Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Hiljuti Rootsi tarbijakaitse väljaande poolt korraldatud testid näitasid, et autojuhid on sunnitud uutes autodes praktiliselt kolm korda kauem suunama pilgu teelt eemale, et seadistada autodes kontrollpaneele võrreldes vanemate autodega. Juhtide tähelepanu hajumise põhjuseks on tänapäeva autode ülleküllastatus puutetundlike ekraanidega, mis on asendanud füüsilised kontrollnupud, mille reguleerimine nõudis varemalt ligi kolm korda vähem aega ja tähelepanu.
Adrian Bachmann uurib, miks on tänapäeva autod jäetud üha enam ilma materjalidest, tehnoloogiatest ja lahendustest mida nii autoentusiastid kui tavakasutajad läbi aegade on alati väärtustanud? Ning miks on kaasaegsed sõiduvahendid üleküllastunud tehnoloogilistest lahendustest mis on mitte üksnes vähem eelistatud, vaid mida praktiliselt mitte keegi ei ole kunagi soovinud oma autos näha?
Kui olete viimasel ajal juhtinud uuema väljalaske autot ning leidnud, et masina teisejärguliste funktsioonide kontrollimiseks vajaminev tähelepanu ressurss on kasvanud puutetundlike ekraanide tõttu ebamõistlikult (või isegi ebaturvaliselt) suureks, siis teadke, et tegemist ei ole teie subjektiivse kujutelma, vaid objektiivse faktiga.
Rootsi ajakirjanike poolt läbiviidud testis otsustati võrrelda kui palju meetreid läbivad autojuhid erinevates automudelites pilk teelt auto interjööri suunatuna seoses vajadusega reguleerida auto kliimaseaded, meelelahutusfunktsioone või sõiduki muid parameetreid.
Testi käigus selgus, et kui 20 aastat vanas Volvos mis sõitis kiirusega 110 kilomeetrit tunnis olid sõidukijuhid etteantud funktsioonide sooritamiseks sunnitud läbima keskmiselt 300 meetrit silmad teelt kontrollpaneelidele suunatuna, siis uutes autodes nõudis sama ülesande sooritamine identsel kiirusel silmade teelt võtmist keskmiselt 813 meetriks.
Testi käigus selgus, et kui 20 aastat vanas Volvos mis sõitis kiirusega 110 kilomeetrit tunnis olid sõidukijuhid etteantud funktsioonide sooritamiseks sunnitud läbima keskmiselt 300 meetrit silmad teelt kontrollpaneelidele suunatuna, siis uutes autodes nõudis sama ülesande sooritamine identsel kiirusel silmade teelt võtmist keskmiselt 813 meetriks.
Kuigi osad autotootjad on asunud viimastel aastatel puutetundlike ekraanide häirivat ja potentsiaalselt liiklusohtlikku mõju juba leevendama, tuues salongi tagasi intuitiivselt hõlpsamini kasutatavaid füüsilisi nuppe, on olukord tervikuna endiselt halvenemas. Ülaltoodud testist ilmnes, et kõigest neli aastat tagasi sooritatud samasuguses testis saavutasid toonased uued autod paremaid tulemusi kui tänased mudelid.
Kui värskeimas testis oli kõige uuemate masinatega sõites teelt eemale suunatud pilguga läbitud distantsiks keskmiselt 813 meetrit nagu varemalt mainitud, siis alles nelja aasta eest oli identses testis keskmiseks distantsiks 756 meetrit.
Testi käigus pidid autojuhid sooritama kolm ülesannet, milleks oli kliimasüsteemi temperatuuri muutmine, raadiokanali vahetamine ning näidikute paneeli taustavalguse reguleerimine. Sealjuures oli juhtidele antud küllaldaselt aega, et kõikide autode kontrollsüsteemidega enne testi sooritamist põhjalikult tutvuda. Testis mõõdeti nii juhtide poolt iga ülesande sooritamiseks keskmiselt kulunud aega kui ka aega, mil juhtide pilk oli funktsioonide sooritamiseks teelt eemale suunatud.
Kõrvutades äsja sooritatud testide tulemusi 4 aasta tagustega, leidsid testijad, et uuemad automudelid nõuavad keskmiselt 2 sekundi jagu rohkem juhi pilku teelt eemale suunavat tähelepanu kui 4 aasta tagused mudelid, mis tähendas testi käigus ettenähtud ülesannete sooritamiseks 60 lisameetrit sõitu ilma pilguta teel.
Rootslaste rõõmuks osutus kõige vähem juhi tähelepanu teelt röövivaks tänapäevaseks autoks Volvo XC60, mis nõudis salongisätete muutmiseks juhi tähelepanu teelt võtmist 485 meetriks, jäädes ometi oluliselt alla Volvo 20 aasta vanusele V70 mudelile, millel puudusid puutetundlikud ekraanid sootuks ning mille kõiki funktsioone sai juht kontrollida klassikaliste nuppude ja hoobade abil.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Rootsi ajakirja poolt läbi viidud autode ergonoomika ja turvalisuse vahelisi seoseid avav testide seeria pakub võimalust küsida kirjeldatu laiema tähenduse kohta mitte üksnes autotööstuse, vaid ühiskonna kui terviku seisukohalt.
Miks on tänapäeva autod jäetud üha enam ilma materjalidest, tehnoloogiatest ja lahendustest mida nii autoentusiastid kui tavakasutajad läbi aegade on alati väärtustanud? Ning miks on kaasaegsed sõiduvahendid üleküllastunud tehnoloogilistest lahendustest mis on mitte üksnes vähem eelistatud, vaid mida praktiliselt mitte keegi ei ole kunagi soovinud oma autos näha?
Suures plaanis saab autode langeva koostekvaliteedi, materjalide väärtuse, ergonoomika, esteetilise veetluse ning isikupära kirjutada peamiselt kolme lähtepõhjuse arvele.
Nendest esimene on hüper-finantsialiseeritud majandussüsteemi sisse programmeeritud kasuminälg, mis paneb täiesti erinevat tüüpi kaupade ja teenuste pakkujad konkureerima, mitte üksnes teiste samatüübiliste hüviste tootjatega, vaid kogu majandusega kasumlikkuse universaalse mõõdupuu alusel.
“Maksimeeri kasumit või kao turult” trendi tulemusena on tänaseks praktiliselt kõik füüsilised kaubad muutunud võrreldamatult õhukesemaks, vähem vastupidavaks ning üleüldiselt vähem kvaliteetseks kui nende analoogid kõigest mõnikümmend aastat tagasi. Antud printsiip kehtib paratamatult ka autotootjate puhul, kes on samuti sunnitud konkurentsivõimeliste marginaalide nimel muutma oma tooteid materiaalselt odavamaks, müües neid samas üha suuremate kasumimarginaalide eest. Ehk teisisõnu – odavam asi, kallima hinnaga.
“Maksimeeri kasumit või kao turult” trendi tulemusena on tänaseks praktiliselt kõik füüsilised kaubad muutunud võrreldamatult õhukesemaks, vähem vastupidavaks ning üleüldiselt vähem kvaliteetseks kui nende analoogid kõigest mõnikümmend aastat tagasi. Antud printsiip kehtib paratamatult ka autotootjate puhul, kes on samuti sunnitud konkurentsivõimeliste marginaalide nimel muutma oma tooteid materiaalselt odavamaks, müües neid samas üha suuremate kasumimarginaalide eest. Ehk teisisõnu – odavam asi, kallima hinnaga.
Inglise keeles on antud protsessi nimetatud ka “enshitification”, ehk rämpsustumine või kui soovite siis “kehvastumine”. Autode interjööride täitmine praktiliselt mitte midagi maksvate puutetundlike ekraanidega, mis täidavad minimaalse tootjakuluga kõiki kontrollfunktsioone, selmet disainida ja toota omanäolisi, taktiilselt nauditavaid ning pika elueaga füüsilisi nuppe, on tarbekaupade odavnemise üleüldise trendi konkreetseks väljenduseks autotööstuses.
Teiseks majandusüleseks trendiks, mis sunnib autotootjaid paigaldama salongidesse isikupäraste nuppude asemel üha enam steriilseid monitore, on euroliidu seadusandjate poolt dikteeritud materjalisäästlikus, mis rahuldab elanikkonna vaesustamist taotlevat roheliikumist. Ühtlasi võimaldavad materjalisäästlikuse võltsvooruslikud viigilehed maskeerida tootjate kasuminälga. Metallist, puidust, nahast ning kvaliteetsemat sorti plastikust nuppude ja hoobade vahetamine olematu hinnaga monitoride ning taaskasutatud elementide vastu teeb oluliselt väiksemaks auto tootjahinna tootjale, ent mitte müügihinna ostjale.
Kolmandaks – esmapilgul raskesti seostatavaks, ent selgesti mõjusaks faktoriks – on ühiskonna üleülidine feminiseerumine, mille iseäralikuks tunnuseks autotööstuses on ekraanide, kaamerate ja mikrofonide abil täide viidav autode täisdigitaliseerimine ning seeläbi muundamine vabaduse sümbolist, “tädistunud” ühiskonnas järjekordseks kodanikukontrolli teostavaks aparaadiks.
Kolmandaks – esmapilgul raskesti seostatavaks, ent selgesti mõjusaks faktoriks – on ühiskonna üleülidine feminiseerumine, mille iseäralikuks tunnuseks autotööstuses on ekraanide, kaamerate ja mikrofonide abil täide viidav autode täisdigitaliseerimine ning seeläbi muundamine vabaduse sümbolist, “tädistunud” ühiskonnas järjekordseks kodanikukontrolli teostavaks aparaadiks.
Tegemist on protsessiga, mis väljendub primaarselt turvalisuse – mitte enam vabaduse – seadmises peamiseks hüveks ja eesmärgiks kõikides eluvaldkondades. Sealhulgas ka autodes, mille olemust isikliku vabaduse, isikupära, soorituse ja võimsuse võrdkujuna tuleb minimeerida ning allutada ekraanide, mikrofonide ja kaamerate vahendusel autodesse tungivate digitaalsete guvernantide diktaadile.
Kas olete piisavalt ergas et rooli istuda? Kas viimane kiirendamine ei olnud mitte liiga järsk? Selline kurvi sisenemise kiirus on pahakspantav – vastavad andmed edastatakse kindlustusseltsile ning auto minimeerib teile pakutavat mootorivõimsust teie enda turvalisuse huvides… Selline ei ole paraku absurdihuumori elementidega ulmekirjanduse peatükk, vaid autotööstuse tänane üldine trend.
Mõistagi on omajagu irooniline, et üleüldisest proportsioonitaju minetanud turvalisuse kinnisideest võrsunud tehnoloogia on tänaseks andnud meile autod, mis on ohutuse ühe võtmeparameetri poolest mitte rohkem, vaid vähem ohutut liiklemist soodustavad kui nende kainemõistuslikumast lähiajaloost pärinevad eelkäijad.
Autodest ja autotööstuse perspektiividest euroliidu direktiivide ning rohepöörde tõmbetuules võib täiendavalt lugeda käesoleva loo lõpus viidatud lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
SEOTUD LOOD
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.