Keskkond & inimkond

Kliimamuutustest tingitud migratsioonilained kujundavad lähitulevikus ümber riikide rahvastikud

Kuiv Manyara järv Aafrika rahvuspargis

Kliimamuutused on jõudmas punkti, kus tagasiteed enam ei ole. Riikidevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) uusim raport ütleb selgelt, et isegi kui süsiniku emissioon homme täielikult lõppeks, on seda atmosfääri akumuleerunud piisavalt, et avaldada planeedi ökosüsteemidele mõju veel aastakümneid.

Seetõttu on peagi Glasgows toimuv 26. ÜRO kliimamuutuste konverents, ehkki vajalik propageerimaks kliimamuutuste mõjude pehmendamise meetmeid, täiesti ebapiisav vahend tegelemaks teise olulise väljakutsega, millega inimkonnal silmitsi tuleb seista, nimelt kohanemisega.

Kui kuumus, tõusev mereveetase ning põuad muudavad terved piirkonnad meie planeedil elamiskõlbmatuks, võivad miljonid kui mitte miljardid inimesed hakata ümber asuma ellujäämiseks sobivamatele laiuskraadidele. Raskeim ülesanne, mis meil ees seisab, ei ole emissiooni vähendamine, vaid inimeste ümberasustamine. Ei IPCC ega ükski teine rahvusvaheline organisatsioon või institutsioon ei ole hetkel pädev niivõrd fundamentaalse inimkonna geograafiliste positsioonide küsimusega tegelemiseks.

Sõjajärgsetel kümnenditel aset leidnud migratsioon nii riikidesiseselt kui piiriüleselt järgis väga ettearvatavaid mustreid. Kõige suurem migratsioonilaine oli 23 miljoni inimese lahkumine endise Nõukogude Liidu territooriumilt.

Kui kuumus, tõusev mereveetase ning põuad muudavad terved piirkonnad meie planeedil elamiskõlbmatuks, võivad miljonid kui mitte miljardid inimesed hakata ümber asuma ellujäämiseks sobivamatele laiuskraadidele.

Järgmistel kümnenditel tuleb maailmal aga rinda pista mitmete demograafiliste lahkhelidega. Tööjõupuudus Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Põhja-Aasias muutub aina akuutsemaks ning sunnib neid regioone oma immigratsioonipoliitikat vastavalt ümber kujundama.

Kümned miljonid asiaadid võivad olla sunnitud ümber asuma üle Euraasia mandri, kui terved Aasia piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks ning elatusallikad kokku kuivavad. Suur hulk Lõuna-Aasia ja Lõuna-Hiina rahvast voolab põhja poole Lõuna-Venemaa ja Kasahstani stepi aladele, kus on külluses viljakat maad, ent napilt inimesi.

Tööjõupuudus Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Põhja-Aasias muutub aina akuutsemaks ning sunnib neid regioone oma immigratsioonipoliitikat vastavalt ümber kujundama.

Paljud ülalmainitud muutused leiaksid tõenäoliselt aset ka ilma kliimamuutusteta, kuid on selle tõttu tänaseks peaaegu kindlad. Ennustatakse, et jõuame käesoleval sajandil „rahvastiku tippu” ehk inimkonna ajaloo suurima elanikkonna arvuni, ligikaudu 11 miljardi inimeseni. Sealt edasi muutub ellujäämine jaotamise küsimuseks. Kuidas me otsustame end paigutada meie planeedi 150 miljoni ruutkilomeetri suurusele territooriumile? Kas tänane maakaart selle jaoks üldse sobib, arvestades kui paljud inimesed peavad erinevatel ajahetkedel üha uuesti kolima üle erinevate piiride?

Migratsiooniküsimustes on riikide valitsustel suveräänne pädevus, kuid inimkonna geograafilise jaotuse väljakutsega tegelemine nõuab ulatuslikumat tegutsemist kui kahepoolsete migratsioonilepetega nokitsemine.

Me peame suutma ületada lõhe ülitundliku ja lühiajalise perspektiiviga migratsiooniteemalise poliitilise diskursuse ja inimkonna majutamiseks vajaliku kollektiivse strateegia vahel. Rääkida pigem inimkonna geograafiast kui migratsioonist võib olla võimas retooriline tööriist, sest see rõhutab, et me oleme kõik samas paadis ning nihutab fookuse kitsalt riiklikult suveräänsuselt laiema ulatusega planeedi majandamise küsimusele.

Suur hulk Lõuna-Aasia ja Lõuna-Hiina rahvast voolab põhja poole Lõuna-Venemaa ja Kasahstani stepi aladele, kus on külluses viljakat maad, ent napilt inimesi.

Muutuva kliimaga maailmas on meil vaja uut tüüpi kontinentidevahelist tööjaotust. Lõuna-Ameerika ja Aafrika hakkavad laiali saatma üha enam emigrante. Põhja-Ameerika ja Euraasia peavad hakkama vastu võtma veelgi enam inimesi, juhtides neid samas edasi põuaga võitlevast USA lõunapiirkonnast ning Lõuna-Aasiast viljakamale sisemaale. Ilmselt hakkavad kliimapioneerid keerulist maastiku näiteks Kanadas ja Venemaal sinna tulevikus saabuvate miljonite migrantide jaoks sobilikuks kohandama.

Ka meie poliitiline kartograafia teeb läbi muutuse. Uppuvad Vaikse ookeani lõunapiirkonna saared tuleb maha jätta ja rahvastik ümber asuda Austraaliasse või Uus-Meremaale, mistõttu kujunevad neist suveräänsetest riikidest ilmselt Okeaania protektoraadid. Tänased rahalistes raskustes ja väheneva rahvastikuga Visegrádi riigid võivad kujuneda suuremaks föderatsiooniks, et paremini hallata nende elutähtsat metsa, põllumaad ja jõgesid, et valmistuda Araabia ja Aasia riikidest saabuvaks demograafiliseks täienduseks.

Kuidas me otsustame end paigutada meie planeedi 150 miljoni ruutkilomeetri suurusele territooriumile? Kas tänane maakaart selle jaoks üldse sobib, arvestades kui paljud inimesed peavad erinevatel ajahetkedel üha uuesti kolima üle erinevate piiride?

Vastupidiselt tänastele tsentraalsusele suunatud tendentsidele ei hakka Briti saared oma ressursside jagamist mitte ainult laiendama, vaid muutuksid keskaja Hansa Liidu taaskehastuse keskseteks kaubandussadamateks, sidudes Churchilli Kanadas Aberdeeniga Šotimaal ja Kirkenesega Norras.

Mitmed teadlased on küsinud: mis on suveräänsusest kõrgem? Kui me oleme targad, on vastuseks „programmeeritav geograafia” — kohtade ümberkodeerimine vastavalt nende funktsioonile meie muutuvas globaalses süsteemis. Elamiskõlbulikud piirkonnad on meie maa kõige väärtuslikum ressurss ja me peame selle kasutamist tulevaste põlvede nimel optimeerima. Me oleme tulevikule võlgu suveräänsuse kohandamise uue reaalsuse järgi.


Jaga artiklit sõpradega


Seotud lood

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *