SUUR LUGU – Miks tööga enam rikkaks ei saa – keskklassi kadumise põhjused ja tagajärjed

Charles Hugh Smith

AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus

Viimaste aastakümnete jooksul terves maailmas valitsevaks saanud sotsiaalmajanduslik mudel on hävitanud inimeste usu tööga heale järjele saamise võimalikkusesse, jättes jõukuse kogumise spekulantide ja “skeemitajate” pärusmaaks. Tulemuseks on kokku varisev majandus, vaesumine ning rahva välja suremine.

Kui soovime kogeda sotsiaalset ja majanduslikku ümbersündi, peame tegema keskklassi turvalisusesse jõudmise võimalikuks kõigi jaoks, kes on valmis võtma omaks säästlikkuse, ettenägelikkuse, läbirääkimiste ja raske töö väärtused ning harjumused.

Võtame oma arutluskäigu vaikivaks eelduseks, et keskklassi esiletõus on laienemise, innovatsiooni ja demokraatia peamiseks tõukejõuks ning keskklassi lagunemine on majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse languse peamine allikas.

Keskklassi lagunemine on majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse languse peamine allikas.

Charles Hugh Smith

Teekonnal keskklassi turvalisuseni on sügavad sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud tagajärjed. Niipea kui inimesed omandavad ressursse, saavad nad endale paratamatult lubada rohkem haridust ja nende huvides saab olema neid ümbritsevat ühiskondlikku süsteemi kaitsta ja toetada. Selline süsteemi eest seismine toidab omakorda vaadete mitmekesisust, demokraatlikke ja õiguslikke institutsioone ning sõnavabaduse garandiks olevat vaba ajakirjandust.

Nagu raamatus “Rooma pärand” (The Inheritance of Rome) on üksikasjalikult kirjeldatud, mõjutasid Rooma võimu egalitaarsed aspektid igapäevaelu veel sadu aastaid pärast Rooma impeeriumi enese langust. Feodalismil kulus sajandeid, et Rooma võimu jäänukid (näiteks talupoegade maaomandi institutsioon) välja juurida.

Keskklassi tõus murdis lõpuks feodalismi kägistava haarde, soodustades tööjõu ja kapitali vaba liikumist ning tugevdas nõrku keskvalitsusi niivõrd, et feodaalsed läänid andsid taas aru keskvalitsusele, nagu see oli Rooma ja Karolingide ajastul.

Peamine tegur, mis määrab ära keskklassi tõusu, on tööliste keskklassi jõudmise suhteline lihtsus. Klassikalisel Rooma ajastul said vabastatud orjad sageli suhteliselt hästi hakkama ja tõusid keskklassi osaks, kuna klassipiirid olid toona piisavalt õhulised, et võimaldada käsitöölistel ja väikekaupmeestel oma positsiooni elus parandada.

Võtmeküsimuseks keskklassi pürgimise ja jõudmise juures on see, kas säästlikkusest, ettenägelikkusest, läbirääkimisoskusest ja raskest tööst piisab, et tõsta perekond iseenese pingutuste abil viletsusest keskklassi või mitte?

Charles Hugh Smith

Võtmeküsimuseks keskklassi pürgimise ja jõudmise juures on see, kas säästlikkusest, ettenägelikkusest, läbirääkimisoskusest ja raskest tööst piisab, et tõsta perekond iseenese pingutuste abil viletsusest keskklassi või mitte?

Kui vastuseks on “jah”, siis on keskklassi tõusmise redel avatud kõigile, kes nimetatud väärtused ja harjumused omaks võtavad. Kui vastus on “ei”, siis ei ole keskklassi tõusmise redel avatud ja majandus on mõeldud paratamatult stagneeruma.

Laias laastus võib öelda, et praktiliselt igaüks, kes Ameerikas viiekümne aasta jooksul aastatel 1946–1995 säästlikkust, ettenägelikkust, läbirääkimisoskust ja rasket tööd rakendas, võis endale lõpuks lubada perekonda ja osalust süsteemis – maja ja/või väikeettevõtet, pensioni jne.

“Võitja võtab kõik” sotsiaalmajanduslik süsteem on tänaseks saanud valitsevaks mitte üksnes USA-s, vaid praktiliselt kogu maailmas.

Charles Hugh Smith

Finantsialiseerumise ja globaliseerumise pealetung muutis varemalt sotsiaalset mobiilsust võimaldanud süsteemi kardinaalselt, tekitades seninägematu rikkuse ja sissetulekute ebavõrdsuse. Valitsema hakkas “võitja võtab kõik” põhimõte ning tagajärjeks on see, et keskmise oskuste taseme, motivatsiooni ja palgaga töötajad, kes võtavad omaks säästlikkuse, ettenägelikkuse, läbirääkimiste ja raske töö voorused, ei saa oma pingutustest hoolimata endale enam lubada ei perekonda ega osalust süsteemis – vähemalt mitte kallites, tohutu ebavõrdsusega piirkondades. Selline “võitja võtab kõik” sotsiaalmajanduslik süsteem on tänaseks saanud valitsevaks mitte üksnes USA-s, vaid praktiliselt kogu maailmas.

Tänapäeval valitsev reaalsus on õhutanud kahte ühiskonna lagunemise suundumust, milleks on sõltuvus spekulatsioonidest ja skeemitamisest kui ainsast vahendist elus “edasi jõudmiseks” ühelt poolt ja “las kõik minna” suhtumine teiselt poolt – ehk teisisõnu loobumine abiellumisest, pere loomisest ja küünilises süsteemis osaluse omandamisest.

