Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA luure meediaoperatsioonide veteran: Meediapilt maailmas aset leidvatest konfliktidest on suuresti väljamõeldud narratiivi loome (1. osa)

USA luureteenistuste, välisministeeriumi ja meediakontsernide veteran Larry C. Johnson annab intervjuus futuroloogi James Kunstleriga ülevaate Ukraina-Vene sõja ajaloolistest tagamaadest ja sügavamatest geopoliitilistest põhjustest. Endise luure- ja ideoloogiatöötaja hinnangul on meedias loodud kuvand hetkel maailma tähelepanu keskmes olevast konfliktist tugevasti reaalsust moonutav ning kohati täiesti ebatõene. Johnsoni hinnangul on massimeedia minetanud oma uuriva ajakirjanduse funktsiooni ning töötab sisuliselt meelsusmanipulatsiooni tööriistana, mis kujundab süstemaatiliselt populatsiooni arusaama(tust) maailmas aset leidvatest sündmustest, jättes kõige olulisemad tõsiasjad vastavalt vajadusele tähelepanu alt välja. Järgnev on pikema intervjuu esimene osa.

Alustame sellest, et miks te arvate, et Teie käsitlus Ukrainas toimuva kohta on usaldusväärsem kui peavoolumeedia poolt esitatu?

Olin Luure Keskagentuuris (Central Intelligence Agency, CIA) otseselt seotud varjatud tegevustega ehk teabe ja propaganda välismeediasse istutamisega. Ma olen näinud seda, kuidas piltlikult öeldes “vorsti tehakse”. Ma olen ka ise aidanud seda teha, ehkki väikestes kogustes.

Pärast CIA karjääri töötasin Riigidepartemangu (USA välisministeerium) terrorismivastase võitluse büroos, pärast mida liikusin edasi erasektorisse, kus minust sai teleuudiste kommentaator. Minu kõige esimene teleesinemine oli CNN-s, kus kommenteerisin terrorist Carlos the Jackali arreteerimist. Kuna ma olin teleesinemises hea, siis kutsuti mind tagasi.

Mõnda aega tegin ma sisuliselt kõike, alates kaabeltelevisiooni saadetest nagu ABC Nightline ja Today Show kuni 11. septembri terrorirünnakute kommenteerimiseni välja. Kuna ma olin aasta varem olnud NBC terrorismi analüütik, helistasid Katie Courici produtsendid mulle. Kui toonaseid salvestisi vaadata, on näha, et Katie Couric intervjueeris mind parasjagu siis, kui tuli teade, et ka Pentagoni on rünnatud.

Teadsin juba varakult tänu ühele oma sõbrale, et (USA) luure töötajad, kes sõjalistele juhtidele analüüse koostavad, ei mõista senini, miks Venemaa ei ole kasutanud Ukrainas oma tegelikku sõjalist võimekust.

Ma olen olnud otseselt meediaga seotud. Üks osa tööst, mida ma 24 aastat vabakutselisena tegin, oli Ameerika Ühendriikide erioperatsioonivägede väljaõpetamine terrorismivastaseks võitluseks.  See hõlmas stsenaariumite koostamist, saatkondade vastuste kirjutamist ja sellele järgneva diplomaatilise sõnumivahetuse kirjeldamist.

2006. aastal palus USA ühendatud erioperatsioonide väejuhatus (Joint Special Operations Command, JSOC) mul sõita Iraaki, et valmistada üht USA mereväe eriüksuslast, Navy SEAL-i, ette teles esinemiseks. Kuna mul oli olemas nii ligipääs salastatud andmetele kui ka teleesinemise kogemus, oskasin ma anda soovitusi, mida teleetteastes teha ja mida vältida. Paar päeva pärast seda, kui olin Iraagist lahkunud, saadi kätte ja tapeti Zarqawi, mille eest olen ma kogu au endale võtnud, sest enne ei olnud teda tabatud, aga niipea kui mina olin seal ära käinud, saadi ta kätte. Tehke omad järeldused.

Te olete paljudes kohtades käinud, ka Ukrainas?

Jah, ma olen Ukrainas käinud. Ma olen töötanud luure valdkonnas, ma olen töötanud Riigidepartemangus poliitika alal, ma olen töötanud õiguskaitses uurimissuunal, ma olen töötanud sõjaväes nii operatsioonide kui ka luure vallas. Ma olen üks nendest vähestest inimestest [Washington] DC-s, kes ei ole pelgalt ühes valdkonnas kinni.

Ma ei väida, et minu nägemus olukorrast on ideaalne, aga tulenevalt mu kogemustest on minu vaatenurk asjadele lai. Enamikul inimestel see võimekus puudub. Kui sa töötad FBI-s (Federal Bureau of Investigation, Föderaalne Juurdlusbüroo), siis sa näed kõike FBI nurga alt. Sama kehtib CIA kohta. Sama kehtib ka sõjaväe institutsioonide kohta.

Minul on teatud mõttes vedanud, sest mul on olnud võimalus liikuda läbi kõigi nende institutsioonide ja ma tunnen endiselt inimesi, kes nendes tegutsevad. Ma olen rääkinud sõpradega, kellel on ligipääs salastatud andmetele, ja ehkki nad on alati väga ettevaatlikud, et nad midagi üleliigset välja ei räägiks, tean ma täpselt, milliseid küsimusi küsida, et saada aru, kas valitsus räägib antud olukorras tõtt või mitte.

USA välisminister Baker andis NSV Liidu lagunedes Gorbatšovile konkreetse lubaduse, et NATO ei laiene itta. Järgneva 32 aasta jooksul, alustades Bill Clintoni ning jätkates George W. Bushi ja Barack Obamaga, on seda lubadust pidevalt murtud.

Näiteks teadsin juba varakult tänu ühele oma sõbrale, et (USA) luure töötajad, kes sõjalistele juhtidele analüüse koostavad, ei mõista senini, miks Venemaa ei ole kasutanud Ukrainas oma tegelikku sõjalist võimekust, on oma kõige arenenuma tehnoloogia koju jätnud ja kasutab niinimetatud teisejärgulisi vahendeid.

Lisaks raporteeriti pidevalt tohututest inimkaotustest Venemaa poolel. Lõpuks sain ma aga asjale pihta – need teated ei tugine tegelikult meie endi luureandmetele. Me ei kuulanud pealt vägede ja haiglate vahelist suhtlust, kus oleks kinnitatud, et on 20 hukkunut või 500 hukkunut või 30 haavatut. Ei. Need andmed on pärit Ukraina valitsuselt ja luurelt. Meie lihtsalt võtame Kiievi esitatud andmed ja korrutame neid kriitikavabalt, nagu need vastaksid tõele. Kuigi me teadsime juba algusest peale, et ukrainlased valetavad.

Millega Te põhjendaksite sisuliselt kogu peavoolumeedia korrumpeerunud idiootsust?

See on seletatav meediaettevõtete koondumisega mõne üksiku suurkorporatsiooni kätte. Asi on ainult rahas ja keegi ei taha paati loksutada. Mind ennast vallandati Foxist üksnes seetõttu, et mul oli närvi 2002. aastal saates Hannity & Colmes otse välja öelda, et [USA] ei suuda korraga kahel rindel sõda pidada, kui me peaksime Iraaki tungima. Kuulsin alles hiljem, et Roger Ailes oli selle märkuse tõttu keelanud mind edaspidi saadetesse kutsuda, sest ma ei esindavat enam [Vabariiklaste] partei vaateid.

Ma esinesin 90ndatel paljudes erinevates saadetes, kus olid esindatud nii vasak- kui parempoolsed, kes suutsid eriarvamusel olla viisakalt ja tsiviliseeritult ilma teineteise peale karjumata… Siis aga tekkisid kaabeltelevisioonil probleemid – neil tuli hakata raha teenima ja nad muutusid oma osanike sõltlasteks. Sellest hetkest alates ei tegeldud enam uudiste tegemisega, vaid meelelahutusega.

Ma sattusin pärast CNN-is esinemist ka teistesse uudistekanalitesse, sest, nagu ma hiljem kuulsin, inimesed kõigist telekanalitest vaatavad [CNN-i]. See jookseb neil pidevalt ekraanil ja nii nad otsustavadki, et nad kutsuvad selle või teise inimese samuti enda saatesse…

RAND Corporationile anti 2008. või 2009. aasta lõpus ülesandeks koostada analüüs sisuliselt selle kohta, kuidas kutsuda esile Venemaa kokkukukkumine. Ja vastus oli – kasuta selleks Ukrainat.

Kas USA  ise provotseeris Ukraina sõda? Mulle tundub, et me provotseerisime ja meie valitsus valetab meile selle kohta.

Absoluutselt provotseeris.

Selleks, et inimesed seda kõike mõistaksid, tuleb meil minna ajas tagasi veel kaugemale kui 2014. aastasse. Meil tuleb minna Jim Bakeri aega, kes oli riigisekretär Berliini müüri ja Nõukogude Liidu lagunemise ajal. USA välisminister Baker andis NSV Liidu lagunedes Gorbatšovile konkreetse lubaduse, et NATO ei laiene itta. Järgneva 32 aasta jooksul, alustades Bill Clintoni ning jätkates George W. Bushi ja Barack Obamaga, on seda lubadust pidevalt murtud.

Scott Ritter märkis mõned päevad tagasi, et RAND Corporationile anti 2008. või 2009. aasta lõpus ülesandeks koostada analüüs sisuliselt selle kohta, kuidas kutsuda esile Venemaa kokkukukkumine. Ja vastus oli – kasuta selleks Ukrainat.

Meie lihtsalt võtame Kiievi esitatud andmed ja korrutame neid kriitikavabalt, nagu need vastaksid tõele. Kuigi me teadsime juba algusest peale, et ukrainlased valetavad.

RAND Corporation nägi Ukrainas võtmetähtsust. Ja oluline on siinjuures aru saada, et RAND Corporation ei ole institutsioon, mis heast peast otsustab millestki kirjutada. Pidi olema keegi, tõenäoliselt kas CIA või kaitseministeerium, kes andis neile suure kotitäie raha ja ütles, et me tahame sellist uuringut. Ja see ka kirjutati. Seega ei ole kuigi üllatav, et peagi saabus 2014. aasta (riigipööre Ukrainas) ning ehkki Ühendkuningriik oli seal juhtivas rollis, oli ka USA-l oluline toetav funktsioon Ukrainas riigipöörde korraldamisel ja toonase presidendi kukutamisel.

Janukovitš tahtis ühineda [Venemaa] tolliliiduga, mitte Euroopa Liiduga.

Porošenko toodi [Janukovõtšit] asendama. Varsti pärast riigipööret võttis Ukraina parlament vastu seaduse, mis tühistas vene keele kui teise riigikeele staatuse, keelates sisuliselt vene keele õpetamise ka Ida-Ukrainas, iseäranis Donbassis, mis koosneb Donetski ja Luhanski Rahvavabariikidest.

Ning kuna valdav enamus inimesi [Donbassis] on rahvuselt venelased ja räägivad emakeelena vene keelt, käivitas Kiiev sõjalise operatsiooni nende piirkondade ülevõtmiseks, koheldes Ukraina venelasi kui „terroriste”.

Ma arvan, et venelased uskusid veel kuni 1. veebruarini, et neil on võimalik leida mingi lahendus – viis, kuidas Lääne klubiga liituda. Selle asemel nad aga avastasid, et ei, me ei lase neid mitte kunagi oma ridadesse.

Donbassi venelasi pommitati ligi kaheksa aastat.

Mitte ainult ei pommitatud. Sinna mindi lahingvarustuse ja maavägedega. Kiiev ei olnud (2014. aastal) valmis aga selleks, et arvestatav osa Ukraina relvajõududest jooksis Donetskis ja Luhanskis vastaspoolele üle. See on kusjuures märkimisväärne, et kaheksa aasta vältel ei ole ukrainlased suutnud nendes kahes Rahvavabariigis vastupanu murda, ehkki mitte kordagi enne 24. veebruari pole Ukraina territooriumil olnud Vene relvajõudusid Ukraina vägede vastu võitlemas. Sellest on alati küll räägitud, kuid seni pole olnud selleks mingeid tõendeid. Ent sellele vaatamata ei suutnud Ukraina väed neid kahte piirkonda vallutada.

Mida tegid samal ajal Ameerika Ühendriigid? Mingem ajas tagasi ja vaadakem sõjalisi õppusi, mida me korraldasime Poolas ja Rumeenias, pangem tähele väljaõpet, mida andsime Ukrainas. Mul on olemas PowerPoint esitlus õpetamaks ukrainlastele ründava kübersõja pidamist. Mitte kaitsva, vaid ründava. Keda on neil rünnata? Kelle vastu nad lähevad? Kusjuures see kõik on avalikult kättesaadav informatsioon. Mingi Vene spioon ei pidanud selleks kedagi Ukraina sõjaväe ridadesse sokutama. See kõik pandi avalikult USA veebilehele üles, et me korraldame väljaõpet ja saadame oma sõdureid Ukrainasse.

Ning venelased olid selgelt valmis uskuma, et Lääs valmistub provokatsioonideks, et neil on kavas toetada Ukraina sõjaväe täiemahulist sissetungi Donbassi ning USA ja NATO on selles olukorras positsioonil, mis lubab neil seda sõjaliselt toetada. Putin lihtsalt ennetas seda. Nende sõjaline operatsioon ennetas seda.

[Ukraina] sõja alguses tabas Vene rakett Lääne-Ukrainas, Poola piiri lähedal asuvat sõjaväebaasi, mida oli korduvalt kasutatud nii NATO kui USA sõjaväe poolt ning kus viibisid ka toona välisväed. Sinna oli viidud ka palju varustust. Venemaa tabas seda baasi hüperhelikiirusel liikuvate rakettidega ning tappis hinnanguliselt pooled seal viibinud inimesed ning vigastas veelgi rohkemaid.

NATO ei suutnud seda ära hoida. Tegelikult ei ole NATO siiani suutnud Ukrainas rakendada mitte ühtegi õhutõrjesüsteemi, mis oleks efektiivselt tõrjunud mõnda Vene raketirünnakut.

Lisaks on Venemaa sellega tõestanud, et hüperhelikiirusega raketid on muutnud varasemad süsteemid igandiks, kuna nende raketid suudavad kaitsesüsteemidest mööda pääseda. Nad on sedavõrd kiired, et tabavad sind enne, kui sa jõuad selle vastu midagi ette võtta.

Läheme korra ajas tagasi. Ajalooliselt kuulub Ukraina Venemaa mõjupiirkonda, nii nagu Läänepoolkera, kus meie elame, kuulub USA mõjupiirkonda ning kuhu Monroe doktriini kohaselt ei tohi välisjõud sekkuda.

Huvitav on see, et kui kuulata uudiseid Ukraina kohta, siis see, kuidas nad hääldavad nime „Kiiev”, on venepärane. Ukraina hääldus on teistsugune. Venemaa on algusest peale väitnud, et Kiiev on Vene linn, ja Lääne meedia kutsub seda sisuliselt selle venekeelse nimega. See on järjekordne näide sellest harimatusest, millest me enne rääkisime. Need on needsamad ilusad rumalad inimesed, kes tulevad telesse selleks, et lugeda ette teksti, mille mingi kolmanda järgu ülikooli lõpetanu on neile ette kirjutanud.

Kiiev ei olnud (2014. aastal) valmis aga selleks, et arvestatav osa Ukraina relvajõududest jooksis Donetskis ja Luhanskis vastaspoolele üle.

Kiiev on ajalooliselt olnud Venemaa rahvuse hälliks ammu enne Moskvat või Peterburi. Ukraina oli sajandeid Venemaa osaks.

See, mida me täna Ukrainaks kutsume, on nagu lapitekk. Lääne-Ukraina, alates Kiievist kuni Lvivi ja läänepoolse piirini välja, oli varasemalt tegelikult Poola territoorium. Teine piirkond on Galiitsia, mis on käinud käest kätte. See oli Nikita Hruštšov, kes tegi suurelise žesti ja kinkis Krimmi Ukrainale.

Milline on olnud Vladimir Putini ametiaeg Venemaa presidendina? Mulle on paratamatult jäänud mulje, et ta on olnud võimekas riigijuht.

Lääs on tema peale marus, sest Putin tegi sisuliselt lõpu Venemaa rüüstamisele Lääne poolt. Kui raudne eesriie langes ja Jeltsin 1991-92 võimul oli, leidis Venemaal aset midagi Oklahoma maapalaviku laadset, ainult et veelgi enam võimendatult. Tööstused võeti üle ning tekkisid oligarhid. Kuid mitte ainult. Väga jõukaks said ka välismaalased, kellel oli Venemaaga seotud huve. See kõik aga ei hoidnud raha Venemaal, vaid viis selle sealt välja.

Märkimisväärne on ka see, et 90ndatel tekkis mütoloogia Vene organiseeritud kuritegevusest. Muidugi on Venemaa organiseeritud kuritegevus päris ning olen sellega oma töös ka kokku puutunud, nii et ma ei väida mõistagi, et seda ei eksisteeri. Küll aga kiputakse selle mõjuvõimu üle hindama, süüdistades neid kõiges selles, mida tegelikult teevad välisriikide suurkorporatsioonid.

Putin tegi sellele kõigele lõpu. Sisuliselt kohe oma ametiaja alguses vabanes Putin vanadest oligarhidest, lõpetades sellega Venemaa rüüstamise. Kui Putin 1999. aastal riigi üle võttis, oli tegemist tõelise bardakiga. Asjad olid katki, asjad ei töötanud, süsteemid olid maas. [Putin] on seda kõike muutnud.

Ma ei esinda siin Venemaa apologeeti, ma ei ole Putini kirjasõber. Aga ameeriklased, keda ma tunnen, kes on seal elanud, ütlevad, et see on uskumatu, milliseks Venemaa on muutunud – kui kaasaegsed on lennujaamad, millise uuenduskuuri on metroo läbi teinud, kui ohutu on seal reisida. Sa ei muretse selle pärast, et keegi võib sind tulistada, nagu New Yorgi metroos.  

Seda kõike saatis korda Putin ja Putin ei olnud sealjuures Lääne kontrolli all. See ärritab Läänt tohutult, nii Ameerika Ühendriike kui Suurbritanniat.

Mulle näib, et nende 30 aasta jooksul pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa riigijuhid soovinud, et [Venemaa] oleks aktsepteeritud ja koheldud kui tavaline Euroopa riik, kuid USA ei ole lubanud sel sündida, pannes ka teisi Lääne-Euroopa riike Venemaasse vihkamisega suhtuma. Seda Venemaa suureks üllatuseks ja meelehärmiks.

Sellel on ka kultuuriline, isegi moraalne dimensioon, mida inimestele ei meeldi arutada. Vaadakem Lääne laskumist pornograafiasse ning homo- ja transseksuaalsusesse. Seda sõltumata teie isiklikest arvamustest, sest ma ei kritiseeri seda, ma üksnes märgin, et sellest on saanud tavapärane tunnus, mida Läänega seostatakse. Aga see kõik on Venemaa kultuuri vastand.

Putini suhtes tuntakse teatavat viha tema homoseksuaalsusevastaste seisukohtade pärast. Ta tegi 90ndatel läbi usulise pöördumise ning ta on saanud ortodokseks kristlaseks. Paljud küll usuvad, et see on pelgalt näitemäng, aga ta veedab kirikus rohkem aega kui katoliiklasest Joe Biden, nii et igaüks võib teha sellest omad järeldused.

Ma arvan, et venelased uskusid veel kuni 1. veebruarini, et neil on võimalik leida mingi lahendus – viis, kuidas Lääne klubiga liituda. Selle asemel nad aga avastasid, et ei, me ei lase neid mitte kunagi oma ridadesse. Et ainus viis meie sekka pääsemiseks oleks lastes meil nii-öelda nende naistega magada. Putin ei kavatsenud sellega leppida.

Meie oleme aga suutnud luua illusiooni, et sanktsioonid toimivad. Proovi koostada nimekiri riikidest, mida oleme sanktsioneerinud ning kus see kutsus esile valitsuse vahetuse või poliitilise suuna muutuse. Sanktsioonide poliitika ei õnnestunud Kuubas, ei õnnestunud Venetsueelas, ei õnnestunud Iraanis, ei õnnestunud Põhja-Koreas. Me teeme ühte ja sedasama aina uuesti ja uuesti, oodates teistsugust tulemust. See on hulluse definitsioon.

Nüüd sanktsioneerime me Venemaad, hoomamata seejuures, et tegemist on maailma suurima väetisetootjaga. Et tegemist on maailma suurima niklitootjaga, mis on hädavajalik nii autode, õhukonditsioneeri kui ka paljude muude kaupade valmistamiseks. Et tegemist on maailma juhtiva nisu eksportijaga.

Ühtäkki avastame, et Venemaa majandus ei ole üles ehitatud teenustele. Neil ei ole selliseid ülirikkaid ettevõtteid nagu Twitter, Google, Facebook või Instagram, mis ei tooda sisuliselt mitte midagi. Neil on reaaltootmisega tegelevad ettevõtted, mis toodavad terast, mis toodavad raketimootoreid ja muud sellist. Ligi 10 aastat sõltusime me kosmosejaama pääsemisel venelastest, sest me ise ei olnud enam võimelised ehitama raketimootoreid, mis oleksid suutnud meid sinna kohale viia.

Venemaa on isemajandav ning nii suur, et enamik ameeriklasi ei suuda seda isegi hoomata. Seal on sedavõrd palju ressursse, et need on sisuliselt täielikult kasutamata. Ja ma usun, et üks varjatud agenda praegu ongi Lääne soov minna ja Venemaad nii-öelda rüüstata. Venemaal on aga jultumust hakata vastu ja öelda ei, me ei kavatse sellega leppida, me ei lase end kiusata.  

Ning vaata vaid, hoolimata [Venemaale] kehtestatud sanktsioonidest on löögi alla sattunud hoopis USA ja Euroopa riikide majandused.

Kui hullumeelsed on eurooplased tänapäeval?

Ma kirjutasin hiljuti Soome NATO-sse astumise kohta; kuidas see on järjekordne pooleldi hullumeelne idee. Ma märkisin, et üks suurimaid Soome ekspordiartikleid on puit ning tema suurim turg on Euroopa. Ja ma ütlesin, et ainus hea uudis on see, et puidu eksport ilmselt suureneb, sest eurooplastel on seda vaja oma vannivee soojendamiseks.

Soome eksport on kokku 66 miljardit [USA dollarit] ja me arutame Ukrainale 40 miljardi [USA dollari] andmist varustamaks nende hävitatud sõjaväge.

See raha ei lähe tegelikult sinna.

Muidugi, see läheb meie endi riigikaitse ettevõtetele, kes tühjendavad oma ladusid jamast, mida nad niikuinii ei kasuta.

Sanktsioonide poliitika ei õnnestunud Kuubas, ei õnnestunud Venetsueelas, ei õnnestunud Iraanis, ei õnnestunud Põhja-Koreas. Me teeme ühte ja sedasama aina uuesti ja uuesti, oodates teistsugust tulemust. See on hulluse definitsioon.

Kuidas USA ja NATO relvi ja varustust reaalselt Ukrainasse viivad? Kuidas see jõuab Kiievisse ja sealt edasi üle lageda maa Donbassi ja Musta mere äärde?

Asjad viiakse lennukitega Poola, kus need võetakse lennukite pealt maha ning viiakse rongide või veokite abil Ukraina sõjaväebaasidesse või muudesse jaotuspunktidesse. Transport Odessasse on toimunud näiteks Rumeeniast, läbi Transnistria, aga venelased jälgivad kõiki veoseid. Sisuliselt kohe kui saadetised Lääne-Ukraina ladudesse jõuavad, lasevad venelased need õhku.

Kui sealt jõutakse edasi näiteks tsiviilveokitesse peidetuna või ka rongides, siis üldiselt on venelased siiski olnud väga edukad välisriikidest saadetud varustuse jälgimises ja õhku laskmises. Väga palju võetakse ka lihtsalt ära.

Me elasin varem Bethesdas Marylandis ning mu endine naaber on üks Washingtoni suurimaid riigikaitse lobiste. Ma saatsin talle paar nädalat tagasi sõnumi ja ütlesin, et ma loodan, et Raytheon ei ole üks sinu klientidest. Ta küsis miks. Ma ütlesin, et nad on seni olnud väga edukad Venemaale relvade saatmises. Ta küsis, millest ma räägin. Ma saatsin talle andmeid, statistikat ja pilte. Tal ei olnud õrna aimugi!

See on ilmselgelt idiootne. Ukraina ei ole kuigi arenenud riik, neil ei ole teid nagu meil siin USA-s. Nende teed ei kannata selliseid veoseid ning need, mis kannatavad, on kindlasti ka Venemaa järelevalve all.

Kui vaadata seda, kus Ida-Ukrainas on toimunud lahingud ning kus paiknevad Vene väed, siis hetkel on ida-lääne suunal veel vaid kaks suurt maanteed avatud. See tähendab, et luure aspektist on jälgimine palju lihtsam, sest see piirab oluliselt seda, millel silm peal tuleb hoida.

Kas midagi üldse jõuab Ukraina vägedeni?

Natukene ikka, aga see on suuremalt jaolt kasutu. Ukraina poolt on tulnud mitmeid teateid usaldusväärsetelt allikatelt, et väed kurdavad selle üle, et brittide saadetud NLAW ja ameeriklaste Javelin tüüpi juhitavad tankitõrje raketisüsteemid ei ole eriti head. Ei ole teada, kas asi on puudulikus väljaõppes, vananenud patareides või rakettide kehvas konditsioonis – vabandusi on mitmeid. On aga videosid sellest, kuidas need Vene tanke tabades lihtsalt eemale põrkavad või ei tee neile sellist kahju, mis tanki rivist välja lööks.

Suur osa relvastusest, nagu Stingerid, töötati välja 1981. aastal. Tegemist on 41 aastat vana tehnoloogiaga, mis oli efektiivne 1985.-86. aastal Afganistanis Vene helikopterite vastu, aga mille suhtes on kaasaegsete helikopterite vastupidavus märkimisväärselt arenenud; raketid ise aga ei ole. Neid ei ole ka kuigi lihtne kasutada, iseäranis arvestades ohuga, mis sellega kaasneb.

Me saadame Ukrainasse varustust, mis paberi peal näeb ilus välja, aga mida me ei näe, on tankid jõudmas Kiievisse või Harkivisse ja sealt siis edasi rindejoone suunas liikumas. Kui Saksa kindral Paulus oli teise maailmasõja ajal Stalingradis ümber piiratud, püüdis Hitler teda sealt välja murda. See küll ebaõnnestus, aga Hitler vähemalt proovis.

Kui Azovi pataljon oli Mariupolis ümber piiratud, kas Ukraina väed püüdsid korraldada pealetungi, et neid vabastada? Ei. Sest [Ukraina vägesid] ei eksisteeri või ei ole neil sellist võimekust. Neile luureandmete andmine või varustuse saatmine on kui kirjaoskamatule inimesele Tolstoi „Sõja ja rahu” kinkimine.

Jätkub…


Jaga artiklit sõpradega


Allikas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.