Keskkond & inimkond

Kus leidub maailmas veel puutumata loodust?

Hiljuti avaldatud uurimuses üritasid maailma ökoloogid kaardistada maakera piirkonnad, millele inimtegevuse mõju on jätkuvalt tagasihoidlik. Tulemustest nähtus, et umbes pool planeedi maismaast on üksnes vähesel määral mõjutatud inimtekkelistest keskkonna muutustest.

Rahvusvaheline uurimisrühm kõrvutas nelja erinevat metoodikat, mille alusel mõõdeti inimese mõju kõikidele planeedi geograafilistele piirkondadele. Projekti käigus tuvastati, et nelja erineva metoodika poolt pakutud hinnangud on suuresti kattuvad, võimaldades luua maailmakaardile graafiline representatsioon piirkondadest, millele inimtegevuse mõju hinnatakse minimaalseks.

Kaart, mis näitab lihtsustatult „kohti, kus inimesi maakeral ei ole“, ilmestab visuaalsel kujul teadlaste poolt tehtud järeldust, et umbes pool planeedist on jätkuvalt suuresti inimtegevusest puutumata. See on nähtav alljärgnevas.

Võti ülaltoodud kaardile: TUMEROHELISEGA (33% planeedi maa-alast) on toonitatud sellised maismaa alad, mille puhul kõik neli uurimust nõustusid, et antud piirkonnale on inimtegevuse mõju minimaalne. ROHELISE (11% maismaast), HELEROHELISE (9% maismaast) ja KOLLAKASROHELISE (14% maismaast) värviga toonitud geograafilised piirkonnad on sellised, mille puhul neljast uurimusest kolm, kaks või üks klassifitseerisid piirkonna tagasihoidliku inimtegevuse mõjuga tsooniks. HELEKOLLASE värviga geograafilised piirkonnad on sellised, mille puhul kõik uurimused nõustusid, et tegemist on tsoonidega, kus inimtegevuse mõju loodusele on suur. HALLI TOONIGA on markeeritud uurimata alad. 

Kui te soovite teada, kus kohas maailmas leidub veel puutumata loodust, mis ei ole ümber kujundatud inimasustuse, taristu ja põllumajanduse poolt, siis sellelt kaardilt leiate need kohad üles.

Marylandi Baltimore’i Maakonna ülikooli globaalökoloogia õppejõud Erle Ellis kommenteeris projekti järgnevalt: „Kui te soovite teada, kus kohas maailmas leidub veel puutumata loodust, mis ei ole ümber kujundatud inimasustuse, taristu ja põllumajanduse poolt, siis sellelt kaardilt leiate need kohad üles. Võib öelda, et teadlaste hulgas on tänaseks tekkinud konsensus, kus need kohad asuvad.“

Kaardi aluseks võeti neli erinevat algallikat, milleks olid „Ülemaailmne inimkonna jalajälje indeks“ (ingl k Global Human Footprint index), „Antropogeensete bioomide projekt“ (ingl k Anthropogenic Biomes Project), „Globaalsete inimmodifitseeritud piirkondade kaardid“ (ingl k Global Human Modification)  ning „Madala mõjuga tsoonide kaardid“ (ingl k Low Impact Areas).

Kõik neli algallikat kasutasid põhinäitajatena inimasustuse tihedust, hoonestatust ja põllumajandusliku maa osakaalu. Osad uurimused võtsid täiendavalt vaatluse alla valgusreostuse taseme, taristud, toorainete ja energiakandjate ekspluateerimise tsoonid jms.   

Baasallikatena kasutatud kaardid kinnitasid, et umbes pool planeedist moodustavad madala inimmõjuga tsoonid, millest omakorda poolt võib iseloomustada „väga madala“ inimtegevuse mõjuga piirkondadena. Paraku on „väga madala“ antropogeense mõjuga geograafilised piirkonnad enamasti kas väga külmad või talumatult kuumad, nagu näiteks Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed alad või kõrbed.

Kaart, mis näitab lihtsustatult „kohti, kus inimesi maakeral ei ole“, ilmestab visuaalsel kujul teadlaste poolt tehtud järeldust, et umbes pool planeedist on jätkuvalt suuresti inimtegevusest puutumata.

Teadlaste hinnangul võimaldab tõsiasi, et pool planeedi maismaast on jätkuvalt inimtegevusest minimaalselt mõjutatud, seada ambitsioonika eesmärgi konserveerida tulevikus pool maailma territooriumi loodushoiu eesmärkideks.

Peamine küsimus seisneb selles, kas fokusseerida loodushoiu eesmärgid seni minimaalse inimmõjuga tsoonide säilitamisele või laiendada inimkonna ökoloogilise jalajälje minimeerimise programmi juba tugevasti inimtegevusest mõjutatud piirkondadele, mis on enamasti piirkondadeks, kus ka teistel liikidel meeldib elutseda.

California Ülikooli ruumiökoloogia õppejõud Jason Riggio, kes on äsja avaldatud uurimuse peakordinaator, kavatseb uurimuse tulemused esitada 2021. aasta Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonil, et toetada kava muuta 2050. aastaks pool planeedist looduskaitse tsoonideks.

Kommenteerib Adrian Bachmann

Kui neljast uurimusest ökoloogilise „stereopildi“ kokku pannud teadlased keskendusid rangelt ökoloogilistele sisenditele, siis siinkirjutajat kõnetas uudisloos lisaks veel geostrateegiline ning esteetilis-poeetiline dimensioon Eesti vaatevinklist vaadatuna.

Kui mõõta Eesti rahvuslikku rikkust (kui palju maailmas seda kokku rehkendatud on, võib lugeda lähemalt loost „Kui palju on väärt kogu maailma rikkus“) rahaliselt, siis paikneb see maailma sotsiaal-majanduslikus hierarhias kui mitte veel päris haljal, siis haljendaval oksal. Ometi jääb see (eestlase psüühikas ilmselt jätkuvalt liigset) aukartust äratavasse kaugusesse Läänemaailma rikkaimatest riikidest, mis on trooninud maailma kapitalikontsentratsiooni panteoni tipus juba ligi 300 aastat.

Ülaltoodud kaardi silmitsemine ning kõrvutamine elementaarsete teadmistega geograafilistest tsoonidest, mis on kõlbulikud inimtegevuseks (ja inimeseks olemiseks – inimese keha ja vaim ei ela vaid kaloritest ja baitidest) annab meile selgesti mõista, et oleme maailmas üks õnnistatumaid rahvaid ökoloogilise kapitali poolest, mis ületab per capita näitaja poolest (kui seesugust annaks arvutada) enamike Lääneriikide elanike (loodus)rikkuse kordades.

Mõistagi on puutumata metsajärve kaldal vaikuse kuulamist inimeseks olemise kogemuse väärtuse kasvatajana märksa keerulisem mõõta kui raharingluse erinevaid parameetreid. Ometi võiksime ning peaksime seda tihedamini tegema.

On selge, et sellist erakordset ökoloogilist küllust ei kingita miljonilisele mikrorahvale majanduslikult ja militaarselt palju vägevamate rahvaste poolt pelga kingitusena kuigi kauaks.

Üks pilguheit maailma ökoloogide poolt kokku pandud kaardile näitab meile selgesti kätte, et elame tegelikult ühes parimas kohas planeedil. Mõistagi on tegemist tähelepanekuga, millega on märksa lihtsam nõustuda rammestaval juunikuul kui pimekõledal novembril. Niipalju siis poeetilisest dimensioonist.

Geostrateegiliselt mõeldes on aga selge, et sellist erakordset ökoloogilist küllust ei kingita miljonilisele mikrorahvale majanduslikult ja militaarselt palju vägevamate rahvaste poolt pelga kingitusena kuigi kauaks. Ning on märksa tõenäolisem, et seda ihalevad pigem need suurrahvad, kes on meist ökoloogilise rikkuse poolest palju vaesemad kui veel märksa rikkamad.  


Jaga artiklit sõpradega:


Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat Tavid ASi peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga