Majandus & raha

Kaubad muutuvad olulisemalt kallimaks? Toorainete hinnad on kasvanud rekordkiirusega

Finantsturgude analüütik Charlie Biello on koostanud ülevaate toorainete hindade rekordkiirest kasvust koroonapandeemia aastal. Peamisteks tootmissisenditeks olevate toorainete hindade kasv jõuab eelduste kohaselt kõikide maailmamajanduse kaupade ja toiduainete tootmisesse.

Biello poolt monitooritud toorainete hinnad on maailmaturgudel 6. mai seisuga kasvanud aasta läbilõikes järgnevalt:

Toorpuit +347%
Toornafta (WTI indeks)+148%
Bensiin+139%
Mais+124%
Kütteõli+123%
Toornafta (Brenti indeks)+121%
Vask+94%
Sojaoad+84%
Hõbe+76%
Pallaadium+70%
Puuvill+70%
Suhkur+63%
Plaatina+57%
Nisu+43%
Maagaas+38%
Kohv+35%
Kuld+4%

Kommenteerib Adrian Bachmann

Tooraine hindade plahvatuslik kasv olukorras, kus primaarsektori (s.o sektori, mis tegeleb tooraine tootmise ja töötlemisega, mitte tarbekaupade tootmise või teenuste pakkumisega) normaalne töökorraldus on ühiskondade massilise sulgemise tingimustes olnud tugevasti häiritud, on igati ootuspärane. Koroonasulgude destruktiivne mõju planeedi elanikkonna elatustasemele on tänaseks laialdaselt dokumenteeritud, ent seda peamiselt esmaste indikaatorite näol.

Rahatrüki inflatsiooniline mõju saab käesolevas kriisis olema kindlasti märgatavalt suurem kui 2008.-2009. aasta finantskriisi ajal.

Rahatrüki inflatsiooniline mõju saab käesolevas kriisis olema kindlasti märgatavalt suurem kui 2008.-2009. aasta finantskriisi ajal. Seda kolmel põhjusel, millest igaüks oleks eraldiseisvana küllaldane, et põhjustada pikaajalist ja tuntavat hüviste kallinemist, ent mis koosmõjus muudavad hüperinflatsiooni esmakordselt mitte enam apokalüptikute kujutlusvõime viljaks, vaid reaalseks majanduslikuks perspektiiviks.

Need põhjused on järgnevad:

Esiteks, 2008-2009 finantskriisi vältel oli tegemist finants ja mitte niivõrd reaalmajandusliku kriisiga, millel oli, tõsi küll, ka järelmid reaalsele hüviste tootmisele. Koroonaseisakute poolt põhjustatud tootmisprotsesside katkestused aga puudutasid maailma riikide tugevas vastastikuses sõltuvussuhtes olevat tootmissektorit reaalsel füüsilisel tasandil. Kui kaupu (sh põhilisi tootmissisendeid) ei toodeta, siis neid lihtsalt ei ole.

Teiseks, käesoleva kriisi ajal keskpankade poolt turule lükatud rahamass on kordades suurem kui 2008-2009 finantskriisi ajal rakendatud “kvantitatiivse lõdvendamise” käigus tekitatu.

Kolmandaks, kui 2008-2009 kriisi järgselt juurdetrükitud raha ei jõudnud sisuliselt üldse n-ö “tavalise inimeseni”, vaid lükati rahasüsteemi virtuaalsete finantsinstrumentide tasakaalustamiseks, siis tänasel päeval on enamikes riikides jõudnud juurdetrükitud raha erinevate mehhanismide kaudu inimeste kontodele – see on aga hoopis teine reaalsus.

Kui 2008-2009 kriisi järgselt juurdetrükitud raha ei jõudnud sisuliselt üldse n-ö “tavalise inimeseni”, vaid lükati rahasüsteemi virtuaalsete finantsinstrumentide tasakaalustamiseks, siis tänasel päeval on enamikes riikides jõudnud juurdetrükitud raha erinevate mehhanismide kaudu inimeste kontodele – see on aga hoopis teine reaalsus.

Seega, värskelt juurdetrükitud raha on inimestel taskus rohkem, ent hüviseid, mida selle eest osta (tootmisseisakute ja kokkutõmbumiste tõttu), on vähem. Tootmise taaskäivitamine võtab aga rohkem aega, kui selle peatamine, ning hinnatõusud tabavad kõige drastilisemalt neid majanduse sektoreid, mille koroonaseisakute-eelsed varud (olgu need siis tooraine või lattu toodetud poolfabrikaatide ja komponentide kujul) ammenduvad kiiremini ning tootmise taastumine käivitub aeglasemalt.

Hinnatõusud tabavad kõige drastilisemalt neid majanduse sektoreid, mille koroonaseisakute-eelsed varud ammenduvad kiiremini ning tootmise taastumine käivitub aeglasemalt.

Biello poolt koostatud tabelis on ilmselgelt anomaaliaks kulla hind, mis on säilinud konstantsena. Selle peamiseks põhjuseks on tõsiasi, et maailmaturu kullahind on enam kui 90% ulatuses määratud nn “paberkulla” ehk kullaga seotud väärtpaberite müügi poolt, mis anomaalsel kombel mõjutab reaalse füüsilise kulla müügihinda.

Illusioon lõppeb sellel hetkel, kui nõudlus reaalse füüsilise kulla järele (mis on umbes 4000-5000 tonni aastas) ületab maailmaturu reaalse füüsilise kulla pakkumist (mis moodustub umbes 1/4 osas taaskäideldud ja 3/4 osas värskelt kaevandatud kullast). See on momendiks, mil füüsilise kulla müük pöörab maailmaturgudel hinnakujunemise kaalukausid tagurpidi – või kui täpsemini väljenduda, siis uuesti õiget pidi – ning reaalsus (s.t päris kulla hind) hakkab kujundama virtuaalsust (s.t paberkulla hinda) ja mitte vastupidi. Ühtlasi saab see olema hetkeks, mil kullahinna kasvukõver ületab kaugelt teiste toorainete möödunud aasta hinnatõusud.

Illusioon lõppeb sellel hetkel, kui nõudlus reaalse füüsilise kulla järele ületab maailmaturu reaalse füüsilise kulla pakkumist.

Jaga artiklit sõpradega:



Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga