James Rickards
Järgnevas loos mõtiskleb Ameerika geoökonoomika spetsialist James Rickards selle üle, mis on kliimahüsteeria propageerijaid motiveerivateks kaalutlusteks ning kuidas rohepöörde fanatism on näitamas märke oma mõju hääbumisest.
Pole mingi saladus, et valdav osa maailma niinimetatud eliidist on langenud tänaseks rohepettuse õnge ning toetab innukalt kliimaalarmismi. Asjaolud, mille tõttu iga konkreetne mõjuvõimas isik liikumisega kaasa on läinud, varieeruvad suuresti, hõlmates muuhulgas ignorantsust teaduslike faktide osas, ideoloogilist innukust, tahtlikku soovi saboteerida majanduskasvu ning ka kõige labasemat ahnust, sest eliidi liikmed on teinud massiivseid investeeringuid rohepettust üleval hoidvasse infrastruktuuri. Järgnevas vaatame lühidalt igat rohepettust üleval hoidvat motiivi lähemalt…
Puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, nagu põhjustaks süsinikdioksiidi (CO2) heitkogused kliimamuutusi.
James Rickards
Teadmatus
Tüüpiline kõrgema sissetulekuga kliimakultuse järgija, olgu ta siis teadlane, meediategelane või kuulsus, ei ole tõenäoliselt teadlik faktist, et puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, nagu põhjustaks süsinikdioksiidi (CO2) heitkogused kliimamuutusi, ja et reaalsuses on kliimamuutused põhjuslikult seotud inimeste tegevusest täiesti sõltumatute päikesetsüklite, vulkaanide, ookeanivoolude ning atmosfääri niiskusega.
Ajaloolised andmed näitavad ühemõtteliselt, et soojenemisperioodid toovad kaasa kõrgema CO2 taseme – mitte vastupidi. CO2 ei põhjusta soojenemist. Looduslik soojenemine põhjustab CO2 tõusu. Teisisõnu, kliimaalarmistid on põhjuslikkuse seose tagurpidi pööranud.
Üldsusele esitatud kliimamuutustega seotud seisukohad põhinevad peaaegu täielikult välja mõeldud arvutimudelitel, mis sõltuvad mudelite koostajate endi suva järgi valitud sisenditest.
James Rickards
Üldsusele esitatud kliimamuutustega seotud seisukohad põhinevad peaaegu täielikult välja mõeldud arvutimudelitel, mis sõltuvad mudelite koostajate endi suva järgi valitud sisenditest. Mis tahes mudeli vastavus reaalsusele sõltub paratamatult sinna sisse programmeeritud sisendite ja eelduste korrektsusest.
Praktiliselt iga kliimamuutusi ennustav mudel on soojenemist ülehinnanud, mõnikord terve suurusjärgu võrra, sest kõik välja mõeldud mudelid põhinevad vigastel eeldustel, mis ülehindavad CO2 mõju kliimale. Teisisõnu on tegemist rämpsteadusega. Kuid väljamõeldud ning reaalsusele mittevastavad kliimamuutuste mudelid on oma ebatõesusest hoolimata järjekindlalt üldsusele esitatava narratiivi aluseks, kuna kliimaalarmistide poliitiline tegevuskava variseks vastasel juhul põrmu.
Praktiliselt iga kliimamuutusi ennustav mudel on soojenemist ülehinnanud, mõnikord terve suurusjärgu võrra, sest kõik välja mõeldud mudelid põhinevad vigastel eeldustel, mis ülehindavad CO2 mõju kliimale.
James Rickards
Kliimaalarmism kui uus kommunism
On selge, et üsna paljud neomarksistid võtavad kliimapettuse meeleldi omaks, kuna nad on mõistnud, et roheideoloogia kahjustab USA tööstust, tõstab USA tarbijate kulusid ning aitab sedasi õõnestada USA majandust.
Pärast külma sõja lõppu ja kommunismi kokkuvarisemist tunnistasid antikapitalistlikud kollektivistid, et nad peavad nüüdsest propageerima laialdaselt kliimaagendat, sest ainus viis võidelda globaalse soojenemise vastu on kollektiivne tegevus, milleks on vaja kooskõlastatud ülemaailmseid jõupingutusi, mis piiravad riikide suveräänsust.
On selge, et üsna paljud neomarksistid võtavad kliimapettuse meeleldi omaks, kuna nad on mõistnud, et roheideoloogia kahjustab USA tööstust, tõstab USA tarbijate kulusid ning aitab sedasi õõnestada USA majandust.
James Rickards
Neomarksistidele mõjuvad ümberlükkamatud faktid nagu hane selga vesi; nad tahavad Ameerikat kahjustada ning üks efektiivne võimalus selleks on kanaliseerida raha rafineerimistehaste asemel väheefektiivsetesse roheenergia projektidesse.
Raha ja rohepööre
Viimaseks jääb veel üle vaadelda seltskonda, kes on motiveeritud ahnusest. Tegemist on isikutega, kes on investeerinud varakult tuuleveskitesse, päikesemoodulitesse, liitiumakudesse, elektriautodesse, laadimisjaamadesse, süsinikukrediiti ja muusse kliimapettuse infrastruktuuri. Avalikkuses levitatav kliimakatastroofi narratiiv võimaldab varakult rohepöörde infrastruktuuri investeerinud “omadel jopedel” teenida miljardeid hõlptulu, kuna valitsused subsideerivad nende äri kodanikelt ära korjatud maksurahaga hullumeelsetes mastaapides.
Avalikkuses levitatav kliimakatastroofi narratiiv võimaldab varakult rohepöörde infrastruktuuri investeerinud “omadel jopedel” teenida miljardeid hõlptulu, kuna valitsused subsideerivad nende äri kodanikelt ära korjatud maksurahaga hullumeelsetes mastaapides.
James Rickards
Neid ei huvitagi õigupoolest, kui kogu projekt lõpuks kokku kukub (mis paratamatult ka juhtub), kui vaid nemad vahepeal maksumaksja kulul rikkaks on saanud. Selline käitumismuster on samuti selgelt jälgitav. Välja ei ole rehkendatud vaid see, millises ulatuses rohepetturid oma plaane teie rahaga on tänaseks teostanud.
Parim näide antud kaasusest on multimiljardär Larry Fink, kes juhib hiiglaslikku investeerimisfondi BlackRock. Fink on lisaks rassikvootide rakendamise eest agiteerimisele ning politsei rahastuse vähendamise eest seismisele edendanud agressiivselt ka kliimapettust.
Finkil on mõistagi õigus oma maailmavaatele nagu igal teisel kodanikul. Kuid küsimus on selles, kas tal on õigus rakendada oma radikaalset tegevuskava konservatiivsete osariikide ja pensionifondide rahaga? Õnneks on vastureaktsioon Finki ja tema kaasvõitlejate suhtes osariikide tasandil juba käivitunud.
Nimelt on üha rohkem pensionifondide juhte hakanud oma raha BlackRockist ja teistest vasakpoolset poliitikat järgivatest investeerimisfondidest välja võtma. See tagasilöök ei pruugi küll muuta Larry Finki elustiili, küll aga võib antud trend aja jooksul maailma siiski mõnevõrra paremaks muuta.
Elektriautode pettus
Oluline osa kliimaagendast on seotud elektrisõidukitega. Olen juba aastaid hoiatanud, et elektriautod on teostatav transpordilahendus vaid väheste ameeriklaste jaoks ning et elektrisõidukid on hoolimata oma 70 000-dollarilisest hinnasildist üksnes glorifitseeritud golfikärud.
Praeguseks on hakanud paljud varemalt elektriautode suhtes entusiastlikult meelestatud liiklejad oma algset valikut kahetsema.
James Rickards
Esiteks ei vähenda elektriautode kasutamine süsinikdioksiidi heitkoguseid. Elektriauto ise küll ei tekita heitkoguseid, kuid seda laetakse elektriga elektrijaamadest, mis seda tekitavad.
Teiseks on autodes kasutatavad akud valmistatud mürgistest kemikaalidest ja metallidest, sealhulgas liitiumist, koobaltist, vasest ja niklist, mis pärinevad kaevandustest, milles kasutatakse vajalike materjalide kätte saamiseks röögatutes kogustes vett ja elektrit. Ühe elektriauto patarei valmistamiseks piisaval hulgal kriitiliste mineraalide eraldamiseks on vaja möödapääsmatult kaevandada tuhandeid tonne maaki.
Kolmandaks ei ole äärmuslikult külma ilmaga võimalik elektriautosid laadida ning neljandaks on nende sõiduulatus mitmel põhjusel tugevalt ülehinnatud. Muuhulgas toodab sisepõlemismootoriga masina puhul mootor soojust, mida saab hõlpsasti ilma täiendava energiavajaduseta suunata reisijatele salongi.
Kõigele eelnevale lisaks on elektriautode edasimüügiväärtus nullilähedane, sest kasutatud elektriautode ostjad peavad juba umbes seitsme aasta vanuse masina puhul välja käima 25 000 dollarit või rohkemgi uute akude eest. Sellega pole elektriautode kriitiliste defektide loetelu mõistagi ammendunud.
Enamik ameeriklasi on elektriautode vastu, kuna nad mõistavad nende puudusi, kuid paljusid meelitasid valelubadused “heitevabast transpordist” ja muud rohepetturite reaalsusest irdunud väited tegema ostu, mida nad tänaseks kahetsevad. Ent praeguseks on hakanud paljud varemalt elektriautode suhtes entusiastlikult meelestatud liiklejad oma algset valikut kahetsema.
Inimesed tahavad üha enam sisepõlemismootoriga autosid tagasi
Konsultatsioonifirma McKinsey and Co. hiljutine uuring näitas, et maailma üheksas kõige suurema majandusega riigis soovivad 29% elektriautode omanikest pöörduda tagasi sisepõlemismootoriga sõidukite juurde. Ameeriklaste entusiasm elektriautode suhtes on veelgi enam raugenud ning 46% USA elektriautode omanikest soovivad vahetada oma elektrisõiduki bensiinimootoriga masina vastu.
Konsultatsioonifirma McKinsey and Co. hiljutine uuring näitas, et maailma üheksas kõige suurema majandusega riigis soovivad 29% elektriautode omanikest pöörduda tagasi sisepõlemismootoriga sõidukite juurde. Ameeriklaste entusiasm elektriautode suhtes on veelgi enam raugenud ning 46% USA elektriautode omanikest soovivad vahetada oma elektrisõiduki bensiinimootoriga masina vastu.
Elektriautode puudustena tõi 45% vastanuist välja, et elektriautod on liiga kallid, 33% tõdes, et neil on probleeme laadimisega ning 29% on mures ka oma elektriauto piiratud sõiduulatuse pärast.
Me kipume unustama, et elektriauto leiutati tegelikult juba 1837. aastal ning see saavutas oma populaarsuse kõrgpunkti 1910. aastal vahetult enne Henry Fordi sisepõlemismootoriga autode masstootmisesse jõudmist. Nagu toona, on ka täna ameeriklased tegemas taas kord valikut sisepõlemismootoriga masinate kasuks, olles rohelisest unenäost tasapisi virgumas.
Adrian Bachmanni kommentaar:
James Rickardsi lühike resümeering rohepööret käitavatest motiividest on tabav ning asjakohane…
Läänemaailma elanikkonna hüpnotiseeritus rohepöörde ideoloogiast pole üllatav, võttes arvesse, et enamike inimeste maailmapilt on passiivselt ja ebakriitiliselt vastu võetud nendesse massiteabevahendite poolt sisestatud narratiivide tulemina. Tarvitseb meenutada vaid koroonahüsteeria haripunkti, et mõista, kuidas enamus populatsioonist on valmis võtma omaks kas sisemas või vähemasti avalikult välja käidava käitumusliku kapitulatsiooni aktina ka kõige sõgedamaid ja mõistusevastasemaid sisendusi, kui need on võimu poolt vägivalla ähvardusel kohustuslikuks kuulutatud.
Enamike inimeste maailmapilt on passiivselt ja ebakriitiliselt vastu võetud nendesse massiteabevahendite poolt sisestatud narratiivide tulemina.
Adrian Bachmann
Igasuguse ideoloogia või narratiivi tõesuse ja ebatõesuse kontrolliks tarvitseb alati esitada üks küsimus… kas antud arusaama, asjade esitust või narratiivi on lubatud avalikult kahtluse alla seada? Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis on tegemist valega, mille üleval hoidmiseks on tarvis vägivallaähvardusele tuginevat hirmu, mis peab kriitilisi küsimusi ning ebamugavaid fakte hoidma eemal valedest ning isikutest, kes oma positsiooni nende valede teenimisele on ehitanud. Sügavamal tasemel ei teeni mõistagi valed võimukaid inimesi, vaid võimukad inimesed valet, kuna valedel on vaid üks isa ning isand, kelle teenistusse valede võimust võimukaks saanud ennast on andnud. Viimane asjaolu on mõistagi vale teenistuses enese positsioonid kätte võitnud isikute lepitamatu viha aluspõhjuseks isikute suhtes, kes söandavad tõe eest seista kriitilisi küsimusi esitades.
Sügavamal tasemel ei teeni mõistagi valed võimukaid inimesi, vaid võimukad inimesed valet, kuna valedel on vaid üks isa ning isand, kelle teenistusse valede võimust võimukaks saanud ennast on andnud. Viimane asjaolu on mõistagi vale teenistuses enese positsioonid kätte võitnud isikute lepitamatu viha aluspõhjuseks isikute suhtes, kes söandavad tõe eest seista kriitilisi küsimusi esitades.
Adrian Bachmann
Mida intensiivsem on mingi kohustusliku hoiaku või arusaama üleval hoidmiseks käitatud hüsteeria ning vägivallaähvardus, seda suurema ning jultunuma valega on tegemist, kuna tõe radikaalne irdumus sunniviisiliselt peale surutavast “kohustuslikust valest” paljastab vale abil oma huvisid edendajate tegeliku kuritegelikkuse.
Universaalsed printsiibid tõe ja “kohustusliku vale” eristamisel kehtivad ka rohepöörde fanatismi puhul, mille tõesuses ei tohi tänapäeval kahelda ükski Läänemaailma ettevõte, valitsus, organisatsioon või sotsiaalselt mõjukal positsioonil olev isik. Nagu maailmakord dikteerib, tähendab kiire sotsiaalmajanduslik edenemine kapituleerumist või vähemasti võitluse vältimist valede ees ning see on sobing, mida paljud on valmis paraku tegema.
Seda silmas pidades on tervitatav näha rohepöörde tagajärgede kätte jõudes – paraku massilise vaesumise ning elukvaliteedi languse näol –, kuidas massid on hakanud üha enam küsima kriitilisi küsimusi, mida kriitilisemaks nende olukord rohepöörde “kohustuslike valede” võimust on muutumas. Jääb üle vaid loota, et inimkond lõpetab rohepöörde enne, kui rohepööre jõuab lõpetada inimkonna või vähemasti inimväärse elu, mida liiga kaua enesestmõistetavaks on arvatud.
Jääb üle vaid loota, et inimkond lõpetab rohepöörde enne, kui rohepööre jõuab lõpetada inimkonna või vähemasti inimväärse elu, mida liiga kaua enesestmõistetavaks on arvatud.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Rachael Warriner/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD: