AudioMaailmavõim & geopoliitika

USA on Külma-Sõja järgse ülemvõimu kaotanud – kuidas see juhtus?

Patrick J. Buchanan

Vabariiklasest endine USA presidendikandidaat, staažikas geopoliitika spetsialist Patrick Buchanan selgitab kuidas arrogants ja lühinägelikkus on Ameerika Ühendriikidele maksma läinud globaalse ülemvõimu, mida Külma-Sõja järgselt oldi Washingtonis harjutud enesestmõistetavaks pidama.

Kolmekümne aasta eest kui kalendris asendati 1991 aasta 1992-ga, olid Ameerika Ühendriigid jõudnud oma ülemaailmse võimu ja prestiiži haripunkti. 

See oli aeg, mil president George H.W. Bush oli saatnud poolemiljonilise armee 100-tunnisele missioonile, mille eesmärgiks oli lüüa välja Saddam Husseini okupatsiooniväed Kuveidist. Kogu maailm, sealhulgas Venemaa, Hiina ja Iraan, toetasid USA sõjalist operatsiooni Iraagi agressiooni lõpetamiseks.

“Kui me peame jõudu kasutama, tuleneb see meile ainuomasest rollist: meie oleme Ameerika. Me näeme kõrgelt ja vaatame kaugemale tulevikku, kui teised riigid.”

Madeleine Albright

Nõukogude Liit, Ameerika rivaal külma sõja päevilt, oli kokku kukkunud, killustudes 15 rahvusriigiks. Lakanud oli ka Varssavi pakti organisatsioon, vabastades sedasi kogu Ida-Euroopa. See oli triumfihetk, mis kroonis USA kui ainsa ülemaailmse haardega üliriigi.  

Silmitsedes Washingtoni Constitution avenüül võiduparaadil Kõrbetormilt naasnud vägesid, tekkis paratamatult mõte: selline pidi ilmselt välja nägema ka võidukate kindralite triumf antiikse Rooma tänavatel,  keda tervitasid juubeldavad rahvahulgad. Kuid selle asemel, et muuta Ameerika taas “normaalseks riigiks normaalsetel aegadel”, nagu oli soovitanud Jeane Kirkpatrick, jätkas Külma-Sõja järgne Ameerika teekonda impeeriumi suunas.

Vaadates tagasi 1991.aastaks kätte võidetud strateegilise ülekaalu kaotamisele – tuleb Ameerikal nentida: me tegime seda endale ise.

See oli epohh, mis oli tiine üleolevast müüdist, Ameerika “unipolaarsest momendist”, mida võiks rakendada “heatahtliku globaalhegemoonia” kehtestamiseks, luues USA võimu ja eestkoste all nn Uue Maailmakorra. Nagu seda sõnastas omaaegne riigisekretär Madeleine Albright: “Kui me peame jõudu kasutama, tuleneb see meile ainuomasest rollist: meie oleme Ameerika. Me näeme kõrgelt ja vaatame kaugemale tulevikku, kui teised riigid.”

Aga kuidas on meil siis läinud, vaadeldes sündmusi kolm kümnendit pärast võidujoovastust?

Tänaseks on kaks globaalse kaaluga suurvõimu: Venemaa ja Hiina, ühinenud “suhtes”, mida Hiina valitseja Xi Jinping väidab “ületavat isegi liitlasi kokkuhoidvuse ja efektiivsuse poolest”. Venemaa on esitanud sisulise ultimaatumi igasuguste edasiste võimalike NATO laienemiste osas Ukraina või Gruusia suunal, samal ajal kui Peking vihjab pärast Hongkongi allaneelamist järjest tugevamalt, et Taiwani annekteerimise aeg ei ole enam kaugel.

Juba 1991.aastast alguse saanud tööstuse väljavool Ühendriikidest on tänaseks teinud Hiinast maailma suurima tööstusvõimsusega riigi.

Kuidas me siia jõudsime?

Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov, kes tähistas hiljuti 90. juubelit, sõnastab põhjuse järgnevalt: “Triumfiaalsed meeleolud Läänes, iseäranis USA enesekindlus ja ülbus, hakkas neile pähe.” Tõepoolest, ka George Kennan – USA külma sõja aegse välispoliitika arhitekt – palus Ameerikal mitte kasutada triumfiaalset momenti Ida-Euroopasse laienemiseks, kinnitades: “NATO laienemine  võib saada kõige saatuslikumaks poliitiliseks veaks kogu külma sõja järgse ajastu poliitikas.”

“Selline otsus võib vallandada natsionalistlikke, läänevastaseid ja militaristlikke arenguid Venemaa avalikus arvamuses, pidurdades demokraatlikke arenguid  ja taastades külma sõja atmosfääri Ida-Lääne suhetes. Kokkuvõttes tõukaks see ka Vene välispoliitikat muutuma meile ebasõbralikumaks.”

Kes on aidanud USA-st neli korda suurema populatsiooniga Hiinal  saada maailma domineerivaks jõuks,  millel on võime ületada Ameerikat kõigil rinnetel: strateegiliselt, sõjaliselt, diplomaatiliselt ja majanduslikult? Vastus on paradoksaalne: selleks süüdlaseks on kapitalistlik Ameerika ise.

Sedasi ennustas Kennan (pärast Külma sõja lõppu) ja tänaseks oleme jõudnud punkti, kus tema ennustus on täitumas olukorras, kus Venemaa on paigutanud 100 000 sõdurit Ukraina piiridele, öeldes et igasugune edasine NATO laienemine Vene piiridele või Venemaad ohustavate relvasüsteemide paigutus sinna on vastuvõetamatu – ja toob kaasa tagajärjed.

Kuna NATOsse võeti vastu kõik endised Varssavi Lepingu organisatsiooni liikmed ja kolm endist Nõukogude vabariiki, oleme nüüd uue Venemaaga lähikontaktis. Lähikontaktis relvastatud Venemaaga, kelle oleme enda strateegilise tegevusega surunud ühte paati USA ajaloo võimsaima rivaali – Hiinaga.


Siit võiks aga järgneda küsimus: kes on aidanud USA-st neli korda suurema populatsiooniga Hiinal  saada maailma domineerivaks jõuks,  millel on võime ületada Ameerikat kõigil rinnetel: strateegiliselt, sõjaliselt, diplomaatiliselt ja majanduslikult? Vastus on paradoksaalne: selleks süüdlaseks on kapitalistlik Ameerika ise.

“Triumfiaalsed meeleolud Läänes, iseäranis USA enesekindlus ja ülbus, hakkas neile pähe.”

Mihhail Gorbatšov

Nii Clintoni demokraadid kui ka Bushi vabariiklased, kes mõnulesid Külma sõja järgselt saavutatud heaolus, otsustasid majandusliku kasu huvides avada Ameerika turud kogu maailmale. Sellele reageerisid kiirelt need USA ettevõtted, kes nägid USAst tootmise välja kolimises suurt kasumlikku eelist – suur osa tootmisest viidi sedasi üle Hiinasse. Juba 1991.aastast alguse saanud tööstuse väljavool Ühendriikidest on tänaseks teinud Hiinast maailma suurima tööstusvõimsusega riigi.

Isevarustav Ameerika, kes täitis meie vajadused mõlemas maailmasõjas, on tänapäeval isegi tarbekaupadega varustamisel sõltuv välisriikidest. Samal ajal on võimas Hiina hõivamas saari, laide ja riffe, nii Lõuna- kui ka Ida-Hiina meredes, hoiatades Ameerika Ühendriike hoidumast igasugusest vastutegevusest Taiwani mandri Hiinaga liitmise osas.

“NATO laienemine  võib saada kõige saatuslikumaks poliitiliseks veaks kogu külma sõja järgse ajastu poliitikas.”

George Kennan
USA külma sõja aegse välispoliitika arhitekt

Need ongi kokkuvõttes kolm ajaloolist prohmakat, mille tõttu on kaotatud unikaalne positsioon, mille Ameerika päris võidudividendina Külma sõja lõppedes. Esiteks, võõristades Venemaad, käsitles venelasi endiselt põlisvaenlasena ning lükates oma sõjalisi aliansse üha lähemale Vene Föderatsiooni piiridele. Teiseks, avades USA turud globalistlikule kaubanduspoliitikale, võimaldati Hiinal muutuda majanduslikuks ja sõjaliseks rivaaliks USA-le. Kolmandaks on Ameerika jätkuvad sõjalised rünnakud Lähis-Idas loonud lõputud sõjakolded Afganistanis, Iraagis, Süürias, Liibüas ja Jeemenis. Need on sõjad, mis pole kaasa toonud muud kui surma ja hävingut.

Vaadates tagasi 1991.aastaks kätte võidetud strateegilise ülekaalu kaotamisele – tuleb Ameerikal nentida: me tegime seda endale ise.


Jaga artiklit sõpradega


Seotud lood:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.