpilasena maksin ma oma hariduse eest igal aastal umbes 450 dollarit.
Ameerika ajalooliselt väga edukas majanduse juhtimise viis asendus möödunud kümnenditel sootuks teistsuguse majandusega, mis eksisteerib meil praegu.
Paul Craig Roberts
Ameerika ajalooliselt väga edukas majanduse juhtimise viis asendus möödunud kümnenditel sootuks teistsuguse majandusega, mis eksisteerib meil praegu. Kes on selle eest vastutav ja kuidas see täpsemalt juhtus, on lugu, mida saab jutustada hiljem, kuid mitte käesolevas mõtiskelus.
Praeguses majandusolukorras ei väljastata pangalaene enam uute investeeringute rahastamiseks uutesse seadmetesse ja tootmisliinidesse. Neid antakse peamiselt juba olemasolevate varade ostu finantseerimiseks. Laene antakse tänapäeval ettevõtetele teisisõnu valdavalt selleks, et osta üles olemasolevaid ettevõtteid, koormata neid võlgadega ja müüa nende varad maha. Laene väljastatakse ka ettevõtte enda aktsiate tagasiostu rahastamiseks, tõstes seega kunstlikult aktsiate hinda, mille pinnalt ettevõtete juhtkondi premeeritakse “tulemuslikkuse boonustega”. Laene antakse ka kinnisvara ostu rahastamiseks ja sedasi kinnisvara hindade tõstmiseks, mis tõstab pidevalt elanikkonna elamiskulusid.
Uus majandus on “ülefinantsialiseeritud”. See toitub võlaintressidest ja tasudest, avaliku sektori varade röövimisest erastamise kaudu ning kolmanda maailma majanduste ärakasutamisest dollaripõhiste pangalaenude vahendusel, mida saab tagasi maksta üksnes siis, kui võlgades olev riik müüb oma avaliku sektori varad Ameerika võlausaldajatele – tehes seda enamasti võileivahinnaga.
Uus majandus on “ülefinantsialiseeritud”. See toitub võlaintressidest ja tasudest, avaliku sektori varade röövimisest erastamise kaudu ning kolmanda maailma majanduste ärakasutamisest dollaripõhiste pangalaenude vahendusel, mida saab tagasi maksta üksnes siis, kui võlgades olev riik müüb oma avaliku sektori varad Ameerika võlausaldajatele – tehes seda enamasti võileivahinnaga.
Paul Craig Roberts
Ameerika “uus majandus” tugineb mitte enam ameeriklaste kasvavale jõukusele, vaid kasvavale võlakoormusele, millele lisandub dollaris nomineeritud võlgades siplevate välisriikide varade eksproprieerimisest saadud tulu.
Föderaalreserv on tänaseks suuresti hävitanud perefarmid ja monopoliseerinud nii toiduainete tootmise kui finantssüsteemi käputäie korporatsioonide kätte, hävitades protsessi käigus dollari ostujõu. Selline ei ole aga eduka ja jätkusuutliku majanduse portree.
Läänemaailm, eriti USA, on oma tööstus- ja tootmismajanduse viinud üle Aasiasse ja Mehhikosse. Tööstuse välisriikidesse kolimine on jätnud Ameerika tööjõu aga ilma sissetulekust, mis on seotud ameeriklaste poolt tarbitavate kaupade tootmisega. Kui kaubad ja teenused naasevad ringiga tagasi USA-sse turustamiseks, siis need saabuvad lettidele importkaupadena, mis suurendab lakkamatult USA kaubandusdefitsiiti.
Selline süsteem saab jätkuda üksnes seetõttu, et Washington kasutas teist maailmasõda selleks, et muuta USA dollar rahvusvaheliseks maksevahendiks ehk teisisõnu maailma keskpankade reservvaluutaks. Dollaris nomineeritud võlainstrumentidest said ajapikku maailma keskpankade reservid.
Maailma reservvaluuta staatus tähendab aga seda, et USA riigi võlakirjad on muutunud kõigi teiste riikide keskpankade reservideks. Seetõttu ei osutunud USA valitsemissektori pidevalt kasvava võla suurenemine probleemiks, sest see tähendas maailma keskpankade reservide suurenemist. See on ka varjatud põhjuseks, miks Ühendriigid on saanud jätkata tänini funktsioneerimist pidevalt maailma ees võlgu elades.
Maailma reservvaluuta staatus tähendab aga seda, et USA riigi võlakirjad on muutunud kõigi teiste riikide keskpankade reservideks. Seetõttu ei osutunud USA valitsemissektori pidevalt kasvava võla suurenemine probleemiks, sest see tähendas maailma keskpankade reservide suurenemist. See on ka varjatud põhjuseks, miks Ühendriigid on saanud jätkata tänini funktsioneerimist pidevalt maailma ees võlgu elades.
Paul Craig Roberts
21. sajandil on USA valitsus töötanud aga usinalt dollari reservvaluutaks olemisest tuleneva privilegeeritud positsiooni hävitamisega, muutes dollari finantssõjapidamise relvaks. Venemaale ja teistele riikidele kehtestatud sanktsioonid on tekitanud tänaseks kiireneva eemaldumise USA riigivõlakirjade kasutamisest keskpanga reservidena. Washingtoni poolt Venemaa dollarites hoitavate keskpanga reservide konfiskeerimine saatis maailma riikidele signaali, et sama stsenaarium võib juhtuda ka nendega. Sellest tulenevalt on USA dollari kasutamine rahvusvahelistes maksetes langenud ajalooliselt umbes 90%-lt veidi alla 50%-ni. BRICS-riikide bloki (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) moodustamise ja laienemisega langeb dollari staatus maailma finantsturgudel veelgi.
Kuna teised riigid lõpetavad ajapikku USA dollari kasutamise oma reservidena, siis tekib maailmas suur dollarite ülepakkumine. Hiljuti lugesin, et USA riigivõlg on ületanud 35 triljonit dollarit ja seetõttu ületab dollari pakkumine tõenäoliselt nõudlust selle järele. Selle tagajärjeks saab olema dollari vahetusväärtuse langus, mida juba kinnitab nii kulla kui hõbeda (dollaris nomineeritud) hinna tõus. Lühiajaliselt võib Washington survestamise kaudu tagada selle, et Jaapani, Ühendkuningriigi ja EL-i keskpangad toetaksid jätkuvalt dollarit, kasutades oma valuutasid dollarite ostmiseks. Kuid sellist dollari “päästeoperatsiooni” ei saa igavesti pikendada.
Kui saabub aeg, mil Lääne keskpangad ei ole enam valmis oma valuutade väärtust ohverdama USA dollari päästmise nimel ning maailma kulla ja hõbeda hindu ei ole enam võimalik “alasti lühikeseks müümise” finantsvigurite abil allasurutuna hoida, langeb Ühendriikide elatustase drastiliselt.
Kui saabub aeg, mil Lääne keskpangad ei ole enam valmis oma valuutade väärtust ohverdama USA dollari päästmise nimel ning maailma kulla ja hõbeda hindu ei ole enam võimalik “alasti lühikeseks müümise” finantsvigurite abil allasurutuna hoida, langeb Ühendriikide elatustase drastiliselt.
Paul Craig Roberts
See ei ole aga teema, mis huvitab paljusid majandusteadlasi. Ameerika majandusteadlased on minu hinnangul tänaseks pelgalt kogum oportuniste, kes vastutasuks stipendiumide ja konsultatsioonitasude eest on võtnud omaks vale, et pingutust nõudvate töökohtade välismaale kolimine toob Ameerika tööjõule kaasa paremini tasustatud uue majanduse töökohti. Pärast kõiki neid aastaid ei ole paraku veel mingeid märke neist lubatud kõrgemalt tasustatud asendustöökohtadest. Need on needsamad majandusteadlased, kes on meile lakkamatult rääkinud, et globalism, mis muudab riigid paratamatult impordist sõltuvaks, on tulevikulaine. Impordist sõltuva majanduse ja nõrgeneva valuuta tagajärjeks on aga lakkamatu inflatsioon.
Kuna robootika ja tehisintellekt asendavad üha enam vajadust inimtööjõu järele, samas kui immigratsioonipoliitika toob sisse üha rohkem sisserändajaid, saab tulevikuühiskonda iseloomustama üha laienev tööpuudus ja pauperiseerumine.
Impordist sõltuva majanduse ja nõrgeneva valuuta tagajärjeks on aga lakkamatu inflatsioon.
Paul Craig Roberts
Olukorras, kus kogu USA majanduse keskseks motoks on kujunenud lühiajaliste kasumite maksimeerimine, ootab meid paratamatult ees sünge tulevik ka siis, kui nn “suure lähtestamise” programmi ei saagi täituma.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Hinnates president Reagani aserahandusministrist Paul Craig Robertsit üheks kõige erudeeritumaks ning julgemaks elavaks ameeriklaseks, kelle mõistmine nii USA kui maailmamajanduse ning riigimasina toimimismehaanikast on erakordselt sügav ning otsekohene, tasub mehe kirjutistel silma peal hoida, senikaua kuni tema tarkust meile antud on.
Ülefinantsialiseerimisest, spekulatsioonist, võlapõhisest rahasüsteemist ning deindustrialiseerimisest tulenevatest tagajärgedest on pikemalt kirjutatud ka alljärgnevates lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: