AudioMaailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

Läänel pole Vene ultimaatumile veenvaid vastuseid

Kuula artiklit:

Adrian Bachmanni audiokommentaar artiklile:

Patrick J. Buchanan

“Välja meie esikust, kaduge meie maja eest! Ja hoidke üldse meie hoovist eemale!”

Sääraselt võib jämedalt kokku võtta kahe julgeolekupakti mustandversiooni, mille Venemaa asevälisminister Sergei A. Rõbakov esitas detsembris nõudmisena de-eskalatsiooni vastu Ukraina piiril, kuhu on hiljuti koondatud üle 100 000 Vene sõjaväelase.

Rõbakovi nõudmiste iseloomuks tundub olevat sisuliselt ultimaatum, mille tõenäoline tagasilükkamine USA ja NATO poolt annab Moskvale selge ettekäände invasiooniks Ukrainasse, et okupeerida suuremaid või väiksemaid osasid Ukraina territooriumist.

Venemaa soovib sisuliselt turvatsooni loomist enda piiride ümber, mis hõlmaks endist Nõukogude Liitu ja piirialasid, kus USA ja NATO sõjaväebaasid oleksid keelatud.

Venemaa maksimalistlike nõudmiste seas seisab muuhulgas:

NATO-poolne kirjalik garantii, et 70-aastasesse sõjalisse allianssi ei võeta rohkem endisi Nõukogude liiduvabariike, eriti mõeldakse siinjuures Ukrainat, Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani. Samuti ei soovita mitte mingeid ründerelvi Venemaaga piirnevates riikides.

USA ja Venemaa peaksid hoidma oma sõjalaevad ja strateegilised pommitajad eemal teineteise territooriumitest, USA peaks loobuma sõjaväebaaside plaanidest kõigis viies “stanis”, endistes Kesk-Aasia liiduvabariikides. Samuti peaks NATO välja tooma kogu sõjalise infrastruktuuri, mis on paigutatud Ida-Euroopasse pärast 1997. aastat.

Valitud ajaline piir on siinjuures oluline: alles 1999. aastal liitusid alliansiga kolm Visegrádi riiki;  teiste Ida-Euroopa riikide – Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia – liitumine leidis aset 2004. aastal. Niisiis soovib Venemaa sisuliselt turvatsooni loomist enda piiride ümber, mis hõlmaks endist Nõukogude Liitu ja piirialasid, kus USA ja NATO sõjaväebaasid oleksid keelatud.

Rõbakovi poolt edastatud nõudmised olid spetsiifilised ja nende avalikustamine räägib selget keelt, et nende taga on Vladimir Putin. Vene aseväliminister kutsus üles kohestele läbirääkimistele nimetatud julgeolekupaktide teemal Genfis.

Päev, mil USA peab vaatama üle ja loobuma külma sõja aegsetest kohustustest, mis nõuavad meilt Venemaa-suguste tuumariikidega võitlemist, pole kaugel. Sest Ameerika rahvuslikes huvides ei saa olla  selliste riikide eest seismine, millel pole midagi pistmist meie rahvusliku julgeolekuga.

Enne Venemaa nõudmiste otsest kõrvaleheitmist võiks USA uurida lähemalt kompromissivõimalusi mõningatel teemadel, et saavutada Ukraina kriisi leevenemine. Ka üks USA kõrge ametnik on sarnaseid mõtteid väljendanud: “Venelaste esitatud dokumentides on mõningaid punkte, mida nad teavad olevat meile vastuvõetamatud…, kuid neis on teisi punkte, millega me oleme valmis edasi töötama ja diskussiooni arendama.”

USA on juba andnud mõista – näiteks  läbi Joe Biden’i hoiatuste Putinile “tõsistest… majandussanktsioonidest”, kui Venemaa peaks alustama sissetungi Ukrainasse – et sõjalist konflikti välistatakse ja USA-poolne vastus on piiritletud mittesõjaliste meetmetega. Ka Ühendkuningriigid on andnud mõista, et nad ei saada tõenäoliselt Ukrainasse vägesid, kui Venemaa peaks alustama sissetungi, kuna Ukraina pole NATO liige.

Sarnaselt ei ole USA ega NATO valmis minema Gruusia eest sõtta, toetamaks Gruusia võitlust Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, nagu tõestas 2008. aasta. Tollel kuumal augustikuul oli George W. Bush liikumatu, kui Putini Venemaa lõi Gruusia sõjaväe välja Lõuna-Osseetiast.

Niisiis, Ameerika ei lähe sõtta Gruusia või Ukraina eest, nagu on tõestanud 2008. aasta ja 2014. aasta sündmused, nagu ka arengud Ukrainas 2021. aastal. Miks siis mitte muuta seda reaalsust, et ära hoida sõda Ukrainas, mille Kiiev täiesti kindlasti kaotaks?

Kui Ukrainat ega Gruusiat ei võeta niikuinii NATOsse ega jagata neile artikkel 5 garantiisid, siis miks mitte seda avalikult tunnistada? Praegu toimuvas võime kümnendeid pärast viimaseid NATO laienemisi Elbe jõelt Baltikumi ja Venemaa piiridele näha bumerangiefekti. Pärast külma sõja lõppu on NATO suurus kahekordistunud, USA-NATO sõjaline garantii hõlmab 28 riiki ida pool Atlandi ookeani, sealhulgas mõned pisiriigid Ida-Euroopas (Buchanan peab silmas otseselt Baltikumi), otse maailma suurima riigi külje all.

Adrian Bachmanni kommentaar: Vene suurtükiväed ja armeelennuväe lahingkopterid manöövritel Zapad 2021 õppuste raames. Venemaal on oma vahetus läheduses NATO riikide suhtes massiivne ülekaal nii konventsionaalses relvastuses kui taktikalises tuumarelvastuses, muutes USA militaarse sekkumise Ida-Euroopa väikeriikide nimel sõjaliselt ettemääratult kaotatud ettevõtmiseks, millega kaasneks ülikõrge oht eskalatsiooniks ning strateegiliste tuumalöökide vahetamiseks maailma kahe kaugelt suurima tuumariigi vahel. Kuna USA ja Venemaa omavad kahepeale kokku umbes 90% maailma tuumaarsenalist, võiks strateegiliseks tuumavahetuseks eskaleerunud relvakokkupõrge lõpetada pöördumatult nii USA kui Venemaa eksistentsi riigi ja rahvana. USA välispoliitika realistid nagu Patrick Buchanan on aru saamas, et Washingtoni NSV Liidu lagunemise järgne ülemvõim Euroopas on lõppenud ning ameerika rahvas ei oleks kunagi valmis Ida-Euroopa väikeriikide nimel riskima oma rahvusliku ja riikliku eksistentsiga. Küsimus seisneb selles, kui kaugele ja milliste riikide arvelt on Venemaa valmis tulevikus laienema, et taastada maksimaalne turvapuhver läänes, kust suunast on alguse saanud ajaloo ohvriterohkeimad kallaletungid Venemaa südamesse. Kas see piirduks Ida-Ukraina, Ukraina, kogu Ida-Euroopa või üksnes militaardiplomaatiliste lepetega, on küsimus, millest sõltuvad tuleviku Euroopa piirid. Foto: Venemaa kaitseministeeriumi pressiteenistus

Päev, mil USA peab vaatama üle ja loobuma külma sõja aegsetest kohustustest, mis nõuavad meilt Venemaa-suguste tuumariikidega võitlemist, pole kaugel. Sest Ameerika rahvuslikes huvides ei saa olla  selliste riikide eest seismine, millel pole midagi pistmist meie rahvusliku julgeolekuga.

Rõbakovi ettepanek alustada Genfis USA-Venemaa läbirääkimisi võiks olla mõttekoht Ameerikale, alustamaks külma sõja aegsete kohustuste ja poliitikate ülevaatamist. Iga loovutusliku sammu eest mitte laiendada alliansi piire Ukrainasse ja Gruusiasse saame nõuda vastutasuks sarnaseid samme Venemaa poolt. Uusi relvakokkuleppeid, piiramaks USA ja Vene rakettide arvu Euroopas ja mõlema vastaspoole õhu- ning merevägede tegevust vastavates piiririikides.

Võimalikus Vene-Ukraina sõjas on kaotajaks tõsikindlalt Kiiev, kuid katastroof oleks see ka mõlemale suurriigile. Ainsaks võitjaks oleks seejuures Hiina, kuivõrd konflikti järel oleks Venemaa  sunnitud siduma end veel tihedamalt majandusliku, poliitilise ja strateegilise partnerina suure Aasia naabri külge. Selline lõpptulemus, millega tsementeeritakse Pekingi ja Moskva koostöö, ei ole kahtlemata USA välispoliitilistes huvides.

Adrian Bachmanni kommentaar

Mitte ükski lääneriik ei hakka Venemaaga Ida-Euroopa väikeriikide pärast sõdima – olgu need NATO liikmesriigid või mitte. Vana kooli vabariiklane Patrick Buchanan esitab USA välispoliitka realistina kainemõistusliku ülevaate geostrateegilistest-militaarsetest tõsiasjadest, mille ignoreerimisele on üles ehitatud kogu Eesti, Baltikumi ning laiemalt võetuna Ida-Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika. Silmatorkavaks erandiks on siinkohal vaid talupojamõistusest lähtuv Soome, mis on otsustanud, et ei toimi angloameerika geopoliitilisi huvisid teostava “kamikazena”, vaid tegutseb riigina pigem oma rahva alles jäämise eesmärki silmas pidades.

Küsimus, mida siinkirjutaja on alati soovinud küsida nende inimeste käest, kelle tegude tõttu oleme jõudnud olukorda, mis lõppeb tulevikus varem või hiljem katastroofiga, on lihtne. “Kas te usute, et Ameerika Ühendriigid on valmis alustama sõda maailma suurima tuumariigi, Vene Föderatsiooni vastu, mille tuumapotentsiaal on umbes võrdne kogu ülejäänud maailma tuumaarsenalidega ning mis on ainsa riigina maailmas võimeline lõpetama Ameerika riigi ja rahva eksistentsi umbes 25-30 minutiga?” Ning jätkuküsimusena, “Kas arvate, et Washington on valmis seda sõda alustama 1,3 miljonilise mikroriigi eest, mille olemasolust ei ole 90% ameeriklastest teadlik ning mida 99% ameeriklastest ei suudaks maailmakaardil iseseisvalt üles leida?”

Suure tõenäosusega saame sellele küsimusele eitava vastuse mitte teoreetilisel, vaid praktilisel tasemel – küsimus on vaid selles, kas kuude või aastate läbilõikes.

Strateegiline realiteet

Ülal on toodud maailma riikide tuumaarsenalide suurus 2021 aasta seisuga FAS (Federation of American Scientists) andmetel. Vene Föderatsiooni tuumaarsenal on umbes võrdne ülejäänud maailma riikide kombineeritud tuumaarsenalide võimsusega, moodustades maailma tuumarelvade koguarsenalist 47,6%.

Video: Buchanan on hästi teadlik, et maailma sõjaliste jõudude vahekord on kõige fundamentaalsemal tasemel jätkuvalt määratud USA ja Venemaa tuumakomplekside poolt, mida Venemaa on viimaste kümnendite jooksul tugevasti moderniseerinud nii ballistiliste rakettide, tuumaallveelaevade, strateegiliste pommitajate kui seiresüsteemide osas. Videos on esitatud salvestis Vene strateegiliste raketivägede uue raskeraketi RS-28 “Sarmat” katsetustest.

Tuumalõhkepeade koguarv on peamine, ent mitte ainus parameeter riikide tuumavõimsuse hindamiseks. Samaväärselt oluline on kandursüsteemide (ballistiliste ja tiibrakettide, tuumaallveelaevade ja strateegiliste pommitajate) kaasaegsus, tuumavägede lahingvalmiduse aste, tuumaseireeelhoiatus radarite ja satelliitide võimekus.

Kas te usute, et Ameerika Ühendriigid on valmis alustama sõda maailma suurima tuumariigi, Vene Föderatsiooni vastu, mis on ainsa riigina maailmas võimeline lõpetama Ameerika riigi ja rahva eksistentsi umbes 25-30 minutiga? Kas arvate, et Washington on valmis seda sõda alustama 1,3 miljonilise mikroriigi eest, mille olemasolust ei ole 90% ameeriklastest teadlik ning mida 99% ameeriklastest ei suudaks maailmakaardil iseseisvalt üles leida?

Kõikide mainitud parameetrite alusel on maailma võimsaimaks tuumariigiks oma tuumatriaadi viimastel kümnenditel jõuliselt moderniseerinud Vene Föderatsioon. Olgu öeldud, et 91% maailma tuumarelvastusest on endiselt Venemaa ning USA valduses, mis on ka ainsad riigid, mis võiksid vastastikuses tuumavahetuses esile kutsuda globaalse annihilatsiooni.

Kas Washington on valmis riskima Ameerika Ühendriikide ning kogu planeedi tsivilisatsiooni hävinguga käputäie Ida-Euroopa riikide eest? Elame (?) näeme…


Jaga artiklit sõpradega


Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Seotud lood:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

7 kommentaari

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.

error: Content is protected !!