AudioSuur luguÜhiskond & kultuur

Kuidas sünnib totalitaarne ühiskond? Paralleelid NSV Liidu ja koroonatürannia vahel (2. osa)

Makroskoobi lugejale tuttavate esseede “Suur lähtestamine kui vabaduse lõppmäng” ning  “Virtuaalne tehnodüstoopia ei surma koroonat, vaid inimsuse” autor Tessa Lena (pseudonüüm) tõmbab paralleele koroonahüsteeria poolt vallandatud “Uue normaalsuse” nime kandva radikaalse totalitaarse ühiskondliku ümberkorralduse ning Nõukogude Liidu tekkeloo vahel.

Tessa Lena

Loe ka artikli esimest osa

Mis on totalitaarne ühiskond?

Järgnev on minu rabedavõitu isiklik määratlus: totalitaarne ühiskond on ühiskond, mis annab enamikule oma kodanikest otseselt ja ilustamata viisil saapaga. See karistab kõnet ja käitumist, tuginedes meelevaldsetele reeglitele, mis kaitsevad autoriteeti ja mida saab painutada juhtide, kuid mitte tavakodanike jaoks. Ning jah, reeglitel on äraspidine sisemine loogika ja need on “Masina” seisukohast mõistlikud. Kuid totalitaarse loogika kodanikuna seesmiselt omaks võtmiseks tuleb inimene esmalt murda ja panna tundma ennast abituna.

Totalitarismist eristub ühiskond, mis maskeerib saapa ja rakendab saabast valikuliselt – eriti kui see keskendub saapaga andmisele inimestele väljaspool oma piire ja võimaldab piiride sees lugupeetuse tsooni, kus saabas on sametine – ning võimaldab inimestel kõndida saapa alt lugupeetuse tsooni – selline ühiskond on demokraatia.

Eksisteerib lepitamatu erinevus meie tavapärase ebatäiusliku lääneliku demokraatliku riigi, kus saab vaatamata kõigele üldiselt elatist teenida, arvamusi kujundada, eraelu osas vabu valikuid teha, ning algoritmilise diktatuuri vahel, millest pääsemine on võimatu.

Demokraatia ja diktatuuri erinevus seisneb lugupeetavuse tsooni suuruses võrreldes kõva saapa tsooni suurusega. Ja see on praegu see, mis Lääneriikides on muutumas, kuigi see on maskeeritud “vastuseks tervislikule olukorrale”.

Mis selle Masinaga on? Miks see haiget teeb?

Usun, et totalitaarsest Masinast teeb Masina selle keeldumine austada vaba tahte vaimset pühadust ja inimeste õigust teha suveräänseid otsuseid oma elu üle. Kõikjal, kus on ambitsioon vabade kodanike vaba tahet mõnitada ja tallata, on järelikult julgust kogunud Masin. Ja see kõik teeb väga haiget, sest me pole robotid. Meil on hinged. Ning jah, me märkame ja jälestame tavaliselt omaenda kaelal trampivaid saapaid palju kiiremini kui neid, mis meie naabri otsas tallavad – aga saapaga on nii, et kui see vähese kollektiivse vastupanuga mõne kaelal trambib, kasvab selle isu kiirelt ja siis satuvad löögi alla juba kõikide kaelad…

Totalitaarsest Masinast teeb Masina selle keeldumine austada vaba tahte vaimset pühadust ja inimeste õigust teha suveräänseid otsuseid oma elu üle.

Miks on vaba tahe meie õnne jaoks nii oluline?

Meil on hinged. Kui oleme oma hingega ühenduses ja saame oma tiibu sirutada, tunneme end hästi ja rõõmsalt ning oleme võitmatud – ja seda peaaegu olenemata asjaoludest. Just sellest ühendusest lõpmatu resonantsenergiaga saame rahuliku ja eksistentsiaalse kuuluvuse tunde, millest saame teha, mida tahame: luua, olla julged, armastada, ravida, ehitada, kaubelda, kohelda teisi austusega ja võidelda oma väärikuse eest.

Aga kui see ühendus katkeb, oleme nõrgad nagu lilled tuules. Niipea kui oleme oma paremast arusaamast lahutatud, on Masinal lihtne paigutada meid sinna, kuhu ta soovib – ja siis meid ära süüa. Sel põhjusel kipuvad totalitaarsed struktuurid inimesi brutaalselt taguma, terroriseerima ja arust ära hirmutama, kuni nende keha hingest lahti ühendub. Ja just seetõttu on ülimalt oluline, et me alla ei annaks.

Totalitaarse loogika kodanikuna seesmiselt omaks võtmiseks tuleb inimene esmalt murda ja panna tundma ennast abituna.

Kui me kiusamisele ei allu, siis varem või hiljem kukub Masin kokku. Kui me aga allume türanniale, muutume sõltuvalt meie isiksusest kas iseenda kääbusversioonideks, kes lihtsalt tahavad, et valu lõppeks, või pisikesteks türannideks, kelle kõhud põlevad näljas rohkema kontrolli järele füüsiliste objektide üle, et kompenseerida vaimse toitumise puudumist, milleks oleme sündinud. Ja just see hingest lahtiühendamine muudab dogmaatilise rahva sõjakaks. See on nälg. See on vaimne kannatus.

Mida on totalitarismil meiega tänapäeval pistmist?

Palju. See on õhkkond. See on sõnumite saatmine. See on tsensuur. See on õigus sundida. See on midagi, mis algas sõnadega “Näe midagi, ütle midagi” ja kujunes olukorraks, kus presidendid, linnapead ja kubernerid räägivad ameeriklastest, kes ei tee, nagu kästud, justkui maffiapealik räägiks prussakast, kes tuleb laiaks litsuda. See on sürreaalne ja võigas.

Kui me allume türanniale, muutume sõltuvalt meie isiksusest kas iseenda kääbusversioonideks, kes lihtsalt tahavad, et valu lõppeks, või pisikesteks türannideks.

Kuid veelgi enam, kui me kohe südamest vastu ei hakka, asetatakse meid peagi jõhkralt “hällist hauani” konveierilindile, mis hõlmab umbes miljonit erinevat tüüpi kohustuslikku sekkumist, mis on kõik seotud meie digi-ID ja piitsaga. Selles olen täiesti veendunud. Nad poleks kunagi näinud vaeva passide ja ümbritseva infrastruktuuriga, kui neil poleks meie kehade jaoks väga ambitsioonikaid plaane. Esiteks saame võimutruude ajakirjanike abiga tulevikus musttuhat “tõhustusdoosi” – ja siis veel musttuhat uut asja, mida nad aja möödudes välja mõtlevad. Meie kehad. Nende tahe. Nad loovad pretsedenti.

[Mõelge selle kõige peale, võttes arvesse järgnevat… 1990. aastate lõpus investeerisid suured telekomi ettevõtted palju raha uude interneti infrastruktuuri, mis oli tol ajal suhteliselt uudne asi. 1998. aastal kirjutas Verizon peaaegu üksi DMCA regulatsiooni – see on õigusakt, mis muutis ettevõtted õiguslikult immuunseks internetikasutajate autoriõiguste rikkumise korral. Varsti pärast seda osalesid tehingus internetiettevõtted nagu Google. Ja siis veetsid nad kaks aastakümmet tootes kultuurilist nihet, innustades traditsiooniliste kirjastajate intellektuaalomandi vargusi, püüdes muuta füüsilisi raamatuid iganenud nähtuseks, surudes kõik meie tegevused võrku, mõeldes välja kõikvõimalikke nippe ja stiimuleid, andes altkäemaksu akadeemikutele ja raamatukoguhoidjatele ning tehes väsimatult lobitööd poliitikute suunal kõik selleks, et tagada maksimaalne ühtede ja nullide voog läbi nende väärtuslike masinate, et nad saaksid teenida rohkem raha, ehitada oma tehisintellekti ja kontrollida meie elusid nii palju kui võimalik. See, mis tänapäeval aset leiab, on väga sarnane digitaalsele revolutsioonile, ent mõõtmatult türanlikum ja pealetükkivam, olles liikunud virtuaalreaalsusest füüsilisse maailma. Ent naasen algse teema juurde…]

Kui me kohe südamest vastu ei hakka, asetatakse meid peagi jõhkralt “hällist hauani” konveierilindile, mis hõlmab umbes miljonit erinevat tüüpi kohustuslikku sekkumist, mis on kõik seotud meie digi-ID ja piitsaga.

Mulle meeldib teha vahet faktidel ja hüpoteesidel, nii et siin on üks tänaseks ümberlükkamatu fakt: mõned maailma mõjuvõimsaimad ja rikkaimad inimesed on sõnaselgelt kirjeldanud programmi muuta täielikult ümber meie teadaolev elukorraldus. Nad ei hoia seda enam häbelikult enda teada. Nende nägemus ilutseb selgelt valitsuse veebisaitidel ja seda kajastatakse alatasa massiteabe väljaannetes. Ja see programm on… totalitaarne.

Kuidas nad seda oma sõnadega ka ei kirjeldaks, see on tegelikkuses peaaegu identne sellega, kuidas “vandenõuteoreetikud” tulevikuks kavandatavat kirjeldavad – ainsaks erinevuseks on, et nemad räägivad sellest positiivse ja “vandenõuteoreetikud” negatiivse tooniga.  

Saame võimutruude ajakirjanike abiga tulevikus musttuhat “tõhustusdoosi” – ja siis veel musttuhat uut asja, mida nad aja möödudes välja mõtlevad. Meie kehad. Nende tahe.

Võimueliidi maniakaalse nägemuse peamiseks tagajärjeks tavainimese jaoks on subjektiivsete isiklike valikute ja füüsilise terviklikkuse seninägematu vähenemine, kusjuures üha suurem osa otsustusprotsessist ja kehajuhtimisest delegeeritakse arvutitele (või õigemini mõjukatele inimestele, kellel on rahalisi vahendeid, et teha kindlaks, millised algoritmid on massidele kohased… umbes nagu meie bolševistlik kodanlane, kelle lubadused kõnelesid “maast talupoegadele”, ent kelle tegevus päädis kariloomade sunniviisilise võõrandamisega).

“Neljanda tööstusrevolutsiooni” maailmas on iga kodanik ühendatud “kehade internetiga” mitmete siirdatud seadmete kaudu. Seade ei pruugi olla klassikaline vandenõuteooria “kiip”, kuid mingil moel see seda siiski on, lihtsalt selle lihtsamini massidele seeditavaks tehtav versioon. Tehnoloogia poole pealt pärinevad transhumanisti tööriistad aastakümnete pikkusest sõjalisest uurimis- ja arendustööst. Sõjaväelased on viimastel aastatel teinud suuri tehnoloogilisi edusamme siirdatavate seadmete osas, mis esinevad nii geelide, nanoosakeste kui ka traditsiooniliste agregaatidena, reageerides erinevatele sagedustele.  

Mõned maailma mõjuvõimsaimad ja rikkaimad inimesed on sõnaselgelt kirjeldanud programmi muuta täielikult ümber meie teadaolev elukorraldus.

Kehade internetti ja COVIDi “v-sõna” (märkus: ehk siis v***********ist, mida ei lausuta välja tsensuurialgoritmide vältimiseks) propageerivad agressiivselt suuresti kattuv rühm jõukaid inimesi, kes peavad meie keha oma uute tehnoloogiate katselaboriks. Käimas on töö mRNA-gripisüstide, HIV-süstide ja, ilma naljata, katkusüstidega, mida on meil väidetavalt eriti hädasti vaja.

Poliitikaga seoses – kehade internetiga saavad kaasnema elanikonnale mõeldud erisugused ergutus- ja negatiivsed stiimulid ning kui vastav programm on kord aktsepteeritavaks muutunud, ei ole düstoopilistel stsenaariumitel enam piire…   

Kümme aastat tagasi ei osanud Lääne kodanikud ette kujutada, et nad oleksid nädalateks või kuudeks luku taha pandud, keegi ei kaotanud töökohti selle pärast, et ütles “rase naine” ja USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus ei vastutanud väljatõstmismoratooriumide eest – nii et meie tänane maailm ei ole enam päris sama maailm, millega olime tänini harjunud – ja tänapäeva reaalsuses on vaid taevas piiriks otsustamisel, mida saab kasutada “seadusliku põhjendusena” meie rahakottide tühjendamiseks ja mida mitte. Võib-olla lööte pärast “ei tea mitmendat” tõhustusdoosi viimaks araks? Küsige robotilt, kas ta sellest vähimatki hoolib. Võtke heaga oma järgmine ainete doos kerre – vastasel juhul pole te süsteemi silmis nagu kunagi alustanudki. Süstimismaania on karussell, millelt te ei saa enam kunagi maha tulla…  

Võimueliidi maniakaalse nägemuse peamiseks tagajärjeks tavainimese jaoks on subjektiivsete isiklike valikute ja füüsilise terviklikkuse seninägematu vähenemine, kusjuures üha suurem osa otsustusprotsessist ja kehajuhtimisest delegeeritakse arvutitele.

Nüüd mängime aga digitaalse raha ja kontrolli filosoofilise kontseptsiooniga. Võtame sinu kui kohusetundliku inimese ja paneme sind kontrollima kümneliikmelist rühma. “Kontrolli” all pean silmas järgnevat stsenaariumi: sina ainuisikuliselt otsustad subjektiivselt, mis on inimestele kasulik, muudad selle seaduseks, sisestad selle arvutisse, arvuti jälgib seejärel kõigi implantaate ja rahakotte ning kui inimesed rikuvad reegleid – sinu väljamõeldud reegleid – siis lülitatakse nende digitaalsed rahakotid lihtsalt välja.

Oletame, et olete laitmatult kohusetundlik ja soovite luua häid reegleid – ja selle harjutuse jaoks oletame, et üldine mudel on kivisse raiutud, nii et ainus muutus, mida saate valitsejana luua, on kirjutada häid reegleid heatahtlikkusest lähtudes. Oletame nüüd, et lähtudes teie soovist kaitsta inimeste tervist, otsustate neid karistada sellise toidu söömise eest, mis sisaldab glüfosaati, mis on tõestatult toksiin. Või suitsetamise eest.

Kehade internetti ja COVIDi “v-sõna” propageerivad agressiivselt suuresti kattuv rühm jõukaid inimesi, kes peavad meie keha oma uute tehnoloogiate katselaboriks.

Pealtnäha võib see tunduda huvitav. Hea valitsejana motiveerite inimesi tegema enda jaoks häid tervisevalikuid.

Aga…kas see pole mitte täiesti türanlik? Kas see ei muuda igaüht neist inimestest nende õiguste mõttes lasteks? Kas ei keela selline süsteem neile kaunist inimlikku kogemust õppida seestpoolt, vabas režiimis ja teha ise otsuseid – mis, ma väidan, on inimelu üks peamisi eksistentsiaalseid ja lõppkokkuvõttes meeldivaid aspekte?

Või oletame, et otsustate, et teatud ideed on neile või üldisele heaolule ohtlikud ja inimesed ei tohiks nendega kokku puutuda ega neid väljendada? Kas näete, kuhu see kõik liigub?

Tänapäeva reaalsuses on vaid taevas piiriks otsustamisel, mida saab kasutada “seadusliku põhjendusena” meie rahakottide tühjendamiseks ja mida mitte.

Kujutage nüüd ette, et laud pöördub ja järgmisel päeval hakkab üks su kümnest inimesest hoopis sulle reegleid ette kirjutama. Ja nüüd oled sa lihtsalt täiesti segane ja jõuetu, sest tema ei ole nii tark ja heatahtlik kui sina… .

Ning jah, mingil moel muutub see argument laiemaks vaidluseks selle üle, mis on riik kui selline põhimõtteliselt ja mis määratleb hea riigi poliitika ning kus kulgeb piir isikuvabaduse ja avaliku hüve vahel jne – ning keegi ei saa neid küsimusi kiiresti ja täiuslikult lahendada. Aga teate… me teame seda kõike. Teame, et oma mõtteeksperimendiga, mis kujutas endast lihtsustatud pilguheitu neljandasse tööstusrevolutsiooni, ehkki ilma korruptsiooni või väärtegudeta, oleme oma stsenaariumi kohaselt piirid ületanud.

Eksisteerib lepitamatu erinevus meie tavapärase ebatäiusliku lääneliku demokraatliku riigi, kus saab vaatamata kõigele üldiselt elatist teenida, arvamusi kujundada, eraelu osas vabu valikuid teha, ning algoritmilise diktatuuri vahel, millest pääsemine on võimatu.

Süstimismaania on karussell, millelt te ei saa enam kunagi maha tulla…  

Eksistentsiaalselt taandub see tõsiasjale, et kõik vastused ei ole ette kirjutatud lineaarses, loogilises maailmas. Mõned asjad lihtsalt töötavad müstiliselt, seestpoolt ja see on tõsi olenemata sellest, kes milliseid reegleid püüab kehtestada. Proovige vaid andekat inimest mikrojuhtida, järgides rangelt oma “häid reegleid”, ja vaadake, mis juhtub ja kui kiiresti see inimene plahvatab või kääbuseks muutub. Inimesed ei ole masinad!

Kuidas me Masina vastu võitleme?

Ma arvan, et saame seda teha, pidades meeles, kes me oleme ja kuidas austada iseenda ning ka teiste hingi.

Austus hinge vastu on võõrandamatu. Punkt.

Jaga artiklit sõpradega



Allikas

Samalt autorilt

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

1 kommentaar

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *