Suur luguÜhiskond & kultuur

“Suur lähtestamine” kui vabaduse lõppmäng IV

Makroskoop avaldab teise kirjutise New Yorgis elava alternatiivmuusiku Tessa Lena sulest, milles avatakse koroonasulgudest alguse saanud “Suure lähtestamise” nime kandva maailma ümberkujundamise projekti tähendust. Autor põimib oskuslikult tervikuks kogu inimkonda hõlmava protsessi hingelis-eetilised alged ja etteaimatavad tagajärjed, mis meenutavad Dostojevski, C.S Lewise ja Huxley düstoopilisi visioone. Kõnetades nii mõistust kui südant, kutsub autor inimkonda üles mitte kaotama oma inimlikkust.

Adrian Bachmann

Ma mõistan, et eelnevalt kirjeldatu (osa 1, osa 2 ja osa 3)  kõlab nagu ulme, aga ärgem unustagem, kuidas mõned miljardäridest visionäärid mõtlevad – mitte nagu normaalsed inimesed, sest muidu ei kannaks Amazoni ladude töötajad mähkmeid, et mitte teha pause tualettruumi minekuks. Ärgem unustagem ka seda, et tänapäeval on võimalik kaubelda nii teoreetiliste kaupadega kui ka kihlvedudega ilma peale. Suur osa rahast siin maailma luuakse kummaliste, meelevaldsete asjadega.

Rääkides ilmast, siis “suur lähtestamine” legitimeerib ka ohtliku ja julma planeediparandamise (ing k geoingeneering), tituleerides seda potentsiaalselt millekski “lahedaks” ja “elupäästvaks”, just nagu seda tehakse ka mõnede kliimaliikumiste poolt esitatavates seisukohavõttudes. Ma avastasin selle mõned aastad tagasi ning see kurvastas mind, kui haiglane see kõik on. Mürgise jama õhku piserdamine on äge ja “roheline”?

Natukene ka süsinikust. Ma ei peatu sellel pikalt, aga mistahes lugu süsinikuga alguses kaasas ka ei käinud, nüüdseks on sellest saanud vahend, mille abil on võimalik luua turg mitte millestki. Ja ka luua finantsinstrumente raha teenimiseks, seda samuti mitte millestki. Vaadake näiteks järgnevat seadet, mida toetab nii Bill Gates kui ka mitmed naftahiiud.

Mis mulle kõige rohkem meeldib, on see, et pärast seda, kui süsinikdioksiid on kemikaalide segu abil atmosfäärist eemaldatud, on „saaki“ võimalik säilitada, põletades ära hunniku puid (vabandust, “biomassi”). See on ju täiesti loogiline, sest keegi ei saa raha teenida selle pealt, kui puud jäetakse rahule, et nad saaksid lihtsalt ja ilma rahata oma tööd teha. Milline idioot küll sellel sündida laseks?

Tahaksin tähelepanu juhtida ka sellele, et „saagi“ säilitamine toimub sügaval maa all ning seda tehakse viisil, mida pole kunagi varem kasutatud. (Kuidas see mõjutab planeedi sisemisi protsesse? Kas keegi on selle osa lõpuni läbi mõelnud?) See kõik eeldab süsinikdioksiidi transportimiseks torujuhtmete ehitamist ühest kohast teise, nagu ka nafta puhul. Ja veel, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine on äärmiselt energiamahukas. Energia selle jaoks tuleb … fossiilsetest kütustest? Tuumajaamadest? Tuuleparkidest, mis selleks ajaks katavad pea poole planeedi pinnast? Keelekasutusest rääkides, siis eesmärk on jõuda “null süsihappegaasi emissioonini”, mitte “neto null süsihappegaasi emissioonini”. See tähendab, et võib edasi saastada ja siis selle juurde luua uue tulusa tööstusharu, mis loob omakorda uut tüüpi saastet. Ehk siis, äri nagu tavaliselt …

Muide, kui me räägime “rohelisest jätkusuutlikust arengust”, kas siis massiliselt uue järelevalve tehnoloogia ja infrastruktuuri ehitamine, mis on kõik väga energiamahukas ja mitte just kõige puhtam, pole mitte totaalses vastuolus kogu rohelise agendaga? Ma mõtlesin selle peale mõnda aega tagasi, kui lugesin suure õhinaga Green New Deali eelnõud. Rõõmustasin, et elagu õiglus ja põlisrahvaste õigused ja … oota, nutienergiavõrgustikud? Kas see pole mitte täpselt see, mida suured tehnoloogiaettevõtted tahavad? Ja kas see ei viita mitte vajadusele nutisensorite järele, mis omakorda nõuavad uut infrastruktuuri ja satelliite, rohkem maste, vähem privaatsust ja uut tüüpi juhtmevaba saastet, mis põhjustab tuvastamata tervisekahjustusi? See pani mind asja üle uuesti mõtlema ning sundis uurima erinevaid “rohelisi” ettevõtmisi, mille tulemusena avastasin kapist ka erinevaid luukeresid. Seejärel sattusin Cory Morningstari tööde otsa ja mõistsin, et minu esmane kõhutunne oli õige – kõik ei ole päris nii, nagu paistab!

Kuidas sobitub “globaalse tervisekriisi” narratiiv kokku “suure lähtestamisega”?

Esiteks, mõned lihtsad märkmed.

Nagu alguses sai mainitud, on “suur lähtestamine” äärmiselt ambitsioonikas plaan korraldada ümber nii maailma majandus kui ka üldisem arusaam elusolemise tähendusest. (Kas tehisintellekti poolt juhitud elavad surnud, kelle otsused tehakse neist endist väljaspool, on ikka elus? See on omaette küsimus.) Ilma rahva koostööta ei saa see ambitsioonikas majanduslik ja religioosne reform õnnestuda.

Mis on parim viis panna rahvast “suure lähtestamise” segase plaaniga koostööd tegema? Hirm. Sedavõrd ulatusliku ja veidra ühiskondliku ümberlülitamise söödavaks tegemiseks ei ole ükski präänik enam piisavalt magus. Seega tuleb kasutada hirmu ja stressi, olgu see tingitud välisest vaenlasest, võimalikust loodusõnnetusest või haigusest.

Ärgem unustagem, et juba enne 2020. aastat oli loodud äärmiselt kulukalt organiseeritud hirmunarratiiv, mida toetasid enam-vähem samad mängijad, kes suruvad läbi ka “suurt lähtestamist”. Loomulikult räägin ma siinkohal “kliimamuutuse” narratiivist. Ehkki on mitmeid keskkonnaprobleeme, millega tuleks võimalikult kiiresti tegeleda, on üldine “kliimamuutuse” liikumine peamiselt keskendunud samadele sõnumitele, millele “suure lähtestamise” kampaaniagi, teenides sedasi selle propageerijate majanduslikke huve. Ka rahastamine on nendel projektidel suuresti kattuv.

Mis on parim viis panna rahvast “suure lähtestamise” segase plaaniga koostööd tegema? Hirm. Sedavõrd ulatusliku ja veidra ühiskondliku ümberlülitamise söödavaks tegemiseks ei ole ükski präänik enam piisavalt magus.

Paistab, justkui oleks mõjuvõimsad finantshuvid “suure lähtestamise” kattevarjus üritanud esmalt oma eesmärkideni jõuda kliimaliikumise abil, kuid see ei suutnud piisavalt kiiresti vajalikul hulgal hirmu tekitada. Inimesed ei hoolinud sellest nii palju, kui oleks vaja olnud.

Räägin järgnevalt isiklikust kogemusest “rohelise liikumise” endise liikmena. Olen osalenud mitmel treeningsessioonil ja olen hästi tuttav “organiseerimise” ja neurolingvistiliste programmeerimistrikkidega, mis on meisterlikult lihvitud, et muuta inimesed kliima osas väga murelikuks. Edastatavad sõnumid on väga hästi läbi mõeldud ja sellega käib alati kaasas rikkalik rahaline toetus. Tegemist ei ole altruistlike hipide rohujuuretasandil liikumisega, hoolimata sellest, et paljud inimesed ongi sellele siiralt pühendunud.

Inimestena ei tasuks meil usaldada midagi, mis üritab meis külmalt ja kalkuleeritult hirmu tekitada ja seeläbi stressireaktsiooni esile kutsuda. Inimesed, keda ma kuulasin, ei paistnud ise just kuigi hirmul olevat. Nad olid heas toitumuses keskklassi inimesed, kuid mitte alakoormatud. Nad ei kartnud protestidel osaledes kinnipidamist, pigem nad soovisid seda, kartmata, et see võiks mõjutada nende võimalust tulevikus tööd leida. Pärast selle nägemist hakkasin ma küsima, miks nad tahavad, et ma kardaksin, ja mida nad tahavad, et ma teeksin.

Inimestena ei tasuks meil usaldada midagi, mis üritab meis külmalt ja kalkuleeritult hirmu tekitada ja seeläbi stressireaktsiooni esile kutsuda.

Kui ma hakkasin küsimusi küsima ja uurima, siis selgus, et planeeritud “lahendused” hõlmasid endas nutivõrgustikke, elektriautosid (mis ei ole kaugeltki rohelised) ja planeediparandust. See ei olnud minu jaoks aktsepteeritav. See tähendas ka seda, et nad ei pea tegelikult planeedist lugu, sest muidu nad ei tahaks igale poole torne püsti ajada või saasta atmosfääri paisata, et sellega päikest varjata.

On võimalik, et roheline liikumine oli oma algusaastatel väga hea ja aus, kuid suur osa sellest on praeguseks kaaperdatud erihuvide poolt ja seda piisavalt vargsi, et madalamal astmel tegutsejad isegi ei tea, kelle huve nad teenivad. Las ma kordan ennast: on tõepoolest väga vaja päriselt jätkusuutlikke lahendusi. Lihtsalt need “praktilised meetmed”, millele kodeeritud turundustekstides viidatakse, ei ole seda vähimalgi määral.

Igatahes tekitas kliimakriisi ametliku narratiiviga hirmutamine laineid inimeste teadvuses ning põhjustas teatud ulatuses ka ärevust, eriti “Z-generatsioonis”, kuid seda kaugeltki mitte piisavalt, et rahvast kas halvata või mobiliseerida. Niipea, kui tuli mängu viirus, hakkas kõik otsekui võluväel kokku loksuma ning varasemad “suure lähtestamise” skeptikud nõustusid hullumeelse programmiga, mis alles eile oleks olnud mõeldamatu.

Tehkem üks asi kohe selgeks. Ei, ma ei väida seda, et see viirus ei ole päris. Ka ei esita ma kindlaid väiteid selle kohta, kust või kuidas see välja ilmus. Mul on selle kohta oma teooriad, aga mõnda asja ma lihtsalt ei saa teada ega muuta. Mida ma aga tean, on see, et reaktsioon viirusele on olnud absurdne, pretsedenditu ja ebareaalselt ideaalselt kokkusobiv kogu “suure lähtestamise” tegevuskava ja ideoloogiaga. Rääkides hädaolukordadest, Woodstock toimus suure pandeemia ajal …

Niipea, kui tuli mängu viirus, hakkas kõik otsekui võluväel kokku loksuma ning varasemad “suure lähtestamise” skeptikud nõustusid hullumeelse programmiga, mis alles eile oleks olnud mõeldamatu.

Niisiis, kus me omadega tänaseks oleme?

Kas me viisime enamiku tegevustest, nagu näiteks hariduse, meditsiini, ostude tegemise, seksi ja puhkuse üle veebi, samal ajal, kui me tegeleme füüsilise maailma “digitaliseerimisega”, et seda oleks lihtsam jälgida ja kontrollida?

Tehtud!

Kas hoolimata täielikust sulgemisest, mis puutub valgekraede töösse, jätkasime ehitamisega, kaasa arvatud küllaltki robustsete telekommunikatsiooni ehitiste ja telemastide püstitamisega, mis on vajalikud “nutistu” loomiseks?

