Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
William Schryver
Ameerika geopoliitika analüütik William Schryver kirjutas ülevaate, milles analüüsib tuumasõja vallandumise kõige tõenäolisemat stsenaariumit Ukraina sõja kontekstis. Olles tänaseks jõudnud punkti, kus Ameerika tuumateadlaste hinnangul on maailm tuumasõja vallandumisele lähemal kui kunagi varem, väärib antud kirjutis kaasa- ning järelemõtlemist.
Kas Ukraina sõda on viimas tuumasõja puhkemiseni? Selline küsimus kõlab tänaseks üha rohkemate inimeste huultelt ajal, mil väljavaated Ühendriikide ja Venemaa vahelise sõja vallandumiseks muutuvad üha tõenäolisemaks. Ning juhul kui konventsionaalne sõda Ühendriikide ja Venemaa vahel peagi puhkeb, siis kas see tähendab ka seda, et antud relvakokkupõrge kulmineerub paratamatult ka tuumalöökide vahetamises?
Enamus inimesi näib sedasi arvavat ning ma mõistan nende mõttekäikudes sisalduvat loogikat. Eksisteerib mitmeid stsenaariume, kus otsene sõjategevus USA ja Venemaa vahel kulmineerub tuumasõjaga. Järgnevas jagan oma mõtteid antud teemal…
Tuumasõja võimalikkuse üle mõtiskledes tuleb alati lähtuda kõige olulisemast põhitõest, milleks on tõsiasi, et tuumalöögi andmine kujutab endast tagasipööramatut sammu, mis on ühtaegu nii mõrvarlik kui ka suitsidaalne.
William Schryver
Tuumasõja võimalikkuse üle mõtiskledes tuleb alati lähtuda kõige olulisemast põhitõest, milleks on tõsiasi, et tuumalöögi andmine kujutab endast tagasipööramatut sammu, mis on ühtaegu nii mõrvarlik kui ka suitsidaalne. Ning minu arusaamaks on endiselt, et ükski suurtest tuumariikidest ei ole suitsidaalne. Samuti on minu arusaamise kohaselt nii venelaste kui ameeriklaste sooviks lahendada oma erimeelsused pigem “mees-mehe vastu” konventsionaalses võitluses.
Ülal: Vene Iskander tüüpi lähimaa ballistilise raketi transport. Kvaasiballistilisel trajektooril liikuv Iskander on leidnud konventsionaalse lõhkepeaga varustatult korduvalt kasutamist Ukraina sõjas kõrge väärtusega sihtmärkide vastu. Raketti on võimalik relvastada selekteeritava võimsusega tuumalõhkepeadega. Vene Föderatsiooni relvajõududes on kokku 13 Iskanderi raketibrigaadi 160 laskeseadeldisega. Pärast külma sõja lõppu jättis Venemaa alles suure taktikaliste tuumarelvade arsenali, kompenseerimaks konventsionaalse võimekuse kahanemist NATO riikide vastu NSV Liidu lagunemise järgsel kriisiperioodil. Venemaal on 1500-1600 taktikalise lõhkepeaga säilinud tänini suur ülekaal taktikalistes tuumarelvades NATO suhtes, mille taktikaliste tuumarelvade arsenal koosneb USA circa 200-st B61 tüüpi pommist ning Prantsusmaa 54-st ASMP tüüpi tiibraketist.
Käsitlus ameeriklastest kui teiste rahvaste ees eristaatust omavast ülimuslikust rahvast on üks vähestest arusaamadest, mis on jagatud kõikide Ameerika ühiskonna kihtide poolt.
William Schryver
Ameeriklaste minapildis kujutavad Ühendriigid endast inimkonna ajaloo suurimat impeeriumi ning militaarjõudu, millel pole ega saagi olema võrdset. Käsitlus ameeriklastest kui teiste rahvaste ees eristaatust omavast ülimuslikust rahvast on üks vähestest arusaamadest, mis on jagatud kõikide Ameerika ühiskonna kihtide poolt, olgu tegemist usklike või ateistide, puritaanlaste või hedonistide, rikaste või vaestega. Sõltumata klassist ja sotsiaalsest staatusest usuvad ameeriklased jätkuvalt, et nemad on väljavalitud rahvaks, kellel on ainuõigus maailmas sekkuda ning jagada käske, kuidas teised rahvad peaksid elama vastavalt ameeriklaste arusaamadele vabadusest ja demokraatiast.
Venelaste minapilt on ameeriklaste rahvuslikust mütoloogiast sootuks erinev. Venelaste teadvus on vormitud arusaamast, et nemad on pidanud aastasadu taluma Lääne hegemoonide rünnakuid oma maa vastu, mille ressursid on olnud sajandeid läänlaste ihaldusobjektiks, kelle arusaamade kohaselt on nendel (kui venelaste suhtes ülimuslikel olenditel) Venemaa ressursside üle rohkem õigust kui venelastel endil. Venelased käsitlevad seega ennast ainsa rahvana, kes on suutnud Lääne maailmavalitsemise ihalejate poolsed rünnakud tõrjuda nii 19. kui 20. sajandil.
Venelaste teadvus on vormitud arusaamast, et nemad on pidanud aastasadu taluma Lääne hegemoonide rünnakuid oma maa vastu, mille ressursid on olnud sajandeid läänlaste ihaldusobjektiks, kelle arusaamade kohaselt on nendel (kui venelaste suhtes ülimuslikel olenditel) Venemaa ressursside üle rohkem õigust kui venelastel endil.
William Schryver
Ühendriikide rünnakud Venemaale on seega venelaste teadvuses nende ajaloo keskse motiivi järjekordseks väljenduseks 21. sajandil. Venelased tunnistavad endile, et nendest on saanud Ameerika Ühendriikide massiivsete ja eksistentsiaalsete rünnakute objekt, mille eesmärgiks on Venemaa hävitada. Teadvustades endile, et Washingtoni eesmärgiks on ei rohkem ega vähem kui Venemaa hävitamine, on venelased asunud alates 2022. aasta suvest tegema palavikulisi ettevalmistusi massiivseks sõjaks, mis on nende arvates möödapääsmatuks lõpparenguks pärast seda, kui Venemaa-vastaseks relvaks muudetud Ukraina relvajõud saavad lõplikult hävitatud ning ameeriklased on sunnitud Venemaa vastu ise sõtta astuma, kuna nende marionett-riigi ressurss on ammendunud. Selline on venelaste arusaam asjade strateegilisest seisust…
Teadvustades endile, et Washingtoni eesmärgiks on ei rohkem ega vähem kui Venemaa hävitamine, on venelased asunud alates 2022. aasta suvest tegema palavikulisi ettevalmistusi massiivseks sõjaks.
William Schryver
Ülal: USA relvatehnikud transportimas B61 tüüpi taktikalist tuumapommi. Ameerika Ühendriikide taktikaliste tuumarelvade arsenal Euroopas koosneb erinevatel hinnangutel umbes 120-st B61 tüüpi pommist, mis on hoiustatud Saksamaa, Itaalia, Hollandi, Belgia ning Türgi lennuväebaasides.
2023. aasta aprillis kirjutasin ülevaate põhjustest, miks Venemaa on Ukrainas sõdimas, ja samas ka võitmas, võideldes tänini sisuliselt üks käsi selja taha seotult. Venemaa strateegia selles sõjas on NATO riikide poolt relvastatud, varustatud, treenitud, finantseeritud ning luureinfoga toetatud Ukraina armee metoodiline hävitamine, olles selles tegevuses tänaseks jõudnud juba kolmanda Ukrainas loodud relvastatud formatsiooni likvideerimiseni. Sellest tulenevalt on müüdid Venemaa “strateegilisest lüüasaamisest” reaalsuse pahupidi pööramine, täpselt nagu ka arusaamad, justkui oleks Venemaa sõjapidamise võimekus sõja käigus vähenenud. Asjade tegelik seis on seesuguse kirjelduse täielik vastand.
Venemaa strateegia selles sõjas on NATO riikide poolt relvastatud, varustatud, treenitud, finantseeritud ning luureinfoga toetatud Ukraina armee metoodiline hävitamine.
William Schryver
Militaarse võimsuse ja militaartööstuse võimekuse poolest on Venemaa oma Lääne vaenlastega võrreldes jõudnud tänaseks punkti, kus see on tugevam kui kunagi varem pärast NSV Liidu sõjalise võimu haripunkti – ning mis on sealjuures peamine… võimsuse nihe on kaldumas iga päevaga üha enam Venemaa suunale.
Mis kõige olulisem – Ukraina sõda on tänaseks tekitanud venelaste seas tugevama rahvusliku ühtekuuluvustunde ning patriotismipuhangu kui kunagi varem pärast II maailmasõda. Mitte kunagi varem pole nii suur hulk venelasi olnud sisimas täiesti veendunud, et nende sõda Läänega on õiglane ja õigustatud. Ning see on teadmine, mis peaks panema iga ajalugu tundva inimese mõtlema pikalt, mis saavad olema selle tõsiasja järelmid.
Ukraina sõda on tänaseks tekitanud venelaste seas tugevama rahvusliku ühtekuuluvustunde ning patriotismipuhangu kui kunagi varem pärast II maailmasõda. Mitte kunagi varem pole nii suur hulk venelasi olnud sisimas täiesti veendunud, et nende sõda Läänega on õiglane ja õigustatud.
William Schryver
Venemaa ajaloo suurte sõdade lugu on olnud ikka ja jälle lugu sellest, kuidas venelased võivad olla esmalt aeglased oma rahvusliku militaarpotentsiaali koondamisel, ent kui see on kord sihiks võetud, formeeruvad nad alati massiivseks ning efektiivselt liikuvaks koordineeritud jõuks.
Selle asemel, et Vene Föderatsioon purustada, on Lääne strateegid Ukraina sõda eskaleerides toonud esile oma soovidele sootuks vastupidise resultaadi, seistes täna silmitsi sootuks enesekindlama ning ennast kehtestavama Venemaaga, mille sõjaline jõud on ligi kolmeaastase intensiivse sõjapidamise käigus hinnanguliselt kolmekordistunud.
Selle asemel, et Vene Föderatsioon purustada, on Lääne strateegid Ukraina sõda eskaleerides toonud esile oma soovidele sootuks vastupidise resultaadi, seistes täna silmitsi sootuks enesekindlama ning ennast kehtestavama Venemaaga.
William Schryver
Samal ajal kui USA ning selle korraldusi täitvad Euroopa riigid on arsenale korralikult tühjendades demonstreerinud oma sõjatehnika haprust ning kaheldava väärtusega efektiivsust suurte kadudega lahingutes, on Vene robustsed relvaplatvormid näidanud sobilikkust nii 21. sajandi lahinguväljale kui ka optimaalsust masstootmise kiire skaleerimise mõttes.
Sõjaökonoomika on brutaalne, olles tänaseks demonstreerinud, kuidas venelased on Lääne poole selgelt üle leiutanud (NATO täppismoona neutraliseerimine kõigest mõne kuuga elektroonilise sõjapidamise üksuste poolt) ja üle tootnud (laskemoona ja lahingmasinate tootmine tempoga, mis ületab kaugelt Lääne tarned Ukrainale), tehes seda ulatuses, millele Lääs ei suuda vastata ei momendil ega ka lähitulevikus.
Summa summarum… Venemaa on Ukrainas tänaseks sõda selgesti võitmas ning jõudmas positsioonile, kus sõja lõpetamise tingimused dikteeritakse Moskva poolt. Venemaa võit Ukraina sõjas on kõige laiaulatuslikuma kaaluga suures geostrateegilises plaanis, kuna Venemaa, Hiina ning Iraani telje ümber moodustuv liit kujutab endast võimu, mis esitab Lääne globaalsele ülemvõimule suurema väljakutse kui kunagi varem sajandite jooksul.
Venemaa, Hiina ning Iraani telje ümber moodustuv liit kujutab endast võimu, mis esitab Lääne globaalsele ülemvõimule suurema väljakutse kui kunagi varem sajandite jooksul.
William Schryver
Ning viimaks jõuame küsimuseni tuumasõja vallandumise perspektiividest. Võttes arvesse käesolevas kirjeldatud (militaar- ja geo)strateegilist realiteeti, on ainsaks tõenäoliseks stsenaariumiks tuumasõja puhkemisel olukord, kus USA hegemoonia säilitamise kinnisideele fikseerunud hullud teevad tuumaeskalatsiooni suunas esimese sammu. Olen sellel seisukohal, kuna Venemaal ei ole hetkel mitte mingisugust vajadust tuumarelvade käiku laskmiseks. Miks peaks võidu kursil liikuv osapool kasutama tuumarelva… eriti veel olukorras, kus Venemaa on valmis liikuma konventsionaalses sõjas võiduni ka siis, kui USA relvajõud peaksid konflikti vahetult sekkuma?
Kõige tõenäolisem stsenaarium tuumasõja käivitumiseks Ukrainas johtub olukorrast, kus tuumarelv tuuakse lahinguväljale, kasutades selleks varjatult kolmandat osapoolt. Kuigi antud stsenaariumi täitumiseks on mitmeid logistilisi ja taktikalisi komplikatsioone, oleks kolmanda osapoole poolt salamisi Vene sihtmärgi vastu toimetatud tuumalaengu tagajärjeks olukord, kus venelased käsitleksid rünnakut NATO-poolse esimese tuumalöögina Venemaa vastu.
Kuigi antud stsenaariumi täitumiseks on mitmeid logistilisi ja taktikalisi komplikatsioone, oleks kolmanda osapoole poolt salamisi Vene sihtmärgi vastu toimetatud tuumalaengu tagajärjeks olukord, kus venelased käsitleksid rünnakut NATO-poolse esimese tuumalöögina Venemaa vastu.
William Schryver
Sellest tulenevalt tähendaks Ukraina varustamine tuumarelvaga sisuliselt sihiteadlikult Venemaa-poolse tuumavastulöögi esile kutsumist. Kas maailmas on olemas jõudusid, millel on nii võimekus kui tahe antud stsenaarium esile kutsuda? Ma väga loodan, et mitte. Mis puudutab tuumasõja valla päästmist riikide formaalseid käsuliine pidi, siis siinkohal pean lõpetama mõttega, millest käesolev mõtiskelu alguse sai: tuumarelvade käiku laskmine on tagasipööramatu samm, mis on sisuliselt suitsidaalne. Ma julgen endiselt kahelda, et ükski suurtest tuumajõududest võiks käituda taotluslikult suitsidaalselt, kuid oleme jõudmas olukorda, kus seegi kainemõistuslikkuse kübe ei pruugi varsti enam pädeda…
Adrian Bachmanni kommentaar:
William Schryveri poolt esitatud mõtiskluses esineb mitmeid tähelepanekud, mis võtavad kokku militaarse ja geostrateegilise “suure pildi” Ukraina sõja kontekstis 2024. aasta lõpus.
Kõikvõimalikud käsitlused Venemaa sõjapidamise ressursi ammendumisest Ukrainas ei kirjelda adekvaatselt reaalset asjade seisu, võttes arvesse asjaolu, et Vene Föderatsiooni militaarsed kulutused ulatuvad tänini vaid 6,2%ni riigi kogutoodangust, samas kui Ukraina sõjaline eelarve küündib ligi 30%-ni riigi SKT-st, olles sealjuures praktiliselt tervenisti subsideeritud kogu Läänemaailma poolt. Teisisõnu, Venemaa kasutab tänini Ukrainas vaid murdosa oma totaalsõja pidamise teoreetilisest kapatsiteedist, samas kui Ukraina sisemine finantsiline, energeetiline, infrastruktuuriline ning relvastuse ressurss oleks ammendunud juba 2022. aastal maksimaalselt mõne kuuga.
Kõikvõimalikud käsitlused Venemaa sõjapidamise ressursi ammendumisest Ukrainas ei kirjelda adekvaatselt reaalset asjade seisu, võttes arvesse asjaolu, et Vene Föderatsiooni militaarsed kulutused ulatuvad tänini vaid 6,2%ni riigi kogutoodangust, samas kui Ukraina sõjaline eelarve küündib ligi 30%-ni riigi SKT-st, olles sealjuures praktiliselt tervenisti subsideeritud kogu Läänemaailma poolt.
Adrian Bachmann
Samuti on Venemaa Ukraina sõtta värvanud alla miljoni sõduri ning seda umbes 46 miljonini küündivast potentsiaalsest maksimaalsest mobilisatsiooniressursist.
Teisisõnu, Venemaa “suur strateegia” Ukrainas on viljeleda minimaalselt vajalike ressurssidega soovitud resultaadi saavutamise tehnikat, milles ressursi minimeerimise hinnaks on konflikti venimine ajalisel teljel. Viimane asjaolu on problemaatiline vaid mainekujunduslikult, sest sõja venimine töötab pikas plaanis Venemaa kasuks.
Mis puudutab sõja “mainekujunduslikku” aspekti ja võimekushinnanguid Vene relvajõududele Lääne meedias, siis Vene sõjapidamise võimekuse seisukohalt ei ole väljaspool Venemaa inforuumi tiražeeritud lood Vene armee vaevalisest kulgemisest relevantsed, võrreldes vajadusega säästa militaarset ressurssi potentsiaalseks sõjaks USA ning kõikide nende Euroopa riikide vastu, mis on nõus Washingtoni juhtimisel Venemaa vastu sõtta minema.
Veelgi enam kui lahinguväljal on möödunud aastal maailma suuruselt neljandaks majanduseks tõusnud ning Euroopa riikidest kiiremat majanduskasvu näidanud Venemaa olnud üle ootuste edukas majanduslikus mõõduvõtus USA poolt juhitud finantsmajandusliku bloki vastu.
Nimelt on toorme ja energeetika defitsiit tänaseks demonstreerimas kogu maailmale, et ainus asi, mida Lääneriikide finantssektor suudab luua ilma küllaldase strateegilise toormeta, on inflatsioon, mis on tänaseks põhjustamas Lääneriikide elanikkonna kiireimat vaesumist pärast suurt depressiooni ligi sada aastat tagasi.
Kõige ulatuslikumate tagajärgedega leiab majanduslik kärbumine aset aga Euroopa majanduse südameks oleval Saksamaal, mille tööstuse kokkuvarisemine kõigest mõne aastaga pärast Ukraina sõja algust on olnud ühtaegu nii ootuspärane kui ka hämmastav.
Nimelt on toorme ja energeetika defitsiit tänaseks demonstreerimas kogu maailmale, et ainus asi, mida Lääneriikide finantssektor suudab luua ilma küllaldase strateegilise toormeta, on inflatsioon, mis on tänaseks põhjustamas Lääneriikide elanikkonna kiireimat vaesumist pärast suurt depressiooni ligi sada aastat tagasi.
Adrian Bachmann
Ootuspärane, kuna Saksamaa triljonieurose käibega tööstusmasin ei suuda maailmaturul konkurentsivõimeliselt toimida ilma Vene toorme ning energeetilise sisendita. Hämmastav, kuna vaatamata kõigele ei oleks ilmselt ükski geostrateeg suutnud uskuda, et maailma suuruselt kolmas tööstusriik Saksamaa teeb Washingtoni geopoliitilise programmi täitmise nimel sotsiaalmajandusliku suitsiidi, hävitades kõigest mõne aastaga 200 aasta jooksul saksa rahva poolt üles ehitatud tööstuskapatsiteedi.
Üldiselt on rahva jaoks ilmselgelt enesetapjalike otsuste vastu võtmine võimalik üksnes nendes riikides, mille juhtkond on täielikult võõrvõimu kontrolli all kas läbi ähvarduste, ära ostmiste või mõlema mõjutusvahendi kombinatsiooni. Rahvas läheb (ase)valitsejate suitsiidsete otsustega kaasa aga üksnes juhul, kui riigis töötab efektiivne hirmu- ja vägivallamehaanikat kontrolliv repressiivaparaat, või juhul, kui elanikkonna enamus on psühholoogilise sõjapidamise abil viidud massipsühhoosi seisundisse, mis viib massidelt nii terve mõistuse kui alalhoiuinstinkti.
Üldiselt on rahva jaoks ilmselgelt enesetapjalike otsuste vastu võtmine võimalik üksnes nendes riikides, mille juhtkond on täielikult võõrvõimu kontrolli all kas läbi ähvarduste, ära ostmiste või mõlema mõjutusvahendi kombinatsiooni. Rahvas läheb (ase)valitsejate suitsiidsete otsustega kaasa aga üksnes juhul, kui riigis töötab efektiivne hirmu- ja vägivallamehaanikat kontrolliv repressiivaparaat, või juhul, kui elanikkonna enamus on psühholoogilise sõjapidamise abil viidud massipsühhoosi seisundisse, mis viib massidelt nii terve mõistuse kui alalhoiuinstinkti.
Adrian Bachmann
Sellises vaimuseisundis – psühholoogilise sõjapidamise läbi reaalsustaju ning alalhoiuinstinkti minetanult – võib isegi väga väikese rahva kihutada sõtta maailma suurima tuumariigi vastu, mis on võimeline selle rahva eksistentsi umbes 25 minutiga likvideerima, kasutades selleks vaid ühte tuhandikku oma 5580-st pommist koosnevast arsenalist ning olles sealjuures kindel, et alles jäänud 99,9% tuumaarsenalist jätkub, et heidutada teisi rahvaid, sealhulgas ning eelkõige ameeriklasi, arvete klaarimisse sekkumast.
Ülal: Maailma tuumariikide tuumaarsenalide hinnangulised suurused 2024. aasta seisuga. Graafikul on toodud riikide tuumalõhkepeade arv koos sümboliga, mis tähistab, kas riigi arsenal on kasvamas, kahanemas või konstantsel tasemel. Üle 90% maailma tuumarelvadest on Vene Föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide käsutuses, mille arsenalid moodustuvad vastavalt 5580 ning 5044 lõhkepeast. Venemaa ning USA domineerivad täielikult ka tuumarelvade kandursüsteemides, olles ainsad riigid, millel on olemas kogu strateegiline tuumatriaad maalt, merelt ning õhust lastavate tuumarelvadega, mis suudavad tabada umbes 30 minuti jooksul igat punkti planeedil.
Muuhulgas on tõenäoline, et Washingtoni kontrolli totaalsus Saksa poliitilise juhtkonna üle oli üks asjaolu, mis tuli sõja käigus üllatusena ka Vene juhtkonnale, kes oleks ilmselt oodanud, et Saksamaa loobub oma tööstuse säilitamise nimel Ukraina sõjas osalemast. Tõsiasi, et see sedasi ei ole, on pikas perspektiivis Venemaale probleemiks, asetades Moskva liigsesse sõltuvusse Hiinast kui sisuliselt ainsast Washingtoni kontrolli alt väljas olevast riigist, mis on võimeline tarnima neid tehnoloogiaid, mida Venemaa ei suuda tänini siseriiklikult toota.
Teatud mõttes ongi geostrateegiliselt ja geoökonoomiliselt kõige kaalukamaks protsessiks Ukraina sõjas majanduslik kokkupõrge Venemaa ning Läänemaailma vahel, kus vastamisi on maailma suurim toorainevõim (geoluure poolt tuvastatud Venemaa väärindamata tooraine ressurssi hinnatakse ligi 100 triljoni dollarini) ning tänini maailma finantsvõrgustikke domineeriv Lääs. See on mõõduvõtt, mida Venemaa on võitmas, kuna finantssüsteemi üleval hoidvaid servereid ja krüptograafia algoritme on võimalik ka vene inseneride ja infotehnoloogide poolt välja mõelda, ent toorainet nupuvajutusega luua pole Lääneriikidel ka parima tahtmise juures võimalik.
Sõja aeglane kulgemine ei ole seega Venemaa jaoks probleemiks, kuna selle resultaadiks on järgnevad Venemaale soodsad protsessid :
1.) Ukraina mobilisatsioonikõlbuliku elavjõu kiire ammendumine, samas kui sõja materiaalne kulu ning elavjõu kadu on Venemaale igati talutavates piirides;
2.) Euroopa elanikkonna kiirenev vaesumine, mis võib rahulolematuse kasvades viia osade Euroopa riikide USA poolt kontrollitud poliitiliste juhtkondade väljavahetamiseni. Antud tagajärg ei pruugi siiski saabuda, kuna enamus massist (sõltumata riigist ja rahvusest) ei mõista kunagi, kes, milliste vahenditega ning mis eesmärkidel nende üle võimu teostab;
Enamus massist (sõltumata riigist ja rahvusest) ei mõista kunagi, kes, milliste vahenditega ning mis eesmärkidel nende üle võimu teostab.
Adrian Bachmann
3.) Ühendriikide võimu establishmendi järk-järguline huvikaotus Ukraina sõja vastu, kuna iga ühik sõjalist, tööstuslikku, luurealast, finantsilist ning administratiivset ressurssi, mida Ukrainasse investeeritakse, tuleb USA geopoliitiliste ambitsioonide arvelt ülejäänud maailmas. Selles mõttes ei ole isegi Washingtoni ressursid täiesti piiramatud.
Seega võib geostrateegilisi ja sõjalisi trende arvesse võttes William Schryderiga nõustuda, mis puudutab asjaolu, et tuumarelva kasutamine Venemaa poolt Ukraina sõja kontekstis oleks mõeldav vaid juhul, kui Venemaa vastu teostataks kas Lääne poolt esmane tuumalöök või siis taktikalise tuumalöögiga sarnast efekti omav konventsionaalne rünnak eriliselt olulise strateegilise taristu pihta.
Tuumarelva kasutamine Venemaa poolt Ukraina sõja kontekstis oleks mõeldav vaid juhul, kui Venemaa vastu teostataks kas Lääne poolt esmane tuumalöök või siis taktikalise tuumalöögiga sarnast efekti omav konventsionaalne rünnak eriliselt olulise strateegilise taristu pihta.
Adrian Bachmann
Vaatamata kõigele on ebatõenäoline, et Ameerika juhtkond oleks valmis riskima taktikaliste tuumalöökide vahetamisega Venemaaga. Ühendriikide erukoloneli Lawrence Wilkersoni sõnul on kõik nn “piiratud tuumasõja” stsenaariumid Venemaa ja USA vahel, mis on simulatsioonide käigus läbi mängitud, päädinud alati ja eranditult strateegiliste tuumarelvade kasutuselevõtuga, mis lõpetavad nii USA kui Venemaa eksistentsi.
Sellest tulenevalt on tõenäoline, et Venemaa-poolsete taktikaliste tuumalöökide sihtmärgiks saavad üksnes need riigid, mille juhtkonnad on moraalselt ja intellektuaalselt sedavõrd laostunud, et anda enda riik Vene Föderatsiooni jaoks olulist kahju tegevate löökide platsdarmiks iseenese rahva eksistentsi hinnaga.
On tõenäoline, et Venemaa-poolsete taktikaliste tuumalöökide sihtmärgiks saavad üksnes need riigid, mille juhtkonnad on moraalselt ja intellektuaalselt sedavõrd laostunud, et anda enda riik Vene Föderatsiooni jaoks olulist kahju tegevate löökide platsdarmiks iseenese rahva eksistentsi hinnaga.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: