Jeffrey Tucker
Olid ajad, mil auto rentimine pakkus võimaluse nautida paariks päevaks tunnet, justkui oleksite soetanud masina, millest olete alati unistanud, või lihtsalt leida vaheldust oma igapäevase sõiduki harjumuspärale. Mulle on seetõttu rendiautodega sõitmine alati rõõmu pakkunud.
Rentisin hiljuti heauskselt ühe linnamaasturi uue mudeli ja istusin pikemalt mõtlemata sisse. Võib-olla oleksin pidanud kõigepealt hoolikalt järele uurima, kuidas auto tarkvara toimib, ehk isegi kasutusjuhendit lugema… Kuid pidasin seda üleliigseks ettevõtmiseks, kuna siiani on staažikale juhile kõik autode juures ju alati ilmselge olnud. Tänaseks on need ajad paraku möödas.
Minu esmatutvus uue nn “nutiautoga”, mis on vahetanud auto teada-tuntud abilise ja teenri rolli järelevalvaja oma vastu, sai alguse sellest, et püüdsin vahetada raadiokanalit, jälgides selleks sõidu ajal silmanurgast kontrollpaneeli ekraani. Autole tundus, et mu tähelepanu kaldub teelt lubamatult kõrvale. Viie äärmiselt häiriva piiksu saatel ilmus ekraanile teade “Kaaluge pausi võtmist” koos kohvitassi kujutisega. Kummaline. Ma ei olnud ju väsinud, kuna alles alustasin sõitmist. Miks ma peaksin kohe pärast startimist pausi tegema, küsisin mõttes kummastunult…
Masin püüdis mind aga jätkuvalt korrale kutsuda ning ühtlasi diagnoosida minu füüsilist seisundit: auto vaatenurgast viitas mu pilgu teelt kõrvale kaldumine ilmselt, et mu vereringes ei voola piisavalt ergutavat tõmmist…
Mõni minut hiljem haarasin salvräti, otsides samal ajal raadio välja lülitamise nuppu, ning kiirelt talumatuks muutuv noomitus kordus taas. Siinkohal jõudis minuni arusaamine, et need kaks ja pool tundi, mis mul veel sõita olid jäänud, võivad osutuda üsna ebameeldivaks. Mu aimdus leidis paraku peagi kinnitust. Auto jälgis ja instrueeris mind valjuhäälselt kogu reisi aja, ületades mu pisipattude otsimises 17. sajandi puritaanliku jutlustaja agarust. Toonases maailmas oli vähemalt mingigi privaatsus mõistagi võimalik, kuid uues kõrgtehnoloogilises autos ei eksisteeri seda privileegi vähimalgi määral. Tänapäevase auto salong on muudetud keskkonnaks, kus juhti hoitakse pidevalt metafoorse püssitoru ees, ning kus tuleb hakkama saada digitaalse halduse lahendamatute probleemidega, milles läbi kukkumine on teile sensoorse ülekoormuse tõttu eos ette määratud.
Tänapäevase auto salong on muudetud keskkonnaks, kus juhti hoitakse pidevalt metafoorse püssitoru ees, ning kus tuleb hakkama saada digitaalse halduse lahendamatute probleemidega, milles läbi kukkumine on teile sensoorse ülekoormuse tõttu eos ette määratud.
Jeffrey Tucker
Lõpmatult vaga, enesega rahulolev ning veatu robo-näägutis haarab rõõmuga igast võimalusest tuua välja teie pisimgi eksimus, isegi kui tuuleiil põhjustab 5-sentimeetrise kõrvalekalde.
Auto võitleb oma juhi vastu nagu metsik hobune, kes püüab sõitjat maha visata. Kuid olukord on veelgi obstsöönsem – masin jälgib teid igal hetkel, kuid teie ei tea, kus on selle silmad või miks teeb auto just selliseid otsuseid, nagu see heaks arvab.
Ikka veel raadioga tegeledes püüdsin lugeda ekraanile ilmunud suurt sõnumit. Ka selle liigutuse hindas auto patuks. Nimelt andis auto teada, et ma ei üritaks sõnumit lugeda sõidu ajal, sest see olevat ohtlik. Ja et kui ma olen selle sõnumi läbi lugenud, mõistan riski ning nõustun tarkvara tingimustega, peaksin vajutama “nõustun”. Mida ma ka tegin. Sõidu ajal.
Auto võitleb oma juhi vastu nagu metsik hobune, kes püüab sõitjat maha visata. Kuid olukord on veelgi obstsöönsem – masin jälgib teid igal hetkel, kuid teie ei tea, kus on selle silmad või miks teeb auto just selliseid otsuseid, nagu see heaks arvab.
Jeffrey Tucker
Nagu tellitult ilmus ekraanile nõue, et ma peataks auto ja jooksin veel ühe tassi kohvi. Mõtlesin endamisi, et kui ma oleksin isehakanud auto-arsti nõudmistele allunud, oleks mu organismis olnud juba ligi 4 liitrit kohvi ning mind oleks viidud haiglasse kofeiini üledoosi tõttu.
Teeäärsed infotahvlid kuulutavad, et me ei peaks sõitmise ajal sõnumeid saatma ega oma nutitelefone vaatama. Kuid tänapäevane auto mõjub juhi tähelepanule oluliselt häirivamalt kui telefon. Ja siiani olen maininud vaid mõnda paljudest teadetest, mida auto mulle lugemiseks näitas.
Tiheda liiklusega Texase kiirteele jõudes olin igast küljest ümbritsetud teiste autodega ning navigeerimine nõudis kogu mu tähelepanu. Kuid ninakas sõiduvahend ei olnud jätkuvalt olukorraga rahul ja hakkas minu peale karjuma, justkui viibiks ma täielikus teadmatuses minu ümber toimuvast. Mõistagi olin ma mind ümbritsevatest liiklusoludest väga hästi teadlik, kuid lakkamatult õiendava autoga on paratamatult raske liiklusele keskenduda. Üürgav, pinisev ja näägutav digiõpetaja osutus suuremaks ohuallikas kui ümbritsevad autod.
Mõistagi olin ma mind ümbritsevatest liiklusoludest väga hästi teadlik, kuid lakkamatult õiendava autoga on paratamatult raske liiklusele keskenduda. Üürgav, pinisev ja näägutav digiõpetaja osutus suuremaks ohuallikas kui ümbritsevad autod.
Jeffrey Tucker
Kui teile tundub, et kõrvalistmelt autojuhtimise alaseid näpunäiteid jagav kaasreisija on tüütu, siis proovige sõita biomeetrilise jälgimise spetsialistist kontrollpaneeliga, mis suhtleb teiega piiksude, kõllide ja vibratsioonide keeles. Võin teile öelda, et see muudab autoga sõitmise õnnetuks, ohtlikuks ja hirmutavaks kogemuseks.
Mitte kuigi kaua aega tagasi oli eraautoga sõitmine vabaduse sümboliks, millele on pühendatud lugematuid laule, kuid nutijälgimise ajastu sõiduvahendites on sõiduvabadus asendatud teie käitumise pideva monitoorimise ja korrigeerimise panoptikoniga. Inimene on muudetud katsejäneseks liikuvas laboratooriumis või kui soovite, siis B. F. Skinneri tuviks, keda katse läbiviija oma soovi järgi torgib, toidab ja näljutab. Autojuhis tekitavad sellised katsed ootuspäraselt vastupandamatu soovi jätta masin tee äärde ning jalgsi edasi liikuda, sest nii on ta vähemalt vaba.
Raske on mõista, kes ja miks midagi sellist välja mõtles. Autod on olnud inimeste elu osa juba terve sajandi ning kuidagi oleme siiani ilma nende “nutikate” süsteemideta hakkama saanud. Õigupoolest õppisid inimesed autot juhtima just kogemuse ning kõrgema teadvuse seisundi ja intelligentsuse abil, kuid uued süsteemid heidavad mõistuse ja kogemuse kõrvale ning annavad alust paranoilistele kahtlustele, et masinad ei püüa meid mitte aidata, vaid välja vahetada. Selle asemel, et tunnustada teie oskuslikkust ning vaba tahte rakendamist, mõistavad tänapäeva nutiautod teid hukka, eeldades juba eos, et olete vastutustundetu, patune ja väga tõenäoliselt ohuks nii endale kui teistele, mistõttu on teid vaja digipedagoogika abil kasvatada.
Kõige kirjeldatu kõrval tabas mind aga veelgi sügavam meeleheide, kui mõtlesin sellele, et mu isiklik auto on juba 10-aastane. Hoian seda iga hinna eest alles ning hoolitsen selle eest nii hästi, kui võimalik, et mitte anda järele meie ümber levivale jälgimisühiskonnale. Kuid selline vastupanu ei saa jätkuda igavesti.
Millalgi saabub hetk, mil kõik vana on juba pöördumatult läinud ja enamik uusi asju muutuvad osaks normaalsusest. Võib-olla suudaks tarbijate massiline ülestõus veel seda teed väärata, kuid ma kahtlen selles. Kontroll laiendab iga päevaga oma haaret. Meid jälgitakse kõikjal. Mul ei ole isegi võimalik oma emaga privaatselt vestelda, ilma et mu postkasti laekuks peagi samal teemal rämpskirju. Meie telefonid kuulavad meid pealt ning nüüd on ka sõiduvahendid arvatud digitaalsete kubjaste hulka. Praktiliselt kogu tänapäeva tehnoloogia kuulab ja jälitab oma omanike järele – ning mõistab meie üle lakkamatult kohut. Järgmine kord autot rentides võin leida oma profiilil märke selle kohta, et mu sõidukil oli vaja mind 17 korda kohvile suunata.
Autot rendifirmale tagastades kurtsin oma kibedat kogemust. Mind tervitanud meeldiv teenindaja tundis end halvasti. Mina tundsin end halvasti. Juhataja pakkus mulle järgmiselt korralt soodustust, kuid lükkasin selle tagasi, sest toimunu ei olnud rendifirma süü. Nemad on samamoodi kogu selle absurdi ohvrid nagu me kõik. Sellegipoolest võib ehk loota, et mu kaebus pandi kusagile kirja. Kui mitte muud, siis vähemalt mu telefon kuulis seda. Mis järele mõeldes ei pruugi sugugi hea olla, kuna tulevikus võib see asjaolu motiveerida kedagi mu pangaarvet sulgema…
Nõnda võime peagi leida, et oleme jõudnud samasse seisu nagu Kuuba, kus kõik autod on vanad autod, sest sotsialismis ei osata uusi autosid toota. Jälgimisühiskonna lakkamatult kasvava kontrolli haardes tuleb meil oma vabaduse ja terve mõistuse säilitamiseks vanad autod töökorras hoida. Võib-olla peaksingi oma 1963. aasta Volkswagen Põrnika üles otsima ning garaažis taas kord elule putitama…
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.