Keskkond & inimkondSuur lugu

Lõppenud 2020 ja lõppev maailmakord (1. osa)

Maailmas on piisavalt rikkust, et rahuldada kõikide vajadusi, ent mitte kõikide ahnust.
Mahatma Gandhi

Gail Tverberg on teadlane, kes uurib energiapiirangute (nafta ja maagaasi ammendumine, veepuudus, kliimamuutused) seost majandusega ning püüab mõista, mida see inimkonna tuleviku jaoks tähendab.

Gail Tverberg

Kuigi inimkonna tööstuslik võimekus ei hääbu üleöö, jõuab materiaalse kultuuri kokkutõmbumine fossiilkütuste lõppemisel peagi kätte, ennustab Norra teadlane Gail Tverberg.

Paljud on tänaseks kuulnud ennustusi, mille kohaselt eksisteeriv maailmakord leiab lõpu hetkel, mil planeedi naftavarud ammenduvad. Kuigi üldjoontes ongi selline arusaam õige, jääb probleemi täpsem olemus ning eesseisva transformatsiooni laad tihti ebamääraseks. Käesoleva kirjutise eesmärk on selgitada (naftapõhise) maailma(korra) lõpu kulgu. Mõttestamaks lahti olukorda kuhu industrialiseerunud ühiskond on jõudnud kasutame eskalaatori analoogiat.    

Majandus on selles võrdpildis justkui alla liikuv eskalaator, millel maailmakodanikud püüavad jõudumööda üles liikuda. Alguses on trepiastmete allapoole liikumine sedavõrd aeglane, et olla pea-aegu märkamatu, muutudes siiski tasapisi üha kiiremaks ja tajutavamaks. Lõpuks muutub üles rühkiva inimkonna jaoks allapoole liikuva eskalaatori kiirus talumatuks ning enamik hakkab unistama hetkest, mil saaks kaadervärgilt maha, et pisut istuda ja jalga puhata.

Tegelikkuses tundubki väike „puhkus“, nagu näiteks pandeemia, esmapilgul kergendusena. Ühtäkki tekib võimalus võtta vabamalt, mitte sõita tööle, mitte külastada sugulasi, mitte püüda pidevalt tublina näida. Ka valitsusametnikud ei pruugi sellises olukorras lõpuni õnnetud olla. Kui käsitleme hüpoteetilist olukorda, kus inimesed soovivad näiteks tänaval meelt avaldada ja miitinguid korraldada (mis on tänasel päeval üha rohkemate riikide puhul vägagi aktuaalne), on valitsusel varnast võtta mõjuv ning osalt ka täiesti legitiimne ettekääne meeleavaldused keelata ning sundida inimesed kodus püsima. Selline mugav, valutu ja näiliselt õigustatud viis korra taastamiseks. 

Peale koroonasulgudest tingitud „puhkuse“ võtmist ei pruugi maailmamajanduse taaskäivitamine aga olla enam lihtne ettevõtmine. Liiga paljud majanduse pusletükid võivad osutuda selleks hetkeks katkiseks või kadunuks. Liiga palju on pankrotistunud ettevõtteid, liiga palju töötuid, liiga palju tagastamatuid võlgu. Ning „puhkuse“ ajendiks olnud viirus ei pruugi samuti kuhugi kadunud olla, pannes inimesed muretsema ja muutes nad tõrksaks normaalse elurütmi taastamise suhtes.

Peale koroonasulgudest tingitud „puhkuse“ võtmist ei pruugi maailmamajanduse taaskäivitamine aga olla enam lihtne ettevõtmine.

Käesolevat lugu võib lihtsustatud võtmes vaadelda kui kahaneva piirkasulikkuse näidet. Tegelikkuses on mõistagi tegemist palju mitmetahulisema probleemiga. See on lugu teenustest, mida eeldame meile pakutavat samadel tingimustel nagu varem. Tegelikkuses ei saa meile omaseks saanud elulaad enam jätkuda ilma oluliselt suurema energiainvesteeringuta. See on lugu mastaabisäästu efekti kadumisest, mis aitas majandusel eelnevalt jõudsamalt edasi liikuda.

Järgnevalt võtame vaatluse alla väljakutsed, mis tänapäeva majandust ja selle arengut mõjutavad. Need väljakutsed kipuvad tänasel päeval majandust allapoole viima, just nagu alla liikuva eskalaatori analoogias. Need samad väljakutsed raskendavad ka majanduskasvu taastumist.

Alustame peamisest: maailmas eksisteerib palju ressursse, mille kasutusele võtmiseks on meil vaja üha rohkem ja rohkem energiat. Peamiselt tekib selline efekt seetõttu, et kasvu algfaasis kasutab inimkond alati ära kõige kergemini kättesaadavad ressursid.

Maailmas eksisteerib palju ressursse, mille kasutusele võtmiseks on meil vaja üha rohkem ja rohkem energiat. Peamiselt tekib selline efekt seetõttu, et kasvu algfaasis kasutab inimkond alati ära kõige kergemini kättesaadavad ressursid.

Vaatame mõnda näidet:

Vesi

Perioodil mil Maa elanikkond oli veel väike, oli vee joomine lähedalasuvast ojast tavapärane ning igati mõistlik lähenemine. Inimeste arvu kasvades sai selgeks, et tuleb leida uusi viise piisava hulga vee hankimiseks ning esmalt lahendati probleem madalate kaevude kaevamisega. Vajaduse suurenedes jõuti tõdemuseni, et on vaja kaevata aina sügavamale.

Avastati, et kasutada saab ka järvevett, kuid mööndusega, et seda pidi eelnevalt töötlema. Mõnel puhul tuli ilmsiks ka see, et veest on teatud juhtudel vajalik eemaldada ka soolad. Õigupoolest on peale soolade eemaldamist teatud juhtudel tarvis vajalikud mineraalid vette taas juurde lisada. Peale töötlusprotsessi on vaja vesi aga pumbata lõpptarbijani.

Maailma riikide veenappuse probleemi prognoositav tõsidus 2040. aastal

Antud juhul seisneb probleem selles, et kasvava nõudluse rahuldamiseks rakendatavad lahendused nõuavad üha rohkem ja rohkem energiat. Kunagi võis inimene iseseisvalt oma enda energiat kasutades minna oja äärde või kaevata endale kaev ning rahuldada oma veevajadus ainult enda energia arvelt. Mida komplekssemaks muutus süsteem, seda rohkem energiat läks tarvis ning seda rohkemate inimeste panust oli tarvis selleks, et rahuldada ühe inimese veevajadus.

Tänapäeval ei suudaks enamus meist endale eraldi tarbimiseks vajalikku vett enam ise toota. Seetõttu maksamegi kas otseselt või kaudselt oma veevajaduse rahuldamiseks kellelegi kolmandale, vaatamata sellele, et magevesi eksisteerib looduses ka tasuta kujul. See asjaolu, et maksame vee tarbimise eest osa oma sissetulekust, tähendab tehniliselt ka seda, et meie võime tarbida teisi kaupu ja teenuseid väheneb.

Metallid

Kui teatud grupp inimesi otsustab, et neil on tarvis kaevandada metallimaaki, siis esmalt läheb käiku maak, mis on kõige lihtsamini kättesaadav, kõige kvaliteetsem ja kõige lähemal asukohale, kus seda maaki soovitakse kasutada. Kõige paremate kaevanduste ammendumisel tuleb hakata kasutama madalama kvaliteediga maaki, mida tuleb kaevandada sügavamalt ning transportida pikema maa taha.

Nihe vähemoptimaalsete kaevanduste suunas tähendab suuremat energiakulu. Osaliselt võib see lisaenergia kulu olla kaetud inimtööjõuga, aga osa sellest peab paratamatult olema kaetud fossiilkütustel põhineva masinapargiga, mis inimtööjõudu toetab. Mida rohkem kaevandusi ammendub, seda suuremaks muutub lisaenergia vajadus. Tehnoloogia arenedes suureneb tihti ka energiavajadus, sest teatud uued kõrgtehnoloogilised seadmed vajavad materjale, mida on võimalik töödelda vaid ülikõrgetel temperatuuridel.

Metsloomad ja kalad

Kui eelajalooline inimene rändas Aafrikast välja, võttis ta esmalt ette suurimad kütitavad loomad igas uues asupaigas. Kui piirkond oli juba teatud aega asustatud, muutus suuremate loomade populatsioon väiksemaks ning ette tuli võtta pikem jahiretk või siis väiksemad loomad.

Aja möödudes õpiti loomi kodustama, arenes välja põllumajandus ning teatud ajahetkel toimus spetsialiseerumine, mille tulemusel oli enamikel inimestel võimalik iseseisvast toidu hankimisest ja tootmisest sootuks loobuda. Tänapäeval toodetakse suurem osa meie söödavast lihast suurtes farmides. Enamik inimkonna tarbitavast kalast toodetakse kalafarmides. Mõistagi puudutab see ka kõiki teisi inimese tarbitavaid toidu liike.

Vajame tänasel päeval terveid tööstusharusid, et varustada inimkonda toiduga, mille hankimine oli varasemalt iga leibkonna lokaalne huvi ja vastutus. Sisuliselt on aset leidnud vee tarneahelaga sarnane evolutsioon – toit on tehniliselt ikka veel looduses leitav ja kasvatatav, kuid enamikel juhtudest eelistame maksta selle hankimise eest kellelegi kolmandale. Kõnealused farmid ja toidutööstus tarbivad nii otseselt kui ka kaudselt fossiilkütustel põhinevat energiat. Mida rohkem loomi ja kalu „toodetakse“, seda rohkem kulub energiat.

Fossiilkütused

Kuuleme erinevatest allikatest järjest tihedamini, et „nafta saab ühel päeval otsa“. Tuleb nentida, et see ei ole probleemi olemuse päris täpne kirjeldus. Õigupoolest ei ole see ka tegelik probleem kivisöe või vedelgaasiga. Peamine mure fossiilkütuste puhul seisneb selles, et nende hankimiseks kulutatav energia hulk läheneb üha enam saadava energia kogusele (piirkasulikkus kahaneb).

Peamine mure fossiilkütuste puhul seisneb selles, et nende hankimiseks kulutatav energia hulk läheneb üha enam saadava energia kogusele.

Maailma fossiilkütuste tarbimine on viimase 200 aasta jooksul kasvanud hüppeliselt

Nii täna kui ka lähitulevikus võib tunduda, et kõiki neid varasid oleks justkui piisavalt alles ning enneaegseks paanikaks pole põhjust. Tegelik probleem seisneb aga selles, et nende kaevandamiseks maapõuest kulub üha rohkem ressurssi. Tarvis on puurida üha keerulisemaid ja sügavamaid puurauke, kivisütt kaevandatakse lõpptarbijast üha kaugemal jne.   

Nii mõnigi lugeja võib siit teha järelduse, et seeläbi tõusevad tulevikus üksnes fossiilkütuste hinnad. See ei ole aga päris nii lineaarne ning sellel nähtusel on ka teine pool. See tähendab ka seda, et kasvab tootmismaksumus, mis omakorda tähendab väiksemat kasumlikkust. Madalam kasumlikkus tähendab, et nende kütuste tootjad maksavad vähem makse ja perspektiivis väiksemaid palku. Energiakompaniide töötajate pensionikontodele koguneb vähem raha. Väiksemad palgad ja pensionid ning paratamatud koondamised tähendavad pikas perspektiivis aga väiksemat tarbimist ning suuremat vajadust riigitoetuste järgi. Ettevõtte seisukohast võib see tähendada ettevõtte väärtuse langemist ning halval juhul ka odavmüüki, tootmise seiskumist, saneerimist või pankrotti. Kogu majandussüsteem võib selliste muutuste tõttu saada häiritud ning tulemuseks on majandussurutis või kriis.

Naftaliivade kaevandamine Kanadas, Alberta provintsis. Lihtsamini ligipääsetavate naftavarude ammendudes pöördub inimkond üha rohkem keerukamalt kättesaadavate fossiilkütuste poole, et kahanevaid varusid kompenseerida.

Eelnevalt käsitletud punktid näitavad, et inimkond on sunnitud kasutama majanduslikku väljundit üha ebaefektiivsemalt: kaevame üha sügavamaid kaevusid; puurime naftat aina keerulisematest asukohtadest; kaevandame metallimaaki, millest enamus on jääkained jne. Siit ka jutu alguses esitatud analoogia eskalaatoriga – süsteem liigub üha kiiremini ja kiiremini alla, samas kui meie püüame järjest suuremate pingutustega ja järjest rohkem väsides selles süsteemis ülespoole liikuda.

Inimkond on sunnitud kasutama majanduslikku väljundit üha enam ebaefektiivselt: kaevame üha sügavamaid kaevusid; puurime naftat aina keerulisematest asukohtadest; kaevandame metallimaaki, millest enamus on jääkained jne.

Sellises paradigmas muutub järjest rohkem levinumaks nähtus, kus poes müüdavast toote lõpphinnast jõuab tootjani järjest väiksem osa. Selle asemel kasvavad kõikvõimalikud süsteemi vahelülid ebaproportsionaalselt suureks. Näiteid ei pea me tänasel päeval enam kaugelt otsima – ei oleks esmakordne, kui taluniku jaoks muutuks piima tootmine ning turustamine nii kulukaks, et toodetud piim on odavam kraavi valada, kui sellega poeletini jõuda. On tekkimas olukord, kus ostja ei saa lõpptoodet endale enam lubada ja tootjal on järjest raskem katta pakutava hulgihinnaga oma tootmise kulusid. Süsteem tervikuna on aga liikumas kollapsi poole.

JÄTKUB.

Jaga artiklit sõpradega:


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

90 kommentaari

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Keskkond & inimkondSuur lugu

Lõppenud 2020 ja lõppev maailmakord (2. osa)

Seotud lugu...