Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA luure meediaoperatsioonide veteran: Meediapilt maailmas aset leidvatest konfliktidest on suuresti väljamõeldud narratiivi loome (2. osa)

USA luureteenistuste, välisministeeriumi ja meediakontsernide veteran Larry C. Johnson annab intervjuus futuroloogi James Kunstleriga ülevaate Ukraina-Vene sõja ajaloolistest tagamaadest ja sügavamatest geopoliitilistest põhjustest. Endise luure- ja ideoloogiatöötaja hinnangul on meedias loodud kuvand hetkel maailma tähelepanu keskmes olevast konfliktist tugevasti reaalsust moonutav ning kohati täiesti ebatõene. Johnsoni hinnangul on massimeedia minetanud oma uuriva ajakirjanduse funktsiooni ning töötab sisuliselt meelsusmanipulatsiooni tööriistana, mis kujundab süstemaatiliselt populatsiooni arusaama(tust) maailmas aset leidvatest sündmustest, jättes kõige olulisemad tõsiasjad vastavalt vajadusele tähelepanu alt välja. Järgnev on pikema intervjuu teine osa.

Larry C. Johnson

1. osa

Mitu kuud on räägitud Venemaa taktikalisest valearvestusest Ukraina ründamisel. Millest see tingitud oli? Ja millest olid tingitud tankikolonn Kiievi piiri ääres ning väited selle kohta, et venelased alahindasid seda, mida ukrainlastel neile vastu pakkuda on?

Mulle meeldib iroonia, mistõttu ma naudin väga ka seda, kui pensionile läinud Ameerika Ühendriikide sõjaväelased, kes ei ole pärast teist maailmasõda võitnud mitte ühtegi sõda, annavad venelastele nõu selle kohta, kuidas ühte sõda peaks pidama. See on koomiline. Ameeriklased ise ei saanud Afganistanis jagu kambast kitsekarjustest. Või võtame hoopis Vietnami – me tapsime hulganisti Viet Conge ja suurel hulgal tsiviilelanikke, aga kes lõppude lõpuks ikkagi Vietnami valitseb? Põhjavietnamlased.

USA elab endiselt pettekujutelmas, et me oleme maailma ainus sõjaline hüpervõim.

Mida tegi aga Venemaa? Ta vallutas kahe nädalaga sama suure maa-ala, kui on kogu Ühendkuningriigi territoorium. Hitleril kulus ainuüksi Kiievini jõudmiseks seitse nädalat ning teda ei piiranud soov hoida ära tsiviilisikute surmasid. Vastupidi, ta oli rõõmuga valmis tsiviilelanikkonda tapma.

Venemaa püüdis luua olukorra, mis soodustaks omavalitsuste Venemaale alistumist ja nende poolele üleminekut. Ukrainlased hakkasid aga juba varakult avalikult hukkama teatud linnapeasid, et saata selge sõnum: ärge tehke venelastega koostööd.

See toob meid Kiievi lähistel seisnud tankide kolonni juurde. Meedia ei suutnud jõuda järeldusele, kas see oli 40 miili või 40 kilomeetrit pikk. Mõlemat numbrit kasutati meedias korduvalt. 40 kilomeetrit on ainult 24 miili. 40 miili on [64 kilomeetrit].

Kui sa oled kunagi osalenud mingiski sõjalises operatsioonis, siis sa tead, et ei ole paremat sihtmärki kui miilide pikkune kolonn tanke ja veokeid. Lääne väitel seisid need seetõttu, et neil ei olnud piisavalt kütust.

USA elab endiselt pettekujutelmas, et me oleme maailma ainus sõjaline hüpervõim.

Olgu. Aga kuhu jäid Ukraina õhuväe lennukid, mis nad teispoolsusesse oleks pommitanud? Kuhu jäid rakettidega varustatud helikopterid, mis oleks need tankid ja veokid hävitanud? Kuhu jäid Ukraina sõjaväe soomukid, mis oleksid neid külgedelt rünnanud? Kuhu jäid sõdurid, kellel olid juhitavad tankitõrje raketisüsteemid, mis on efektiivsed enam kui 500 meetri kauguselt? Kas keeegi neist ei suutnud 500 meetri peale hiilida ja tanki õhku lasta?

See tankikolonn lihtsalt seisis seal ja siis taganes. Ma usun, et selle eesmärk oli sisuliselt külmutada allesjäänud Ukraina sõjalised jõud Kiievis ja selle ümbruses, et neid ei saaks ümber paigutada itta, kus Venemaa korraldas oma tõelise rünnaku Donbassi ning seal asuvate Donetski ja Luhanski ülevõtmiseks. Samal ajal viis Venemaa rannikul läbi kolmandat rünnakut. Mariupoli lahing kestis peaaegu poolteist kuud.

Kui aga nüüd kaarti vaadata, siis Venemaa kontrolli all on sisuliselt kogu Ukraina lõunarannik ning Ukrainal puudub nüüd ligipääs merele. See tähendab, et konteinerlaevad, millele Ukraina majandus üles on ehitatud, ei pääse kaupa vedama.

Kui nüüd sammuke tagasi astuda ja olukorda sõjalisest aspektist vaadata, siis venelased on vältinud suuri kaotusi tsiviilelanikkonna seas. Nad on enamikes linnades jätnud taristu puutumata. Näiteks Harkivis, mis on endiselt ukrainlaste käes, on säilinud nii internetiühendus, mobiililevi kui ka elekter. USA lähenemine Iraagi sõjas oli teistsugune – me hävitasime kõik, kaasa arvatud elektrijaamad ja internetiühenduse, ning muretsesime nende taastamise pärast alles hiljem. Venelased seda ei tee.

Endised sõjaväelased väidavad, et venelaste ajakavad on täielikult sassis, aga need ajakavad oleme me ise välja mõelnud, väites, et venelased järgivad neid.

Üks asi, mida Putin on väga selgelt välja öelnud, on see, et nad kavatsevad Ukraina demilitariseerida, et Ukraina ei saaks endast Venemaale ohtu kujutada, ning nad “denatsifitseerivad” Ukraina, eemaldades natsistliku elemendi, mis on Ukraina poliitilisse klassi sisse imbunud.

Näib, et ennekõike USA, aga ka Ühendkuningriik ja võibolla ka NATO riigid on kasutanud satelliidiandmeid tuvastamaks Venemaa positsioone, mis viitab sellele, et Venemaal on seetõttu raskusi positsioonide loomisega. Kas see vastab tõele?

Ei, ma ei usu seda. Ma olen kindel, et sihtmärkide kohta teavet [ukrainlastele] antakse, aga Ukrainal ei ole midagi, millega [rünnakuid] ellu viia. Nad ei lähe nende pihta kive loopima.

Vaadake, mis juhtus Ussisaarel. Venelased paigutasid sinna mõned raketisüsteemid, mis oleksid kasulikud ründamaks näiteks Odessat ja teisi piirkondi, kuid ei kaitsnud seda ühegi garnisoniga. Ja nii mahitas Lääs ukrainlasi rünnakut korraldama, mida nad ka tegid, ning nad sõna otseses mõttes notiti seal maha. Neil oli ligikaudu 30 Türgis valmistatud Bayraktar tüüpi drooni, mis lasti alla. Lisaks kaotasid nad 60-70 eriväelast, paate, helikoptereid ja muud ilma igasuguse põhjuseta. Venelased lihtsalt meelitasid nad sinna, et neile ära teha.

USA võib ukrainlastega kõiki oma luureandmeid jagada, aga ukrainlased ei suuda selle põhjal midagi korda saata. Lisaks teatas üks valitsuse minister täna, et neil saab 10 päeva pärast kütus otsa.

Meedia on tänaseks päevaks degenereerunud selleks, mis Pravda oli Nõukogude Liidus.

Lisaks on kuulda, et ukrainlased on ära lõigatud kõigist juhtimissüsteemidest.

Esimese 24 tunni jooksul hävitas Venemaa praktiliselt kõik ukrainlaste radarisüsteemid, mis tähendab, et Ukraina kaotas võimaluse juhtida oma lennukeid. Üks asi, mida on aga märgata Ukraina sõjaväelaste sotsiaalmeedia põhjal, on see, et neil on kaasas isiklikud mobiiltelefonid, mida nad kasutavad kodustega suhtlemiseks. Venemaa elektroonilise sõja võimekus suudab need tuvastada, mis annab järjekordse võimaluse nende suunas raketi- või suurtükilööke anda.

Milline on olukord kohapeal täna, 16. mail, ja kui kaua see veel kestab?

Mis toimub praegu? Venemaa on hakanud [Ukraina vägesid] sisse piirama. Räägitakse kateldest, mis tähendab sisuliselt sõjalise üksuse ümber piiramist. Ida-Ukrainas on praegu kujunemas kolm katelt, millest üks on Severodonetsk, mis paistab hakkavat sulguma, tõenäoliselt käesoleva nädala kolmapäevaks.

Mida on minu arvates oodata, on see, et Venemaa võtab Donbassi üle ning puhastab selle Ukraina vägedest kõige hiljemalt juuni lõpuks. Võib-olla ka varem, aga juuni lõpuks ei takista neid enam ei vihmane ilm ega mudased teed. See kõik avaldab paratamatult mõju inimpsüühikale.

Venelased liiguvad metoodiliselt edasi, samas kui Lääne poolt on hakanud paistma meeleheidet, kui nad püüavad kinni hakata igast vähegi heast uudisest. Näiteks hiljuti väideti, et Ukraina oli korraldanud Vene piiril rünnaku ning hävitanud selle käigus taktikalise pataljonigrupi.

Lääne militaareksperdid ei suuda erialases kirjanduses jõuda konsensusele selle osas, kui suur on “taktikaline pataljonigrupp” – on seal 700 meest, 900, 1000, 200 või 1500? Oluline on aga see, et ukrainlased väidavad, et nad hävitasid ühe taktikalise pataljonigrupi, samas kui hinnanguliselt on venelastel neid Ukraina territooriumil kokku 105-120. Ka ei asunud see tiheda vägede konsentratsiooniga alal, vaid tegemist oli isoleeritud piirkonnaga. Lisaks puudusid igasugused tõendid selle kohta, et kuskil oleksid Vene vägede laibad paksult maad katnud.

Harkivis, mis on endiselt ukrainlaste käes, on säilinud nii internetiühendus, mobiililevi kui ka elekter. USA lähenemine Iraagi sõjas oli teistsugune – me hävitasime kõik, kaasa arvatud elektrijaamad ja internetiühenduse, ning muretsesime nende taastamise pärast alles hiljem.

Sellest räägitakse kui olulisest võidust ukrainlaste jaoks, kes teevad suuri edusamme. Samal ajal laekuvad usaldusväärsed raportid selle kohta, et tuhanded Ukraina sõdurid alistuvad. Paljud neist olid Ukraina Rahvuskaardi sõdurid, kes tegelesid alates kodus istumisest kuni raamatupidaja, juristi, õpetaja või automehaanikuna töötamiseni välja.

1. märtsil sunniti neid teenistusse astuma. Sisuliselt ei antud neile muud kui vormiriided ja kerge müks, tõugates nad kogu selle kaose keskele, milleks nad ei ole ette valmistunud. Paljud neist panevad relvad käest ja annavad end venelastele üle ning ka venelased on kavalad, lastes neil oma telefone kasutada ja kodustega ühendust võtta, kellele nad saavad öelda, et neile antakse süüa ja neil lastakse magada; et nad peavad küll tööd tegema, aga neid ei piinata ega väärkohelda.

Kui vaadata kaarti, siis selle olukorra resolutsioon paistab olevat selline, et Venemaa jätab Lääne-Ukraina alad ühe linna, Kiieviga, põllumajanduslikuks keskuseks ning säilitab Musta mere äärse ala ning Donbassi Rahvavabariigid kas autonoomsetena või neelab need Venemaa territooriumi hulka. Kas see kõlab realistlikult?

Jah, ma arvan küll. Riigi sisuliselt täpselt pooleks jagavast Dnepri jõest idasse jäävad alad saavad olema ilmselt Venemaa kontrolli all. Nagu sa õigesti märkisid, Kagu-Ukraina piirkonnad Mariupoli ja Odessaga kuni Transnistriani välja kuuluvad sinna hulka ehk see kõik saab olema Venemaa mõjusfäär, millest nad ei kavatse enam loobuda.

Võib ennustada, et kui asjad lõpuks maha rahunevad, siis võidakse ukrainlastele anda teatud privileege kauba liigutamiseks sadamate ja Ukraina vahel.

See on võimalik, aga ukrainlased peavad hakkama selle eest päris kopsakat tasu maksma. Kindlasti ei saa nad vaba juurdepääsu.

Kuidas mõjutab see olukord USA prestiiži ja tema rolli rahvusvahelisel areenil?

Ma arvan, et see kõik on täielik fiasko. Üks asi oleks see, kui Joe Bidenit ümbritseksid pädevad inimesed. Pole oluline, mida keegi arvas Ronald Reaganist, kas ta oli Alzheimeri algstaadiumis või mitte, sest tema ümber olid endiselt inimesed nagu Jim Baker ja George Shultz. Toona olid [presidendi kõrval] väärikad ja meelekindlad mehed, keda laialdaselt austati. Täna on [presidendi kõrval] Antony Blinken, Jake Sullivan, Susan Rice – see [administratsioon] on ühe sammu kaugusel tsirkusest. Lisada sellele veel Joe Biden ja tema dementsuse avalikud demonstratsioonid.

Seda kõike lisaks äpardustele Afganistanis.

On muutumas üha selgemaks, et nad ei ole suutnud mitte midagi õigesti teha. 70-75% ameeriklastest arvab, et riik ei ole õigel kursil – tõesti või?

Mida ma kardan, on see, et me teeme oma nõrkuses midagi meeleheitlikku. Ma palvetan, et me ei saadaks oma vägesid või sõjalennukeid Ukrainasse püüdmaks venelastele õppetundi anda, sest inimesed, kellega ma olen rääkinud, kes on kursis meie endi [sõjalise] võimekusega ja ka [venelaste] omaga, usuvad, et ehkki me suudaksime venelasi mingil määral kahjustada, oleks nende poolt meie lennukitele tekitatav kahju tohutu.

Me kaotaksime sadu lennukeid ja neid ei ole üldse lihtne taastada. Asjad võivad kontrolli alt väljuda moel, mida me ei suuda ettegi kujutada. Kui venelased suudavad alla lasta satelliite, mis Ameerika Ühendriikide kommunikatsiooni jaoks on hädavajalikud – noh, me suudaksime Venemaale samaga vastata, aga sellisel juhul muudaksime me maailma tummaks ja mitte keegi ei teaks, mis toimub. Me oleksime teabe liikumise kiiruse osas tagasi 17. sajandis.

Mida on minu arvates oodata, on see, et Venemaa võtab Donbassi üle ning puhastab selle Ukraina vägedest kõige hiljemalt juuni lõpuks.

Paistab eksisteerivat grupp inimesi, keda aeg-ajalt kutsutakse neokonservatiivideks, aga see on minu arvates väga kohmakas tiitel, kes paistavad tahtvat, et see sõda iga hinna eest edasi kestaks. Mis Teie arvates selle põhjuseks on?

Sellel on mitmeid põhjuseid. Esimene neist on seotud juutidega, kellest osadel on keeruline ajalugu Venemaa, aga osadel ka Ukrainaga ning kes seetõttu Ukrainat vihkavad. Sa oled piisavalt vana, et mäletada Sahharovit ja teisi prominentseid juudi päritolu dissidente Venemaal, kes Iisraeli põgenesid. Ma usun, et asi ei olegi niivõrd juutides, kuivõrd selles, et on inimesi, kellesse on jäänud alles viha Venemaa vastu.

Teine põhjus minu hinnangul on see, et me usume, et maailma on võimalik ümber kujundada „demokraatlikuks”. Osa sellest on seotud ka huviga Lähis-Idas ehitada üles demokraatlikke riike eesmärgiga tagada Iisraeli turvalisus. Meile tundub, et kui Iraak on demokraatlik ja Egiptus ja Süüria on demokraatlikud riigid, siis [Iisrael on kaitstud], sest demokraatlikud riigid ei ründa teisi riike. Samas ignoreerime tõsiasja, et alates Vietnami sõjast me ise sisuliselt muud polegi teinud, kui teisi riike rünnanud.

Hoolimata sellest, et me oleme demokraatlik riik, oleme me leidnud hulganisti ettekäändeid teiste riikide ründamiseks. Venemaa ei ole seda teinud, ehkki meile meeldib neid kujutada kui imperialistlike ambitsioonidega koletisi, kes tahavad maailma vallutada. Reaalsus on see, et hoopis meie oleme selle jamaga tegelenud, mitte nemad. Me lihtsalt loome eneseõigustuseks psühholoogilisi projektsioone.

Sama on progressiivsete woke vasakpoolsete erakond teinud juba aastaid – nad süüdistavad teist poolt alati selles, mida nad ise teevad.

Mu poeg käis keskkoolis koos Paul Wolfowitzi pojaga ja ma ise tundsin Pauli. Tema on üks äärmuslikest neokonservatiividest. Ning John Bolton elas minust vaid mõne kvartali kaugusel. Ma jätsin üks kord kasutamata võimaluse teda autoga alla ajada.

Sisuliselt on tegemist tavalise keskkoolinoorte kambaga, kes tulevad kokku ja kuulutavad end õige ja vale, moraalse ja ebamoraalse osas kohtunikeks. Ning hoolimata korduvatest ebaõnnestumistest väidavad nad, et järgmisel korral läheb kõik õigesti.

Meile tundub, et kui Iraak on demokraatlik ja Egiptus ja Süüria on demokraatlikud riigid, siis [Iisrael on kaitstud], sest demokraatlikud riigid ei ründa teisi riike. Samas ignoreerime tõsiasja, et alates Vietnami sõjast me ise sisuliselt muud polegi teinud, kui teisi riike rünnanud.

Ma olen ise ka sellega seotud olnud. Aga ühel hetkel peame me üles ärkama ja aru saama, et see, mida me ütlesime, et me teeme, ei ole see, mida me tegelikult tegime. Me ei ole Lähis-Itta rahu ja stabiilsust viinud. Meie taktika ei ole muutnud Iraaki nõrgemaks, vaid tõenäoliselt hoopis veel radikaalsemaks.

Huvitava kõrvalepõikena, ka Saudi Araabia on hakanud Iraanile lähenema, sest saudid on mõistnud, et suure osa raskest tööst nafta puurimisel teevad nende riigis ära šiiidid ning kindlasti ei soovi nad, et Iraan nad saudidest ülemuste vastu ülestõusu korraldama ärgitaks.

Lisaks ei ole Saudi Araabiat just kuigi keeruline halvata, tuleb üksnes nende terminalid õhku lasta, muutes tooraine ekspordi võimatuks.

Mida Te arvate Volodõmõr Zelenskist? Kas tegemist on järjekordse suliga, on ta kellegi tööriist või midagi muud?

Ma arvan, et tema vastu on kogutud kompromiteerivat materjali ja teda lihtsalt šantažeeritakse. Eksisteerib videoid sellest, kuidas ta kokaiini tarvitab. Tõenäoliselt on ta ka ära ostetud, mis seletab, kuidas ta on nii rikkaks saanud.  

Paljud inimesed on ka argumendi natsismi elemendist Ukrainas kõrvale heitnud seetõttu, et Zelenski on juut. Inimestele, kes ajaloost kuigipalju ei tea, tuletaksin ma meelde, kes oli Poolas Lodzi geto juht. [Chaim Rumkowski] oli kurikuulsalt halb mees, kes kauples naistega, vägistas ja rüüstas. Ta oli kuri mees ning see, et sa oled juut, ei tähenda, et sa ei võiks teha kohutavaid tegusid ja seostada end natsidega.

Kui Zelenski kandideeris presidendiks, siis ta lubas leida lahenduse konfliktile Venemaaga, lõpetada sõja, vabastada Donbass ning anda neile vabadust. Kui ta aga valituks osutus, siis ei viinud ta mitte midagi sellest ellu. Ma usun, et see oli suuresti seotud rahaga.

Ei ole kokkusattumus, et kõigist maailma riikidest on Ukraina suurim Clinton Foundationile annetaja. Ei ole kokkusattumus, et Ukraina maksab K Streeti lobistidele rohkem kui Saudi Araabia.

Arvestades kõige sellega ning tulles tagasi eelpool mainitud RAND Corporationi uuringu juurde, mille hinnangul on Ukraina peamiseks relvaks Venemaa vastu, mis peab tagama selle, et Lääs pääseks ligi Venemaa rikkusele – ma usun, et see on pika perspektiiviga strateegia ning Putin on oma praeguse tegevusega asunud seda tõsiselt segama moel, mis Lääne majandust korralikult kõigutab.

Ning veel – mis on Teie arvates selle väite taga, et president Putin on raskelt haige?

See kuulujutt on pärit inimestelt, kes ei ole vaevunud vaatama mitte ühtegi Putini avalikku esinemist. Nad väidavad, et tal on Parkinsoni sümptomid. Ei ole. Ma ei ole näinud ei kõndimise juures koperdamist ega ka kokutamist või sõnade otsimist, mida ma olen täheldanud oma sõprade juures, kellel on olnud Parkinson.

See, et tal on vähk, on välja mõeldud selleks, et ujutada inimesed Läänes üle infoga, mis veenaks meid selles, et temast on võimalik jagu saada, et lootust jätkuvalt elus hoida. Samuti on see mõeldud ka Ukraina inimeste jaoks, et veenda neid selles, et olukord on kontrolli all.

Ukraina valitsus avaldas äsja foto Vene kindralist, kelle nad olevat tapnud. Peagi tuli aga välja, et tegemist oli Hollywoodi näitlejaga, kelle nime ma ära olen unustanud. See on näitleja, kes mängis vampiiri The Rocky Horror Picture Shows.

Nad väidavad ka seda, et Putin on surivoodil ja tõsiselt haige. Enne seda pajatas meedia aga lugu, et Sergei Šoigu on maha lastud, aga seejärel ilmus ta uuesti välja, terve kui purikas.

Meedia on tänaseks päevaks degenereerunud selleks, mis Pravda oli Nõukogude Liidus.


Jaga artiklit sõpradega


Allikas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA luure meediaoperatsioonide veteran: Meediapilt maailmas aset leidvatest konfliktidest on suuresti väljamõeldud narratiivi loome (1. osa)

Seotud lugu...