Michael Hudson
Endine Chase Manhattani panga ökonomist Michael Hudson selgitab järgnevas loos põllumajanduse rolli “kõva jõu” instrumendina maailmapoliitikas.
Alates teisest maailmasõjast on USA kaubandusstrateegid seadnud oma rahvusvahelise poliitika aluseks kontrolli omamise kahe kriitilise tähtsusega tooraine üle – nendeks tooraineteks on nafta ning teravili. Majanduslikus mõttes on nafta ja teravili moodustanud USA maksebilansi tugisambad ning peamised kategooriad peale relvade, kus Ühendriikidel eksisteerib ekspordi ülejääk, kusjuures efekt on seda tugevam, mida enam USA majandus on deindustrialiseerunud.
Alates teisest maailmasõjast on USA kaubandusstrateegid seadnud oma rahvusvahelise poliitika aluseks kontrolli omamise kahe kriitilise tähtsusega tooraine üle – nendeks tooraineteks on nafta ning teravili.
Michael Hudson
Poliitilises plaanis on nafta ja teravili iga majanduse põhivajadused. USA poliitika eesmärk on olnud pikemat aega teiste riikide Ameerika teraviljast sõltuvaks tegemine. Kõige tähelepanuväärsema näitena püüdis USA 1950. aastatel kehtestada Hiinale teraviljaembargot seoses vastuseisuga Mao kommunistlikule revolutsioonile. Kuid Kanada murdis sanktsioone ja lõi seeläbi oma riikidevahelistes suhetes aastakümneid kestnud head tahet.
USA kaubandusstrateegid on püüdnud kujundada sõltuvust Ameerika põllumajandustootjatest ning võidelnud teiste riikide püüdlustega saavutada autonoomne varustatus teraviljaga. Kõige kurikuulsamalt keeldus Maailmapank väljastamast põllumajanduslaene globaalse lõuna ja kolmanda maailma riikidele toiduteravilja tootmiseks. Maailmapank on soostunud arengumaadele väljastama laene üksnes troopiliste toiduainete kasvatamiseks ning sellel on väga lihtne põhjus – tegemist on toodanguga, mis ei konkureeri USA põllumajandussektoriga.
Maailmapank on soostunud arengumaadele väljastama laene üksnes troopiliste toiduainete kasvatamiseks ning sellel on väga lihtne põhjus – tegemist on toodanguga, mis ei konkureeri USA põllumajandussektoriga.
Michael Hudson
Tulemuseks on olukord, kus sellised riigid nagu näiteks Tšiili, mille käsutuses on maailma suurimad loodusliku guaanoväetise varud, on raisanud oma vase ekspordist saadud tulud USA teravilja ostmiseks, kuigi nad oleksid võinud samu põllukultuure hõlpsasti ka ise toota.
Niipea kui 1958. aastal loodi seitsmest riigist koosnenud Euroopa ühisturg ja allkirjastati Rooma lepe (EMÜ), kujunes sellest ühisest põllumajanduspoliitikast peamine diplomaatilise konflikti allikas Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel. See oligi üks põhjus, miks USA diplomaadid kujutasid Euroopa vabakaubanduspiirkonda (EFTA) oma konkurendina – nad olid kaubanduslepingutesse kaasa võtnud Ameerika tugeva põllumajandusprotektsionismi. President Roosevelti põllumajanduse kohandamise seadus, hinnatoetused („pariteedihinnad“), põllumajanduslikud nõuandeteenistused ja muud valitsuse toetused kindlustasid, et põllumajandusettevõtete tootlikkuse püsiv kasv ületas mis tahes muu riigi tootlikkuse kasvu samas valdkonnas.
Seega ei olnud ime, et Euroopa ühise põllumajanduspoliitika eesmärgiks oli saavutada USA-ga sarnane kasu ka oma põllumajandussektorile ja sellest tulenev panus Prantsusmaa, Saksamaa ja teiste liikmesriikide kaubandusbilanssi. Rooma leppega ühinenud riikide jaoks oli ühisturg 1960. ja 1970. aastate suurim ja edukaim majanduslik saavutus. Euroopast sai tugev teravilja eksportija ning USA diplomaatia ei saanud oma varasema turuvalitseja positsiooni säilitamiseks midagi teha.
Ei olnud ime, et Euroopa ühise põllumajanduspoliitika eesmärgiks oli saavutada USA-ga sarnane kasu ka oma põllumajandussektorile ja sellest tulenev panus Prantsusmaa, Saksamaa ja teiste liikmesriikide kaubandusbilanssi. Rooma leppega ühinenud riikide jaoks oli ühisturg 1960. ja 1970. aastate suurim ja edukaim majanduslik saavutus. Euroopast sai tugev teravilja eksportija ning USA diplomaatia ei saanud oma varasema turuvalitseja positsiooni säilitamiseks midagi teha.
Michael Hudson
See edu tähendas, et põllumajandusest kujunes Prantsusmaa ja Saksamaa diplomaatia võtmeelement ning ühisturg laienes hiljem edasi Euroopa Ühenduseks. Ilmselgelt on ka need kaks juhtivat põllumajandustootjat püüdnud säilitada oma domineerivat positsiooni turul.
Samuti on üksnes loomulik, et uued Euroopa Liidu liikmesriigid soovivad oma põllumajandusele subsiidiume, et saavutada samasugune põllumajandusettevõtete tootlikkuse kasv. Toetuste jagamine on olnud pidev poliitilise võitluse teema EL-is. Olukord on muutunud eriti teravaks seoses sõjaga Ukrainas, mis taotleb juurdepääsu Euroopa turule. Ukraina mullad kuuluvad teatavasti maailma kõige viljakamate ja tootlikumate hulka, mis on kujundanud sellest riigist teravilja, päevalilleseemnete ja muude põllumajandustoodete olulise eksportööri maailmaturgudel.
Kuid taas kord on USA diplomaatilised huvid EL-i huvidega vastuolus. Ameerika ettevõtted on ostnud kokku suuri lahmakaid Ukraina põllumajandusmaad ning püüavad seeläbi pääseda Euroopa turgudele, alustades Poolast. Poola president Andrzej Duda selgitas probleemi Leedu rahvusringhäälingule antud intervjuus:
„Tahaksin juhtida erilist tähelepanu tööstuslikule põllumajandusele, mida tegelikult ei juhi ukrainlased, vaid Lääne-Euroopa ja USA suurettevõtted. Kui me vaatame täna enamiku maaüksuste omanikke, siis need ei ole Ukraina ettevõtted. Olukord on paradoksaalne ja pole ime, et Poola põllumehed kaitsevad end, sest nad on investeerinud oma põllumajandusettevõtetesse siin […] ja Ukrainast tulev odav põllumajandustoodang mõjub neile dramaatiliselt hävitavalt.“
Tahaksin juhtida erilist tähelepanu tööstuslikule põllumajandusele, mida tegelikult ei juhi ukrainlased, vaid Lääne-Euroopa ja USA suurettevõtted. Kui me vaatame täna enamiku maaüksuste omanikke, siis need ei ole Ukraina ettevõtted.
Andrzej Duda, Poola president
Ohtu, mida Ukrainast tulev odav teravili Poolale ja teistele Euroopa põllumajandustootjatele kujutab, on süvendanud kaks olulist arengut. Esiteks, Ukraina ligipääs Mustale merele on blokeeritud, mis jätab peamiseks alternatiiviks oma teravilja müümisel raudteetranspordi lääne poole. Ja teiseks, USA investeerimishiid BlackRock tegi Ukraina presidendi Zelenskiga koostööd USA ja Euroopa investeeringute organiseerimisel Ukraina tööstuslikku põllumajandusse, et aidata Ukrainal hankida välisvaluutat NATO toetatud sõjas Venemaa vastu.
Ukraina riiklikud lobitööhuvid on siinkohal ühinenud USA diplomaatilise survega saavutada tariifivaba ligipääs EL-i teraviljaturule. Poola põllumajandustootjad protesteerisid Ukraina piiril sealt saabuva odava teravilja impordi vastu, mis on langetanud hindu, millega Poola tootjatel on võimalik ise oma teravilja müüa. Ilma hinnatoetusteta EL-i põllumajandustootjatele kujutab USA Ukrainas tegutsevate põllumajandusettevõtete osutatav konkurents endast olulist tegurit, mis võib takistada Ukraina EL-i liikmeks saamist.
Ning see taaselustab üle poole sajandi kestnud USA ja Euroopa põllumajandushuvide konflikti. EL-i majandustoetuste laiendamine Ukraina põllumajandusettevõtetele omaks põllumajanduskaubanduse valdkonnas Euroopa heaolu kahjustamisel samaväärset mõju Nord Streami gaasijuhtme hävitamisega.
Sarnaselt USA põllumajandushuvidega, mis seisid pärast 1958. aastat Euroopa ühise põllumajanduspoliitika vastu, seisavad USA investeerimishuvid tänaste EL-i põllumajandustootjate vastu.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kes kontrollib naftat (ja energiakandjaid laiemalt) kontrollib maailma tööstusriike. Kes kontrollib toidutootmist, kontrollib aga maailma rahvaid. Kes kontrollib rahaloomet, kontrollib reaalse lisaväärtuse loomise ning ümberjagamise protsesse.
Antud geoökonoomika ja geopoliitika põhimaksiimid raamivad maailma võimuvahekordi kahasse strateegiliste tehnoloogiate kontrolli, autonoomse militaarse võimekuse taseme ning masside meelsuse vormimise võimekusega (lokaalselt, regionaalselt või globaalselt). Sestap on sedasi, et kes iganes soovib teada, milline on teatava riigi geopoliitiline kaal maailmaareenil, sel tasub vaadata eeskätt nende näitajate taset.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Wirestock Creators/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD: