Nietzsche järgi on hullumeelsus üksikisiku tasemel haruldane, masside seas aga reegliks. Vaatamata lausumise läbinägelikkusele ei ole inimkond tervikuna kunagi varem olnud tunnistajaks reaalsustaju ülemaailmsele kadumisele viisil, mis oleks võimaldanud praktiliselt kogu planeedi elanikkonna põhiõiguste ära kaotamist.
Arvukate inimest ähvardavate ohtude seas – mida inimkond ei ole siiani pidanud küllaldaseks põhjuseks, et loobuda vabadustest, milleta kaotaksime inimeseks olemise mõtte – on väga madala riskifaktoriga viirushaiguse tõrjumise eesmärgil tänaseks üle maailma kehtestatud “uus normaalsus”.
See on ühiskondlik korraldus, mida kõigest kahe aasta eest oleks praeguseks teada olevate faktide kainemõistuslikul hindamisel peetud mõistusevastaseks (vaata lähemalt koroonaviiruse ohtlikkusest teiste ohtude kontekstis SIIT). Ometi on mõeldamatu pooleteise aastaga teoks saanud. Kuidas on see võimalikuks osutunud?
See on küsimus, mida ka siinkirjutaja on korduvalt küsinud ning oma mõistmisvõime piires üritanud vastata. Järgnevas jagame Makroskoobi lugejatega kirjutist, mis annab mõistuse minetanud maailmas toimuvale veenvalt argumenteeritud seletuse, pakkudes ka lahendusi, kuidas saaksime terve mõistuse naasmisele kaasa aidata.
Adrian Bachmann
„Rahvahulgad ei ole kunagi tõe järele janunenud. Nad ignoreerivad tõendeid, mis neile ei meeldi, eelistades eksiarvamuste jumaldamist, kui need parasjagu ahvatlevad tunduvad. See, kes suudab masse illusioonidega varustada, saab kiiresti nende isandaks; kes püüab nende illusioone purustada, saab alati nende ohvriks.”
Gustave Le Bon, Hulkade psühholoogia (eesti keeles ilmunud 1936 ja 1991)
Füüsilised haigused võivad rahva seas levides saavutada epideemia mõõtmed, kuid sedasi võib juhtuda ka vaimuhaigustega. Kõige ohtlikum vaimuhaiguste epideemia vorm on massipsühhoos. Massipsühhoosi ajal muutub hullumeelsus ühiskonnas normiks ning pettekujutelmad hakkavad levima nagu nakkushaigus. Kuid kuna pettekujutelmad võivad esineda mitmel erineval kujul ning hullumeelsuse avaldumise viise on samuti lugematul hulgal, siis erineb ka massipsühhoosi ilmnemise viis sõltuvalt sellest, milline on nakatunud ühiskonna ajalooline ja kultuuriline taust. Ajaloos on massipsühhoosid viinud nõiajahtide, genotsiidide ning isegi tantsumaaniateni, ent tänapäeval kujutab inimkonnale kõige suuremat ohtu totalitarismi massipsühhoos:
„Totalitarism on tänapäevane nähtus, mida iseloomustab täielikult tsentraliseeritud riigivõim koos individuaalsete inimõiguste hävitamisega. Sellises riigis on kahte tüüpi inimesi: võimulolijad ning objektiks alandatud rahvahulgad ehk ohvrid.”
Arthur Versluis, Uued inkvisitsioonid (ingl The New Inquisitions)
Massipsühhoosi ajal muutub hullumeelsus ühiskonnas normiks ning pettekujutelmad hakkavad levima nagu nakkushaigus. Ajaloos on massipsühhoosid viinud nõiajahtide, genotsiidide ning isegi tantsumaaniateni, ent tänapäeval kujutab inimkonnale kõige suuremat ohtu totalitarismi massipsühhoos.
Totalitaarse režiimiga ühiskonnas on rahvas jagatud kahte gruppi, valitsejad ja valitsetavad, kusjuures mõlemad grupid teevad läbi patoloogilise transformatsiooni. Valitsejad tõusevad peaaegu jumala staatusesse, mis on täielikult vastuolus meie olemusega, sest võim muudab ebatäiuslikud olendid kergesti pahelisteks. Rahvahulgad seevastu muutuvad nendest patoloogilistest valitsejatest sõltuvateks, nad regresseeruvad psühholoogiliselt ning nende staatus ühiskonnas muutub sisuliselt võrdseks laste omaga. Hannah Arendt, üks 20. sajandi silmapaistvamaid selle valitsemisvormi uurimisele keskendunud teadlasi, nimetas totalitarismi „inimloomuse enda” transformatsiooni püüuks. Kuid selline transformatsioon muudab üksnes terve mõistuse haigeks mõistuseks, sest nagu totalitarismi tingimustes elamise psühholoogilist mõju uurinud Madalmaade arst on kirjutanud:
„/…/ totalitaarse riigi kodanike kummalised reaktsioonid ning nende kultuur tervikuna on paljudest aspektidest võrreldav haigete skisofreenikute reaktsioonidega.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine (ingl The Rape of The Mind: The Psychology of Thought Control, Menticide, and Brainwashing)
Sotsiaalsed transformatsioonid, mis totalitaarse korraga riigis aset leiavad, rajanevad ning jäävad püsima pettekujutelmadele, sest üksnes nende küüsi sattunud mehed ja naised regresseeruvad lastega sarnaselt sõnakuulelikeks ja alandlikeks ning annavad täieliku kontrolli oma elude üle poliitikute ja bürokraatide kätte. Üksnes pettekujutelmade poolt juhitud valitsev klass usub, et neil on olemas teadmised, tarkus ja arukus ühiskonda täielikult kontrollida. Ning ainult pettekujutelmade all kannatav inimene suudab uskuda, et ühiskond, mis koosneb võimu järele janunevatest valitsejatest ning psühholoogiliselt regresseerunud rahvast, võib viia millegi muu kui massiliste kannatuste ja sotsiaalse hävinguni.
Sotsiaalsed transformatsioonid, mis totalitaarse korraga riigis aset leiavad, rajanevad ning jäävad püsima pettekujutelmadele, sest üksnes nende küüsi sattunud mehed ja naised regresseeruvad lastega sarnaselt sõnakuulelikeks ja alandlikeks ning annavad täieliku kontrolli oma elude üle poliitikute ja bürokraatide kätte.
Aga mis üldse vallandab totalitarismi psühhoosi? Totalitarismi massipsühhoos saab alguse ühiskonna valitsevast klassist. Sellesse klassi kuuluvad isikud, olgu need siis poliitikud, bürokraadid või kapitalistid, on väga avatud pettekujutelmadele, mis suurendavad nende võimu, ning ükski pettekujutelm pole võimu järele janunejate jaoks atraktiivsem kui see, et nad suudavad ja peaksidki ühiskonda kontrollima ja domineerima. Kui valitsev eliit on sellise poliitilise ideoloogia omaks võtnud, olgu see siis kommunism, fašism või tehnokraatia, on järgmiseks sammuks alati rahva nakatamine totalitarismi massipsühhoosiga, et neid seeläbi oma võimu aktsepteerima sundida. Sellist psühhoosi on ajaloos korduvalt esile kutsutud. Nagu Meerloo selgitab:
„Vajalik on üksnes kollektiivseid tundeid õigel viisil ümber kujundada ja manipuleerida.”
Joost Meerloo,Meele vägistamine
Peamine meetod, mille abil valitseval eliidil on võimalik totaalset kontrolli saavutada, on mentitsiid. Sõna etümoloogilise tausta järgi tähendab see sisuliselt „meele tapmist”. Meerloo selgitab lähemalt:
„Mentitsiid on pika ajalooga, kuid uuesti süstematiseeritud kuritegu inimese meele ja hinge vastu. Tegemist on organiseeritud psühholoogilise sekkumise ja juriidilise perverssuse süsteemiga, mille abil valitsev klass sisestab omaenda oportunistlikud mõtted nende meeltesse, keda nad plaanivad kasutada ja hävitada.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine
Peamine meetod, mille abil valitseval eliidil on võimalik totaalset kontrolli saavutada, on mentitsiid. Sõna etümoloogilise tausta järgi tähendab see sisuliselt „meele tapmist”.
Selleks, et rahvast mentitsiidiks ette valmistada, tuleb alustada hirmu külvamisest. Kui inimene on negatiivsete emotsioonidega, nagu näiteks hirm või ärevus, üle ujutatud, muutub ta hullumeelsusele väga vastuvõtlikuks. Hirmu on võimalik külvata nii reaalsete, kujuteldavate kui ka fabritseeritud ohtudega, kuid iseäranis efektiivsed on hirmulained. Selle meetodi puhul vahelduvad hirmulained rahulike perioodidega, kuid iga rahuliku perioodi lõpetab veelgi intensiivsem hirmulaine ja nii see protsess jätkub. Meerloo kirjutab:
„Iga uus hirmulaine avaldab pärast hingetõmbepausi oma mõju kergemini kui sellele eelnenud laine, sest inimesed on endiselt oma eelnevast kogemusest häiritud. Moraal muutub järjest madalamaks ja iga uue propagandakampaania psühholoogiline mõju tugevneb, sest jõuab juba nõrgenenud rahvani.”
Joost Meerloo,Meele vägistamine
Selleks, et rahvast mentitsiidiks ette valmistada, tuleb alustada hirmu külvamisest. Kui inimene on negatiivsete emotsioonidega, nagu näiteks hirm või ärevus, üle ujutatud, muutub ta hullumeelsusele väga vastuvõtlikuks.
Samal ajal kui hirm inimesi mentitsiidiks ette valmistab, aitab valeinformatsiooni levitav ning ohu allika ja selle iseloomu osas segadust tekitav propaganda murda ka rahva meelt. Valitsusametnikud ja nende sabarakud meedias võivad kasutada selleks vastuolulisi teateid, absurdset teavet ja isegi räigeid valesid, sest mida suuremas segaduses rahvas on, seda vähem suudavad nad kriisiga toime tulla ja oma hirmu ratsionaalselt ning kohanemisvõimeliselt vähendada. Teisisõnu, segadusse aetud rahvas on totalitarismi pettekujutelmadele palju rohkem vastuvõtlik.
„Loogika vastu saab loogikaga võidelda, loogika puudumise vastu mitte, sest selgelt mõtlejaid ajab see segadusse. Suur Vale ja monotoonselt korrutatud nonsenss on emotsionaalses mõttes ahvatlevamad kui loogika ja mõistlikkus. Sel ajal kui rahvas otsib endiselt mõistlikku vastuargumenti esimesele valele, saavad totalitaristid neid juba uuega rünnata.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine
Suur Vale ja monotoonselt korrutatud nonsenss on emotsionaalses mõttes ahvatlevamad kui loogika ja mõistlikkus. Sel ajal kui rahvas otsib endiselt mõistlikku vastuargumenti esimesele valele, saavad totalitaristid neid juba uuega rünnata.”
Ajaloos ei ole kunagi varem eksisteerinud nii efektiivset viisi ühiskonna totalitarismi massipsühhoosiga nakatamiseks. Nutitelefonid ja sotsiaalmeedia, televisioon ja internet, kõik on seotud algoritmidega, mis tsenseerivad kiiresti soovimatu teabe leviku ning lasevad võimulolijatel kerge vaevaga rahva meeli rünnata. Seda enam, et sellise tehnoloogia sõltuvust tekitava loomu tõttu allutavad paljud inimesed end valitseva eliidi propagandale vabatahtlikult ja lausa hämmastavalt sageli:
„Moodne tehnoloogia paneb inimese ümbritsevat maailma iseenesest mõistetavana võtma; ta ei peatu hetkekski, et astuda samm tagasi ja järele mõelda. Tehnoloogia meelitab ta enda juurde ja paiskab oma keerisesse. Ei mingit puhkust, meditatsiooni, järele mõtlemist, vestlusi – kõik meeled on kogu aeg ülekoormatud. Inimene ei õpi enam maailma kohta küsimusi esitama, selles kahtlema, sest ekraan söödab talle ette valmis vastused.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine
Ajaloos ei ole kunagi varem eksisteerinud nii efektiivset viisi ühiskonna totalitarismi massipsühhoosiga nakatamiseks. Nutitelefonid ja sotsiaalmeedia, televisioon ja internet, kõik on seotud algoritmidega, mis tsenseerivad kiiresti soovimatu teabe leviku ning lasevad võimulolijatel kerge vaevaga rahva meeli rünnata.
Kuid on veel üks samm, mille tulevased totalitaarsed juhid saavad astuda, et suurendada totalitarismi massipsühhoosi tekkimise tõenäosust ‒ see seisneb oma ohvrite isoleerimises ning nende tavapärase sotsiaalse suhtluse takistamises. Kui inimene on üksi ja ta ei saa oma sõprade, pere ja töökaaslastega normaalselt suhelda, muutub ta pettekujutelmade suhtes palju vastuvõtlikumaks. Seda mitmel põhjusel. Esiteks, neil kaob kontakt positiivse eeskuju parandava jõuga. Mitte kõik ei satu valitseva eliidi mahhinatsioonide küüsi ning need, kes propagandast läbi näevad, saavad aidata ka teistel mentitsiidi rünnaku käest pääseda. Inimesi teineteisest isoleerides väheneb oluliselt ka sellise positiivse eeskuju mõju. Teine põhjus, miks isoleerimine suurendab mentitsiidilise rünnaku tõhusust, on see, et nagu paljusid teisi liike, on ka inimesi isolatsioonis palju kergem uusi mõtte- ja käitumismustreid järgima kallutada. Meerloo selgitas seda seoses psühholoog Ivan Pavlovi tööga käitumise tingimise kohta:
„Pavlov tegi veel ühe olulise avastuse: tingitud refleksid kujunevad kõige kiiremini vaiksetes laboritingimustes, kus muud häirivad stiimulid on viidud miinimumini. Iga loomatreener teab omast kogemusest, et metsiku looma taltsutamiseks on vajalikud isolatsioon ja kannatlikult stiimuli kordamine /…/ Totalitaristid järgivad seda reeglit. Nad teavad, et poliitiliste ohvrite käitumist saab kõige kiiremini tingida neid isolatsioonis hoides.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine
Inimene ei õpi enam maailma kohta küsimusi esitama, selles kahtlema, sest ekraan söödab talle ette valmis vastused.”
Üksinda, segaduses ja hirmulainete poolt läbi pekstud, laskub mentitsiidi rünnaku all olev rahvas lootusetusse ja haavatavasse olekusse. Lõputu propagandavoog muudab mõistuspäraseks mõtlemiseks võimelised meeled irratsionaalsete jõudude mängumaaks. Rahvas, kelle ümber ja sees valitseb kaos, ihkab pöörduda tagasi korrastatumasse maailma. Totalitaarseteks valitsejateks pürgijad saavad nüüd teha otsustava sammu: pakkuda lahenduse ning võimaluse naasta korrastatud maailma juurde, millest paistetakse kiiresti eemalduvat. Kuid sellel kõigel on oma hind: rahvahulgad peavad loobuma oma vabadusest ning andma täieliku kontrolli oma elu üle valitseva eliidi kätte. Nad peavad loobuma oma võimest olla iseseisvad indiviidid, kes on ise oma elu eest vastutavad, ning muutuma alandlikeks ja kuulekateks subjektideks. Teisisõnu peavad rahvahulgad laskuma totalitarismi massipsühhoosi pettekujutelmade küüsi.
„Totalitarism on inimese põgenemine elu hirmuäratavast reaalsusest juhtide virtuaalsesse üsasse. Inimese tegevus on juhitud sellest samast üsast, kesksest pühapaigast /…/ inimene ei pea enam vastutama oma elu eest. Valitseb sünnieelse maailma kord ja loogika. Seal on rahu ja vaikus, täieliku alistumise rahu.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine
Üksinda, segaduses ja hirmulainete poolt läbi pekstud, laskub mentitsiidi rünnaku all olev rahvas lootusetusse ja haavatavasse olekusse.
Totalitaarse maailma kord on patoloogiline kord. Jõustades ranget ühtlustust ja nõudes kodanikelt pimedat sõnakuulelikkust, kaotab totalitaarne kord maailmast spontaansuse, mis kutsub esile suure osa elurõõmust ja loovusest, mis ühiskonda edasi viib. Sellise valitsemisviisi totaalne kontroll, kuidas tahes seda ka nimetatakse, teadlaste ja arstide võim, poliitikute ja bürokraatide oma või hoopis diktaatori võim, kutsub igal juhul esile stagnatsiooni, hävingu ning massilisel hulgal surmasid. Seega on ehk kõige olulisem küsimus maailma jaoks, kuidas totalitarismi vältida saab? Ja kui inimkond on juba jõudnud massipsühhoosi esimestesse etappidesse, siis kas selle mõju saab ümber pöörata?
Rahvahulgad peavad loobuma oma vabadusest ning andma täieliku kontrolli oma elu üle valitseva eliidi kätte. Nad peavad loobuma oma võimest olla iseseisvad indiviidid, kes on ise oma elu eest vastutavad, ning muutuma alandlikeks ja kuulekateks subjektideks. Kui inimkond on juba jõudnud massipsühhoosi esimestesse etappidesse, siis kas selle mõju saab ümber pöörata?
Ehkki kollektiivse hullumeelsuse prognoosides ei saa kunagi kindel olla, on mitmeid meetmeid, mis saavad aidata seda ravida. Selline ülesanne nõuab aga mitmeid erinevaid lähenemisi ning seda paljudelt erinevatelt inimestelt. Nii nagu mentitsiidi rünnak on mitmeharuline, peab mitmeharuline olema ka vasturünnak. Carl Jungi sõnul on esimene samm nende jaoks, kes soovivad aidata taastada meelemõistust hullumeelses maailmas, korrastada oma meel ja elada viisil, mis inspireeriks teisi seda järgima:
„Mitte asjata ei hüüa meie ajastu lunastava isiksuse järele, selle järele, kes suudab end kollektiivse [psühhoosi] haardest vabastada ja päästa vähemalt oma hinge, kes sütitab lootuse tule teiste jaoks, kuulutades, et siin on vähemalt üks mees, kellel on õnnestunud fataalsest enese grupi psüühikaga identifitseerimisest välja pääseda.”
Carl Jung, Üleminekul tsivilisatsioon (ingl Civilization in Transition)
Carl Jungi sõnul on esimene samm nende jaoks, kes soovivad aidata taastada meelemõistust hullumeelses maailmas, korrastada oma meel ja elada viisil, mis inspireeriks teisi seda järgima.
Juhul, kui inimene elab psühhoosist vabana, on tal võimalik astuda edasisi samme. Esiteks tuleks propagandale vastu seisvat teavet levitada nii kaugele ja nii laialt kui võimalik, sest tõde on võimsam kui väljamõeldis ja võltsingud, mille tootmisega totalitaarseteks valitsejateks pürgijad tegelevad, mistõttu on ka nende edu osaliselt sõltuv nende endi võimest tsenseerida vaba teabe liikumist. Teine viis on kasutada huumorit ja naeruvääristamist selleks, et valitsevat eliiti delegitimeerida. Meerloo selgitab:
„Peame õppima meie endi seas olevaid demagooge ja diktaatoriks pürgijaid kohtlema /…/ naeruvääristamise relvaga. Demagoog ise on peaaegu suutmatu igasuguseks huumoriks ja kui me kostitame teda huumoriga, hakkab ta kokku varisema.”
Joost Meerloo, Meele vägistamine
Teine viis on kasutada huumorit ja naeruvääristamist selleks, et valitsevat eliiti delegitimeerida.
Nõukogude kommunistliku võimu ajal poliitilise dissidendi ja hilisema Tšehhoslovakkia ning Tšehhi Vabariigi presidendi Vaclav Haveli soovitatud taktika on „paralleelsete struktuuride” ehitamine. Paralleelstruktuur on igasugune organisatsioon, äri, institutsioon, tehnoloogia või loominguline tegevus, mis füüsiliselt eksisteerib küll totalitaarses ühiskonnas, kuid on moraalselt sellest väljaspool. Havel märkis, et kommunistlikus Tšehhoslovakkias olid need paralleelsed struktuurid totalitarismi vastases võitluses tõhusamad kui poliitiline tegevus. Kui selliseid paralleelseid struktuure piisavalt luuakse, moodustub ühiskonnas juba spontaanselt „teine kultuur” või „paralleelühiskond,” mis toimib totalitaarses maailmas vabaduse ja mõistuse enklaavina. Havel selgitas oma poliitilises essees „Jõuetute jõud” (ingl The Power of the Powerless):
„/…/ mis muud on paralleelsed struktuurid kui koht, kus saab teistsugust elu elada; elu, mis on oma enda eesmärkidega harmoonias ning omakorda korrastab end nende eesmärkide järgi ümber? /…/ Mis muud on need esialgsed katsetused end sotsiaalselt ise organiseerida kui teatud osa ühiskonna pingutus /…/ vabastada end totalitaarse korra isemajandavatest aspektidest ning seeläbi eraldada end täielikult igasugusest seotusest /…/ totalitaarse süsteemiga?”
Vaclav Havel, Jõuetute jõud
Vaclav Haveli soovitatud taktika on „paralleelsete struktuuride” ehitamine. Paralleelstruktuur on igasugune organisatsioon, äri, institutsioon, tehnoloogia või loominguline tegevus, mis füüsiliselt eksisteerib küll totalitaarses ühiskonnas, kuid on moraalselt sellest väljaspool.
Ennekõike on täielikult totalitarismi hullumeelsuse küüsi langemise vältimiseks aga vaja, et selle nimel tegutseks nii palju inimesi kui võimalik. Sest nii nagu valitsev eliit ei istu passiivselt, vaid astub teadlikke samme oma võimu suurendamiseks, tuleb samuti teha aktiivseid ja ühiseid jõupingutusi selle nimel, et viia maailm tagasi vabaduse suunas. See võib olla tohutuks väljakutseks maailmas, mis on juba totalitarismi pettekujutelmadesse nakatumas, kuid nagu Thomas Paine märkis:
„Türannia nagu põrgugi ei ole kergesti vallutatav, kuid sellegipoolest on meie poolel lohutus, et mida raskem on lahing, seda hiilgavam on võit.”
Thomas Paine, Ameerika kriis (ingl American Crisis)
Ennekõike on täielikult totalitarismi hullumeelsuse küüsi langemise vältimiseks aga vaja, et selle nimel tegutseks nii palju inimesi kui võimalik.