Makroskoop toob oma lugejateni globaalpoliitika saate The Duran ülevaate Glasgow kliimakonverentsist, milles selgitatakse, kuidas Lääne suurriikide võimetus oma kliimapoliitikat maailmale peale suruda annab tunnistust globaalse võimu raskuskeskme ümber paigutumisest.
Alex Christoforou
Riikide grupp G20, või pigem G7, sest… paljud võimsad riigid ja nende juhid otsustasid lihtsalt mitte kohale tulla…, saabus Glasgowsse Boris Johnsoni poolt võõrustatud 26. ÜRO kliimamuutuste konverentsile (COP26) eralennukite ja tohutute saatjaskondadega.
Alexander Mercouris
Glasgow kliimakonverents on sisutühi üritus, mis ei saavuta ega muuda mitte midagi. USA ja Bideni administratsioon peavad jutlusi ning vibutavad erinevate riikide suunas sõrmega, manitsedes, et nad ei tee piisavalt, et nad peaksid rohkem (kliimamuutuste pidurdamise nimel) panustama. Need riigid ütlevad selle peale lihtsalt, et kui te tahate meile patroneerivalt loengut pidada, siis me ei ole huvitatud, me lihtsalt ei tule kohale. Need on riigid, mis küll tunnistavad, et on olemas reaalne probleem, aga nad tegelevad selle lahendamisega iseseisvalt. Selle seisukoha on välja öelnud Hiina ja seda on teinud ka Venemaa. Boris Johnson on pidanud pikki telefonivestlusi, et veenda Venemaad ja Hiinat täielikult osalema nii G20 tippkohtumisel Roomas kui COP26-l Glasgow`s, aga nii Venemaa kui Hiina riigijuhid ei ilmunud Glasgow`sse kohale.
Glasgow kliimakonverents on sisutühi üritus, mis ei saavuta ega muuda mitte midagi.
Biden on selle üle kurtnud ja nurisenud, aga lõppude lõpuks on tegemist rahvusvahelise süsteemi kokkuvarisemise täiesti ootuspärase tagajärjega. See sai alguse juba Bideni administratsiooni ametisse astumisega, sest see valitsus on algusest peale öelnud, et tahab teiste suurriikidega koostööd teha valdkondades, mis on USA jaoks olulised, kuid võttes selle käigus samas väga vaenuliku seisukoha nende samade riikide suhtes. Lisaks on nad täielikult keeldunud tunnistamast niinimetatud punaseid jooni näiteks Aasia-Vaikse ookeani piirkonnas ja Ukrainas. Ei ole mingi üllatus, et Hiina ja Venemaa on otsustanud selle mänguga mitte kaasa minna, sest miks peavad Hiina ja Venemaa alati kompromissi nimel samme astuma ja järeleandmisi tegema nendes küsimustes, mis on olulised USA jaoks, kui USA ei näita üles mingit huvi teha koostööd nendes valdkondades, mis on olulised Venemaa ja Hiina jaoks.
Nii Venemaa kui Hiina riigijuhid ei ilmunud Glasgow`sse kohale.
Selle kummalise välispoliitika ja diplomaatia elluviimise tulemuseks ongi rahvusvahelise süsteemi täielik kokkukukkumine ja kaks tühja tippkohtumist. Mitte ainult Venemaa ja Hiina ei jätnud kohale tulemata, ka Jaapani esindus oli tagasihoidlik. Jaapani peaminister [Fumio] Kishida otsustas jääda Jaapanisse, sest seal toimuvad praegu valimised. Ma kahtlustan, et nad oleksid saanud valimiste aega nihutada, aga ei näinud sellel mõtet, sest miks raisata oma aega tühja etenduse peale.
Miks peavad Hiina ja Venemaa alati kompromissi nimel samme astuma ja järeleandmisi tegema nendes küsimustes, mis on olulised USA jaoks, kui USA ei näita üles mingit huvi teha koostööd nendes valdkondades, mis on olulised Venemaa ja Hiina jaoks.
Alex Christoforou
See tõestab, et me elame hetkel polariseerunud maailmas. Venemaa ja Hiina ei hooli enam ei G20-st ega COP26-st, sest need ei kujuta endast midagi muud kui USA-d sõitmas kohale lihtsalt selleks, et käsutada Euroopat ja pidada Venemaale ja Hiinale loengut oma ülimuslikest “väärtustest” – mida iganes see ka ei tähendaks. Nad ei taha seda enam kuulata, neid ei huvita. Ja nüüd kui Biden on juhtpositsioonil, nad lihtsalt naeravad, naeravad selle üle, mis Valges Majas toimub. See on nende jaoks ajaraisk, ei midagi muud. Me elame polariseerunud maailmas ja liigume täiskäigul edasi.
Alexander Mercouris
Nüüdseks on juba mõnda aega räägitud sellest, kuidas USA kavatseb survestada neid riike oma vaateid muutma. Viimaseks “geniaalseks plaaniks”, mida kajastati nii USA kui Briti meedias, oli idee kehtestada niinimetatud süsinikumaks ehk tollimaksud Läände imporditavatele kaupadele, kui neid tootvad riigid ei lähe rohepöördega Lääne riigijuhtidele meelepärasel viisil kaasa.
Mõelge üksnes selle peale, milline oleks mõju inflatsioonile, kui me avastaksime ühtäkki, et kõik kaubad, kogu nafta ja teravili, mis Venemaalt tuleb, kõik kaubad, mis Hiinas toodetakse, oleksid täiendavalt “süsinikumaksuga” maksustatud. Samal ajal nõuab Bideni administratsioon, et need riigid pingutaksid rohkem, et inflatsiooni kontrolli alla saada. See kõik on absurdne, selline mõtteviis on täiesti reaalsusest irdunud ja muutub aina müstilisemaks. Ja nii ongi [Venemaa ja Hiina] jõudnud sinnamaale, et nad ei näe enam mingit mõtet üritada Lääne liidritega millegi üle arutleda – sest nad ei ole arukad, nad ei ole tõsiseltvõetavad inimesed. Milleks selliste peale oma aega kulutada?
Mõelge üksnes selle peale, milline oleks mõju inflatsioonile, kui me avastaksime ühtäkki, et kõik kaubad, kogu nafta ja teravili, mis Venemaalt tuleb, kõik kaubad, mis Hiinas toodetakse, oleksid täiendavalt “süsinikumaksuga” maksustatud.
Alex Christoforou
See näib olevat kõik, mida nad oskavad: sanktsioonid, piirangud, reeglid, maksud. Neil ei ole mitte ühelegi probleemile reaalset lahendust, aga inimesed peaksid siiski uskuma, et Joe Biden, [Emmanuel] Macron ja Ursula von der Leyen lahendavad ära maailma kliimakriisi. See on naeruväärne.
Lõppude lõpuks ei ole kõik need “rohepöörde” mehhanismid, mis muide ei täida oma funktsiooni, mitte midagi muud kui globalistide järjekordne moodus hävitada keskmise suurusega ettevõtted ja täiendavalt maksustada alam- ja keskklassi.
Kui ma kuulen sõna „süsinikumaks”, siis minu esimene mõte on see, et tegemist on järjekordse rikkuse ülekandmise vahendiga. Rahvusvahelised korporatsioonid leiavad võimaluse “süsinikumaksust” kas mööda pääseda või kannavad nad selle kulu edasi tarbijatele, mis tähendab, et lõppastmes maksab “rohepöörde” eest ikkagi alam- ja keskklass. Ilmselgelt tõstab ka inflatsioon hindu. Kui sa oled väike või keskmise suurusega ettevõtja ja sa tegutsed globaalsel turul, siis süsinikumaks teeb su maatasa. Lõppude lõpuks ei ole kõik need “rohepöörde” mehhanismid, mis muide ei täida oma funktsiooni, mitte midagi muud kui globalistide järjekordne moodus hävitada keskmise suurusega ettevõtted ja täiendavalt maksustada alam- ja keskklassi. Samas ei lahenda nad aga mitte ühtegi probleemi, millest nad ise pidevalt jutlustavad.
Rahvusvahelised korporatsioonid leiavad võimaluse “süsinikumaksust” kas mööda pääseda või kannavad nad selle kulu edasi tarbijatele.
Alexander Mercouris
Nad ei suuda leida lahendust mitte ühegi probleemi tuumale, millest nad ise kogu aeg räägivad, sest nende poliitika selles osas on täiesti ebapraktiline. See on kõik deklaratiivne ning sellel puudub igasugune reaalne sisu. Aga mida nad tõepoolest oskavad, on sanktsioonide kehtestamine, trahvimine ja maksustamine, ja nad teevad seda üha enam, mis sisuliselt hävitab ettevõtluse.
Ma elan Londonis ja liigun siin väga palju ringi ning ma olen kuulanud aina enam väikeste ettevõtete omanikke, kes on kurtnud, et ettevõtlusmaksud, mis on läbi terve aasta tõusnud, teevad nende elu äärmiselt keeruliseks. Ma ei lasku detailidesse, sest paljud nendest vestlustest olid konfidentsiaalsed, aga see on süvenev probleem, mis on tegelikult ootamatu, sest konservatiivsed valitsused peaksid tegelikult makse alandama, mitte tõstma, aga just seda on Briti valitsus teinud. Bideni-Harrise administratsioon hakkab sedasama tegema muidugi palju ulatuslikumalt, sest ka nende kulutused ja raha emissioon on palju suuremad ning ühel hetkel nad lihtsalt peavad hakkama bilansis tasakaalu otsima. Nad ei saa lõpmatuseni sel moel jätkata ning paratamatult tähendab see kõrgemaid makse.
Alex Christoforou
Bideni sõnul ei lähe 1,75 triljonit [„ehita tagasi parem” paketi kulukus USA dollarites] ameeriklastele sentigi maksma. Null. See on täiesti tasuta, ei lähe mitte midagi maksma, ehkki ta rõhutab pidevalt, et igaüks peab maksma oma õiglase osa. See on naeruväärne.
Lisaksin veel, et minu arvates ei eksisteeri mingit konservatiivset valitsust. On ainult globalistlik valitsus.
Ei eksisteeri mingit konservatiivset valitsust. On ainult globalistlik valitsus.
Alexander Mercouris
Tasub meeles pidada, et ehkki Bideni sõnul ei lähe [„ehita tagasi parem” pakett] mitte midagi maksma, peab ta samal ajal läbirääkimisi globaalse ettevõtete tulumaksumäära kehtestamiseks, mis on sisuliselt katse kaitsta USA konkurentsivõimet isegi siis, kui nende maksumäärad tõusevad. Aga USA ei ela üle järjekordset deklaratiivset „lahendust”, sest sisuliselt on see jõustamatu. Varem või hiljem hakkavad riigid oma maksumäärasid alandama või kohandama vastavalt oma riigi vajadustele, see on vältimatu. Jah, mõned Euroopa riigid on sellest mõjutatud, aga teised riigid ei ole. See on lihtsalt järjekordne rumal poliitiline otsus, mis on vastuolus sellega, mida administratsioon ise räägib. Ühelt poolt väidavad nad, et see pakett ei lähe ameeriklastele midagi maksma, ja teiselt poolt astuvad nad konkreetseid samme ettevõtete ja korporatsioonide maksude tõstmiseks.
Alex Christoforou
Ettevõtete tulumaks on taaskord midagi sellist, millest rahvusvahelised korporatsioonid suudavad mööda hiilida, mistõttu on ainsad, keda sellega reaalselt karistatakse, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Biden küll väidab, et sellega tagatakse, et suured korporatsioonid maksavad oma õiglase osa maksudes, sest nad ei saa oma kontoreid lihtsalt Iirimaale viia, aga nad leiavad võimaluse sellest mööda pääseda. Euroopa riigid, kes sellega kaasa lähevad, on lihtsameelsed. Nad hävitavad oma enda siseriikliku majanduse, kui nad seda teevad ning ei püüa leida võimalusi, kuidas samuti ettevõtete tulumaksust mööda minna.
Alexander Mercouris
Suured korporatsioonid, suurte nimedega oligarhid ei maksa makse – nende jaoks on see valikuline. Seega on ainus, mida selle plaaniga saavutatakse, täiendavate maksude kehtestamine väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis on need ettevõtted, millega keskklassi inimesed seotud on ning mis moodustavad riikliku majanduse tõelise tuuma. Suuri globaalseid korporatsioone see ei mõjuta, sest nad isegi ei pea end enam riiklikeks korporatsioonideks, nagu varem USA-s kombeks oli. Nad näevad end kui globaalseid institutsioone, mis tegutsevad globaalses majandusruumis, globaliseerunud maailmas. Riigid kui sellised ei oma nende jaoks mitte mingit tähtsust.
Suured korporatsioonid, suurte nimedega oligarhid ei maksa makse – nende jaoks on see valikuline. Seega on ainus, mida selle plaaniga saavutatakse, täiendavate maksude kehtestamine väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis on need ettevõtted, millega keskklassi inimesed seotud on ning mis moodustavad riikliku majanduse tõelise tuuma.
Alex Christoforou
Kas oleks aeg ära kaotada G20 ja kõik muud sarnased tippkohtumised? Mulle tundub, et need on muutunud sisuliselt kasututeks.
Alexander Mercouris
Absoluutselt. Minu arvates on see täielik ajaraisk. G7 pole juba pikka aega omanud mitte mingit tähtsust. G20 tundus ühel hetkel isegi paljulubavana, sest sinna kuuluvad riigid on palju mitmekesisemad kui G7 liikmed, mis hõlmab endas sisuliselt USA-d ja tema sõpru. G20 liitis algselt hiinlased, venelased, indialased, saudid ja türklased – teised riigid kui pelgalt USA klientriikide klubi liikmed.
Aga see ei toimi enam. Nende formaatidega jätkamisel lihtsalt ei ole enam mingit mõtet ja mida varem need ära kaotada, seda varem saame tagasi pöörduda maailma, kus majandus on kahe jalaga maa peal. See tähendab, et majandus on rajatud tegelikele ühiskondadele, mida esindavad riigid ja mille valitsused vastutavad oma rahva ees läbi korralike valimiste.
Fantaasiatele tugineval majandusel saavad olla ainult halvad tagajärjed.
Kuni me selle juurde naasnud ei ole, näeme me jätkuvalt „maagilisi” mõttekäike ja fantaasiast kantud poliitikat – täpselt seda, mida me seni oleme näinud [Bideni] administratsioonilt, kes on need „maagilised” mõttekäigud ja keelekasutuse viinud sellisele tasemele, et ma ei suuda enam isegi ette kujutada, kuidas sellest oleks võimalik veel edasi minna. Aga fantaasiatele tugineval majandusel saavad olla ainult halvad tagajärjed.
Alex Christoforou
On ju korduvalt öeldud, et see kõik ongi üks suur fantaasia. Nad olevat ehitanud Valge Maja vastu võtteplatse, kus korraldatakse produktsioone, kus asepresident räägib lapsnäitlejatega. See kõik ongi üks suur fantaasia.
Alexander Mercouris
Demokraatlik erakond on Hollywoodi erakond. Ja paljud on märkinud, et Hollywood ei tooda enam nii häid filme kui varem, mis võib selgitada seda, miks see lavastus on muutunud läbinähtavaks, ei ole nii hea kui varem. See ongi kõik pikas perspektiivis jätkusuutmatu fantaasia.
Alex Christoforou
Maailma lõhenemine, G20 hääbumine, see, et Venemaad, Hiinat, Indiat ja teisi riike enam lihtsalt ei huvita sellised globalistlikud kohtumised – mis sa arvad, kas see suurendab konfliktide ohtu või hoopis vähendab neid? See on just risti vastupidi sellele, kuhu globalistid soovivad maailma suunata.
Alexander Mercouris
Ma arvan, et lühemas perspektiivis see suurendab konfliktide ohtu, sest, nagu sa ütlesid, see käib vastu globalistide plaanidele, mistõttu sooviksid nad avaldada rohkem survet riikidele, mis sellest süsteemist välja astuvad. Ilmselt näeksime me rohkem katsetusi erinevates riikides võimurežiime muuta või välja vahetada ja muid sarnaseid aktsioone.
Kui taastada süsteem, mis tugineb suveräänsetele riikidele, siis usud või mitte, tulemuseks on palju stabiilsem rahvusvahelisele õigusele tuginev rahvusvaheline keskkond.
Pikas perspektiivis seevastu ma usun, et see aitaks olukorda hoopis stabiliseerida, sest mida sellised kohtumised tegelikult teevad, on pinge õhutamine. Need kohtumised toovad kokku juhid, kes ei esinda tegelikult mitte midagi ja kes mõtlevad välja fantastilisi plaane, mis ei ole praktilised ega vasta inimeste tegelikele vajadustele, vaid üksnes suurendavad pingeid kogu maailmas.
Kui see pildilt ära kaotada ning taastada süsteem, mis tugineb suveräänsetele riikidele, siis usud või mitte, tulemuseks on palju stabiilsem rahvusvahelisele õigusele tuginev rahvusvaheline keskkond, mis võib isegi aidata kaasa suuremale rahvusvahelisele koostööle. Tõelisele koostööle, mitte sellele, mida oleme harjunud nägema, sest siis seisaksid teineteise vastas päris juhid, kes reaalselt oma valijate ees vastutavad, mitte fiktiivsed juhid, kes esitavad fantastilistel kohtumistel fantastilisi deklaratsioone.