Venemaa paistab olevat otsustanud saada maailma viimase naftabarreli müüjaks. Samal ajal, kui teised energeetikahiiud ja naftariigid üle maailma üritavad iga hinna eest oma majandusruumi mitmekesistada ning kiireneva roheenergiale ülemineku käigus kanda kinnitada, on Venemaa keeldunud vähendamast oma sõltuvust fossiilkütustest ning võtnud endale hoopis eesmärgiks jääda viimasena püsima tootmisharus, mille päevad on paratamatult loetud.
Selline lähenemine võib ometi veel aastateks, kui mitte aastakümneteks, kasulikuks osutuda. Nii Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) kui ka Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (ingl Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) on andnud häirekella, et inimkond on jõudnud globaalse soojenemisega punkti, kus tagasiteed enam ei ole, ning täielik suunamuutus fossiilkütustest loobumiseks on hädavajalik vältimaks täielikult laastavat mõju kliimamuutustele.
Sellegipoolest on väheusutav, et selline muutus saaks üleöö aset leida. On enam kui tõenäoline, et maailmal on veel janu sadade miljardite barrelite nafta järele ning Venemaa on suurima heameelega valmis seda pakkuma – ÜRO „kood punane” inimkonna tulevikule käigu põrgu. Tegelikult võib selline strateegia ning konkurentide „roheliseks minemine” ja seetõttu ära kukkumine Venemaa majandusele väga korraliku tõuke anda.
Üks osa Venemaa püüdlusest domineerida fossiilkütuste tööstuse tuleviku üle on riigi tegevuse kiire hoogustumine Arktikas. See plaan on keskkonna jaoks ähvardav, sest hõlmab endas suuremat fossiilkütuste (mida eksperdid on globaalsel kogukonnal palunud maa sisse jätta) kaevandamist ja liigutamist ning kasutab samal ajal ära üht maailma kõige haavatavamat ja olulisemat ökosüsteemi, avaldades sellega mõju kogu planeedile. Puurimise ja laevanduse küsimus Arktikas on niivõrd vastuoluline ja lõhestav, et viis kuuest Ameerika Ühendriikide suurimast pangast (mis ei ole tavaliselt tuntud oma keskkonnahoidliku suhtumise poolest) on täielikult loobunud Arktikas läbiviidavate puurimistöödega seotud ettevõtmistest.
On enam kui tõenäoline, et maailmal on veel janu sadade miljardite barrelite nafta järele ning Venemaa on suurima heameelega valmis seda pakkuma – ÜRO „kood punane” inimkonna tulevikule käigu põrgu.
Hoolimata asjaolust, et ülemaailmselt on otsustatud loobuda Arktika kasutamisest fossiilkütuste allikana ja kaupade, sealhulgas maagaasi, laevateena, on Venemaa ja Hiina otsustanud sukelduda sellesse ettevõtmisse, mida mõned on hakanud nimetama ka „polaarseks siiditeeks.” Juba praegu kogunevad sajad laevad, mis kannavad ehitusmaterjale uute fossiilkütuste kaevandamise rajatiste ehitamiseks, Arktika rannikule Gõda poolsaare ümbruses, ühes maailma kõige õrnema ja olulisema ökosüsteemiga piirkonnas.
Venemaa gaasiettevõte Novatek arendab praegu põhjaranniku poolsaarel välja oma uut Arctic LNG 2 projekti, kus nähakse kõvasti vaeva uue sadamaterminali ehitamisega, mis suudaks läbi lasta ligi 20 miljonit tonni vedelgaasi aastas. Gõda poolsaar on vaid üks paljudest strateegilistest Arktika aladest, mida Venemaa on kiirelt arendama asunud. Obi laht ja Jamali poolsaar on samuti Kremli nafta- ja maagaasistrateegia edasi liikumise aspektist kriitilise tähtsusega. Laevad tunglevad nüüd kõigisse neisse piirkondadesse, et tarnida sinna ehitusmaterjale ja süvendada laevateid.
Hoolimata asjaolust, et ülemaailmselt on otsustatud loobuda Arktika kasutamisest fossiilkütuste allikana ja kaupade, sealhulgas maagaasi, laevateena, on Venemaa ja Hiina otsustanud sukelduda sellesse ettevõtmisse, mida mõned on hakanud nimetama ka „polaarseks siiditeeks.”
„Obi laht ei ole ainus koht Arktikas, kus on oodata enneolematut tööstuslikku arengut,” teatas hiljuti väljaanne The Barents Observer. „Veidi kaugemal idas, Taimõri poolsaarel, tegelevad nii nafta- kui ka söekaevurid terminalirajatiste arendamisega uute suurprojektide elluviimiseks.”
Nii maailma liidrid, teadlased kui keskkonnakaitsjad annavad häirekella teavitamaks niinimetatud „punasest koodist” inimkonnale ning hoiatavad, et me peame tegutsema kohe praegu, et pöörata ära oma teelt katastroofiliste kliimamuutuste suunas. Sellest hoolimata ei ole Venemaa teinud saladust oma plaanidest kasutada ära olukorda, kus Arktika jää sulamine võimaldab neil fossiilkütuste tööstuse tarbeks avada uusi laevateid. „Aastaks 2024 kavatseb Venemaa suurendada saadetisi Arktika marsruudil 80 miljoni tonnini aastas,” vahendab The Barents Observer, „ning 2030. aastaks 150 miljoni tonnini.”
Kommenteerib Adrian Bachmann
Maailmamajanduse kõige sügavamad toimimismustrid, mis määravad ära, mida, kuidas ja kellele toodetakse ning kes omandab loodud lisaväärtusest millise osa, on ligi 300 aastat paika pandud Läänemaailma, viimasel kahel sajandil aga peamiselt angloameerika riikide poolt.
See on epohh, mis on enam kui 2000 aastat maailma suurimaks majanduseks olnud Hiina tööstus- ja infotehnoloogilise revolutsiooni tõttu kiiresti lõppemas. Viis, kuidas Hiina on kõigest ühe inimpõlve jooksul Läänemaailma majandusliku võimsuse poolest seljatanud, on ilmestatud järgneval KAARDIL.
Hiina ning majanduslikult Hiinast küll kuus korda väiksem, ent maailmas ainsat Läänest sõltumatut militaarkompleksi omav Venemaa ei kavatse seetõttu enam mängida mängureeglite kohaselt, mis on pandud paika Lääne finantsilise, tööstusliku ja poliitilise eliidi poolt. Sealhulgas mis puudutab energeetikapoliitikat.
Kesksel kohal 21. sajandi tööstus- ja energeetikapoliitikas ongi küsimus üleminekust fossiilkütustelt taastuvenergiale. Rohelisele energiale ülemineku hiigelprojekt muutus Lääneriikide poolt maailmale kohustuslikuna antud diktaadiks pärast külma sõja lõppu, mil ideoloogiliselt ja majanduslikult pankrotistunud sotsialismibloki kadumine tekitas illusiooni Lääne majanduslik-tööstusliku dominantsi igikestvusest.
Ent 21. sajandil ei ole Läänel enam jõudu sundida nii Venemaad kui Hiinat “rohepööret” ellu viima või vähemasti teostama seda üleminekut Lääne poolt dikteeritud tempos.
Kuna fossiilkütuste poolt pakutud oluliselt odavam tootmissidend ei võimalda “rohepöördesse” sisenenud Lääneriikidel (jätkuvalt suuresti naftast, gaasist ja kivisöest toituvate) Euraasia riikide tööstustoodanguga võistelda, on oodata globaliseerumisprotsesside regionaliseerumise asendumise kiirenemist.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.