Suur luguÜhiskond & kultuur

Virtuaalne tehnodüstoopia ei surma koroonat, vaid inimsuse (1. osa)

Vabale mehele on antud karta orjust rohkem kui surma.
Platon

Tessa Lena

New Yorgis elav terava maailmatunnetusega alternatiivmuusik Tessa Lena (artistinimi) avab koroonapandeemias vallandunud radikaalse ühiskondliku, kultuurilise ja psühholoogilise transformatsiooni olemust, käsitledes asetleidvat kui ebainimliku ühiskonnakorra sisseseadmise algust. Autor on veendunud (ja omajagu veenev) tõdemuses, et kui me praegu inimeseks olemise kõige sügavamate põhialuste, meie elule mõtet ja väärtust andvate rõõmude ja vabaduste kaitseks välja ei astu, kaotame need koos oma inimnäolisusega jäädavalt.

Adrian Bachmann  

Raske. Väga raske on käesolevat kirjutada.

On raske, kuna osa minust kardab oma veendumuste eest välja astuda ja tahaksin peituda. Varjuda lootuses, et keegi minust targem ja vapram tohterdab terveks haige maailma, mil mina seda tervendustööd kõrvalt jälgin.

Mul on raske, kuna põlgan vaidlusi. Armastan oma isiklikud arvamused enda teada hoida, säilitades nii meeldivat, leebet kohalolu ja võideldes omi puhtaid, ohutuid, selgelt määratletud lahinguid turvatud lahinguväljal. Mul on raske, kuna ma ei suuda leida piisavalt tähendusrikkaid sõnu. Sõnu, mida passiks lausuda kellelegi, kelle hirm on tõeline. Pealegi olen sisimas kindel, et ükski argument või ümberlükkamatu fakt ei suuda veenda inimesi, kes poleks juba varemalt reaalsust omaalgatuslikult uurinud.

Pannes fragmendid kokku ja vaadates ühiskonna põhisuundumisi, ilmutab end üha jõulisemalt kõikjal pealetungiv, rusuv, kõikenägev, inimväärikust ja loodust jalge alla trampiv tehnodüstoopia.  

Pannes fragmendid kokku ja vaadates ühiskonna põhisuundumisi, ilmutub end üha jõulisemalt kõikjal pealetungiv, rusuv, kõikenägev, inimväärikust ja loodust jalge alla trampiv tehnodüstoopia.  

Minu vaimusilmas kangastub ikka ja jälle üks talumatu mõte. Mis siis, kui inimesed Natsi-Saksamaa algusajal samuti oma silmad ja kõrvad sulgesid hulluse suhtes, mis ühiskonnas võimust võttis? Momendil, mil nende mõistus polnud enam võimeline ümbritsevat tumedat reaalsust läbi töötama. Kas mitte ei kostunud ka siis üleskutsed „Oh ei, lõpetage oma vandenõuteooriad! Kuulake ometi eksperte! Teie kuulujutud on lihtsalt naeruväärsed.“ Kordasid seni, kuni pimedus laskus üle maa, saades ainsaks lubatud normaalsuseks. Mis siis, kui see kõik on taaskord juhtumas, kuid seekord meie ajas ja ruumis ning mõõtmatult suuremal skaalal?

Mis siis, kui mu hääl on antud mulle selleks, et ma saaksin kõneleda? Ja kui ma ei räägi, siis kas elan ja suren häbis ning kas saan kaasosaliseks selles, mida tulevased põlved hakkavad mäletama kui rasket ja rõõmutut pimeduse ajastut? Mis siis, kui me ei vajagi rääkimiseks luba, sest meelemõistuse minetanud eliidi esindajad, kes püüavad meilt meie elusid varastada, ei anna meile selleks luba – meid uputatakse kinnimakstud „eksperthinnangutesse“, kuni elusäde massideks moonutatud inimkonna silmis on tuhmunud. Kas peaksin endale ise loa andma? Kas pole mitte praegu selleks viimane aeg?

Minu sisetunne ütleb mulle, et oleme inimkonnana tegemas kollektiivset valikut vaigistada oma kaasasündinud instinktid ning delegeerida oma mõtlemine ja otsustamine algoritmidele ning korrumpeerunud eliidile. Masinatele ja inimestele, mis/kes on märgatavalt vähem pädevad, mõistlikud või heatahtlikud, kui hindame neid olevat.

Oleme inimkonnana tegemas kollektiivset valikut vaigistada oma kaasasündinud instinktid ning delegeerida oma mõtlemine ja otsustamine algoritmidele ning korrumpeerunud eliidile. Masinatele ja inimestele, mis/kes on märgatavalt vähem pädevad, mõistlikud või heatahtlikud, kui hindame neid olevat.

See heidutav olukord on ühtaegu süvenenud ja maskeerunud näilise killustatuse visiiri taha. Ent mustrid on selgelt tuvastatavad. Igat väiksest järeleandmist inimlikkuse minetamise pikal teekonnal on alati olnud võimalik õigustada puhaste ning väärikate motiivide abil. Kõik on justkui ehtne, aga pannes fragmendid kokku ja vaadates ühiskonna põhisuundumisi, ilmutab end üha jõulisemalt kõikjal pealetungiv, rusuv, kõikenägev, inimväärikust ja loodust jalge alla trampiv tehnodüstoopia.  

