Majandus & rahaSuur lugu

USA on kaubandussõja Hiinaga kaotanud – oodata on pidevat inflatsiooni ja elatustaseme langust

Suurkorporatsioonide kasumiahnus on Ühendriikide maailmavalitsemise ambitsioonid maha mänginud, kuna aastakümneid väldanud tööstusvõimsuse eksport Hiinasse on pöördumatu, kirjutab majandusanalüütik Charles Hugh Smith. Oodata on Pekingi poolseid vastuembargosid, pidevat inflatsiooni ning ameeriklaste elatustaseme pikaajalist langust.

Nagu me kõik väga hästi teame, peitub Ühendriikide suurkorporatsioonide kasumite uskumatu kasvu saladus 21. sajandi alguses selles, et USA tööstusvõimsus eksporditi metoodiliselt Hiina Rahvavabariiki. Kes selles kahtlevad, nendel tasub lihtsalt vaadata alltoodud graafikut, mis illustreerib korporatiivkasumite kasvu perioodil 1940-2020.  

USA suurkorporatsioonide maksueelne kasum perioodil 1940-2020

Adrian Bachmanni kommentaar graafikule: Nagu näha, on pärast Hiina Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks saamist toimunud kaks protsessi või kui täpsem olla, siis väljendunud ühe protsessi kaks järelmit. Esiteks, USA suurkorporatsioonide kasumite pöörane, ajalooliselt pretsedenditu kasv ning teiseks, Ühendriikide jooksevkonto defitsiidi praktiliselt identne ning samuti pretsedenditu paisumine. 1990ndatel alguse saanud tööstusvõimsuse ümberpaigutamine Ühendriikidest Hiinasse sai seninägematu ulatuse pärast Hiina WTO liikmeks saamist ning on teinud 20 aastaga Hiinast kordades suurema tööstusvõimu kui Ühendriigid, samas kui USA iga-aastane impordi-ekspordi defitsiit on paisunud sürreaalse ligi 1 triljoni USA dollari piirini (umbes võrdne maailma neljanda eksportööri Saksamaa aastase ekspordi kogumahuga). Kogu süsteemi hoiab üleval USA dollari jätkuv staatus maailma peamise reservvaluutana. Hetk, mil see süsteem lakkab, saab olema momendiks, mil USA kaotab võime finantseerida erakordselt kõrget elatustaset kodus ning globaalset militaarimpeeriumi circa 150 riigis välismaal.

USA majandusstrateegia apologeedid üritavad tuua mannetuid õigustusi, mis seletaksid korporatiivkasumite plahvatuslikku kasvu, ent need ükski ei kõla veenvalt ning lõppastmes teavad kõik, et Ühendriikide suurkorporatsioonide hüperkasumite võti ei peitu Föderaalreservi monetaarmaagias, vaid USA deindustrialiseerumises seoses tootmise kolimisega Hiinasse ning teistesse madalama tootmiskuludega riikidesse.

Ükskõik, kas meile meeldib seda tunnistada või mitte, aga tänaseks päevaks on kogu Ameerika majandusest saanud Hiina (tootmise) pantvang. Lühinägelik kinnisidee kasumimarginaalide aina kõrgemale kruvimisest, et finantseerida ettevõtete juhtkondade, pankurite ja korrumpeerunud „insaiderite“ luksuslikku elustiili, on mänginud Hiinale kätte trumbid, mida see on viimaks nüüd lauale käimas.

Ühendriikide suurkorporatsioonide hüperkasumite võti ei peitu Föderaalreservi monetaarmaagias, vaid USA deindustrialiseerumises seoses tootmise kolimisega Hiinasse ning teistesse madalama tootmiskuludega riikidesse.

Pikaajaline USA korrespondent Hiinas, kes soovib mõistetavatel põhjustel anonüümseks jääda, jagas hiljuti oma kogemusi tarneprobleemide ja hinnatõusudega Hiinas toodetud kaupadega, mida tarnivad ettevõtted, kes on tänini demonstreerinud esmaklassilist usaldusväärsust. Tema resümee olukorrast on järgnev:

„Hiina on käivitanud Ühendriikide vastu piiramistaktika, aeglustades toodete tarneid. Selleks, et Ühendriikide tootmisliinid kaosesse paisata, ei ole kuigi palju vaja, kuna selleks piisab vaid ühest puuduvast komponendist. Pooljuhid kujutavad endast selles protsessis vaid jäämäe tippu, kuna tootmisahelad on muutunud hoomamatult keeruliseks, sõltudes ülispetsiifilistest erimaterjalidest ja muust sellisest. Kuid samad protsessid on käivitunud kõikjal.

Mul on endal väike tootmisettevõte ning kogen seda omal käel. Saatsin Hiinasse hinnapäringu elektroskeemidele (Ühendriikides toodetud analoogsete seadmete hinnad on astronoomilised). Mulle vastati alles nädala pärast ning pärast minupoolset hinnapakkumise aktsepti ning raha saatmist ei toimunud endiselt mitte midagi. Lõpuks saadeti vastusena väheveenev selgitus, et neil on mingid ebamäärased probleemid tootmisprotsessidega jms. Ühesõnaga, hiinlased on hakanud teadlikult viilima.

Kõige täpsem paralleel USA ja Hiina vahelise kaubandussõja jaoks on kindluse piiramine: müüride taha kogunenud ründajal (s.t Hiinal) on piisavalt toitu, et sundida kaitsevallide taha jäänuil valima alistumise või surnuks nälgimise vahel.

Hindade tõus tähendab, et nüüd on Hiina tootjad need, kes korvavad oma vähenenud tarned suurema kasumimarginaali pealt. Sellistes toodangu liikides, mille üle Hiinal ei ole maailmas tootmises monopoli (nagu elektroskeemid), otsustatakse rakendada viivituse taktikat. Seevastu toodangus, mille osas sõltuvus Hiinast on täielik – nagu näiteks vedelkristallekraanid või teatud tüüpi magnetid-, võidakse tarned sootuks peatada.

Kõige täpsem paralleel USA ja Hiina vahelise kaubandussõja jaoks on kindluse piiramine: müüride taha kogunenud ründajal (s.t Hiinal) on piisavalt toitu, et sundida kaitsevallide taha jäänuil valima alistumise või surnuks nälgimise vahel.

Kogu strateegia tundub olevat välja mõeldud järgides Sun-Tzu „Sõjakunsti“ õpetussõnu. Hiinlaste poolt valitud strateegia tähendab USAle inflatsiooni kasvu ning kaupade defitsiiti, mis saab vältama väga kaua või igavesti. Ainsaks lahenduseks oleks tootmise tagasi toomine Ühendriikidesse, ent see protsess saaks olema meeletult piinarikas ning põhjustaks Ameerikale palju rohkem kannatusi, kui meie poolt Hiina tehnoloogiafirmade suhtes kasutatud valuvõtted… Hetkel tundub olevat peamiseks tagaukseks, mille kaudu Hiina kaubandusembargost mööda minnakse, Hongkong, ent see päästeventiil sulgetakse Pekingi poolt varem või hiljem.“

Põllumajandus, energeetika ning tööstuslik tootmine ei ole pelgalt majanduslikud, vaid riikliku julgeoleku küsimused. Oligarhid, kes on aastakümneid „vabakaubanduse“ (sellist asja ei eksisteeri, tegemist on vaid teatud majanduspoliitika reklaamlausega) läbi rikastunud, on suutnud ignorantsetele massidele müüa maha suure vale, et „globalismist võidavad kõik“. Tõde on sellest paraku väga kaugel ning reaalsuses on väike käputäis finantsiste ning korporatiivmaailma ladvikut rikastunud kõikide teiste arvelt.

Ning nüüd oleme viimaks jõudnud tagajärgede ajastusse. Kriitilise tähtsusega komponendid ja põllumajanduslikud sisendid ei ole enam Hiinast saadaval üha ebaveenvamatel põhjustel. Hinnad on kahekordistumas, kolmekordistumas ning meeletul inflatsioonil ei ole näha lõppu. Oleme jõudnud punkti, kus kogu majandus on sõltuv vaid paarist üksikust korporatsioonist, kelle monopoolne staatus võimaldas neil aastakümneid piiritult kasumeid maksimeerida ning meil ei ole enam mingisuguseid alternatiive olukorrast väljumiseks.

Tänaseks päevaks on kogu Ameerika majandusest saanud Hiina (tootmise) pantvang. Lühinägelik kinnisidee kasumimarginaalide aina kõrgemale kruvimisest, et finantseerida ettevõtete juhtkondade, pankurite ja korrumpeerunud „insaiderite“ luksuslikku elustiili, on mänginud Hiinale kätte trumbid, mida see on viimaks nüüd lauale käimas.

Ameerika on kaubandussõja Hiinaga juba kaotanud, kuid ameeriklaste kannatused on sellega seoses alles algamas. Korporatiivne Ameerika ohverdas riiklikud huvid ahnuse altarile ning kõik head kohad tagajärgede banketile on tänaseks paraku välja müüdud.

Jaga artiklit sõpradega:


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga