Kuula artiklit:
Adrian Bachmanni audiokommentaar artiklile:
“Välja meie esikust, kaduge meie maja eest! Ja hoidke üldse meie hoovist eemale!”
Sääraselt võib jämedalt kokku võtta kahe julgeolekupakti mustandversiooni, mille Venemaa asevälisminister Sergei A. Rõbakov esitas detsembris nõudmisena de-eskalatsiooni vastu Ukraina piiril, kuhu on hiljuti koondatud üle 100 000 Vene sõjaväelase.
Rõbakovi nõudmiste iseloomuks tundub olevat sisuliselt ultimaatum, mille tõenäoline tagasilükkamine USA ja NATO poolt annab Moskvale selge ettekäände invasiooniks Ukrainasse, et okupeerida suuremaid või väiksemaid osasid Ukraina territooriumist.
Venemaa soovib sisuliselt turvatsooni loomist enda piiride ümber, mis hõlmaks endist Nõukogude Liitu ja piirialasid, kus USA ja NATO sõjaväebaasid oleksid keelatud.
Venemaa maksimalistlike nõudmiste seas seisab muuhulgas:
NATO-poolne kirjalik garantii, et 70-aastasesse sõjalisse allianssi ei võeta rohkem endisi Nõukogude liiduvabariike, eriti mõeldakse siinjuures Ukrainat, Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani. Samuti ei soovita mitte mingeid ründerelvi Venemaaga piirnevates riikides.
USA ja Venemaa peaksid hoidma oma sõjalaevad ja strateegilised pommitajad eemal teineteise territooriumitest, USA peaks loobuma sõjaväebaaside plaanidest kõigis viies “stanis”, endistes Kesk-Aasia liiduvabariikides. Samuti peaks NATO välja tooma kogu sõjalise infrastruktuuri, mis on paigutatud Ida-Euroopasse pärast 1997. aastat.
Valitud ajaline piir on siinjuures oluline: alles 1999. aastal liitusid alliansiga kolm Visegrádi riiki; teiste Ida-Euroopa riikide – Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia – liitumine leidis aset 2004. aastal. Niisiis soovib Venemaa sisuliselt turvatsooni loomist enda piiride ümber, mis hõlmaks endist Nõukogude Liitu ja piirialasid, kus USA ja NATO sõjaväebaasid oleksid keelatud.
Rõbakovi poolt edastatud nõudmised olid spetsiifilised ja nende avalikustamine räägib selget keelt, et nende taga on Vladimir Putin. Vene aseväliminister kutsus üles kohestele läbirääkimistele nimetatud julgeolekupaktide teemal Genfis.
Päev, mil USA peab vaatama üle ja loobuma külma sõja aegsetest kohustustest, mis nõuavad meilt Venemaa-suguste tuumariikidega võitlemist, pole kaugel. Sest Ameerika rahvuslikes huvides ei saa olla selliste riikide eest seismine, millel pole midagi pistmist meie rahvusliku julgeolekuga.
Enne Venemaa nõudmiste otsest kõrvaleheitmist võiks USA uurida lähemalt kompromissivõimalusi mõningatel teemadel, et saavutada Ukraina kriisi leevenemine. Ka üks USA kõrge ametnik on sarnaseid mõtteid väljendanud: “Venelaste esitatud dokumentides on mõningaid punkte, mida nad teavad olevat meile vastuvõetamatud…, kuid neis on teisi punkte, millega me oleme valmis edasi töötama ja diskussiooni arendama.”
USA on juba andnud mõista – näiteks läbi Joe Biden’i hoiatuste Putinile “tõsistest… majandussanktsioonidest”, kui Venemaa peaks alustama sissetungi Ukrainasse – et sõjalist konflikti välistatakse ja USA-poolne vastus on piiritletud mittesõjaliste meetmetega. Ka Ühendkuningriigid on andnud mõista, et nad ei saada tõenäoliselt Ukrainasse vägesid, kui Venemaa peaks alustama sissetungi, kuna Ukraina pole NATO liige.
Sarnaselt ei ole USA ega NATO valmis minema Gruusia eest sõtta, toetamaks Gruusia võitlust Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, nagu tõestas 2008. aasta. Tollel kuumal augustikuul oli George W. Bush liikumatu, kui Putini Venemaa lõi Gruusia sõjaväe välja Lõuna-Osseetiast.
Niisiis, Ameerika ei lähe sõtta Gruusia või Ukraina eest, nagu on tõestanud 2008. aasta ja 2014. aasta sündmused, nagu ka arengud Ukrainas 2021. aastal. Miks siis mitte muuta seda reaalsust, et ära hoida sõda Ukrainas, mille Kiiev täiesti kindlasti kaotaks?
Kui Ukrainat ega Gruusiat ei võeta niikuinii NATOsse ega jagata neile artikkel 5 garantiisid, siis miks mitte seda avalikult tunnistada? Praegu toimuvas võime kümnendeid pärast viimaseid NATO laienemisi Elbe jõelt Baltikumi ja Venemaa piiridele näha bumerangiefekti. Pärast külma sõja lõppu on NATO suurus kahekordistunud, USA-NATO sõjaline garantii hõlmab 28 riiki ida pool Atlandi ookeani, sealhulgas mõned pisiriigid Ida-Euroopas (Buchanan peab silmas otseselt Baltikumi), otse maailma suurima riigi külje all.
Päev, mil USA peab vaatama üle ja loobuma külma sõja aegsetest kohustustest, mis nõuavad meilt Venemaa-suguste tuumariikidega võitlemist, pole kaugel. Sest Ameerika rahvuslikes huvides ei saa olla selliste riikide eest seismine, millel pole midagi pistmist meie rahvusliku julgeolekuga.
Rõbakovi ettepanek alustada Genfis USA-Venemaa läbirääkimisi võiks olla mõttekoht Ameerikale, alustamaks külma sõja aegsete kohustuste ja poliitikate ülevaatamist. Iga loovutusliku sammu eest mitte laiendada alliansi piire Ukrainasse ja Gruusiasse saame nõuda vastutasuks sarnaseid samme Venemaa poolt. Uusi relvakokkuleppeid, piiramaks USA ja Vene rakettide arvu Euroopas ja mõlema vastaspoole õhu- ning merevägede tegevust vastavates piiririikides.
Võimalikus Vene-Ukraina sõjas on kaotajaks tõsikindlalt Kiiev, kuid katastroof oleks see ka mõlemale suurriigile. Ainsaks võitjaks oleks seejuures Hiina, kuivõrd konflikti järel oleks Venemaa sunnitud siduma end veel tihedamalt majandusliku, poliitilise ja strateegilise partnerina suure Aasia naabri külge. Selline lõpptulemus, millega tsementeeritakse Pekingi ja Moskva koostöö, ei ole kahtlemata USA välispoliitilistes huvides.
Adrian Bachmanni kommentaar
Mitte ükski lääneriik ei hakka Venemaaga Ida-Euroopa väikeriikide pärast sõdima – olgu need NATO liikmesriigid või mitte. Vana kooli vabariiklane Patrick Buchanan esitab USA välispoliitka realistina kainemõistusliku ülevaate geostrateegilistest-militaarsetest tõsiasjadest, mille ignoreerimisele on üles ehitatud kogu Eesti, Baltikumi ning laiemalt võetuna Ida-Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika. Silmatorkavaks erandiks on siinkohal vaid talupojamõistusest lähtuv Soome, mis on otsustanud, et ei toimi angloameerika geopoliitilisi huvisid teostava “kamikazena”, vaid tegutseb riigina pigem oma rahva alles jäämise eesmärki silmas pidades.
Küsimus, mida siinkirjutaja on alati soovinud küsida nende inimeste käest, kelle tegude tõttu oleme jõudnud olukorda, mis lõppeb tulevikus varem või hiljem katastroofiga, on lihtne. “Kas te usute, et Ameerika Ühendriigid on valmis alustama sõda maailma suurima tuumariigi, Vene Föderatsiooni vastu, mille tuumapotentsiaal on umbes võrdne kogu ülejäänud maailma tuumaarsenalidega ning mis on ainsa riigina maailmas võimeline lõpetama Ameerika riigi ja rahva eksistentsi umbes 25-30 minutiga?” Ning jätkuküsimusena, “Kas arvate, et Washington on valmis seda sõda alustama 1,3 miljonilise mikroriigi eest, mille olemasolust ei ole 90% ameeriklastest teadlik ning mida 99% ameeriklastest ei suudaks maailmakaardil iseseisvalt üles leida?”
Suure tõenäosusega saame sellele küsimusele eitava vastuse mitte teoreetilisel, vaid praktilisel tasemel – küsimus on vaid selles, kas kuude või aastate läbilõikes.
Strateegiline realiteet
Ülal on toodud maailma riikide tuumaarsenalide suurus 2021 aasta seisuga FAS (Federation of American Scientists) andmetel. Vene Föderatsiooni tuumaarsenal on umbes võrdne ülejäänud maailma riikide kombineeritud tuumaarsenalide võimsusega, moodustades maailma tuumarelvade koguarsenalist 47,6%.
Video: Buchanan on hästi teadlik, et maailma sõjaliste jõudude vahekord on kõige fundamentaalsemal tasemel jätkuvalt määratud USA ja Venemaa tuumakomplekside poolt, mida Venemaa on viimaste kümnendite jooksul tugevasti moderniseerinud nii ballistiliste rakettide, tuumaallveelaevade, strateegiliste pommitajate kui seiresüsteemide osas. Videos on esitatud salvestis Vene strateegiliste raketivägede uue raskeraketi RS-28 “Sarmat” katsetustest.
Tuumalõhkepeade koguarv on peamine, ent mitte ainus parameeter riikide tuumavõimsuse hindamiseks. Samaväärselt oluline on kandursüsteemide (ballistiliste ja tiibrakettide, tuumaallveelaevade ja strateegiliste pommitajate) kaasaegsus, tuumavägede lahingvalmiduse aste, tuumaseireeelhoiatus radarite ja satelliitide võimekus.
Kas te usute, et Ameerika Ühendriigid on valmis alustama sõda maailma suurima tuumariigi, Vene Föderatsiooni vastu, mis on ainsa riigina maailmas võimeline lõpetama Ameerika riigi ja rahva eksistentsi umbes 25-30 minutiga? Kas arvate, et Washington on valmis seda sõda alustama 1,3 miljonilise mikroriigi eest, mille olemasolust ei ole 90% ameeriklastest teadlik ning mida 99% ameeriklastest ei suudaks maailmakaardil iseseisvalt üles leida?
Kõikide mainitud parameetrite alusel on maailma võimsaimaks tuumariigiks oma tuumatriaadi viimastel kümnenditel jõuliselt moderniseerinud Vene Föderatsioon. Olgu öeldud, et 91% maailma tuumarelvastusest on endiselt Venemaa ning USA valduses, mis on ka ainsad riigid, mis võiksid vastastikuses tuumavahetuses esile kutsuda globaalse annihilatsiooni.
Kas Washington on valmis riskima Ameerika Ühendriikide ning kogu planeedi tsivilisatsiooni hävinguga käputäie Ida-Euroopa riikide eest? Elame (?) näeme…
Jaga artiklit sõpradega
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Ma olen juba ligi 20 aastat nn. alternatiivmeediast lugenud lugusid sellest kuidas USA ülemvõim ja dollar on kohe kohe lähemal ajal kukkumas. Kõik need lood tundusid oma argumentides veenvad ja ma isegi uskusin neid mingil määral. Nüüd enam ei usu, sest mitte midagi pole läinud nii nagu need tarkpead ennustasid, kui asju detailsemalt uurida. Selliste artiklite kirjutajad rahuldavad oma tähelepanu vajadust või äri huve ja tegelikku teadmist ja mõistmist nendes on väga vähe. Mis puudutab saabuvat Hiina ja Venemaa globaalset ülemvõimu, siis seda ei tule. Sealne võim, ei suuda olla igavesti stabiilselt tugev ja rahva kuhjuvat rahulolematust lõpmatult alla suruda. Varem või hiljem paratamatult saabuva võimu nõrkushetkel vallanduvad seal pöördelised sündmused (nagu hiljuti Kasahstanis) ja kui võim enam olukorda kontrolli alla ei suuda võtta, siis on nende globaalsetel ambitsioonidel lõpp. Demokraatlikes ühiskondades, ei kuhju kunagi niivõrd võimast allasurutud rahulolematust, kui enesepettuses elavates ja näiliselt kõikvõimastes diktatuurides. Venemaal on ainult üks võimalik saatus: lagunemine. See toimub igal juhul, sest see on loodusseadus. Kui nad vabatahtlikult ei detsentraliseeri impeeriumit, siis toimub see lõppkokkuvõttes vägivaldselt ikkagi, mingi ettenägematu sündmuse tagajärjel. Jutud Venemaa kasvavast tähtsusest ja võimsusest on suures osas bluff ja sellest arusaamiseks tuleb jälgida vene propagandat ja sotsiaalmeediat. Osa sellest bluffist on ringiga tagasi jõudnud ka Makroskoobi artiklitesse.
Tere! Tänan arvamuse eest. Kas Tarmo on piisavalt julge ja/või usub piisavalt oma sõnade tõesusesse, et neid väited oma täisnime alt avaldada? Et vältida teemast kõrvale kaldumist ja pelka fantaseerimist, siis kas võiks ühtlasi ka selgitada millised tekstis esile toodud faktid (täpsemalt militaarvõimsust ning veelgi täpsemalt siis tuumatriaadi puudutavad faktid), millele tekstis esitatud argumendid püstitusid ei ole tõesed? Oleks huvitav lugeda. Lugupidamisega, Adrian Bachmann
Reaalsuses on ju USA oma positsiooni kaotanud!!! Ja selles, et ta on endiselt suurriik, ei kahtle keegi, aga sandarmina ei tulnud isegi Afganistaanis toime!!! Nii, et kes loodab sellele kaitsele, siis see on ainult paar näpuviibutust ja suurriigid elavad oma elu vaikselt edasi!!!
Vastan A.B. kommentaarile. Ma ei püüa, esitada mingit absoluutset tõde ja raudkindlaid fakte, vaid püüan intrigeerivalt vastanduda ülimalt ühekülgsele teemakäsitluste tõlgendustele, mis läbib Makroskoobi portaali ja A.B. lisatud kommentaare nendele artiklitele. Kui me loeme, kas peavoolu meediat või alternatiivmeediat, siis on see peamiselt usu küsimus, mida me sealt usume või usu. Meil endal pole enamust infot võimalik mingilgi moel kontrollida. See mida me lõpuks uskuma jääme, sõltub tihti autori sõnaseadmise oskusest ja argumentide esitamise veenvusest ja ka meie enese eelarvamustest, soovmõtlemisest, hirmudest ja lootustest. Ma ise ka langesin ühel hetkel alternatiivmeediat lugedes sellisesse mõttelõksu, kus ma arvasin, et peavoolumeedia on korrumpeerunud ja mandunud eliidi hääletoru, mis kogu aeg valetab ning alternatiivmeedias tegutsevad ausad inimesed, kes tahavad inimkonda informeerida tõest. Seega lõin ma oma peas illusoorse ettekujutuse maailma asjadest ja hakkasin kogu infot võtma läbi selle ühekülgse filtri. Makroskoobi portaalis on artiklite valik kantud sarnasest illusoorsest kinnisideest: USA ja lääne mäng on läbi. Hiina koos Venemaaga on tõusmas lähiajal uuteks maailma peremeesteks. Kõik siia portaali valitud artiklid räägivad ainult Hiina ja Venemaa edusammudest. Samas olen ma mujalt lugenud artikleid Hiina ülisuurtest sisemistest probleemidest, millest kompartei rääkida ei luba ja kompartei juhtide rumalatest otsustest, mida keegi kritiseerida ei julge. Kummal poolel on õigus. Ma ei tea. Aga tasakaalu mõttes peaks olema portaalis esindatud erinevad ja vastandlikud arvamused. Kõik rahvusvahelised probleemid on oma olemuselt ülimalt keerukad ja nendes on miljoneid faktoreid, mis nende kulgu määravad. Ekspert nendes asjades saab olla ainult see, kes töötab selles vallas ja ka ainult lõigus mis hõlmab tema konkreetseid töö ülesandeid. Kogu ajakirjanduses toodud info on kõigi probleemide ja asjaolude ülim lihtsustus ja teisiti ei saagi see olla. Ehk võtame miljonist protsesside kulgu määravast faktorist kümme ja ehitame nendele oma teooriad, kuidas asjad on ja mis tulevikus saab. Venemaa saatust ei määra ainult tuumajõudude suurus. vaid paljud muud asjaolud. NL oli ka sõjaliselt ülivõimas, kuid see teda ei päästnud. Minu eelmises kommentaaris toodud väited Venemaa kohta põhinevad mingil eelaimusel, sisemisel veendumusel ja sellega liitunud analüüsil. Olles mingil viisil kursil vene inimese mõtlemise ja toimimisega ning nähes, kuidas vene ühiskond on uppumas järjest rohkem hullumeelsetesse valedesse ja illusioonidesse ning kõikjal vohavasse pokazuhhasse, siis on ülimalt raske uskuda selle riigi võimsuse tegelikku taassündi. Kogu sealt tulev info on üks suur vale. Paraku leidub läänes piisavalt inimesi, kes seda osaliselt uskuma jäävad ja sellele oma analüüse ehitavad.
Antud lugu kuulates, meenus hiljuti nähtud ulmeline unenägu:
“… kus praegune Vene Föderatsiooni president pani oma ameti vabatahtlikult maha ja palus praegusel NATO peasekretäril enda asemele Venemaa uueks presidendiks kandideerida. Ei läinud palju aega mööda, kui kõik läkski nii, nagu oli kavandatud. Seejärel võeti Venemaa koos saba ja sarvedega NATO liikmeks ja ülejäänud soovivatel riikidel langes NATO liikmelisuse vajadus hoobilt. Kõik osapooled olid tekkinud uue olukorraga väga rahul ja õnnelikud. Puna-Hiina liider kratsis aga selle peale kukalt ja jäi murelikult mõtteisse…”
Kuidas praegune plahvatuslik olukord lähitulevikus tegelikult välja kujuneb, seda näitab aeg. Elame, näeme…
Teie alandlik sõnumitooja, Urmas Roosileht.
Toetan lihtsalt poleemika mõttes Tarmo seisukohti, sest reaalsus ei ole mitte kunagi niivõrd mustvalge, et seisukohti kivistada. Pidevalt lisanduv ja õpitav info muudab arusaamu ja tulevik ei pruugi nendega ikkagi kokku langeda.
Venemaa militaarvõimekus on põrmustav, aga ometigi ei ole see siiani Ukrainas edenenud ega invasiooni laiendanud. Sellel ei ole piisavalt jõudu. Olen ka lugenud asjalikku analüüsivat artiklit Sõdurilehest, mis näitab kui keeruline oleks Venemaal läbi viia edukas Suwalki koridori läbimurre. Olen ka kuskilt kuulnud, et uute hüperhelikiiruseliste relvade praegune kogus on niivõrd tühine, et see ei oma praktilist heidutust.
Adriani vahendatud artikli mõte on, et peamine oht maailmarahule on poliitikud. Sõjaväelased ei ole nii lollid.
Kogu vaidlus baseerub lihtsal küsimusel kas reziimimeedia kohutav ja massiivne valedeuputus on objektiivne terviklik maailmapilt või ei pruugi olla ?
Iseenesest sündmuste praeguses faasis ei ole sõnasõjal enam suuremat mõtet. Reaalne elu teeb ka kõige rumalamatele asjad selgeks ja USAusklikud saavad igal pool maailmas sama külma dušši kui Afganistani oma rahva reeturid.
Nagu kliimausklikud näevad teaduspõhist puhast turvalist taastuvenergiat hetkel oma elektriarvelt. Ja varsti enam ei näe enam sedagi sest massiivsed elektrikatkestused jätavad meid kottpimedasse.