Tänapäeval valitsev reaalsus on õhutanud kahte ühiskonna lagunemise suundumust, milleks on sõltuvus spekulatsioonidest ja skeemitamisest kui ainsast vahendist elus “edasi jõudmiseks” ühelt poolt ja “las kõik minna” suhtumine teiselt poolt – ehk teisisõnu loobumine abiellumisest, pere loomisest ja küünilises süsteemis osaluse omandamisest.

Charles Hugh Smith

Kui varasemalt enamikele saavutatavad sotsiaalmajanduslikud püüdlused on täna kättesaadavad üksnes neile, kellel on õiged sidemed, erakordne tung või ebatavapärane talent, siis ühiskond ja majandus varisevad ebaõigluse raskuse all peagi kokku – ebaõigluse, mida õigustavad need, kes jõudsid tippu ning kes soovivad säilitada olemasolevat korda sellisena, nagu see on, maksku mis maksab.

Selline on lagunemise ja kokkuvarisemise tõukejõud: kui eliit pühendub kohanemise mahasurumisele ja neile kasuliku rikkuse-sissetuleku-võimu äärmusliku ebavõrdsuse kaitsmisele, kaotab süsteem tervikuna kohanemisvõime, mis tuleneb laiapõhjalisest keskklassist.

Kui ülemine 10% soovib, et status quo jätkuks täpselt sellisena, nagu see on, isegi kui alumine 90% jääb nendest üha lootusetumalt maha ning alumine 90% omalt poolt kapituleerub oma saatusele ja “laseb kõigel minna”, siis variseb kogu ühiskond paratamatult kokku.

Kui ülemine 10% soovib, et status quo jätkuks täpselt sellisena, nagu see on, isegi kui alumine 90% jääb nendest üha lootusetumalt maha ning alumine 90% omalt poolt kapituleerub oma saatusele ja “laseb kõigel minna”, siis variseb kogu ühiskond paratamatult kokku.

Charles Hugh Smith

Kui soovime sotsiaalset ja majanduslikku uuenemist, peame tegema keskklassi tõusmise redeli kättesaadavaks kõigi jaoks, kes soovivad võtta omaks säästlikkuse, ettenägelikkuse, läbirääkimiste ja raske töö väärtused ja harjumused. Omakasupüüdlike “insaiderite” ja rantjeede klassi domineerimine aga teeb selle keeruliseks, kuna tegemist on klassiga, mis on valmis kulutama oma viimased ressursid, et kaitsta korrumpeerunud süsteemi, mis on rikastanud neid masside vaesumise hinnaga.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Ultimatiivselt on ühiskonna jõukuse tase paratamatult individuaalsete tööpingutuste summa. Kuigi rikkust on võimalik omandada muul viisil kui tööga ning märksa suuremas koguses pealekauba, on rikkuse loomine võimalik siiski üksnes töö abil.

Kuigi rikkust on võimalik omandada muul viisil kui tööga ning märksa suuremas koguses pealekauba, on rikkuse loomine võimalik siiski üksnes töö abil.

adrian bachmann

Põhjusi, miks osad ühiskonnad ja rahvad majanduslikule õitsengule puhkevad ja osad mitte, on mõistagi rohkem kui üks. Sellest hoolimata ei ole võimalik kujutada ette laialdaselt kõrge materiaalse jõukuse tasemega ühiskonda, mille liikmed ei oma tugevat usku, et nende tööpanus võimaldab neil suure kindlusega saada õiglase osa oma töö viljadest. Kui usk tööga jõukaks saamisesse peaks populatsiooni seas üldlevinult murduma, võtab kõikjal võimust minna laskmise meeleolu. Levib vaesus, kuna rikkuse nimel ei ole mõtet ennast vaeseks töötada, töökvaliteet langeb drastiliselt kõikides tootmise ja teenindamise sektorites (kuigi SKT näitaja jätkab võlapõhises rahasüsteemis ka vaesumise kiuste kasvamist) ning kogu ühiskond hakkab möödunud generatsioonide töövilju “kannibaliseerima”.

Selline on lühidalt kokku võetuna kiiresti vaesuva Läänemaailma sotsiaalmajanduslik realiteet tänase seisuga. Trajektoori sihtpunkt on küll teada, ent disintegratsiooni kiirus on veel lahtine.

Kui usk tööga jõukaks saamisesse peaks populatsiooni seas üldlevinult murduma, võtab kõikjal võimust minna laskmise meeleolu. Levib vaesus, kuna rikkuse nimel ei ole mõtet ennast vaeseks töötada, töökvaliteet langeb drastiliselt kõikides tootmise ja teenindamise sektorites (kuigi SKT näitaja jätkab võlapõhises rahasüsteemis ka vaesumise kiuste kasvamist) ning kogu ühiskond hakkab möödunud generatsioonide töövilju “kannibaliseerima”.

adrian bachmann

Kollapsist pääsemise ainsaks teeks oleks mastaapne võlgade anulleerimine finantssektori poolt ning riigisektori seninägematu saneerimine, mis võimaldaks maksukoormuse drastilist langust, vabastades sedasi kolossaalses koguses ostujõudu ning kaotades muuhulgas majandustegevuselt enamuse bürokraatlikke takistusi. Ent antud stsenaarium ei saa üheski riigis kunagi juhtuma seoses plutokraatide ning riigiaparaadi vastuseisuga, mistõttu ohverdatakse ühiskonna üldine huvi erahuvide altarile seni, kuni kogu süsteem kokku variseb, et mäng võiks märksa vaesemalt tasemelt alata uuesti.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!