Itaalia politseinik piloteerib liikumiskeeldude eirajaid küttima suunduvat seiredrooni

Argiuudised näivad üha mõistusevastasemad; osad mu sõbrad leinavad lähedasi, kes lahkusid meie seast ülekoormatud haiglates; piirid on suletud; ülemaailmsed toiduvarud on vabalanguses; füüsilist maailma loetakse „teisejärguliseks“ ; sõbra kallistamine on vaevu-vaevu seaduslik; maineka Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektor nendib justkui möödaminnes: „Peame minema ja otsima neid inimesi, kes võivad haiged olla ning nad eemaldama.“ (jah, olen kontrollinud ametlikku stenogrammi); seks on võimatu; tulevik on ebakindel; tehnoloogia on muudetud ebajumalaks mis peaks asendama reaalse maailma sellisel kujul nagu meie seda teame. Ja mitte keegi ei tea, mis tegelikult toimub. Kas see kõik on reaalselt toimumas? On see unes või ilmsi?  

Veel süngem ja raskem on aga tõdeda, et üleüldine majanduspsühholoogiline raamistik, mis peaks meid viiruse eest päästma, on olnud töös juba aastaid kui mitte aastakümneid. Sellest on kirjutatud, seda on rahastatud, seda on riiklike võimumängurite poolt arutletud ja esitatud TED Talks’il.

Pandeemia teeb meile kahtlemata kohutavalt haiget. See on traagiline ja valus, kuid “uueks normaalsuseks” tituleeritud tehnoloogiline fašism, mis nõuab, et me loobuksime füüsilisest maailmast ning teeksime kõike läbi digitaalsete liideste ega naaseks füüsilisse maailma enne, kui see on täielikult varustatud andurite ja jälgimisseadmetega, ei suuda ennast kaine mõistuse ja siira südame jaoks maskeerida lahenduseks, mis oleks tegelikkuses sündinud empaatilisest hoolest inimkonna vastu…

“Uueks normaalsuseks” tituleeritud tehnoloogiline fašism, mis nõuab, et me loobuksime füüsilisest maailmast ning teeksime kõike läbi digitaalsete liideste ega naaseks füüsilisse maailma enne, kui see on täielikult varustatud andurite ja jälgimisseadmetega, ei suuda ennast kaine mõistuse ja siira südame jaoks maskeerida lahenduseks, mis oleks tegelikkuses sündinud empaatilisest hoolest inimkonna vastu.

Planeet elab meie hulluse mõistagi üle. Aga me ise võime lõpuks kohutavalt kannatada, isegi juhul, kui me üldse ellu jääme. Lõpptulemina on füüsiline maailm ainus, mis meil on. Tehnoloogia, mida majandavad inimesed, kelle hinged on haiged, ei suuda meid päästa. Meil on juba rohkem tehnilisi vahendeid, kui meie kehad suudavad käsitleda. Tehnika sööb ära nii meie aju kapasiteedi kui planeedi. Ohverdades oma südemed arvutusmasinaks alandatud ajude meeletu mehaanika altarile, tantsime kuristiku serval, mis kukutab inimsuse sügavale kuristikku.

PAUS.

Kui pandeemiast sai märtsis suur uudis, siis ma ei uskunud, et see kestma jääb. Seejärel muutusin ma sõltuvaks Twitter’ist ja läksin peast päris segi, muretsedes samaaegselt oma käte hügieeni ja kogu olukorra täieliku ebaselguse pärast. Siis jäin haigeks. Seejärel talumatult haigeks. Peale seda taastusin. Haigusega toimetulemise käigus miski minus justkui selgines. Siis, kui mind oli vallanud valu, kaotasin sallivuse kogu selle vaatemängu ning kõiksugu valetatavate lurjuste suhtes, kes müüvad meile tähenduseta lärmi, tühjendades meid elujõust.

Olenemata sellest, kuhu me oma elus jõudnud oleme ja kuskohas me elame, oleme ikkagi looduse lapsed, olendid – mitte objektid, inimesed – mitte küborgid. Oma väe ja rõõmu ammutame me ühendavatest sidemetest – sealhulgas ka kompimise kaudu – looduse ning üksteisega. See, mida üritavad teha meie psühhootilised, hirmunud liidrid (olgu nende väljakuulutatud kavatsused millised tahes) on põhiolemuses meie vaimu murdmine tõelisest elujõust lahti ühendamise kaudu (see pole muide sugugi mitte pretsedenditu, sest just sel moel üritasid indogermaanid „vallutada“ pärisrahvaid).

Ma ei näe und. Meiega on juhtumas midagi õõvastavat. See pole õppehäire. See on ühtaegu väga komplitseeritud ja väga triviaalne. See on korraga nii isiklik kui ühiskondlik. Inimsuse ära kaotamise programmi tervikpilti moodustavad pusletükid võivad eraldivaadatuna tunduda loogilised, ent tervikuks liidetuna ilmneb üha selgemini iga üksikfragmendi koletu tähendus.

Oleme loobunud oma meeltest ja instinktidest, samal ajal kui meid juhivad peadeta liidrid. Me pole heades kätes. Oleme aheldatud vigase algoritmi külge. Oleme üksi ja mida varem seda adume, seda paremad on meie ellujäämise võimalused.

FAKTID, VÕIMALUSED, LOOGIKA JA LOGISTIKA

Käesolev kriis on heitnud külluslikult valgust ja selgust asjaolule, et meie maailm on tunduvalt lähemal korrumpeerunud ja vägivaldsele keskajale kui mingile utoopilisele kõrgtehnoloogilisele paradiisile – ja et selle roosa algoritmi müüdi jätkuva uskumise tagajärjed võivad meid tõepoolest tappa.

Nüüd aga lubage mul tutvustada mõningaid logistilisi küsimusi, millele olen viimase paari kuu jooksul mõelnud. Need on minu mõtted just praeguses hetkes, tuginedes sellele, mida olen lugenud, vaadelnud ja kogenud hiljuti ning aastate jooksul.

Viiruse algallikas

Ilmselgetel põhjustel ei ole mul võimalik teada, kust see viirus tuli. See võis tulla ükskõik kustkohast: turult, laboratooriumist, kustkohast tahes. Muserdaval kombel on väärikad uudistekanalid juba ammu lõpetanud isegi teeskluse nagu üritaks nad võimudele tõtt lausuda, jäädes sealjuures vaid kureeritud emotsionaalsete kogemuste vahendajateks. Nii et ma ei saa iialgi teada tõtt (ja olen sellega leppinud, valin ise oma lahingud).

Kas viirus võis pärineda laborist, nii nagu mõned „vandenõu teooriad“ välja pakuvad? Tean vaid, et erinevad teadlased justnimelt selle kallal töötasid (nt. siin, siin, siin) – ja Hollywoodi filmides sellised eksperimendid mitte kunagi hästi ei lõpe. Kuid kas see juhtus tõesti ka päris elus? Mul pole õrna aimugi.

Mis asi see viirus üleüldse on?

Veel üks üllatav määramatus puudutab viiruse definitsiooni. Alles kolm nädalat tagasi eeldasin, et teadlased on selles juba ammu selgusele jõudnud ja mu viienda klassi bioloogia õpik sisaldas õiget ja lõplikku vastust. Aga lähema uurimise käigus sain tagasihoidliku meeldetuletuse osaliseks, et tõeline teadus on alaliselt muutuv; et uurijad ei mõista täielikult inimkeha ega universumit; et meditsiinilised normid põhinevad „praeguseks piisavalt headel“ kokkulepetel.

Isegi täna ei ole kõik teadlased viiruste teoorias üksmeelel (mõned arstid väidavad, et hiljutised murrangulised eksosoomide alased uuringud püstitavad alternatiivse seletuse) erinevate viiruste osas (vaata, kuidas läheneb teemale PCR meetodi avastaja ja Nobeli preemia laureaat Kary Mullis) või isegi laialdaselt heakskiidetud meetodite ning diagnostika küsimustes.

Prominentsed teadlased vaidlevad omavahel isegi teooriate lähtepunktide üle ja halvustavad üksteist – ning meie, asjatundmatud, ei saa ka parima tahtmise korral aru ning peame talitama vaid usule tuginedes. Teadus areneb. Mõnikord saab tänasest naerualusest hüpoteesist homse päeva geniaalne avastus ja mõnikord jääb see igavesti parketikõlbmatuks. Võime vaid oletada.

Siiski, olles laskunud võhikuna viroloogia jäneseurgu, sain meeldetuletuse mitte ainult tõsiasjast, et loodus on ääretu müsteerium, vaid sellestki, et teaduse särav pühakoda on vilgas turuplats, ideede ja raha võitlusväli. Olles ise arstide ja meditsiiniuurijate keskel üles kasvanud, ei olnud ma märkimisväärselt rabatud, kui avastasin jälgi keerukast poliitikast ja ohtrast korruptsioonist Ameerika teaduses.

Ometi selgines minus mõistmine olukorra olemusest. Usaldame endid alati domineerivale teaduslikele käsitlustele. Mõnikord meil veab ja kõik toimib hiilgavalt. Kuid see milline teaduslik idee saab domineerivaks põhineb suhetel, isiklikul mõjujõul ja rahal, samavõrd kui looduse mõistmisel või kõrgema sihi teenimisel. Pole olemas mingisugust algoritmilist turvalist ruumi, mis sisaldaks lõplikke vastuseid. Välja arvatud ehk see, mille oleme loonud endi peas, selgitades maailma meile arusaadavaks muutvas keeles. Sellega tuleb meil leppida.

Jätka artikli 2. osa lugemist

Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

3 kommentaari

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *