AjatuMajandus & rahaSuur lugu

Burger, mis aitab mõõta maailma riikide tegelikku majandusvõimsust

Ikooniline burger Big Mac loodi 1967. aastal Jim Delligati, McDonald’si Pennsylvanias asuva frantsiisiomaniku poolt. Järgmisel aastal jõudis kiirtoidu sünonüümiks saanud kehakinnitus turule üle kogu USA ning tänaseks on seda võimalik osta enam kui 70 riigis. Maailma kuulsaima burgeri eest makstav hind sõltub aga selle müügi asukohast, mis on pannud aluse ökonomeetrilisele suurusele nimega Big Maci indeks.

Big Maci indeks mõeldi välja 1986. aastal väljaande “The Economist” poolt. Esialgu oli see üksnes lustlik viis demonstreerimaks “ostujõu pariteedi” kontseptsiooni. Teisisõnu aitab Big Maci indeks näitlikustada ideed, et rahvusvahelised valuutaturgude vahetuskursid võivad olla tasakaalust väljas võrreldes vaadeldavates riikides samade kauba- ja teenusekorvide ostmise reaalsete kuludega (Märkus: päts leiba ja juuksurivisiit maksab sootuks erinevad summad Indoneesias ja Hollandis, mistõttu paistavad eeskätt kõrge elustandardiga riikide majandusvõimsused nominaalse siseriikliku kogutoodangu alusel palju suuremad, kui need reaalselt on).

Big Maci indeks aitab näitlikustada ideed, et rahvusvahelised valuutaturgude vahetuskursid võivad olla tasakaalust väljas võrreldes vaadeldavates riikides samade kauba- ja teenusekorvide ostmise reaalsete kuludega

Arvestades, et McDonald’s on üks maailma suurimaid ettevõtteid ja Big Mac on ülemaailmselt laialdaselt saadaval, tähendab see, et kuulsat burgerit saab kasutada põhikaupade võrdlemiseks enamike riikide vahel. Selle eeliseks on ka sama sisend- ja jaotussüsteem üksnes mõne väiksema muudatusega (nt Indias on burgeris sisalduv kotlet veiseliha asemel valmistatud kanast).

Big Maci hinna võrdlemine kahes riigis võib anda märku sellest, et mõne riigi valuuta on üle- või alahinnatud. Näiteks maksab Big Mac Hiinas 24,40 jüaani ja USA-s 5,81 dollarit. Võrreldes eeldatavat vahetuskurssi tegeliku vahetuskursiga, näeme, kas jüaan on üle- või alahinnatud.

Big Maci indeksi järgi on Hiina jüaan 34% võrra alahinnatud. (Märkus: teisisõnu peaks Hiina siseriikliku kogutoodangu näitaja korrutama Big Maci indeksi näitaja alusel 1.34ga, et näha selle suurust võrreldes USAga – antud tehe teeks Hiinast maailma suurima majanduse ka SKT nominaalnäitaja alusel.)

Lisaks valuutakursside võrdlusele on indeksil ka muid kasutusviise. Näiteks näitab see burgeri hindade inflatsiooni aja jooksul. Kui võrrelda Big Maci hinda erinevates riikides samas valuutas – näiteks USA dollaris – näeme sedagi, kus on burgerid odavamad või kallimad.

Burgeri hinnad üle maailma

Kõige kallima Big Maci tiitli võtab Šveits ning teisel kohal on Norra.

Mõlema riigi hinna- ja palgatase on suhteliselt kõrge võrreldes teiste OECD riikidega.

Kõige suurema hinnatõusu on Big Mac teinud läbi Venetsueelas, kus see on 2004. aastaga võrreldes kasvanud peaaegu 250%. Venetsueelat on hüperinflatsioon juba aastaid kimbutanud, mistõttu ei ole suured hinnamuutused ka kuigi üllatavad.

Esmapilgul paistab, et Big Maci hind on Türgis langenud, kuid seda üksnes USA dollarites väljendatuna. Uus Türgi liir on alates selle kasutuselevõtust 2005. aastal USA dollari suhtes odavnenud enam kui 90%.

Kõige odavam Big Mac oli aga Venemaal, mis rõhutab taas riigi madalat hinnataset. Tööjõukulud Venemaal moodustavad ligikaudu kolmandiku Šveitsi omadest.

Indeksi piiritletus

Big Maci indeks on mitmel põhjusel kasulik. Investorid saavad seda kasutada inflatsiooni mõõtmiseks ning võrrelda seda näitajat ametlike andmetega. See võib aidata neil hinnata võlakirju ja muid inflatsioonitundlikke väärtpabereid. Big Maci indeks näitab ka seda, kas valuuta võib olla üle- või alahinnatud ning investorid saavad vastavalt valuutatehinguid teha.

Siiski on indeksil ka puuduseid.

Mittekaubeldavad teenused võivad riigiti erineda. Big Maci hinda mõjutavad näiteks tööjõukulud, kuid see ei peegelda suhtelisi valuutaväärtusi. The Economist avaldab nüüd Big Maci indeksi SKT suhtes korrigeeritud versiooni, et seda puudust leevendada.

Ka ei ole McDonald’s jõudnud kõikidesse maailma riikidesse. See tähendab, et Big Maci indeks on ka geograafiliselt piiratud, iseäranis Aafrikas.

Lisaks ei ole erinevalt näiteks tarbijahinna indeksist tegemist mitmekülgse näitajaga, sest see koosneb vaid ühest tootest: Big Macist.

Sellest kõigest hoolimata toimib Big Maci indeks siiski hea lähtekohana ostujõu pariteedi mõistmiseks. Tänu burgerite lihtsusele on keerukat majandusteooriat mõnevõrra kergem seedida…

Kommenteerib Adrian Bachmann

Humoorika kõlaga Big Maci indeks on üks omapärasemaid metoodikaid, kuidas kalibreerida erinevate riikide majanduste suuruse nominaalset, dollaritesse (harvemini eurodesse) konverteeritud näitajat, võttes arvesse reaalset ostujõudu riikide siseturgudel.

Kõikvõimalikud riikide majanduste “suuruse” mõõtmised pelgalt dollaritesse/eurodesse konverteeritud siseriikliku toodangu näitajaid kõrvutades on paratamatult ebatäpsed, sageli aga reaalsust tundmatuseni moonutavad viisid mõõta riikide reaalset majanduslikku võimsust. Parimal juhul näitab riikide majandustegevust saatva iga-aastase rahavoo konverteerimine dollari/euro ekvivalenti seda, millises mahus oleks hinnatav riik võimeline importima maailmaturgudelt neid tarbekaupu, kapitalikaupu ja tooraineid, mida ta ei suuda ise toota ja mille osas kehtivad maailmaturu hinnad. 

Kõikvõimalikud riikide majanduste “suuruse” mõõtmised pelgalt dollaritesse/eurodesse konverteeritud siseriikliku toodangu näitajaid kõrvutades on paratamatult ebatäpsed, sageli aga reaalsust tundmatuseni moonutavad viisid mõõta riikide reaalset majanduslikku võimsust.

Kuigi erinevate riikide võime luua tööga lisaväärtust varieerub suuresti nii absoluutnäitajas kui näitajas elaniku/töölise kohta, kipuvad praktiliselt kõik maailma riikide majandusvõimsusi mõõtvad SKT tabelid olema tugevasti moonutatud Lääneriikide kasuks. Seda tulenevalt asjaolust, et Lääne majandused on nomineeritud dollarites, eurodes, naelsterlingites või Šveitsi frankides – ehk siis valuutades, mis käibivad maailma reservvaluutadena. Sellest tulenevalt peegeldavad nominaalse dollari/euro näitaja alusel koostatud maailma riikide majandusvõimsuste edetabelid samavõrra palju Lääne finantssüsteemi dominantsi ning Lääne valuutade privilegeeritud staatust, kui need peegeldavad Lääneriikide reaalset lisaväärtuse loomise võimet.

Siseriikliku kogutoodangu nominaalse dollari/euro näitaja alusel loodud maailma riikide majandusvõimsuste edetabelid peegeldavad samavõrra palju Lääne finantssüsteemi dominantsi ning Lääne valuutade privilegeeritud staatust, kui need peegeldavad Lääneriikide reaalset lisaväärtuse loomise võimet.

Toome ühe konkreetse näite… alljärgnevalt on toodud maailma riikide siseriikliku kogutoodangu näitajad Wikipedia poolt kogutud andmetel 2020/21 aastatel.

Tabelist nähtub, et Hollandi ja Indoneesia siseriiklikud kogutoodangud olid valuutaturgudel kehtiva vahetuskursi alusel dollari näitajasse konverteeritult enam-vähem võrdsed, ulatudes umbes 1 triljoni ehk 1000 miljardi dollarini (võrdluseks: Eesti SKT dollari ekvivalent on umbes 30 miljardit USD).

Mõistagi on mõistusevastane eeldada, et 17 miljoni elanikuga Hollandi majandus on sama suur kui 273 miljoni elanikuga Indoneesial – seda vaatamata Hollandi kordades kõrgemale tööhõivele, tööliste kvalifikatsioonile või tehnoloogilis-infrastruktuurilisele tasemele. Küsimus on selles, kui nõutud ja kui kõrgelt on maailmaturgudel hinnatud Hollandis ja Indoneesias käibiv valuuta, millega Hollandi ja Indoneesia liinitöölised, pagarid, põllumehed, programmeerijad, juuksurid, insenerid ja kõik teised, kelle tööpanusest riikide SKT koosneb, oma töötundide eest tasustatud saavad.

Kuigi absurdsed väited nagu “Indoneesia majandus on sama suur kui Hollandil” või “USA majandus on suurem kui Hiinal” ning “Venemaa majandus on väiksem kui Itaalial” on üldlevinud, aitab seesuguste remarkide tegemine paljastada kiiresti, kas kõnelejal on arusaamine maailma reaalse majandusvõimsuse paiknemisest või mitte.  

Kes soovib märgatavalt adekvaatsemat pilti maailma riikide majandusvõimsusest, sellel tasub vaadata riikide siseriikliku kogutoodangu näitajat, mis on kohandatud riikides kehtiva hinnatasemega ehk ostujõu pariteedi mudeli abil. Nagu alljärgnevast tabelist nähtub, avaneb sedasi sootuks teistsugune arusaam maailma riikide majandusvõimsusest.

Ostujõupariteediga korrigeeritud siseriikliku kogutoodangu pingerida, kombinatsioonis riikide tööstustoodangu mahu ning autarkilisuse tasemega näitab umbkaudselt ära, milline on riikide reaalne suveräänne majanduslik võimsus.

Ostujõupariteediga korrigeeritud siseriikliku kogutoodangu pingerida, kombinatsioonis riikide tööstustoodangu mahu ning autarkilisuse tasemega näitab umbkaudselt ära, milline on riikide reaalne suveräänne majanduslik võimsus.

Kuna Jaapan ja Saksamaa funktsioneerivad sisuliselt USA vasallidena, mille kõik tööstuslikud sisendid on sõltuvad Ühendriikide poolt valitsetud maailmamerede kaudu tarnitavatest toorainetest (sellest on tingitud ka USA vastuseis kõikvõimalikele Vene-Euroopa toorainetaristutele), siis võib maailma reaalmajandusliku võimsuse keskme asetada esmalt Hiinasse ja seejärel USAsse.

Kahele hiigelmajandusele lisandub omapärase anomaaliana tööstuslikult paljuski iseseisev, hiiglasliku militaartööstuse ja piiramatute tooraineressurssidega, ent maailmaturgudel väljaspool relvastust ja toorainet konkurentsivõimetuid kaupu tootva Venemaaga, mille kaldumine ühe või teise keskme poole annab 21. sajandi majanduslikus mõõduvõtus eeldatavasti otsustava eelise kas Idale või Läänele.

Allikas: https://www.zerohedge.com/geopolitical/according-big-mac-index-chinas-yuan-34-under-valued 


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

error: Content is protected !!