Tehtud!

Kas meil õnnestus peaaegu täielikult hävitada uute “söödavate” produktidega konkureerivate sõltumatute talunike elatusallikad ning häirida tavapäraste toiduga varustamise ahelate tegevust?

Tehtud!

Kas meil õnnestus hävitada ka suur osa väikeseid ettevõtteid?

Aga muidugi!

Kuidas on lugu kontsertide ja teatriga?

Täiuslik edu!

Kas me püüame asendada korrakaitseorganeid tehisintellektiga?

Otse loomulikult! Ei rahasta! Ei rahasta! Ei rahasta!

Kas me üritame legitimeerida täielikku privaatsuse kaotamist ja lihtsat ligipääsu inimese terviseandmetele?

Jah! Sest meil on tervisekriis.

Kas me oleme iga inimese iga liikumise jälgimise osas graafikus?

Kontakti tuvastamine, jah! Aga mõned riigid on veel programmist maas.

Kas digitaalne tervise-ID on nüüd kohustuslik rahvusvaheliseks reisimiseks?

Jah, “CommonPass” läks käiku!

Kas me oleme suutnud häirida poliitilisi ja õiguslikke protsesse ja luua kaost?

Just nii, härra!

Kas meil on õnnestunud inimeste mõtlemine ja suhted nii ulatuslikult sassi ajada, et meie – robotid, väärkohtlejad – oleme nüüd kõigi ainsaks sõbraks?

Veel tegeleme sellega, aga peaaegu.

Kas me oleme graafikus inimeste ettevalmistamisega kantavate nutiseadmete ulatuslikuks levikuks?

Jah. Kanna maski.

Kas me reguleerimine seadustega inimeste intiimelu?

Jah!

Sellega seoses, riigi kontroll inimeste keha ja seksuaalsuse üle on ajalooliselt klassikaline märk religioossest reformist. Mis iganes juhtub, ole valmis.

Või siis näiteks täielikud sulgemised ja liikumispiirangud, mis on võrratud vahendid selleks, et inimeste käitumist mõjutada. Käitumise muutmine ehk sellega manipuleerimine on aga üheks väga meisterlikult viljeletud kunstivormiks võimukandjate seas. Iga enesest lugupidav selle kunsti praktiseerija mõtleb kümme sammu ette ja loob olukorra, kus subjektid ise paluvad soovitud muudatuste tegemist.

Riigi kontroll inimeste keha ja seksuaalsuse üle on ajalooliselt klassikaline märk religioossest reformist. Mis iganes juhtub, ole valmis.

Ma väidan, et tänaseks oleme kõik allutatud sunniviisilisele S&M tantsule, mille eesmärk on esile kutsuda segadust, ebakindlust ja sõltuvustunnet, mille lahendavad lõplikult meie Isandad ning mille eest me oleme veel tänulikud, sest me tahame sellest talumatust pingest lihtsalt vabaneda. Juba praeguseks on paljudel välja kujunenud Stockholmi sündroom ning nad lähevad vaenlase poolele üle. Kõik meetmed on meelevaldsed, aga sellel pole tähtsust, sest meilt oodatakse kuuletumist ja leppimist sellega, et meie kannatused ja kaotused on meie endi hüvanguks. Et see kõik muudab meid “paremateks inimesteks”.

Psühhopaadi silmis puudub igasugune rõõm.

Orja silmis on leppimine. Leppimine koos kummalise tuimusega seal sügaval, kus kunagi oli meie hing.

Kuhu edasi?

Mina isiklikult ei arva, et me peaksime meile pealesurutava pimedusega leppima. Usun, et meie parimaks lootuseks on jääda kindlaks inimväärikusele ja otsida üles oma südamed. Meie endi hinges on peidus vastused sellest, kuidas ja kuhu edasi – inimeste ja inimkonnana.

Jaga artiklit sõpradega:

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *

Suur luguÜhiskond & kultuur

"Suur lähtestamine" kui vabaduse lõppmäng III

Seotud lugu...