Suur luguÜhiskond & kultuur

Peter Hitchens: koroonasulgude mõju ühiskonnakorraldusele ja rahvastiku psüühikale saab olema pikaajaline ning sügav


„Ei ole midagi püsivamat ajutistest asjadest.”


„Ükski valitsus ei loovuta erandkorras saavutatud võimu tavakorra taastudes. Pigem ollakse valmis tegema nii mõndagi, et tavakord ei taastuks.”


Makroskoop avaldab täispikkuses tõlke intervjuust Ühendkuningriigi legendaarse vana kooli uuriva ajakirjaniku Peter Hitchensiga. Enam kui 40-aastase staažiga Hitchens on läbinägelik kultuuriliste ja poliitiliste hoovuste mõtestaja, kelle ennustused ühiskonna süvasuundumustest on mitmel korral osutunud hämmastavalt täpseks. Kartmata kunagi ajastu vaimuga vastuollu minna ning säilitades oma maailmanägemuse tugeva grupisurve kiuste, on Hitchens pälvinud paljude lugejate erilise lugupidamise. Mehe reputatsioon lõikavalt kõneosava väljenduslaadiga ühiskonna vaatlejana on teinud temast kummalise anomaalia Suurbritannia poliitiliselt korrektseks nivelleeritud meediamaastikul. Võimatu ignoreerida, raske maha salata ning ohtlik sõna anda – Fleet Streeti veteran räägib alati, mida mõtleb, üritamata kellelegi meeldida ning eeldatavasti nautides oma enfant terrible rolli. Hitchens räägib intervjuus (Suurbritannia näitel) koroonaviiruse tõrjumiseks kehtestatud elanikkonna kontrollimeetmete mitteajutisest iseloomust ning mõjust kogu ühiskondliku lepingu ümberformuleerimisele.

Adrian Bachmann

Tere tulemast saatesse „Unlocked“. Minu nimi on Laura Dodsworth ning mul on hea meel teile tutvustada tänast külalist. Tegu on tuntud Ühendkuningriigi ajakirjanikuga. Pöördusin tema kirjutiste poole üsna karantiini alguses, sest tegemist oli ühega vähestest tuntumatest nimedest, kes meetmeid kahtluse alla seadis. Tema nimi on Peter Hitchens. Tere tulemast, Peter!

Mul on hea meel siin olla.

Suur tänu, et sa tulid. Esimene asi, millest tahan sinuga täna vestelda, on see, miks karantiiniskeptikud vaidluses alla jäid. Peaminister Boris Johnson ütles meile eelmise aasta 23. märtsil, et peame jääma oma kodudesse. Karantiinis oleme tänaseks olnud juba aasta aega.

Ma ei arva, et karantiiniskeptikud vaidluse kaotasid. Nad kaotasid midagi samavõrd tähtsat, kuid mitte niivõrd häbiväärset, nimelt propagandasõja. Seal on kaks asja, millega on keeruline võidelda. Esiteks on keeruline võidelda hirmuga, mis on juba levima hakanud, sest see hävitab ratsionaalsuse ja eemaldab inimeste huvi faktide vastu. Teiseks polnud skeptikutel samasugust propagandistlikku võimu nagu on riigil, mida antud juhul toetasid organid nagu BBC ja millele keegi parlamendist ega opositsioonist vastu ei hakanud. Niisiis oli see lahing algusest peale raske.

Ma ei arva, et sellise kaotuse tunnistamises on midagi häbiväärset. Vaidlust me aga ei kaotanud, meie argumendid olid ja jäävad õigeks. Muidugi võttis toimunu selginemine päris palju aega. Esialgu tajusin ma instinktiivselt, et midagi tõsist on toimumas. See võis tuleneda sellest, et olen reisinud paljudes ebameeldivates ja repressiivsetes riikides ning teadvustan endale, kui kiiresti ja kergelt on vabadusi võimalik kaotada. Kui ma seda nägin [pandeemia meetmeid], siis tajusin koheselt ohtu isikuvabadusele ja asusin selle vastu enne, kui sain selle ulatusest aru. Võib-olla isegi enne, kui meetmete rakendajad sellest aru said.

Skeptikute seas on vaidlus aga nende vahel, kes usuvad, et pandeemia oli kuidagi planeeritud või korraldatud mõne lobigrupi poolt ning nende vahel, kes arvavad – nagu minagi –, et see katastroof on paljude asjaolude kokkulangemise tulemus. Midagi sarnast võiks öelda ka esimese maailmasõja kohta – keegi ei arvanud, et see 1918. aastaks maailma niivõrd palju muudab. Kuid mõned jõud lõikasid sellest kasu ning muutsid maailma. Ning nüüd tehakse seda jälle. See pikk periood, totaalne paus normaalsusest, on pannud inimesed unustama, millega nad harjunud olid. Vabadus on nagu puhas vesi või puhas õhk: kui sul on see olemas, pole sa sellest teadlik, mistõttu on raske märgata, kui seda sult vaikselt ära võtma hakatakse.

Ma ei arva, et karantiiniskeptikud vaidluse kaotasid. Nad kaotasid midagi samavõrd tähtsat, kuid mitte niivõrd häbiväärset, nimelt propagandasõja. Seal on kaks asja, millega on keeruline võidelda. Esiteks on keeruline võidelda hirmuga, mis on juba levima hakanud, sest see hävitab ratsionaalsuse ja eemaldab inimeste huvi faktide vastu.

Minul oli sama instinkt kohe alguses. Mulle tundub, et ratsionaalsus on teatud määral inimeste vaenlane. Inimesed ei taha uskuda, mis nende silme all toimub, sest see ei tundu ratsionaalne.

Inimesed tundsid, et see, mis toimus, oli liiga häiriv. Nad ei suutnud uskuda, et peaminister veenab neid koju jääma. Esimene mõte on see, et tegemist on naljaga. Nagu siis, kui inimesed tegid nalja selle üle, kuidas Ühendkuningriigis toimub sõjaväeline putš, mille järel junta teeb telesaate, milles kuulutatakse välja kodust väljumise keeld. Aga siis sa näedki ühtäkki, kuidas peaminister peab teleris kõne ja teatab karantiinimeetmete kehtestamisest. Ning seda ei taha me uskuda, sest selle tagajärjed tunduvad liiga suured.

Tahtsin lisada, et siin on lisakihina veel see, et kuigi ülekanne tehti 23. märtsil, siis tegelikult ei olnud see seadusega kinnitatud enne 26. märtsi. Ehk kogu asi algas … ei oskagi seda kuidagi nimetada … legaalse fiktsiooniga?

See oli bluff. Suur osa valitsemisest on bluff. Kui teha nägu, et tead, kuhu lähed ning jätad enesekindla mulje, siis tundub nagu sul oleks õigus. Kunagi tehti Britannias nalja, et sakslaseid on lihtne lolliks teha. See tuleb kuulsast kapten Köpenicki loost, millest Carl Zuckmayer tegi hiljem näidendi. Enne esimest maailmasõda olevat üks mees end riietanud sõjaväevormi, jalutanud kohalikku linnavalitsusse ja kamandanud linna varalaeka avamist. Seda kõike tegi ta lihtsalt näideldes, et on ohvitser. Britid võtsid seda kui märki oma ülemlikkusest, kuid näib, et kui siin keegi sarnaselt toimib, on tulemus sama. See on tõesti nagu kapten Köpenicki legend: keegi tõuseb püsti, käsib teha igasuguseid asju, kõik on nõus.

Olen reisinud paljudes ebameeldivates ja repressiivsetes riikides ning teadvustan endale, kui kiiresti ja kergelt on vabadusi võimalik kaotada.

Siin on minu arvates midagi veel, justkui oleks mingi massihüpnoosi tunne. Ma ei ütle, et koroona oleks iseenesest mingi väljamõeldis, aga et osa inimeste reaktsioonist …

Me ei arva, et see on väljamõeldis! Koroonaviirus on päris, see eksisteerib. See on haigus. See tapab inimesi. See on halb. See ei ole lihtsalt külmetus ning sellel pole mingit pistmist Bill Gatesiga. Selliste ogarustega peab iga kord tegelema, kui on vaja sellel teemal kõneleda. Inimesed tahavad ettekäänet, et lõpetada mõtlemine ja ebamugavate asjaolude kuulamine.

Ma ei kahtle, et tulevikus vaatavad inimesed asjale tagasi ja kirjutavad doktoritöid massihüpnoosist. Kuigi ma arvasin, et praeguseks oleks sellele juba lõpp tulnud. Kuid enam ei seisne asi vist hirmus, me oleme loonud hirmurituaalid, mis hoiavad protsessi käimas.

Asi on ikka hirmus, ma arvan. Mul on olnud hea õnn, ma olen argpüks. Kui ma satun vastamisi mõne füüsilise ohuga, siis ma jooksen selle eest. Minu reporteriameti osaks on aga reisimine ning seetõttu olen olnud olukordades, kus miski, mida kavatsesin teha, oli kohutavalt ohtlik ja riskantne, aga ma pidin seda tegema. Olukord oli selline, kus ma pidin seda tegema või oleksin pidanud töökoha üles ütlema. Niisiis ma tegin seda. Ja ma avastasin, et suur osa hirmust, mida asjadega seostakse, ei ole õigustatud. Pärast selle barjääri läbimist tundub mulle igasugune katse mind hirmutada, mis ei kujuta endast kohest füüsilist ohtu, üsna ebaveenev. Selles mõttes on mul olnud hea õnn, aga enamikel pole seda olnud, mistõttu on nad paljuski mõjutatavad.

Üks kõige põnevamaid asju, mis mind ajendas selle küsimusega tegelema, oli see, kuivõrd mitmed inimesed, keda pidasin väga harituks ja intelligentseteks, langesid sinna punkti, kus nad läksid asjaga kaasa ja jäid koju. Nad eelistanuks minna üle tee, selmet tulla minust 9 jala raadiusesse. Ma jätsin neile liikuva Petri tassi mulje. Nad arvasid, et saavad mult tapva haiguse ning paljud neist on siiani sellised. Nad tõsimeeli usuvad, et valitsus on ohule vastanud proportsionaalselt ja toiminud mõistlikult. Nendega vaidlemisest polnud sugugi tolku, sellest sai päris kähku aru. Ainus, mida teha saab, on olla nendega kena.

Vabadus on nagu puhas vesi või puhas õhk: kui sul on see olemas, pole sa sellest teadlik, mistõttu on raske märgata, kui seda sult vaikselt ära võtma hakatakse.

Kui kaua läheb massihüpnoosi möödumiseks, mis sa arvad? Või kui kauaks saavad inimesed asju unustada?

Asjad võivad kesta aastaid ja aastaid. Inimestel on kõiksugu hirme, mida aeg ei kõiguta, sest see sobib neile. Üks teema, mida ma üles toon ja mille tõttu minuga tihti pahandatakse, on Saksamaa pommitamine brittide poolt teises maailmasõjas. Sõjaväeliselt oli see õigustamatu ja kujutlematult ebahumaanne ning sellega kaasnes süütute naiste ja laste mõrvamine kolossaalsel skaalal. Praeguseks oleks seda võinud ju tunnistada, kuid kui see üles tuua, on inimesed väga pahased. Nad tahavad uskuda, et see oli õigustatud. Ma ei süüdista neid, ma arvasin kunagi samamoodi. Aga sellised hirmud võivad kesta igavesti. Neid on kohutavalt palju. Olen kirjutanud raamatu teisest maailmasõjast, mille peamine tulem oli see, et mind süüdistati natside sümpatiseerimises – mida ma ei tee –, või et ma arvan, et Churchill oleks pidanud Hitleriga rahu sõlmima – mida ma samuti ei arva –,  või et ma usun erinevaid asju 1940. aasta kohta, mis lihtsalt pole tõesed.

Selle peamine tulemus oli minu argumentide ahistav vääresitamine, sest inimestele meeldivad nende illusioonid. Neil on illusioonid, sest neile meeldivad need. Nad elavad oma elu illusioonide järgi, me kõik elame mingil määral. Evelyn Waugh’ teoses „Tagasi Bridesheadis“ on erakordne moment, kus ta ütleb: „Arvasin, et on olemas aineline maailm, milles elame. Ning nüüd ma tean, et sellist maailma pole olemas.“ Ma arvan, et ma saan aru, mida ta silmas peab. Aga normaalselt elamiseks peab pidevalt kujutama maailma enda ümber sellisena, nagu usud selle olevat.

Maskid annavad mugavustunde inimestele, kes neid kannavad ning panevad nad tundma, et nad teevad midagi isetut. Need on kaks väga mõjuvõimsat põhjust, miks inimesed seda teevad. Muidugi on ka kolmas põhjus – nimelt võivad nad sattuda suurde jamasse, kui nad seda ei tee.

Praeguseks peaks olema kogunenud piisaval hulgal ratsionaalseid tõendeid, et näidata inimestele, et kui nad on alla 70-aastased ja kui neil pole muid tervisehädasid, on COVIDi risk nende jaoks väike. Aga mulle tundub, et me oleme loonud hirmurituaalid, mis hoiavad sellel narratiivil elu sees: näiteks maskid, distantsi hoidmine ja täppide peal seismine.

Maskid annavad mugavustunde inimestele, kes neid kannavad ning panevad nad tundma, et nad teevad midagi isetut. Need on kaks väga mõjuvõimsat põhjust, miks inimesed seda teevad. Muidugi on ka kolmas põhjus – nimelt võivad nad sattuda suurde jamasse, kui nad seda ei tee. Raske on sellele vastu seista. Enamik inimesi võtavad selle vastu ühel neist põhjustest ja vahel ka kõigil neil põhjustel. See annab mugavustunde.

Sa ütled, et nad ei ole arukad, aga ega inimesed pole kunagi eriti mõistlikud. Kui toimub rongiõnnetus ja 70-80 inimest sureb, on see traagiline, aga haruldane. On väga ebatõenäoline, et see kellegagi juhtub, aga siiski kahaneb pärast seda rongiga reisijate arv. Inimesed lähevad sõidavad hoopis autoga, samas kui kõik statistika näitab, et siis ollakse 1000 korda ohtlikumas situatsioonis kui rongiga reisides. Aga mõistus visatakse aknast välja, see on meie reaktsioonides üsna tavaline.

Mõnes mõttes on rumalus hoopis mõistlikuks jääda. On palju asju, mida ma olen toetanud – valivate algkoolide rajamine, riiklik narkootikumipoliitika või probleemid politseiga – ja olles mõned kuud uurinud neid teemasid, olen siis kirjutanud raamatu. Aga keegi ei loe neid, sest minuga ei olda nõus. Selmet neid lugeda ja öelda, et see on praht, ei loeta neid pigem üldse. Ikka ja jälle, mistahes vaidluses, inimesed usuvad seda, mida tahavad uskuda. Ning me ei saa neid ümber veenda mõistuslikult, sest sellest ei ole nad väga huvitatud.

Jah, ma arvan, et sul on täiesti õigus. Ja ma arvan, et see on ka üks põhjuseid, miks karantiiniskeptikud vaidluse kaotasid. Nad arvasid, et saavad fakte kasutades vaielda, ent need polnud õiged vahendid.

Teise poole suhtes oldi ka vastutulelikumad. Inimesed arvasid, et valitsus tahab neile head ja oskab neid kaitsta, mistõttu nad jäid ka sellele poolele.

Nagu taksojuht, kes on teinud vale pöörde. Ei taheta viga tunnistada ning parema meelega minnakse hiiglasliku ringiga algusesse tagasi, ilma et kordagi oma viga tunnistataks. Ta ei ütleks kunagi, et midagi läks valesti ja et nüüd tuleb ümber pöörata. Inimesed ei tee seda, nad on liiga uhked.

Mis on sinu arvates siis tõde?

Metafoor, mida ma olen algusest peale kasutanud, on see, et valitsus on nagu mees, kes põletab maha oma maja, et herilasepesast lahti saada. Tegu oli ülereageerimisega. Kasutati ebaefektiivseid meetmeid ja paanika pealt kopeeriti totalitaarseid ja vabadusi piiravaid metoodikaid, sest arvati, et sellest võiks kasu olla. Ja nüüd, mil seda on tehtud, ei taheta enam oma viga tunnistada ja minnakse sellega edasi. Nagu taksojuht, kes on teinud vale pöörde. Ei taheta viga tunnistada ning parema meelega minnakse hiiglasliku ringiga algusesse tagasi, ilma et kordagi oma viga tunnistataks. Ta ei ütleks kunagi, et midagi läks valesti ja et nüüd tuleb ümber pöörata. Inimesed ei tee seda, nad on liiga uhked.

Oli ka kaadreid inimestest, kes Wuhanis oma korteritesse lukustati ja kuuldavasti sinna ka kinni keevitati. Mul oli hiinlastest kahju, aga ometi kopeerisime me karantiinimeetmeid. Et see on juhtunud, siis mis saab edasi? Mida sa arvad meie ühiskonna tulevikust?

Ma arvan, et piirangud võetakse ajapikku maha, kuigi ei saa välistada kolmanda laine tulekut ja nende taastamist. Kui lasta valitsusel nõnda mängida, peaks kogu ühiskond hakkama tegelema kodanikuühiskonna standardite tagamisega, sest sellest on meie praegune rahva juhitud režiim üldse alguse saanud. Praegusest alates pole miski – ei kohtud ega 1689. aasta õiguste deklaratsioon ega Magna Carta ega inimõiguste deklaratsioon – võimeline peatama valitsust meid tervishoiu ettekäändel ringi kamandamast. Põhimõtteliselt kiidetakse valitsust, et tööd tehakse hästi ja üllaste eesmärkide nimel ning et seda ei peaks muutma.

Asi, mis mind siinpuhul kõige rohkem ehmatas, oli see, et kuigi mu oma ametivennad (s.t ajakirjanikud) on unustanud oma rolli juba ammu, siis kohtutelt ma seda ei oodanud. Kohtud ühinesid entusiastlikult valitsuse Euroopa-poliitikaga ning polnud nõus teostama õigusjärelevalvet sellele võimule, mis valitsus endale võttis. Ma arvasin, et kui keegi ajab selleks raha ja juristid kokku, et minna asja üle kohtusse, siis võetakse neid kuulda, kuid kui selgus, et seda ei juhtu, siis mõtlesin, et nüüd ongi läbi. Mitte ühtki mehhanismi, mitte ühtki pidurit! Et käsipidur, sidurdamine, hädapidur – mitte miski ei töötanud! Miski ei saanud seda peatada ega aeglustada.

Ma arvan, et meie maa on pikka aega loobunud vabadusest kindluse nimel. Ma arvan, et selle protsessi esimene etapp oli seoses terrorismiga pärast 11. septembrit 2001. aastal. Ka siis anti riigile liiga palju võimu. Lisaks on mul isiklik teooria, et kui riigil ei õnnestu piirata kuritegevust, siis kasvatab see nõudlust autoritaarsema ühiskonna järele, nagu on ka läinud. Minu arvates näitavad paljud trendid liikumist tugevama riigivõimu ja vähem vaba ühiskonna suunas. Minus endas tekitas kõige enam ärevust see, kui internetis hakkasid hilissügisel mu enda ametivennad avaldama arvamust, et minusugused inimesed, kes vaidlesid ühiskonna reguleerimise vastu, on vastutavad koroonasurmade eest. See tundus mulle nagu samm totalitaarsuse suunas.

Ma arvan, et meie maa on pikka aega loobunud vabadusest kindluse nimel. Ma arvan, et selle protsessi esimene etapp oli seoses terrorismiga pärast 11. septembrit 2001. aastal. Ka siis anti riigile liiga palju võimu.

On tõesti olnud hirmutav märgata, kuidas ajakirjanikud kutsuvad üles teisi ajakirjanikke tsenseerima. See on olnud väga häiriv ning see suhtumine on totalitaarsema ühiskonna eelkaja.

Jällegi, probleem algab keelekasutusest. Kohe, kui hakkad kasutama sõna „totalitaarne“, kangastub inimestele Nõukogude Liit või mõni sotsialistlik režiim, mis tuli võimule ettekujuteldamatutel ja meile teadmata viisidel. Näiteks ei teadnud BBC Vene revolutsiooni aastapäeval, et tegelikult oli Venemaal 1917. aastal kaks revolutsiooni. Inimesed ei tea, mis juhtus ja kuidas, aga nad teavad, et nad on näinud kõiki neid pilte Stalinist ja lõike GULAGist. Kui nad on liiga intelligentsed, on nad lugenud Solženitsõnit. Samamoodi arvavad nad, et nad teavad kõike natside repressioonidest. Säärased asjad on nii ekstreemselt kauged, et keegi ei suuda uskuda, et need päriselt juhtusid. Ehk sellise keelekasutusega jääd sa kiiresti oma kuulajaskonnast ilma. Aga vahel pead sa seda ikkagi kasutama, sest totalitarismi aluseks on usk utoopiasse ehk usk sellesse, et valitsus ja riik (ja partei) on nii head, et neid ei peaks kahtluse alla seadma. Ning kes sinuga ei nõustu, need pole ainult valearvamusel, vaid nad on halvad. See tendents on Läänes olnud juba kaua.

Mul pole isiklikku viha mu vasakpoolsete oponentide vastu. Nad on mu oponendid, nad pole mu vaenlased. Mul on tunne, et kui ma jalutan mõnda BBC hoonesse sisse, ümbritsevad mind inimesed, kes arvavad, et ma olen hull („Kes on see õel inimolend?“), sest mul on teatud vaated. Ma pole valearvamusel, ma olen nende meelest jõle inimene. Ning need sündmused on kindlasti seda võimendanud. Võiks öelda, et selles küsimuses on olnud pikaajaline trend kultuurirevolutsioonist kuni blairism’i alguseni. Võib-olla mäletad, 1997. aastal ütlesid nad oma manifestis, et Uus Leiborism (ingl k New Labour) on kogu rahva poliitiline esindaja. Ehk kui sa pole sellega nõus, pole sa Briti rahva osa.

Internetis hakkasid hilissügisel mu enda ametivennad avaldama arvamust, et minusugused inimesed, kes vaidlesid ühiskonna reguleerimise vastu, on vastutavad koroonasurmade eest. See tundus mulle nagu samm totalitaarsuse suunas.

Räägime vaktsiinipassidest. Hiljutises artiklis laususid: „Mind survestatakse vähemal või rohkemal määral saama immuunsust, millega ma muidu poleks end vaevanud.“ See tekitas päris palju vastukaja. Kas sa arvad, et loobud oma vabadusest vaktsiinipassi aktsepteerimisega?

Olen viimased 20 aastat tunnistanud, et olen kaotanud. Olen seda teinud ning inimesed kutsuvad mind allaandjaks. Kuid allaandja on keegi, kes kutsub alla andma ja tahab kaotada, mitte keegi, kes tunnistab, et see on juba juhtunud. Pole mingit mõtet pärast kaotamist teeselda, et oled tegelikult võitnud või pärast haavata saamist teeselda, et kõik on korras. Kõik naeravad „Monty Pythoni“ sketši peale Mustast Rüütlist, kuid miskipärast ei rakenda seda iseenda puhul. Kui oled jäänud alla füüsilise ja propagandistlikule jõule ja kaotanud suure poliitilise lahingu, siis ei ole mõtet teeselda. Kui oled kaotanud valimised, pole mingit mõtet öelda, et tegelikult sa võitsid – välja arvatud juhul, kui oled Donald Trump. Kui sa teeskled, peavad inimesed sind hulluks. Kui plaanid teha edasisi samme poliitikas või eraelus ja sa oled kaotanud, tuleb esmalt seda tunnistada ja siis välja selgitada, mis edasi saab. On naeruväärne käia ringi ja öelda, et ma pole haavatud, kui sul endal on kaks kätt ja üks jalg puudu.

Ma arvan, et kaks põhjust, miks inimesi segas sinu reaktsioon, olid esiteks see, et sa tunnistad kaotust enne, kui vaktsiinipasse on üldse välja jagatud ning teiseks, sest . . .

Pead ainult lugema, et näha, et vaktsiinipõhiseid reisimispiiranguid juba valmistatakse valitsuse poolt ette. Tõsiasi, et sellest pole veel saanud ametlikku vaktsiinipassi, ei tähenda, et saaksid tõsisemalt kuhugi reisida järgmise üheksa kuu vältel, eriti veel keeruka viisaprotseduuriga riikidesse. Kui sa tõsimeeli usud, et saad kuhugi ilma vaktsiinita minna, siis oled lühinägelik. Mul on selles küsimuses isiklikud mured.

Teine küsimus, mida ma tahtsin tõstatada, oli see, et sinu väljaütlemine häiris inimesi, sest sa oled neile palju lootust andnud.

Ma ei tea, miks nii. Ma pole midagi öelnud. Öelda, et pakkusin abi, oleks olnud minust väga vastutustundetu. Teadsin varasematest lahingutest, et mõistlik pool enamasti kaotab. Üsna algul pöördusin oma lähedaste inimeste poola ja tõdesin, et ma pole suuteline sellega enam tegelema. See pole muud kui üks jama. Seisan siin, räägin oma tõtt, saan kriitikaga vastu vahtimist. Mul on küllalt. Ja kui Lord Sumption (s.t endine Ühendkuningriigi ülemkohtunik) poleks minuga ühinenud, oleksin ilmselt alla andnud. Olin peaaegu ainus prominentne isik, kes kahtlust väljendas, kuni Lord Sumption kaasa rääkima hakkas. Kui ta poleks seda teinud, oleksin päris kindlasti endale öelnud: „Okei, mis mõtet on enam seda jama taluda?“. Ma olen oma elus nii palju pidanud taluma ja see väsitab ära. Aga minu hukkamõist nende suhtes, kes süüdistavad mind sellistes asjades, on piiritu. Kas keegi neist saab tulla ja öelda, et nad on sooritanud ainsagi julgustüki? Ainult siis, kui nad seda saavad tunnistada, võivad nad tulla mind reeturluses süüdistama.

Julgus on väärtus iseenesest. Tõde on väärtus iseenesest. C. S. Lewis ütles, et voorustest pole mingit tolku ilma julguseta.

Julgus ja lootus on inimestele erisugused.

Võib-olla. Ma olen olnud ettevaatlik nende vigade vältimisega. Ma pole rünnanud oma oponente ega naeruvääristanud inimesi maskide kandmise pärast. Ma pole inimesi rünnanud mitte ühelgi muul põhjusel, kui et võimupositsioonide valesti kasutamisel, kui sellest oleks vahet olnud.

Ma ütleks, et see oli üks põhjuseid, miks sa mulle oled lootust andnud.

Ma ei pakkunud sulle lootust, see oli üsna selge. Sa arvasid, et nägid üht inimest riiklikus ajakirjas oma vastumeelsust väljendamas. Mida see sulle ütleb?

Et lootust on alati?

Ei, seda mitte. See ütleb sulle, et kõik jõud on vastaspoolel. Tõsiasi, et oli üks vastuhääl, tähendab, et neid peaaegu polekski olnud. Kõik, mida ma sain inimestele pakkuda ja mida ma kavatsesin pakkuda, oli kinnitus, et nad polnud oma arvamusega üksi. Aga kui keegi küsinuks mult: „Kas me võidame selle?“, vastanuks ma, et ma pole kunagi midagi sellist veel võitnud. Ma ei ole võitja. Kui tahad leida kedagi, kes võidaks, siis minul pole tugevat ajalugu.

Tõsiasi, et oli üks vastuhääl, tähendab, et neid peaaegu polekski olnud. Kõik, mida ma sain inimestele pakkuda ja mida ma kavatsesin pakkuda, oli kinnitus, et nad polnud oma arvamusega üksi.

Vahel pole lootus seotud võitmisega.

Ajalikust lootusest loobusin ma ammu. Mul pole mingisugust ilmalikku lootust. Ma arvan, et me elame tsivilisatsioonis, mis liigub oma enda varingu poole ja mis on nõnda teinud juba mõnda aega. Oma esimese raamatu „Britannia kaotamine“ kirjutasin 1999. aastal illusiooniga, et kui ohtudele tähelepanu osutada, siis saaks nende osas midagi teha. Hilisemates raamatutes, mida ma loodan avalikustada „Britannia järelehüüde“ nime all, on mulle selgeks saanud, et ma vaid dokumenteerin surma, et ma teen surnud riigile lahangut. Mul pole ajalikku lootust juba väga kaua, mul on vaid igavikuline lootus. See on teine asi.

Julgus on väärtus iseenesest. Tõde on väärtus iseenesest. C. S. Lewis ütles, et voorustest pole mingit tolku ilma julguseta, sest ilma selleta polnud neid võimalik näha. Kuid voorustel pole ajalikku väärtust. See on üks asi, mida olen tsiteerinud G. K. Chestertonilt, kes mulle muidu ei meeldi. See on üks nendest isa Browni lugudest, kus ta ütleb, et see, mida teeme siin, on tähtis kuskil mujal. Mida me tihti näeme, on vaiba tagumine pool ja siis saamegi selle mustrist täiesti valesti aru, sest vaatame seda valelt poolt. Voorused on voorused mis tahes tingimustes, kuid nad ei paku ajalikku lootust. Ja kui sa arvad, et nad seda pakuvad, siis võid sa väga tõsiselt pettuda. Olen elanud rikkalikku, huvitavat ja vahel keerulist elu ning tean täpselt, kui halb ma olen.

Ma arvan, et me elame tsivilisatsioonis, mis liigub oma enda varingu poole ja mis on nõnda teinud juba mõnda aega.

Mida oled sa õppinud teiste inimeste kohta?

Olen õppinud praktikas seda, mis oli teoorias teada: nimelt, et üksindus ja tegevusetus on nii kehale kui vaimule üüratult kahjulikud. Ma arvan, et see on üks põhjustest, miks siin maal on suremus nii kõrge olnud. Kuid see on isiklik teooria.

Kas on midagi, mida saaksid praegu öelda, et pakkuda lootust inimestele, kes tahavad näha karantiini lõppu?

Need ekstreemsused peavad lõppema, sest need pole majanduslikult ega poliitiliselt jätkusuutlikud. Kuid ma arvan, et inimesed on aktsepteerinud ja aktsepteerisid eelmise aasta märtsis, aprillis, mais ja juunis piiratuma elu. Selles hakkame nüüd elama ning majanduslik allakäik kindlasti võimendab seda.

Ma arvasin, et need arengud olid niikuinii tulemas, aga et ma suren enne nende saabumist. Nende suund mind ei üllata, sest siinse riigi usk legaalselt tagatud vabadusse on alla käinud nii järsult, et keegi ei vaevu enam seda kaitsma. Kui sa seda ei kaitse, siis jääb vabadus ainult inimeste südametesse ning kui süda seda enam ei kaitse, siis ei jää see ellu. Me elame nüüd vähem vabas maailmas, aga kui palju vähem?

Ekstreemsused peavad lõppema, sest need pole majanduslikult ega poliitiliselt jätkusuutlikud.

Räägi veel sellest, mis on tulemas. Oled maininud Hiinat, Venemaad. Mis seal toimub?

Venemaal ja Hiinal on määratult erinevad ühiskonnad ja ajalood. Meie saame tugeva riigi, millel saab olema kindel briti-inglise karakter, mida ma ei suuda täpselt ennustada, aga see saab olema vähem vaba. Kui sa seda väärtustad, jääd seda igatsema. Aga mida me näeme Hiinas, on külma sõja järgsete illusioonide purunemine, et inimesed hakkavad nõudma vabadust, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid.  Ei hakanud. Hiinas said nad rikkaks, kuid elu jätkus ühe maailma hirmsaima türannia all. Need kaks asja ei sobinud kokku ning see on Hiina katastroof. Üks tugevaid argumente külma sõja ajal oli, et mitte ainult polnud Nõukogude inimesed vähem vabad, vaid nad olid ka traagiliselt vaesed ja materiaalselt oma kapitalistlikest naabritest maas. Hiina tegi sellele lõpu. Shanghai hirmutas mind, kui ma sinna esimest korda läksin, mitte ainult oma hiiglasliku ulatuse ja linnastumisega, vaid sellega, et inimesed tegelesid vaid materiaalse eluga, ilma et neil oleks ühtki muud eesmärki. Selles ühiskonnas on nimme ja rahakott vabad, aga mõistus mitte. Ma ei suuda leida midagi vähem ligitõmbavamat.

Aitäh minuga täna ühinemast, mul oli põnev sinuga vestelda. Aitäh, Peter!

Jaga artiklit sõpradega:


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga