Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Maailmapanga juunis avaldatud andmete kohaselt on Venemaa majandus ostujõu pariteedi järgi möödunud Jaapanist, tõustes maailmas suuruselt neljandaks majanduseks.
2023. aasta augustiks oli Venemaa majandus Saksamaa selja taha jätnud ning tõusnud reaalset ostujõudu arvestades maailma viiendaks suurimaks majanduseks. Viimasel ajal mitmeid šokke läbi elanud ja odavast Venemaa gaasist ära lõigatud Saksamaa on tänaseks majanduslikult stagneerunud ja langenud Maailmapanga edetabelis kuuendale kohale.
Paljud majandusteadlased eelistavad riikide majandusvõimsuse järjestamisel ostujõu pariteedi alusel mõõdetavat SKT-d, kuna antud näitaja võtab arvesse kohalike hindade erinevust riigiti. Samal põhimõttel toimib ka maailma juhtiva majandusväljaande The Economist kuulus Big Mac’i indeks, mille järgi saab hamburgeri Moskvas kätte umbes poole väiksema hinna eest kui New Yorgis.
Maailmapanga varasemad arvutused olid tänaseks üsna aegunud, põhinedes 2017. aasta andmetel, kuid peale uuemate andmete läbivaatamist leiti, et tegelikult edestas Venemaa Jaapanit juba 2021. aastal ja on sellest ajast alates säilitanud oma positsiooni neljandal kohal.
Venemaa president Vladimir Putin on seadnud Vene valitsusele eesmärgiks saavutada maailma keskmisest kiirem majanduskasv. Enne Ukraina sõja algust jäi Venemaa majanduskasv maailma keskmisest oluliselt maha ja lähenes stagnatsioonile. Kuid pärast sissetungi Ukrainasse 2022. aastal on militaarsektorist hoogu saanud Venemaa tõusnud maailma kõige kiiremini kasvava majandusega suurriigiks.
Putin seadis alles käesoleval aastal oma valitsusele eesmärgiks saavutada neljas koht ostujõu pariteedi poolest maailma suurimate majanduste seas ning föderaalvalitsusele anti korraldus valmistada ette meetmed antud eesmärgi saavutamiseks 31. märtsiks 2025.
Läänega suhteid katkestades on Putin teinud oma panused “globaalse lõuna” riikide sajandile, mil enamik arengumaid saab kasvama palju kiiremini kui Lääneriigid. Tänaseks on Hiina ja India ostujõu pariteedi järgi maailma edetabelis vastavalt esimesel ja kolmandal kohal, kuid eeldatavasti tõusevad mõlemad järgmise kolme-nelja aastakümne jooksul liidriks ka nominaalses SKT arvestuses. Ka nimekirjas madalamal paiknevate kõige kiiremini kasvavate riikide enamik asub nn globaalses lõunas.
Tänaseks on selge, et Venemaa on muutnud strukturaalselt oma majandusmudelit ja asunud pärast aastakümneid kestnud kokkuhoidu tugevalt siseriiklikele investeeringutele panustama, ergutades majanduskasvu lähenemisega, mida on nimetatud ka “putinoomikaks”. Samaaegselt investeeringute voolamisega sõjatööstuskompleksi on Putin käivitanud ka programmi “Rahvuslikud projektid 2.1”, mille kaudu investeeritakse tsiviilmajandusse, et parandada keskmise venelase elukvaliteeti, nagu Putin oma hiljutises kõnes selgitas. Suurimateks majanduslikeks võitjateks Venemaa majanduskasvust on osutunud riigi vaeseimad piirkonnad. Antud trend peegeldub ka Vene Föderatsiooni nn “meeleheiteindeksis” – s.o inflatsiooni, tööpuuduse ja vaesuse koondnäitajas –, mis langes käesoleval aastal kõigi aegade madalaimale tasemele.
Nimetatud arengute tulemusena on Venemaa kasvupotentsiaal majandusteadlaste hinnangul tõusnud sõjaeelselt 1-1,5%-lt praeguseks hinnangulise 3,5%-ni. Möödunud aastal üllatas Vene majanduskasv analüütikuid oma 3,6%lise kasvukõveraga ning käesoleval aastal on Maailmapank Venemaa kasvuprognoosi juba peaaegu kolmekordistanud varasemalt 1,1%-lt 3,2%-le.
Kõige kõnekam asjaolu Maailmapanga poolt avaldatud raportis seisneb rahvusvahelise finantsinstitutsiooni tõdemuses, et isegi ostujõu pariteediga kohendatud näitaja alahindab olulisel määral Vene majanduse reaalset suurust, kuna hinnanguliselt 39% Vene majandusest on varimajandus, mis ei peegeldu statistikas – maailma suuruselt 5. majanduseks oleval Jaapanil on antud näitaja Maailmapanga hinnangul vaid 10%.
Mustalt liikuv raha lisab Venemaa 6,4 triljoni dollari suurusele ostujõu pariteediga korrigeeritud majandusele täiendava 2,5 triljoni dollari ulatuses lisamahtu, mis ei muuda küll positsiooni maailma suuruselt neljanda majandusena, kuid vähendab olulisel määral vahet maailma suurimate majandustega (märkus: milleks on vastavalt Hiina, USA ja India).
Allikas
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Venemaa on vaid bensiinijaam tuumarelvadega.”
Antud meem, mille algupärast autorlust aastate möödudes üha vähemad ekspertideks tituleeritud Lääne kommentaatorid ning poliitikud omaks ihaldavad võtta, on ringelnud peavoolu väljaannete välispoliitika sektsioonide veergudel tänaseks vähemalt kümmekond aastat.
Isikute hulka, kes on mingisugust versiooni antud tsitaadist dokumenteeritult esitanud, kuuluvad USA endine president Barrack Obama, hiljuti lahkunud senaator John McCain, Euroopa Liidu välisasjade volinik Josep Borrell, antihumanistist futuroloog Yuval Noah Harari ning loendamatu hulk teisi autoreid, kelle käsitlused maailma võimuvahekordadest omavad märksa rohkem kokkupuutepunkte iseendi soovkujutelmadega kui majanduslike realiteetidega.
Loendamatus koguses analüütikuid on tänaseks paljastanud oma ekslikkuse Vene Föderatsiooni militaarse, ökonoomilise ja militaarökonoomilise võimekuse hindamisel, esitades tsitaate stiilis “Vene majandus on vaid pisut suurem kui Hispaanial” ning viidates väidet põhistades nominaalsele siseriikliku kogutoodangu näitajale, mis ei oma erakordselt kõrget industriaalse autarkilisuse määra omava ning täiesti erineval hinnaskaalal opereeriva riigi reaalse majandusvõimsuse hindamisel praktiliselt mingisugust relevantsust.
Ent milline on siis Venemaa majanduslik võimekus, ning eeskätt militaartööstuslik võimekus reaalselt? Kõrvutades riikide nominaalseid siseriikliku kogutoodangu näitajaid, leiame Vene Föderatsiooni tõepoolest tagasihoidlikult 11. positsioonilt, Kanada ning Mehhiko vahelt. Nominaalne SKT näitaja on riikide reaalse majandusvõimsuse hindamisel kõige irrelevantsem, riikide reaalset majandusvõimsust sisuliselt moonutav, mitte peegeldav näitaja, mida Lääne meedias kõige meelsamini tsiteeritakse, kuna see näitab Lääne väga kõrge hinnatasemega majandusi maksimaalselt suurena võrdluses nii Hiina, Venemaa, India, Iraani kui teiste Lääne mõjusfäärist väljaspool paiknevate riikidega.
Vaadates aga riikide reaalse ostujõuga kalibreeritud ning seeläbi ka reaalset materiaalset tootmisvõimsust peegeldavat kogutoodangu näitajat, tõuseb Vene Föderatsioon maailma suuruselt neljandaks majanduseks, nagu Maailmapanga käesolevas uudises ka kajastati. Võttes arvesse Venemaa erakordselt ulatuslikku ametlikus statistikas mitte peegelduvat varimajandust jõuame tõdemuseni, et Vene majandus ei ole “umbes sama suur Hispaaniaga”, vaid ületab Hispaania majandust neljakordselt, moodustades Ameerika Ühendriikide siseriiklikust kogutoodangust üle kolmandiku.
Kuid militaarset sfääri silmas pidava majandusvõimsuse hindamine ei peatu mitte üksnes ostujõu pariteediga (ning varimajandust arvesse võtva) SKT näitaja ülestähendamisega. Selleks, et lisada viimane pusletükk, mis pildi välja joonistab, tuleb arvesse võtta ka seda, millise osa riigi majandusest moodustab energeetika-, põllumajandus- ning tööstussektor, mis on militaarset võimsust silmas pidades keskse tähtsusega, kuna suur osa võimsalt SKT näitajat kasvatav teenuste sfäär (teenindussektor moodustab USA-s üle 80% SKT-st) ei ole militaarökonoomiliselt relevantne. Võttes arvesse, et Vene Föderatsiooni OJP faktoriga korrigeeritud ning varimajandust arvestav SKT näitaja moodustab umbes 35% USA vastavast näitajast ning asjaolu, et militaarselt relevantsed tööstuse ning põllumajanduse sektorid moodustavad Vene Föderatsiooni SKT-st ligi kaks korda suurema osa kui USA-l, jõuame tõdemuseni, mille kohaselt sõjandusliku võimsuse mõttes relevantne majandusvõimsus küündib Venemaal umbes 60%-ni USA vastavast näitajast.
Kuigi antud näitaja jääb endiselt mitmekordselt väiksemaks USA ja Euroopa USA mõjusfääri kuuluvate riikide kumulatiivsest reaalsest majandusvõimsusest, on alajäämus mõõdetav kordades, mitte kümnetes kordades. Mis on globaalset militaarbalanssi silmas pidades aga kõige olulisem, on asjaolu, et tööstusliku võimsuse poolest kogu Läänemaailmast möödunud Hiina joondub Venemaa, Iraani ja teiste Washingtoni mõjusfäärist välja jäävate riikidega, mis tähendab Lääneriikide külma sõja järgse militaartööstusliku dominantsi lõppu 21. sajandil.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Stanley Kalvan/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD: