Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Mattias Desmet
Ilmselt ei ole tarvis lugejatele meenutada fakti, kuidas kõigest mõned aastad tagasi tituleeris massimeedia kõiki, kes keeldusid koroonasulgude haripunktis maski kandmisest või vaktsineerimisest, “vanaemade tapjateks”. Kaitsta eakaid, päästa iga minut nende elust… Sellisena kõlas toona ainulubatavaks arvatud maksiim.
Kuid ajad muutuvad ning meie ühes nendega. Mõtlemapaneval kombel sattusin hiljuti üht Hollandi peavoolu ajalehte lugedes kummastava sisuga artikli peale, mille autor avaldas kliinilise emotsioonitusega seisukohta, mille kohaselt “salapäraselt püsival liigsuremusel” on mitmed eelised. Nendest peamine olevat asjaolu, et kasvanud suremus päästvat riigile sadu miljoneid vanuritega seotud kulude kokkuhoiu näol. Vaatasin kummastunult kalendrit, et veenduda, kas tegemist pole mitte aprillinaljaga. Ent ei… see oli tõsine. Surmtõsine.
Kõigest mõned nädalad tagasi väitis Belgia riikliku haigekassa direktor ühes riikliku televisiooni veebikeskkonnas avaldatud artiklis, et eutanaasiat tuleks nüüdsest kaaluda lahendusena elanikkonna kiire vananemise probleemile.
Mattias Desmet
Mõistagi võib väita, et viidatu kujutab endast vaid ühte artiklit, mis ei paku küllaldaselt alust poleemikaks. Kuid lubage mul siinkohal tuua veel üks näide. Kõigest mõned nädalad tagasi väitis Belgia riikliku haigekassa direktor ühes riikliku televisiooni veebikeskkonnas avaldatud artiklis, et eutanaasiat tuleks nüüdsest kaaluda lahendusena elanikkonna kiire vananemise probleemile. Te lugesite õigesti… Vanad inimesed maksavad liiga palju raha ning lahendus on ilmne – tapame nad ära.
Tõsi, ka need on vaid ühe mehe sõnad. Ometi ei trükita selliseid sõnu peavoolu ajalehtedes sedavõrd otsekohesel moel, kui ei eksisteeri teatud tasemel ühiskondlikku vastuvõtlikkust selliste ideede suhtes.
Olgem siinkohal täiesti ausad: mõned inimesed tahavadki vanuritest vabaneda. Ja kummalisel kombel näevad need inimesed kahtlaselt palju välja nagu nood, kes alles kahe aasta eest nimetasid teid südametuks kurjategijaks, kui söandasite avaldada arvamust, et koroonameetmed tekitavad eakatele tegelikkuses rohkem kahju kui kasu.
Lähemal vaatlusel osutus sentimentaalne “eakate kaitsmine” koroonakriisi ajal brutaalseks ja absurdseks pettuseks. Kuidas muidu seletada asjaolu, et haiglas surma peatset saabumist ootavatel vanuritel keelati heita viimast korda pilku oma lastele ja lastelastele? Mis oli selle õigustuseks? Kaitsta neid surmast tõve läbi, millesse nad olid väidetavasti juba suremas?
On tõenäoline, et peagi näeme ühiskondlikku konsensust formeerumas hoiaku ümber, mis sisendab, et kõik, kellel on soovi elada üle 75-aastaseks on vastutustundetud tapjad…
Mattias Desmet
Riigi “mure vanurite pärast” maskeerib endas täpselt vastupidist taotlust: riik tahab üha enam vanuritest vabaneda. On tõenäoline, et peagi näeme ühiskondlikku konsensust formeerumas hoiaku ümber, mis sisendab, et kõik, kellel on soovi elada üle 75-aastaseks on vastutustundetud tapjad… kuid seekord on vanavanemate ja lapselaste (ehk tapjate ja tapetute) rollid koroonasulgude perioodiga võrreldes ümber pööratud. Ehk pakub lohutust mõte, et need kaabakad peavad elus olemise eest vähemasti süsihappegaasi maksu maksma.
Ent lõppude lõpuks ei ole meisse üha jõulisemalt sisendatav käsk surra mõeldud täitmiseks üksnes vanuritele. Inimesed liigina põhjustavad väidetavasti kliimamuutusi – seega on kogu inimkond käsitletav maailmale surmaohtu kujutava viirusena, millest oleks vaja vabaneda.
Lõppude lõpuks ei ole meisse üha jõulisemalt sisendatav käsk surra mõeldud täitmiseks üksnes vanuritele. Inimesed liigina põhjustavad väidetavasti kliimamuutusi – seega on kogu inimkond käsitletav maailmale surmaohtu kujutava viirusena, millest oleks vaja vabaneda.
Mattias Desmet
Kuidas me sellise sõgeduseni üldse jõudsime? Ja kas tõesti eksisteerib mingisugune “eliit”, kes kasutab küüniliselt propagandat, et inimkonda sedasi mõtlema panna?
Jacques Ellul õpetab, et eduka propaganda eeltingimusena peab selles sisalduv idee kõlama alati kokku propaganda subjektiks olevate masside teadvuses juba olemas oleva varjatud sooviga. Mis juhatabki mind veendumiseni, et meie ühiskond on tänaseks muutunud suitsiidseks. Viimane asjaolu seletab muuhulgas ka ühiskonnaliikmete üha suuremat vastuvõtlikkust propagandale, mis sisendab, et surm on lahendus kõikidele meie probleemidele. Muuhulgas seletab ühiskonna vaimse konditsiooni jõudmine suitsiidsesse faasi ka seda, kuidas paljud inimesed ihalevad justkui loitsu all sõda Venemaaga ning miks hüppeliselt kasvanud liigsuremust tervitatakse ühiskonna ees seisvate probleemide lahendusena.
Muuhulgas seletab ühiskonna vaimse konditsiooni jõudmine suitsiidsesse faasi ka seda, kuidas paljud inimesed ihalevad justkui loitsu all sõda Venemaaga ning miks hüppeliselt kasvanud liigsuremust tervitatakse ühiskonna ees seisvate probleemide lahendusena.
Mattias Desmet
Mõelgem siinkohal taas kord koroonameetmete peale. Sammud, mis toona astuti, hävitasid nii majanduse, inimeste psühholoogilise heaolu, laste ja täiskasvanute tervise kui jõukuse ning jätsid meid ilma meie inimõigustest. Selle juures kõige sürreaalsem oli aga asjaolu, et seda kõike tehti ilma igasuguse mõistliku eelduseta, et need meetmed võiks meid üldse mingilgi määral millegi vastu kaitsta. Ja sellest hoolimata said paljud inimesed koroonameetmete rakendamisele kaasa aitamisest äraspidise ekstaasi.
Kõik, mis meid tänaseks ühiskonnas ümbritseb, on iseloomulik mitte ratsionaalsele, vaid rituaalsele käitumisele. See on käitumine, millel puudub pragmaatiline tähendus ning mis nõuab üksikisikute ohverdamist, mille abil ohverdajad saavutavad ekstaatilise seisundi.
Kõik, mis meid tänaseks ühiskonnas ümbritseb, on iseloomulik mitte ratsionaalsele, vaid rituaalsele käitumisele. See on käitumine, millel puudub pragmaatiline tähendus ning mis nõuab üksikisikute ohverdamist, mille abil ohverdajad saavutavad ekstaatilise seisundi.
Mattias Desmet
Surma ritualiseerimine avaldub kõige puhtamal kujul riiklikult kontrollitud eutanaasia ehk “meditsiiniliselt toetatud suremise” praktika ülemaailmses levikus. Üha enam inimesi soovib surra, kuid neil ei lubata seda otsust ise vastu võtta ega seda omal viisil teostada. Psühhiaatrid ja psühhoterapeudid on üha suurema surve all, et nad teataksid igast patsiendist, kes avaldab suitsidaalseid mõtteid. Seejärel võivad need patsiendid taotleda eutanaasiat.
Kui te soovite surra, peate te esmalt läbima bürokraatliku menetluse, mis määrab kindlaks, kas teil on õigus surra; see menetlus otsustab, kas te olete sertifitseeritav suremiseks, misjärel tapab riik teid ise “korrektse” protseduuriga.
Ühiskonna juhtidel, sõltumata sellest, kas nad on sellest teadlikud või mitte, eksisteerib alati rituaalide läbi viimise funktsioon. Inimene on paratamatult sümboolne olend ning ühiskond on eeskätt jagatud sümboolne süsteem, jagatud sümboolne-rituaalne praktika.
Ühiskonna juhtidel, sõltumata sellest, kas nad on sellest teadlikud või mitte, eksisteerib alati rituaalide läbi viimise funktsioon.
Mattias Desmet
Kuid see juhatab meid omakorda küsimuseni: miks ikkagi inimesed soovivad osaleda neis riiklikes surmarituaalides? Rituaalides osalemisega demonstreerib indiviid, et tema individuaalne eksistents on vähem tähtis kollektiivsest eksistentsist. Rituaalid on seega oma sügavamas olemuses sümboolsed käitumisviisid, mille kaudu indiviid ületab oma individuaalset eksistentsi.
Ja inimene on olend, kes vajab rituaale. Eriti vajab ta neid siis, kui ta tunneb ennast eraldatu ja isoleerituna. Ning just seda sellisena tunnetab enamik inimesi end praegusel mehhanistliku maailmavaate ajastul: lahutatu ja isoleerituna. Aldous Huxley võtab selle kokku järgnevalt:
“Viimase sajandi jooksul on tehnoloogia edusammudega kaasnenud ka vastavad edusammud organisatsioonides. Keeruliste masinate jaoks on vaja keerulisi sotsiaalseid korraldusi, mis on kavandatud töötama sama sujuvalt ja tõhusalt kui uued tootmisvahendid. Selleks, et sobituda neisse organisatsioonidesse, on üksikisikud pidanud “deindividualiseeruma”, pidanud eitama oma loomupärast mitmekesisust ja kohanduma standardse mustriga, andes seeläbi endast parima, et muutuda automaatideks. […] Inimesed on üksteisega seotud mitte enam kui terviklikud isiksused, vaid kui majanduslike funktsioonide kehastused või, juhul kui nad ei tööta, vastutustundetud meelelahutuse otsijad. Sellisele elule allutatuna kipuvad inimesed tundma end üksildaste ja tähtsusetutena. Nende eksistentsil ei ole enam mingit mõtet ega tähendust.” (Brave New World Revisited).
Selleks, et sobituda organisatsioonidesse, on üksikisikud pidanud “deindividualiseeruma”, pidanud eitama oma loomupärast mitmekesisust ja kohanduma standardse mustriga, andes seeläbi endast parima, et muutuda automaatideks.
Aldous Huxley
Viimase sajandi jooksul kehtestunud maailmavaade pulbristas ühiskonna, killustades selle elementaarosakesteks, muutes selles elavad inimesed üksildasteks nagu pilliroog, mis ei laula enam tuules. Kunagi varem ei ole inimkond vajanud nii väga rituaale nagu tänapäeval. Ent kunagi varem ei ole ta ka rituaalide tähtsust nii palju eiranud kui praegu, kuna mehhanistlik-materialistlikus maailmapildis on rituaalid täiesti mõttetud.
Totalitarismi hullumeelsus koos bürokraatlike reeglite vohamisega, mis viimaks lämmatab kogu ühiskonna ja osutub äärmiselt surmavaks, taandubki täpselt sellele: see kujutab endast allasurutud Tõe naasmist ülemäärasel moel. Tõe, mis kuulutab meile, et inimene on paratamatult sümboolne olend. Olend, kes vajab rituaale.
Viimase sajandi jooksul kehtestunud maailmavaade pulbristas ühiskonna, killustades selle elementaarosakesteks, muutes selles elavad inimesed üksildasteks nagu pilliroog, mis ei laula enam tuules.
Mattias Desmet
Adrian Bachmanni kommentaar:
“Pole inimesi, pole probleemi”… Selliselt võiks kõikidel ajastutel resümeerida “surmakultuuri”, mille tuumaks olev inimese ja inimkonna olematuks vihkamine püsib konstandina, sõltumata sellest, millisesse altruistlikku loosungisse see on parajasti mähkunud.
“Surmakultuuri” tuumaks olev inimese ja inimkonna olematuks vihkamine püsib konstandina, sõltumata sellest, millisesse altruistlikku loosungisse see on parajasti mähkunud.
Adrian Bachmann
Olgu selleks vereohvrid mingile demoonilisele jumalusele, klassi või rassivaenlaste eksterminatsioon või terve inimkonna “teaduslikult” kalkuleeritud osa likvideerimine ökoloogilise jalajälje minimeerimise nimel. Selleks, et keegi saaks utoopiliselt elamisväärtuslikku planeeti nautida, tuleb kellelgi tuua maksimaalne ohver. Ent ohverdaja ja ohverdatu jaoks kehtib teadupärast erinev moraal – topeltmoraal. Topeltmoraali ehk võltsmoraali olemuslik äraspidisus tõelisest moraalist peegeldub tõsiasjas, et selle kehtestajad ei ole sellele mitte erakordselt truud, vaid arvavad olevat ennast teistele kohustuslikuks muudetavate käskude ja keeldude ülesed.
Tõe nimel surmaputku rüüpav Sokrates, rikkusest vaesuse nimel loobuv Buddha või oma surmajate eest ristil surev Jeesus muudavad enda poolt kuulutatud tõe, selles sisalduva moraali ning seda kandva usu usutavaks. Luksusreaktiivlennukis kaaviari maiustava miljardäri jutustus kasinusest planeedi päästmise nimel ei veena aga kedagi, samamoodi nagu vanurite üleliigsust kuulutava transhumanisti manitsus, kes järjekordse vereülekande armust oma elatunud kehas sajandat sünnipäeva loodab näha.
Topeltmoraali ehk võltsmoraali olemuslik äraspidisus tõelisest moraalist peegeldub tõsiasjas, et selle kehtestajad ei ole sellele mitte erakordselt truud, vaid arvavad olevat ennast teistele kohustuslikuks muudetavate käskude ja keeldude ülesed.
Adrian Bachmann
Aristotelese kohaselt tuleb inimese käitava jõu ning tema tegevust tegelikult juhtivate motiivide tuvastamiseks pöörata vähem tähelepanu tema sõnadele ning rohkem tema tegudele. Selline võrdlus paljastaks mõistagi momentaanselt tänaseks praktiliselt kogu Läänemaailma üle võimust võtnud “eliidi” paleuse, kes massiteabevahendite kaudu masside teadvust iseendi eksterminatsiooni aktsepteerimise suunas mudivad. Olgu eneselõpetamise soosituimaks meetodiks siis parajasti kas eutanaasiakultus, ökoaskees või järjekordne sõda. Kainemõistuslikkuse säilitanud inimkonna kohustuseks on seesuguseid sisendusi küll hoolikalt kuulata, ent mitte kunagi kuulda võtta.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD:
