Majandus & raha

Kinnisvarahinnad maailmas jätkavad uute rekordite püstitamist

Ülemaailmse koroonapaanika käigus vallandunud globaalne kinnisvarahindade kasv ei näita raugemise märke ning seab üha uusi rekordeid.

Bank of Montreal (BMO) panganduskontserni peaökonomisti Doug Porteri sõnul on maailma kinnisvaraturud jõudnud punkti, kus elamispindade hinnad kasvavad kiiremas tempos kui kunagi täheldatud. Seda alates 45 aasta tagusest ajast, mil ülemaailmseid andmeid hakati koguma. USA Föderaalreservi Dallase harukontori informatsiooni kohaselt on inflatsiooniindeksiga kalibreeritud kinnisvara hinnad kasvanud 6% aastas, ehk kiiremini kui kunagi varem, ületades varemalt 1989. ja 2005. aastal püsitatud rekordid.

Maailma kinnisvaraturud on jõudnud punkti, kus elamispindade hinnad kasvavad kiiremas tempos kui kunagi täheldatud. Seda alates 45 aasta tagusest ajast, mil ülemaailmseid andmeid hakati koguma.

Ameerika Ühendriikide kodude mediaanhind on näidanud seninägematut 24% kasvu aastas, küündides tänaseks 363 300 dollarini.

Paljude märkide kohaselt võib hetkel maailmas aset leidev kujutada endast kõige kiiremat eramuhindade kasvu ajaloos. Kinnisvara hinnaralli on hõlmamas kõiki 24 monitooringusse kaasatud riiki, nende hulgas sedavõrd geograafiliselt ja sotsiaalmajanduslikult eripalgelised maad nagu USA, Korea, Iisrael, Lõuna-Aafrika, Uus-Meremaa ning Sloveenia.

Pisut rohkem või vähem kui viiendiku võrra on kodude hinnad kerkinud nii USA-s, Kanadas, kui Uus-Meremaal.

Kommenteerib Adrian Bachmann

Makroskoop kajastas maailma kinnisvaraturgudel varem mitte kunagi sellistes mastaapides ning tingimustes aset leidvat kinnisvarabuumi kaks kuud tagasi. Kuivõrd fenomeni algpõhjuseks olevad asjaolud ei ole lühikese aja jooksul muutunud, on toona esitatud tähelepanekud ka kaks kuud hiljem käibivad.  

Globaalne kinnisvarahindade plahvatuslik kasv maailmamajanduse rekordlanguse tingimustes on miskit, mida vähemasti siinkirjutaja ei osanud möödunud aastal ülemaailmse koroonapaanika vallandudes ette näha.

Näis intuitsioonivastane prognoosida, et leibkonnad võtavad oma elu kõige kaalukama finantsotsuse vastu ajaloo etapil, kus maailma sotsiaalmajanduslik kurss on kõige ebakindlam pärast mistahes ajahetke peale II maailmasõda. Ometi on sedasi läinud.

Paistab, et praegu kogu maailma kinnisvaraturgudel aset leidev anomaalia on kummaline segu kahest, lähemal vaatlusel teineteist välistavast kaalutlusest. Esiteks, usust, et maailma finantssüsteem säilib muutumatul kujul ning odava laenuraha tulv ei lakka kunagi. Teiseks, aga ristivastupidisest veendumusest, et raharinglust jooksutav reaalmajandus ja ühiskonnakorraldus on igavesti muutunud ning vaja on teha radikaalseid elukorralduslikke muutusi, ühendades tulevikus kodu- ja tööruumid.

Ühel või teisel viisil peab juba palju aastakümneid üksnes ajutisi tagasilööke kogenud, lakkamatult paisunud ja krediidirahast elav kinnisvaraturg kogu maailmas mõistuspärase korrektuuri tegema.

Kui kinnisvara paanilise soetamise näol oleks tegemist ilma laenurahata „kodu keset metsa“ autonoomse või poolautonoomse majapidamise rajamisega, kuhu rahanduslikemajanduslikeühiskondlikeökoloogiliste ja geopoliitiliste painete tõttu nüüdseks juba tõsises kollapsiohus maailma eest vajaduse korral pakku minna (mida ülirikkad üle maailma on hetkel ka tegemas), siis oleks maailma süvatrendide teadvustamisest tulenev kinnisvara positsioonide ümbermängimine igati mõistuspärane.

Ent see ei ole dünaamika, mis globaalset kinnisvaraturgu hetkel ebamõistlikesse kõrgustesse kruvib. Pigem on sooviks uhkema kinnisvara soetamine, võttes selleks anomaalselt madalate intressimäärade ahvatlusel 30-aastane finantskohustus. Tegemist on valikuga, mis on nn „suure lähtestamise“ taustsüsteemis märkimisväärselt riskantne ettevõtmine. Riskantne mitte niivõrd tuntud, vaid „tundmatute tundmatute“ tõttu.

Heidutav on mõelda, milline majandusliku heaolutaseme langus tabaks väga suurt osa kesk- ja kõrgemat keskklassi – inimesi, kelle heaolu tugineb mitte niivõrd kapitali kontsentratsioonile, vaid laenurahale ja krediidireitingule -, kui hetkel turge taevasse kergitav rekordodav laenuraha ning valitsuste stiimulpaketid peaksid lakkama, intressimäärad tõusma ning suur osa lääneriikide valgekraede (nö professionaalse klassi) sissetulekut taganud töökohtadest robotiseerimise, tehisintellekti leviku ja globaliseerumise (jätkumise) koosmõjus haihtuma hakkab.

Süvatrende vaadates ei tundu maailma kinnisvaraturu ralli pikas perspektiivis jätkusuutlik. Kui makrotrendid, eeskätt Lääne keskpankade sundviskes olemine ja võimetus intressimäärasid olulisel määral tõsta (võlapüramiidi kokku kukutamise kartuses) võivad kõneleda kinnisvara ja üldise tarbimispeo jätkumise kasuks, siis metatrendid kõnelevad pigem selle vastu.

Töölisklassil pole teadupärast (kunagi) eriti (oma) raha; jõukaim elanikkond moodustab kinnisvaraturu tehingutest käibe osas arvestatava, ent tehingute arvu poolest väikese osa; keskklass on kogu maailmas kokku tõmbumas; käesoleval aastatuhandel on sündinud esimene põlvkond üle 100 aasta jooksul, kelle majandusperspektiivid on kehvemad kui nende vanematel; planeedi demograafia on pöördumas juba mõne aastakümne pärast miinusesse ning vähemasti Lääne eliidi seas on levimas „tarbi vähe, oma vähe ja ole õnnelik“ meelsus, mis kohe kuidagi ei soostu tulevikus finantseerima Lääne tarbimisühiskonna krooniks ja finantssüsteemi vundamendiks olevat kinnisvaraarendust samaväärsetel alustel.

Süvatrende vaadates ei tundu maailma kinnisvaraturu ralli pikas perspektiivis jätkusuutlik. Kui makrotrendid, eeskätt Lääne keskpankade sundviskes olemine ja võimetus intressimäärasid olulisel määral tõsta (võlapüramiidi kokku kukutamise kartuses) võivad kõneleda kinnisvara ja üldise tarbimispeo jätkumise kasuks, siis metatrendid kõnelevad pigem selle vastu.

Mida lähemalt vallandunud kinnisvarabuumi vaadata, seda enam jääb mulje, nagu oleks tegemist kokku tõmbuva maailma keskklassi viimase peoga, mis ei ole ajendatud mitte niivõrd usust helgesse tulevikku, kuivõrd oportunistlikust „kaotada ei ole midagi, äkki läheb õnneks“ meelsusest. Meelsusest, mille alateadvuses kummitab eelaimdus, et peagi saavad aset leidma sündmused, mis lõpetavad elukorralduse sellisel kujul, nagu me seda seni tundnud oleme. Viimati koges inimkond sellist tunnet möödunud sajandi 20ndatel – suure depressiooni ja veelgi suurema maailmasõja eelõhtul.

Tõsiasi on see, et ühel või teisel viisil peab juba palju aastakümneid üksnes ajutisi tagasilööke kogenud, lakkamatult paisunud ja krediidirahast elav kinnisvaraturg kogu maailmas mõistuspärase korrektuuri tegema.

Küsimus sellest, miks enamus populatsioonist peab kodu omamise nimel olema permanentselt võlgu, kandub ilmselt varem või hiljem poliitmajanduslike mõtteeksperimentide sfäärist reaalseks poliitiliseks agendaks.

See võib kõige tõenäolisemalt juhtuda hetkel, mil võlapüramiidi kokkuvarisemine, universaalne kodanikupalk, keskpanga digivaluutade kasutuselevõtt, sotsiaal-ökoloogilise krediidisüsteemi sisseseadmine, elamis- ja töötamisgeograafia ümberformeerumine ning mitmed teised elukorralduslikud muutused koonduvad üheks, elukorralduse aluseid muutvaks tervikuks. Kuni senini võib pidu veel kesta.

Jaga artiklit sõpradega:



Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga