S. L. Kanthan
President Trumpi poolt välja kuulutatud plaan taastada Ameerika Ühendriikide tööstuslik võimsus on perspektiivitu ning soovunelm Hiinale tööstuses järele jõuda ei ole enam kuidagi teostatav. Alljärgnev artikkel selgitab lahti Ühendriikide tööstusliku mandumise aluspõhjuseid.
Donald Trump istub taas Valges Majas ja koos temaga on Ameerika Ühendriikide majandussuhetesse naasnud ka üha kerkivad tariifid. Kuigi president Trumpi tegusid ajendab kõikide eelduste kohaselt tõepoolest soov USA tööstuslik võimsus taas uueks luua, tähendab aastakümneid kulgenud deindustraliseerimise loogika, et Trumpi ponnistused USA tööstus tariifide ja kaubandussõja abil ellu äratada on määratud ebaõnnestumisele. Ette aimatava läbikukkumise põhjusi saame me näha aga alljärgneval graafikul:
Täpsemalt eksisteerib kolm aluspõhjust, miks Donald Trumpil ei õnnestu Ameerika tööstuse hiilgeaegu tagasi tuua:
- Wall Streeti erihuvid;
- tööstuslikuks ümbersünniks vajaminevate oskuste ja infrastruktuuri puudumine Ühendriikides;
- Hiina ohjeldamatu ülekaal kõikides tööstusvõimsuse parameetrites.
Nagu ülaltoodud graafikutelt nähtub, on USA osakaal ülemaailmses tootmises pidevalt langenud, samas kui Hiina on jõudnud tänaseks punkti, kus selle tööstusliku tootmise maht ületab Ameerika Ühendriikide oma juba kahekordselt (defineeritud dollarites mõõdetava lisaväärtuse loomena).
Tööstus moodustab tänaseks vaid 10% USA sisemajanduse kogutoodangust.
S. L. Kanthan
Mis puudutab tööstuse mõju Ameerika Ühendriikide majandusele üldiselt, siis tuleb märkida, et tööstus moodustab tänaseks vaid 10% USA sisemajanduse kogutoodangust ning võrreldes tööstuse tipptaseme, 1979. aastaga, töötab praegu tööstuses kolmandiku võrra vähem ameeriklasi. Trump ei suutnud neid trende oma esimesel ametiajal väärata ega suuda ka teisel.
Vaatame lähemalt näiteks tööstusvõimsuse võtmeteguriks olevat terasetööstust, mis on muuhulgas üks Trumpi lemmik-tööstusharusid. Olid ajad, mil isegi Vene riigijuhid imetlesid avalikult USA terasetööstuse võimsust. Paraku on USA osakaal ülemaailmses terasetootmises NSVL, Jaapani ja Saksamaa külma sõja ajal pakutud konkurentsi ning hiljem ka Hiina esilekerkimise kontekstis langenud 50 protsendilt 4 protsendile maailma terasetoodangu kogumahust.
Miks eemaldusid Ameerika Ühendriigid mitte üksnes töökohtade, vaid ka riikliku julgeoleku vaatenurgast elulise tähtsusega terasetööstusest? Vastuse sellele küsimusele saab kokku võtta ühe sõnaga: neoliberalism.
Nii Ameerika kui laiemalt kogu Lääneriikide majanduse on viimastel aastakümnetel põhja lasknud neoliberalismi ideoloogia, mis pidas kõige olulisemaks maksimaalse kasumi kogumist korporatsioonidele ja aktsionäridele. 1980-tel aastatel müüdi neoliberalismi USA-s peamiselt reaganoomika ning Ühendkuningriigis thatcherismi nime all. Ka Hollywood andis protsessi oma panuse, tootes selliseid filme nagu “Wall Street”, mille kaudu populariseeriti masside seas fraas “Ahnus on hea.”
Nii Ameerika kui laiemalt kogu Lääneriikide majanduse on viimastel aastakümnetel põhja lasknud neoliberalismi ideoloogia, mis pidas kõige olulisemaks maksimaalse kasumi kogumist korporatsioonidele ja aktsionäridele.
S. L. Kanthan
Alates 1980-test aastatest kaldus Ameerika Ühendriikide majanduse raskuskese reaalsest tootmisest kaugelt mahlasemaid kasumimarginaale pakkunud teenuste ning tarkvarasektorite poole. Nende majandusharudega võrreldes on tööstus väga töö- ja kapitalimahukas ning kasumimarginaalid on äärmiselt madalad, mistõttu otsustasid USA riigijuhid oma tööstuslike vajaduste täitmise üha kasvavas tempos Hiinale ja teistele arengumaadele delegeerida.
Tehastesse, töötajatesse ning teadusesse investeerimise asemel kulutasid ahned finantsistid – kes kontrollivad tänaseks kõikide USA suurte korporatsioonide juhatusi – triljoneid dollareid aktsiate tagasi ostmisele ning dividendidele. Just sellise majandusliku manipuleerimise tõttu ongi USA aktsiaturg tänaseks väärt 50 triljonit dollarit (s.o ligi kaks korda rohkem kui Ühendriikide aastane kogutoodang). Ent ultimatiivselt on tegemist hiiglasliku “scam`i” – finantsmullil põhineva näivusega.
Alates 1980-test aastatest kaldus Ameerika Ühendriikide majanduse raskuskese reaalsest tootmisest kaugelt mahlasemaid kasumimarginaale pakkunud teenuste ning tarkvarasektorite poole.
S. L. Kanthan
Tulemused on ootuspäraselt traagilised. Isegi kõikvõimas USA sõjatööstus ei suuda enam ilma Hiina tootjate pakutavate detailideta oma rakette ja sõjalennukeid valmistada, samal ajal kui Hiina laevatööstuse võimsus on tänaseks raskesti hoomatavalt 270 korda suurem kui USA-l.
Üks peamisi põhjusi, miks NATO proxy-sõda Putini vastu läbi kukkus, seisnes selles, et Venemaa on suutnud toota rohkem relvi ja laskemoona kui USA ja Euroopa kokku! Hiinal ja Venemaal on juba täna hüperhelikiirusel lendavad raketid, samas kui USA näeb alles vaeva selle tehnoloogia tundma õppimisega. Süü ei lasu siin USA inseneridel – sedasi läheb paratamatult, kui riiki asuvad juhtima karjeristidest bürokraadid ja riskifondide mänedžerid.
Isegi kõikvõimas USA sõjatööstus ei suuda enam ilma Hiina tootjate pakutavate detailideta oma rakette ja sõjalennukeid valmistada, samal ajal kui Hiina laevatööstuse võimsus on tänaseks raskesti hoomatavalt 270 korda suurem kui USA-l.
S. L. Kanthan
Tuletagem siinkohal meelde kuulsusrikast Einsteini hullumeelsuse definitsiooni “teha sama asja uuesti ja uuesti ning oodata uut tulemust”.
Vaadakem siinkohal, kuidas läks Trumpi esimese presidentuuri ajal kehtestatud terase- ja alumiiniumitariifidega. Kõigepealt tõusis tõepoolest USA terasetootmine veidi, kuid seejärel langes see taas samale tasemele, kus see on püsinud juba viimased 15 aastat ehk ligikaudu 80 miljonile tonnile aastas. Töökohtade hulk terasetööstuses tõusis alustuseks vähem kui 5000 koha võrra, kuid langes peagi Trumpi ametist lahkumise järel.
Alumiiniumitootmisega läks veel halvemini: täna toodab USA 70% vähem alumiiniumi kui 2012. aastal.
Veel üks oluline põhjus, miks Ameerika Ühendriigid ei suuda oma tööstust taas suureks luua, on riigi amortiseerunud infrastruktuur, mille taastamine nõuaks triljoneid dollareid ja kogu riigi poliitiliste ning korporatiivsete prioriteetide täielikku ümberkorraldust.
Vaadake seda videot kaubarongist USA väändunud raudteel, mis näeb välja, nagu kuuluks neljanda maailma riiki. Transpordisüsteem on paraku jätkuvalt mis tahes riigi tööstuse arengu jaoks keskse tähtsusega.
USA infrastruktuuriga seotud probleemid on tänaseks paisunud kolossaalseteks: nii teed, sillad, tammid, veesüsteemid, metrood kui elektrivõrgud on vananenud ja üles ütlemise äärel. Näiteks on USA-s nüüd juba 45 000 silda, mis vajavad turvalisuse huvides pidevat jälgimist.
Lihtne fakt on see, et aastakümneid kestnud tööstustoodangu sisseostmise ja tootmise välja kolimise tagajärjel ei ole USA-s enam piisavalt oskustööjõudu, kellel oleks vajaminevaid oskusi tööstuses töötamiseks. Vaid 8% USA tööjõust töötab tööstuses ning üksnes 5% on sealjuures kvalifikatsiooni vajava tehnilise töö tegijad – ülejäänud tööstuses hõivatud töölised töötavad toidu-, joogi- ja tubakatööstuses.
Lihtne fakt on see, et aastakümneid kestnud tööstustoodangu sisseostmise ja tootmise välja kolimise tagajärjel ei ole USA-s enam piisavalt oskustööjõudu, kellel oleks vajaminevaid oskusi tööstuses töötamiseks. Vaid 8% USA tööjõust töötab tööstuses ning üksnes 5% on sealjuures kvalifikatsiooni vajava tehnilise töö tegijad – ülejäänud tööstuses hõivatud töölised töötavad toidu-, joogi- ja tubakatööstuses.
S. L. Kanthan
Pange tähele, kuidas Apple`i tegevjuht Tim Cook selgitab, miks Apple eelistab oma tehaseid Hiinas pidada. Küsimus ei ole enam odavas tööjõus.
Kui Trump ja tema nõuandjad arvavad, et tariifid aeglustavad Hiina arengut, siis peaksid nad heitma pilgu Hiina viimase kaheksa aasta kaubandussõja, tariifide ning sanktsioonide taustal kujunenud kaubanduse ülejäägile.
Tõsiasi on see, et Hiina kaubanduse ülejääk on viimase 8 aasta jooksul, mil USA on pidevalt kasvatanud kaubandussõja meetmete rakendamist Hiina vastu, vaatamata Washingtoni poliitikale enam kui kahekordistunud, ulatudes juba umbes 1000 miljardi dollarini. Siinjuures tasub meenutada, et Biden mitte üksnes ei säilitanud Trumpi seatud tariife, vaid kehtestas Hiina edukatele tehnoloogiaettevõtetele veel drakoonilisemad sanktsioonid.
Tõsiasi on see, et Hiina kaubanduse ülejääk on viimase 8 aasta jooksul, mil USA on pidevalt kasvatanud kaubandussõja meetmete rakendamist Hiina vastu, vaatamata Washingtoni poliitikale enam kui kahekordistunud, ulatudes juba umbes 1000 miljardi dollarini.
S. L. Kanthan
Maailm on vahepeal edasi liikunud. Ka väljaspool Ameerika Ühendriike eksisteerib turg. Hiina suurimad kaubanduspartnerid on tänaseks Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) ning Vöö ja tee initsiatiivi kuuluvad riigid. USA moodustab vaid 10% Hiina väliskaubandusest, mis tähendab, et Trumpi lemmikväljend “Nemad vajavad meid rohkem kui meie neid” ei peegelda enam reaalsust, mis on sootuks muutunud.
Samamoodi saavutab Trump oma liitlaste ja vasallide, sh Kanada, Euroopa Liidu ja Austraalia, pihta suunatud rünnakutega üksnes USA isoleerumise. Pole vaja kuigi kaua oodata, kuni kõik Trumpi tariifide sihtmärgiks sattunud riigid omavahel koostöösidemeid loovad…
Kas Donald Trump on kuulnud sellisest nähtusest nagu Triffini dilemma? Vist mitte, sest kaks tema fundamentaalset arusaama kaubandusest ja dollari primaarsusest on omavahel täielikus vastuolus.
USA dollar ei saa täita ülemaailmse reservvaluuta rolli, kui USA-l ei ole kaubanduspuudujääki. Teisisõnu, kui USA dollar peab olema see valuuta, mida teised riigid eelistavad rahvusvahelises kaubanduses ja valuutavahetuses, siis peab USA-l olema ülejäänud maailma suhtes ulatuslik kaubanduse puudujääk. Kuidas muidu teised riigid USA dollareid omandaks?
USA moodustab vaid 10% Hiina väliskaubandusest, mis tähendab, et Trumpi lemmikväljend “Nemad vajavad meid rohkem kui meie neid” ei peegelda enam reaalsust, mis on sootuks muutunud.
S. L. Kanthan
Tegelikult on ka president Trump ise tunnistanud, et ilma dollari reservvaluuta staatuseta oleks Ühendriigid täna “kolmanda maailma riik”.
Triffini dilemmale ei ole lihtsat vastust. Multipolaarses maailmas jääb USA dollar aegamööda oma hegemooniast ilma ning USA impeerium laguneb selle protsessi järelmina koost. Maailma majandussüsteemi dedollariseerimine on tänaseks aga paraku vältimatu.
Multipolaarses maailmas jääb USA dollar aegamööda oma hegemooniast ilma ning USA impeerium laguneb selle protsessi järelmina koost. Maailma majandussüsteemi dedollariseerimine on tänaseks aga paraku vältimatu.
S. L. Kanthan
Aastal 1988 prognoosis ajakiri The Economist oma esikaanel, et 2018. aastaks on USA dollar hävinud ehk põlenud. 2025. aastal võisime The Economisti esikaanel näha Donald Trumpi, kes süütas dollari põlema.
Mida peaks Trump ette võtma? Kuidas saaks ta siiski USA tööstust turgutada?
Esiteks peaks ta kahe käega tervitama vabakaubandust ning konkurentsi. Tariifid ja protektsionism ei tee tööstust taas suureks. Teiste riikide karistamise asemel peaks Trump pakkuma USA korporatsioonidele subsiidiume ja maksusoodustusi sõltuvalt nende tootmismahust ja töötajate hulgast. Samuti tuleks pärssida ettevõtete raha raiskamist aktsiate tagasi ostmisele ja dividendidele. Õigupoolest tuleks aktsiate tagasiostmine ära keelata.
Ameerika Ühendriigid peaks keskenduma sellise kutseharidussüsteemi üleehitamisele, kus õpilased omandavad reaalseid, tööstuses vajalikke oskusi. Soouuringud selle määratluse alla paraku ei kvalifitseeru…
Ameerika Ühendriigid peaks keskenduma sellise kutseharidussüsteemi üleehitamisele, kus õpilased omandavad reaalseid, tööstuses vajalikke oskusi. Soouuringud selle määratluse alla paraku ei kvalifitseeru…
S. L. Kanthan
Ühtlasi on USA-l vaja alandlikult märgata, et pooled on vahetunud. Hiina ettevõtteid on vaja kutsuda oma tehaseid USA-sse paigutama, et ameeriklased saaksid hiinlastelt õppida – samamoodi nagu hiinlased õppisid kolmkümmend aastat tagasi Ameerika, Euroopa ja Jaapani ettevõtetelt.
Uskuge või mitte, oli aeg, mil USA tööstus töötas suurepäraselt ning seega saab ameeriklastele soovida vaid edu ja kordaminekuid oma tööstuse üles ehitamisel mõistlikul ja mõistuspärasel viisil.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ameerika Ühendriikide lootusetus võistelda Hiina Rahvavabariigiga 21. sajandi maailma tööstusliku suurvõimu tiitlile on väljendatav loendamatutes ökonomeetrilistes näitajates, ent punkti illustreerimiseks piirab ehk kahest. Kui Ameerika Ühendriikides on kokku 12 miljonit tööstuslikus tootmises hõivatud oskustöölist, siis Hiinas on vastav näitaja 133 miljonit – arv, mis ei jää kuigipalju maha Ameerika Ühendriikide kogu tööjõubaasist. Kui Hiina ekspordib igal aastal maailma ligikaudu 1000 miljardi dollari väärtuses kaupu ja teenuseid rohkem kui ise välismaailmast impordib, siis Ameerika Ühendriigid impordivad ligi 1000 miljardi väärtuses rohkem kaupu ja teenuseid välismaailmast, kui on ise võimelised välisriikidele pakkuma. Ning sedasi aasta-aastalt, ilma et eksisteeriks vähimatki märki, mis viitaks USA ekspordi/impordi bilansi muutumisele USA kasuks.
Viimati mainitud ülejäänud maailma kulul elamine on Ühendriikidele mõistagi võimalik üksnes tänu asjaolule, et dollar omab jätkuvalt veel maailma peamise reserv- ja kaubandusvaluuta staatust – staatust, mille kaotus on majandusliku loogika seisukohalt paratamatu ning mille pikenemine on võimalik üksnes jõumeetodil või suuremahulise sõja vallandumise korral, mis peataks Hiina ja teiste Euraasia suurriikide esiletõusu maailma uute majanduskeskustena.
Kui Ameerika Ühendriikides on kokku 12 miljonit tööstuslikus tootmises hõivatud oskustöölist, siis Hiinas on vastav näitaja 133 miljonit – arv, mis ei jää kuigipalju maha Ameerika Ühendriikide kogu tööjõubaasist. Kui Hiina ekspordib igal aastal maailma ligikaudu 1000 miljardi dollari väärtuses kaupu ja teenuseid rohkem kui ise välismaailmast impordib, siis Ameerika Ühendriigid impordivad ligi 1000 miljardi väärtuses rohkem kaupu ja teenuseid välismaailmast, kui on ise võimelised välisriikidele pakkuma.
Adrian Bachmann
Töö selle nimel on mõistagi käimas, ent ambitsioonika plaani edu väljavaated on ebakindlad, kuna Aasia riikide eliidid ei ole erinevalt Euroopast näidanud üles valmidust viia oma riike ja rahvaid Ühendriikide globaalse ülemvõimu pikendamise ja USA geopoliitiliste rivaalide kurnamise nimel surma ja hävingusse.
Hiina majandusliku tõusu verstapostidest ja nende tähendusest on aga võimalik lähemalt lugeda käesoleva loo lõpus viidatud lugudest.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: