Maailmas on tänaseks vaid üks tööstuslik üliriik – Hiina

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Euroopa juhtiva majandusanalüütika mõttekoja andmetel on maailmas tööstusliku võimsuse poolest vaid üks üliriik ning selleks on Hiina, mille tööstustoodangu maht ületab USA tööstusvõimsuse kolmekordselt, seljatades tänaseks kõikide Lääneriikide kombineeritud tööstusliku tootmise näitajad. Mõttekoja andmetel on Lääneriikide sõltuvus Hiinast tänaseks kordades suurem kui Hiina sõltuvus Läänest ning sõltuvussidemete katkestamise perspektiivid on Lääneriikide majanduste jaoks kesised.

Hiina on teostanud maailma ajaloos pretsedenditu ulatuse ja kestvusega majanduskasvu tsentraalselt juhitud turumajanduse hübriidmudeli abil, kus riigi omanduses olevad ettevõtted kontrollivad monopoolseid sektoreid käsikäes riigi omanduses olevate pankadega, mis finantseerivad tööstusharusid läbimõeldult, pidades silmas mitte pankurite lühiajaliste kasumite maksimeerimist, vaid majanduse kui terviku lisaväärtusloome kasvatamist.

Hiina on teostanud maailma ajaloos pretsedenditu ulatuse ja kestvusega majanduskasvu tsentraalselt juhitud turumajanduse hübriidmudeli abil, kus riigi omanduses olevad ettevõtted kontrollivad monopoolseid sektoreid käsikäes riigi omanduses olevate pankadega, mis finantseerivad tööstusharusid läbimõeldult, pidades silmas mitte pankurite lühiajaliste kasumite maksimeerimist, vaid majanduse kui terviku lisaväärtusloome kasvatamist.

Tegemist on mudeliga, mida Peking nimetab ametlikult “sotsialistlikuks turumajanduseks” ning see on osutunud tänaseks sedavõrd elujõuliseks, et Euroopa mainekad majandusteadlased on sunnitud tunnistama, et Hiina on tõusnud nüüdseks maailma ainsa tööstusliku üliriigi staatusesse.

2020. aastal andis Hiina hämmastavad 35% kogu planeedi tööstuslikust kogutoodangust. Antud näitaja ületab Ameerika Ühendriikide (12%), Jaapani (6%), Saksamaa (4%), India (3%), Lõuna-Korea (3%), Itaalia (2%), Prantsusmaa (2%) ja Ühendkuningriigi kombineeritud tööstustoodangu.

Vastavad andmed tõi esile Richard Baldwin, Šveitsi Lausanne’i IMD Business School’i rahvusvahelise majanduse professor ning Euroopa Majanduse ja Poliitika Uurimiskeskuse (Center for Economic and Policy Research, CEPR) majandusväljaande VoxEU peatoimetaja.

Euroopa Majanduse ja Poliitika Uurimiskeskus on Euroopa poliitikakujundamise ringkondades väga mõjukaks asutuseks, olles finantseeritud Prantsusmaa keskpanga ja rahandusministeeriumi, aga ka Euroopa Keskpanga, Rahvusvahelise Valuutafondi ja mitmete Euroopa kommertspankade poolt. Mõttekoda esindab EL-i poliitilist peavoolu ning seda on võimatu liigitada “hiinameelsete” institutsioonide sekka.

Uurimiskeskuse jaanuaris avaldatud analüüsis pealkirjaga “Hiina on maailma ainus tootmisega tegelev suurriik” kirjutas Baldwin järgnevat: “USA on tänaseks maailma ainus sõjaline üliriik, mis kulutab sõjandusele rohkem kui kümme järgmist suurima sõjalise eelarvega riiki kokku. Ent Hiina on tänaseks maailma ainsaks tööstuslikuks üliriigiks, mille tööstustoodang ületab üheksa maailma suurima tööstusriigi tööstustoodangu summa.”

USA on tänaseks maailma ainus sõjaline üliriik, mis kulutab sõjandusele rohkem kui kümme järgmist suurima sõjalise eelarvega riiki kokku. Ent Hiina on tänaseks maailma ainsaks tööstuslikuks üliriigiks, mille tööstustoodang ületab üheksa maailma suurima tööstusriigi tööstustoodangu summa.

Richard Baldwin

Baldwin selgitas, et isegi kui toodangut mõõdetakse lisandväärtuse alusel (st brutotoodang miinus nende toodete tootmiseks ostetud vahetoodete kulud), moodustab Hiina 29% ülemaailmsest tootmisest, võrreldes vaid 16% Ameerika Ühendriikide, 7% Jaapani, 5% Saksamaa, 3% Lõuna-Korea, 3% India, 2% Itaalia, 2% Prantsusmaa ja 2% Suurbritanniaga.

Baldwin lisas: “Hiina industrialiseerimine on olnud ajalooliselt seninägematu fenomen. Viimane kord maailma ajaloos, mil pikaaegne tööstustootmise liider asendus, oli siis kui USA tõukas vahetult enne esimest maailmasõda troonilt Ühendkuningriigi. Ent USA-l kulus Ühendkuningriigist möödumiseks ligi sada aastat, samas kui Hiina möödus USA-st 15-20 aasta jooksul.”

Baldwin lisas, et antud “tähelepanuväärne asjaolu aitab meil mõista praeguste USA ja Hiina vaheliste kaubanduspingete tagamaid”.

Hiina kiire industrialiseerimine nn “juhitud arengumudeli” kaudu on langenud kokku Ameerika Ühendriikide deindustrialiseerimisega neoliberaalse majandusmudeli alusel, mis põhineb erastamisel, liberaliseerimisel, dereguleerimisel, finantseerimisel ja ebaproduktiivsel finantsspekulatsioonil.

Pingutades selle nimel, et pilduda Hiinale kaikaid kodaratesse, on USA valitsus kehtestanud arvukalt ühepoolseid sanktsioone ja pidanud Hiina vastu nn “tehnoloogiasõda”. Vähemasti Washingtoni süvariigi esindajad on nimetanud seda tehnoloogiasõjaks, kehtestades ekspordipiiranguid sellistes sektorites nagu 5G kommunikatsioonid, pooljuhid, kvantarvutid ja tehisintellekt.

Lääne valitsused on lubanud “lahutada” oma riigid Hiina majandusest ning “vähendada riske” strateegiliselt olulistes tööstusharudes.

Kuid Baldwin rõhutas oma uurimuses, et USA sõltub Hiinast tööstuskaupade ostmisest palju rohkem kui Hiina on sõltuv USA turust oma toodangu müümisel.

“2020. aastal oli USA umbes kolm korda rohkem seotud Hiina tootmisega kui vastupidi,” kirjutas Baldwin. Ta märkis, et “numbrid on hämmastavad”.

Baldwin resümeeris Hiina ja Lääne tootmisalased sidemed järgnevalt: “Poliitikud võivad küll soovida oma riikide majandust Hiinast lahti siduda. Ent andmed näitavad, et selline lahtisidumine oleks keeruline, aeglane, kallis ja tootmistõrkeid tekitav – seda eriti G7 riikide tootjatele.”

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

1,4-miljardilise populatsiooni, maailma keskmiselt ühe kõrgema intellektitasemega elanikkonna ning mitme tuhande aastase poliitökonoomika traditsiooniga Hiina tõus taas maailma konkurentsitult suurimaks majandus- ja tööstusvõimuks oli nähtus, mis oli ette aimatav juba Lääne meteoorse tõusu alguses paarsada aastat tagasi.

Lääne tööstusrevolutsioonist tingitud dominants maailmamajanduses oli ette määratud lõppema niipea, kui Hiina teaduslik-tööstuslikud teadmised ja oskused pärast poliitilisi ruptuure ja nn “alanduste sajandit” (19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigani) oma majandussüsteemi integreeris. Nii ka läks… ent skaala, millel see aset leidis, üllatas kõiki makroökonomiste maailmas, kes ei suutnud ette näha, kuidas miljardiriik on võimeline aastakümneid järjest genereerima iga-aastast SKT kasvu, mis ulatub mitmekohalise protsendini.

Hiina suurimaks eeliseks Lääneriikide ees on eeskätt riiklikult kontrollitud pangandus, mis ei käita kogu majanduse närvisüsteemiks olevat raharinglust mitte nanoskoopiliselt väikse finantsistide klassi huvides, vaid lähtub kogu riigi ja rahva reaalse ainelise rikkuse genereerimise maksimeerimise motiivist.

Hiina suurimaks eeliseks Lääneriikide ees on eeskätt riiklikult kontrollitud pangandus, mis ei käita kogu majanduse närvisüsteemiks olevat raharinglust mitte nanoskoopiliselt väikse finantsistide klassi huvides, vaid lähtub kogu riigi ja rahva reaalse ainelise rikkuse genereerimise maksimeerimise motiivist.

Adrian Bachmann

Kõige suuremat teoreetilist majanduskasvu genereerib majandussüssteem, milles rahaloome funktsioon on riigi monopoliks, mittetöise tulu teenimise võimalused on oluliselt piiratud, ent eraettevõtlus on riigi finantsmonopoli ning administratiivse aparaadi poolt samas igati soodustatud.

Sõltumata riigi ainelise ja inimkapitali tasemest on kõige katastroofilisemaks majandussüsteemiks süsteem, milles pankade liigkasuvõtmisele pole riigi poolt seatud praktiliselt mingisuguseid piiranguid (kuna riigi poliitaparaat on rahaloome privatiseerinud pankade poolt ära ostetud ning ei toimi ei töösturite ega tööliste, vaid pankurite huvides), riigipoolne monetaarsüsteemi kontroll on olematu, riigi õigusregulatsioon premeerib spekulatiivset ning mitte lisaväärtusloomelist tegevust ning eraettevõtjate tegevus on administratiiv-bürokraatlikult muudetud põrguks, kuna lisaväärtuse genereerimist üha keerulisemaks muutev riigiaparaat imeb endasse üha enam lisaväärtust, mille loomist selle tegevus aina võimatumaks muudab. Kirjeldatud majandussüsteem on tänaseks võtnud võimust mitte üksnes USA, vaid praktiliselt kõikide Lääneriikide üle ning see on süsteemiks, mis kannibaliseerib nüüd üha kiirenevas tempos Läänemaailma reaalmajanduse alustalasid.

Sõltumata riigi ainelise ja inimkapitali tasemest on kõige katastroofilisemaks majandussüsteemiks süsteem, milles pankade liigkasuvõtmisele pole riigi poolt seatud praktiliselt mingisuguseid piiranguid (kuna riigi poliitaparaat on rahaloome privatiseerinud pankade poolt ära ostetud ning ei toimi ei töösturite ega tööliste, vaid pankurite huvides), riigipoolne monetaarsüsteemi kontroll on olematu, riigi õigusregulatsioon premeerib spekulatiivset ning mitte lisaväärtusloomelist tegevust ning eraettevõtjate tegevus on administratiiv-bürokraatlikult muudetud põrguks, kuna lisaväärtuse genereerimist üha keerulisemaks muutev riigiaparaat imeb endasse üha enam lisaväärtust, mille loomist selle tegevus aina võimatumaks muudab.

Adrian Bachmann

Mis puudutab USA võimalusi Hiina tööstuslikku edu saboteerida, siis need väljavaated on lähiperspektiivis siiski arvestatavad, keskmises perspektiivis tagasihoidlikud ning pikemas perspektiivis minimaalsed. Erinevalt USA-st ei oma Hiina globaalset võrgustikku enda poolt ja enda huvides välja koolitatud kaadritest, kes toimivad kas programmiliselt nn “Washingtoni konsensuse” huvides või kes on muul viisil santaažile allutatavad, ohverdamaks oma riigi majanduslikud, poliitilised ja ultimatiivselt isegi eksistentsiaalsed huvid Washingtoni huvidele. Vastavat, üksnes USA-le globaalses mastaabis saadaval olevat, instrumenti kasutades on USA poliitiline establishment võimeline tõepoolest lõhkuma mitmete riikide bilateraalseid tööstuslikke ja kaubandussidemeid Hiinaga, teistest riikidest rääkimata. Samas varjatud ja mitte nii varjatud survemeetodite kasutamise puhul mängib USA riskantset mängu, kuna survemeetodite läbi kukkudes on reaalne oht, et Hiinaga majandussidemetest loobumisele survestatav riik triivib survestamise ebaõnnestudes täielikult Ühendriikide mõjusfäärist.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!