AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Hiljuti antud intervjuus väitis Vene president Vladimir Putin, et Saksamaa Liiduvabariik on jätkuvalt faktiliselt okupeeritud riik, millel puudub iseseisev poliitika ning mille välispoliitiline kurss on kirjutatud ette Ameerika Ühendriikide poolt.
Teleintervjuu käigus nentis Putin, et Berliini reaktsioon riigi keskse tähtsusega infrastruktuuriobjektiks oleva Nord Streami õhku laskmisele demonstreerib, kuidas Saksamaa on endiselt okupatsiooni all olev riik, millel pole õigust tegutseda maailmaareenil oma tahte kohaselt alates hetkest, mil II maailmasõja järgselt allkirjastati tingimusteta kapituleerumise akt.
Putin väitis intervjuus, et okupeeritud riikide staatus ei iseloomusta tänaseks üksnes Saksamaad, vaid on omane kõikidele Euroopa riikidele, mis on kaotanud Ühendriikide surve all oma suveräänsuse ning loobunud sedasi iseseisvaks riigiks olemise ideaalist.
“Nõukogude Liit lõpetas oma okupatsiooni Saksamaal, tõmmates oma relvajõud alatiseks riigist välja. Kuid nagu me teame, siis see ei olnud ameeriklaste toimimisviis, kes jätkavad Saksamaa okupeerimist tänase päevani,” arutles Putin.
Putin väitis intervjuus, et okupeeritud riikide staatus ei iseloomusta tänaseks üksnes Saksamaad, vaid on omane kõikidele Euroopa riikidele, mis on kaotanud Ühendriikide surve all oma suveräänsuse.
Vene riigipea nentis, et Nord Streami gaasijuhtme said õhku lasta vaid riiklikke ressursse valdavad jõud ning lisas, et käsitlused sellest, kuidas gaasitoru saboteeriti ukrainameelsete amatööride poolt on absurdne väljamõeldis.
“Sellistes olukordades on alati selguse saamiseks kõige olulisem küsida, kes sellest kasu saab? Kes sellest aktist võiks huvitatud olla? Loomulikult on selliseks huvitatud osapooleks Ameerika Ühendriigid. Võimekus korraldada sellistes sügavustes sellise võimsusega plahvatusi eksisteerib vaid üksikutel riikidel, kes valdavad selleks vajaminevaid tehnoloogiaid,” väitis Putin.
Märtsi alguses selgitas Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius, et Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmine võis kujutada endast “Ukraina kompromiteerimiseks ette nähtud petteoperatsiooni.”
“Nõukogude Liit lõpetas oma okupatsiooni Saksamaal, tõmmates oma relvajõud alatiseks riigist välja. Kuid nagu me teame, siis see ei olnud ameeriklaste toimimisviis, kes jätkavad Saksamaa okupeerimist tänase päevani.”
Vladimir Putin
Adrian Bachmanni kommentaar
Ülevaade Saksamaa II maailmasõja järgsest geopoliitilisest realiteedist on kõige ehedamalt kokku võetud Saksa Liitvabariigi endise sõjaväe vastuluure ülema poolt kirjutatud raamatus “Saksa kaart – eriteenistuste varjatud mängud” ( Die deutsche Karte: Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste).
Teose autor, II maailmasõja veteranist kindralmajor Gerd-Helmut Komossa (1924-2018) teenis Saksa sõjaväe vastuluure ülemana külma sõja haripunktil 1977-1980. aastatel.
2007. aastal avaldatud raamatus kirjeldab endine Saksa luureülem üksikasjalikult, kuidas Saksamaa allkirjastas 1949. aasta 21. mail avalikkuse eest salastatud leppe, mis kätkeb endas ridamisi punkte, mis teevad Saksamaast faktiliselt Ameerika Ühendriikide poolt kontrollitud riigi.
2007. aastal avaldatud raamatus kirjeldab endine Saksa luureülem üksikasjalikult, kuidas Saksamaa allkirjastas 1949. aasta 21. mail avalikkuse eest salastatud leppe, mis kätkeb endas ridamisi punkte, mis teevad Saksamaast faktiliselt Ameerika Ühendriikide poolt kontrollitud riigi.
“Saksa kaart” on teos, mis pakub sarnaselt USA presidentide endise julgeolekunõuniku Zbigniew Brzesinski sulest ilmunud “Suure Malelauaga” haruldast ja väärtuslikku pilguheitu maailma geopoliitika telgitagustesse, pärast mida mõjuvad massimeedias üllitatavad välispoliitilised uudised ja arvamuslood parimal juhul naiivselt ning halvemal juhul küüniliselt või intellektuaalselt solvavana.
Saksa endine luueülem kirjeldab, kuidas Washingtoni poolt kaaperdatud riik säilitab näiliselt suveräänsuse, ent muutub salastatud lepete alusel Ühendriikide geopoliitiliste huvide edendamise instrumendiks, muutudes sedasi sisuliselt virtuaalriigiks. Seda nii poliitiliselt, majanduslikult, militaarselt kui ka meedia ja kohaliku elanikkonna arusaamade manipuleerimise tähenduses.
Saksa endine luueülem kirjeldab, kuidas Washingtoni poolt kaaperdatud riik säilitab näiliselt suveräänsuse, ent muutub salastatud lepete alusel Ühendriikide geopoliitiliste huvide edendamise instrumendiks, muutudes sedasi sisuliselt virtuaalriigiks.
Komossa kirjeldab “Saksa kaardis”, kuidas Saksamaa meedia ja massikommunikatsiooni vahendid on II maailmasõja lõpust alates kontrollitud Ameerika Ühendriikide poolt. Lisaks suunab Washington Saksamaa poliitilist protsessi läbi võrgustiku, mis monitoorib ja juhib kõikide Saksa poliitiliste parteide tegevusi.
1949. aastal sõlmitud lepingu alusel on Saksamaa kohustatud võtma osa kõikidest NATO sõjalistest operatsioonidest ning seda sõltumata sellest, kas Saksa elanikkond seda soovib või mitte.
Kuigi tööstusvõimsuse poolest on Saksamaa maailmas Hiina, USA ja Jaapani järel neljas riik, ei ole Berliin tegelikkuses majanduslikult suveräänne. Komossa väitel on Saksamaa sunnitud hoiustama oma riigi majanduse aluseks olevat monetaarkulda tänini Ameerika Ühendriikides.
Siinkohal olgu täpsustuseks lisatud, et Saksamaal on maailma ligi 200-st riigist USA järel suuruselt teised monetaarkulla varud. 3300 tonnini ulatuvad väärismetalli reservid ei ole aga pärast II maailmasõda sakslaste endi valduses, olles hoiustatud peamiselt Ameerika Ühendriikides, nagu seda on ka paljude teiste Euroopa riikide kullavarud.
Väga kõnekas episood leidis aset alles hiljuti, kui Saksamaa väljendas möödunud kümnendil soovi osa oma monetaarkullast New Yorgist taas Saksamaale repatrieerida. Toona osutus ettevõtmine praktiliselt võimatuks väidetavate “logistiliste raskuste” tõttu. Ameerika Ühendriigid, kes on võimelised kõigest nädalatega liigutama sadade tuhandete tonnide viisi sõjavarustust üle planeedi, jäid väidetavalt hätta paarituhande tonni ehk mõnekümne soomustransportööri kaalu jagu monetaarkulla lennutamisega Frankfurti.
Nagu tavaks on saanud, ei esitanud “vaba ajakirjanduse” etalonidena välja käidud massimeedia väljaanded Saksa Liitvabariigi kulla USA-st tagasi toomise saaga kohta mitte ühtegi elementaarselt kriitilist küsimust. Ka toona vaikiti truualamlikult nagu Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmise puhul, reetes uuriva ajakirjanduse aate momendil, mil kaalukeelel ei asetse rohkem ega vähem kui III maailmasõja puhkemine maailma kahe suurima tuumariigi vahel. Mõlemad asjaolud illustreerivad ilmekalt nii vaba meedia fiktsiooni kui ka Saksamaa ja Euroopa allutatust Washingtoni diktaadile.
Nagu tavaks on saanud, ei esitanud “vaba ajakirjanduse” etalonidena välja käidud massimeedia väljaanded Saksa Liitvabariigi kulla USA-st tagasi toomise saaga kohta mitte ühtegi elementaarselt kriitilist küsimust. Ka toona vaikiti truualamlikult nagu Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmise puhul, reetes uuriva ajakirjanduse aate momendil, mil kaalukeelel ei asetse rohkem ega vähem kui III maailmasõja puhkemine maailma kahe suurima tuumariigi vahel.
2023. aastal möödub 16 aastat hetkest, mil “Saksa kaart” nägi esmakordselt ilmavalgust. Komossa elutöös kirjeldatud salajased subordinatsioonimehhanismid, mille alusel Washington on sisuliselt Saksamaa (ja enamike Euroopa riikide) suveräänsuse likvideerinud, on muutunud läbinähtavamaks kui kunagi varem. Euroopa teeb, mida Ameerika nõuab. Punkt.
Tänaseks on ühemõtteliselt selge, et Euroopa riikide poliitiline kaader on kaotanud rahvusvahelisel areenil igasuguse subjektsuse, olles valmis USA geopoliitiliste ambitsioonide nimel tooma ohvriks mitte üksnes riikliku suveräänsuse ja majandusliku heaolu, vaid isegi oma rahvaste ellujäämise kui sellise. Isegi tuumasõda Euroopa sõjateatris tähendab ameeriklastele üksnes poolabstraktset geopoliitilist mängu teisel pool ookeani, mis võib minna maksma ehk iga tuhandenda ameeriklase elu, ent mis tähendab Euroopa rahvastele nende rahvuste eksistentsi lõppu.
Isegi tuumasõda Euroopa sõjateatris tähendab ameeriklastele üksnes poolabstraktset geopoliitilist mängu teisel pool ookeani, mis võib minna maksma ehk iga tuhandenda ameeriklase elu, ent mis tähendab Euroopa rahvastele nende rahvuste eksistentsi lõppu.
Samaväärselt erakordne kui Saksa endise luureülema poolt avaldatud raamatu hämmastav sisu oli aga asjaolu, et lakkamatult sõnavabadusest loenguid pidavate Lääneriikide hulka kuuluva Saksamaa kirjastustest ei soovinud mitte ükski kiiresti bestselleriks saanud raamatu kirjastamist enda peale võtta. Komossa teos publitseeriti algselt hoopiski Austria kirjastaja poolt ning Saksamaa suurim raamatumüüja Dussmann keeldus Saksamaa poole sajandi kõige paljastavamat poliitilist magnum opus`t oma lettidel sootuks müümast.
Pärast “Saksa kaardi” avaldamist sattus 84-aastane Komossa meedia raevuka rünnaku alla, misjärel vana eruohvitser loobus täielikult intervjuude andmisest.
Nagu kõik maailmavõimu realiteetidest elementaarset arusaamist omavad inimesed teavad, on massimeedia poolt massidele serveeritud jutustused välispoliitikast, sõdadest ja kriisidest alati rohkema või vähema hoolikusega (kohati lausa väga lohakalt) maskeeritud kogum valesid või pooltõdesid, mille eesmärk ei ole valgustada kõiki teemasse puutuvaid olulisi fakte, argumente ja seoseid, vaid käivitada ja suunata masside meelsust võimule parajasti soovitud suunas.
Nagu kõik maailmavõimu realiteetidest elementaarset arusaamist omavad inimesed teavad, on massimeedia poolt massidele serveeritud jutustused välispoliitikast, sõdadest ja kriisidest alati rohkema või vähema hoolikusega (kohati lausa väga lohakalt) maskeeritud kogum valesid või pooltõdesid, mille eesmärk ei ole valgustada kõiki teemasse puutuvaid olulisi fakte, argumente ja seoseid, vaid käivitada ja suunata masside meelsust võimule parajasti soovitud suunas.
Sedasi luuakse “narratiivid”, mille jaatamine on autoritaarsetes riikides ametkondlikult ning totalitaarsetes riikides ühiskondlikult kohustuslik. Seda vähemasti senikaua, kuni narratiivi kätketud valed on praktiliste poliitikate täide viimise seisukohalt vajalikud.
“Narratiivid” loovad moraalse legitiimsuse surrogaadina omakorda “poliitilise konsensuse” (sellest võib lähemalt lugeda Noam Chomsky teosest “Konsensuse tootmine – massimeedia poliitökonoomika”). See, kas mastaapse mõjuga sise- või välispoliitiliste otsuste narratiivides punutud moraalne legitiimsus on reaalne, näiline, kahepalgeline või sootuks väljamõeldud, pole amoraalse inimtüübi seisukohast vähimalgi määral relevantne.
Ühtlasi pakuvad sellised “kohustuslikud valed” hiilgava võimaluse karjääriredelil edenemiseks kõikidele oportunistidele, kelle ekstraordinaarne ambitsioonikus ületab kordades nende moraalse sisu.
Vähem ambitsioonikatelt kodanikelt nõutakse kohustuslikele valedele kaasa aitamiseks üksnes keele hammaste taga hoidmise “miinimumprogrammi”, mis ei aita küll valede levikule aktiivselt kaasa, kuid ka ei paljasta neid. Kaassüülisus tagajärgedes lasub siiski kõigil, kes hävingule teed sillutavatele valedele vastu ei hakka. See on sedasi olnud kõikidel ajastutel.
Kui ühiskond imbub ajalooliselt saatuslikel hetkedel läbi “kohustuslikest valedest”, tehes seda totaalse küllastumise punktini, ootab alati ees sõda, revolutsioon, massihüsteeria, küüditamine, genotsiid või muu katastroofiline kataklüsm, mis rahva tervikuna hukatusse või vähemasti mitmed generatsioonid vaesusesse, viletsusse ja pagulusse paiskab.
Kui ühiskond imbub ajalooliselt saatuslikel hetkedel läbi “kohustuslikest valedest”, tehes seda totaalse küllastumise punktini, ootab alati ees sõda, revolutsioon, massihüsteeria, küüditamine, genotsiid või muu katastroofiline kataklüsm, mis rahva tervikuna hukatusse või vähemasti mitmed generatsioonid vaesusesse, viletsusse ja pagulusse paiskab.
Oleme tänaseks jõudnud taas kord sellise ajaloolise valiku koolmekohani nagu 1914. või 1939. aastal ning perspektiivid tunduvad hetkeseisuga olevat süngemad kui kunagi varem. Saatus, mis meid on suure tõenäosusega lähitulevikus tabamas, on mõistagi põhjustatud sellest, et nendest, kes asjade olemust teavad ja mõistavad, julgevad rääkida ehk üks tuhandest. Gerd-Helmut Komossa oli üks nendest meestest.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: