Audio on lehekülje lõpus.
Sõdade lõppu näevad vaid surnud.
Platon
Geopoliitka analüütik Chris Kanthan analüüsib peamisi ohutegureid, mis kallutavad maailma globaalsete mõõtmetega sõja kursile. Artikkel avaldati esmakordselt Makroskoobis 2021 mais, ent väärib taas tutvumist, kuivõrd maailm on hetkel ilmselt lähemal globaalse suure sõja vallandumisele kui kunagi varem pärast II maailmasõda. Võttes arvesse 80 aasta möödumist enam kui 50 miljonit inimelu nõudnud sõja puhkemisest, järgivad hetkel aset leidvad sündmused mustrit, mille kohaselt suured sõjad leiavad aset iga 70-80 aasta järel, kui viimase suure sõja läbi teinute generatsioon on lahkunud ning uued põlved ei mõista vallanduva hävingu täit ulatust.
Ligikaudu iga 80 aasta tagant kogevad pikemat aega rahus elanud riigid ja rahvused katastroofilisi relvakonflikte. Ajalooliselt dokumenteeritud mustri aluspõhjuste kohta on esitatud erinevaid teooriaid. Nendest ehk tuntuim postuleerib, et suured sõjad puhkevad 80 aastaste intervallidega, kuna neli põlvkonda on ajaline ühik, mis lahutab hetkel elavaid viimase suure sõja veteranidest. Nende lahkudes kaovad viimased inimesed, kes hoiataksid nooremaid generatsioone. Generatsioone, kes on hakanud rahu ja õitsengut pidama enesestmõistetavaks.
Tänaseks on möödunud 80 aastat ajast, mil Ameerika Ühendriigid elasid läbi suurt depressiooni teise maailmasõja eelõhtul. Ootuspäraselt ei suuda enamik ameeriklasi ega eurooplasi suurte sõdade kordumist oma eluajal enam ette kujutada.
Ligikaudu iga 80 aasta tagant kogevad pikemat aega rahus elanud riigid ja rahvused katastroofilisi relvakonflikte.
Maailmas eksisteerib kaks peamist katalüsaatorit, mis võivad sütitada globaalse ulatusega sõdu järgmisel kümnendil. Nendest esimene on kõikehõlmav võla- ja majanduskriis Läänes. Teine aga võimuvõitlused geopoliitilisel areenil USA ja EL vs. Venemaa ja Hiina. Pinged, mis hetkel kogunevad, saavutavad mitte enam kuigi kauges tulevikus oma haripunkti. Ilma erakordse ettevaatlikkuseta on meie saatuseks muutuda järjekordseks ohvriks ajaloo peatumatus tsüklis.
Ameerika on nr 2
Kui paljud Ameerika poliitikud ja eliidid on võimelised lausuma lause “Ameerika on teiseks suurim majandus maailmas”? Kuidas ameeriklased reageerivad, kui nad seda konstateeringut esimest korda kuulevad? Saab olema šokeeritust, nördimust, eitust, palju süüdistamist ja ohtralt näpuga näitamist. Mida aga enamik ameeriklasi ei ole endiselt teadvustanud, on see, et Hiina tõus maailma suurimaks majanduseks ei ole mitte praktiliselt vältimatu, vaid leiab aset juba järgmise 8-10 aasta jooksul.
Võtke arvesse, et Hiina nominaalne SKT on kasvanud alates 2008. aastast 200%, samal ajal kui USAs kasvas ainult 35%. Isegi kui Hiina majanduskasv aeglustub suuresti ning kasvab ainult 100% ning USA jätkab samas tõusukõveras, on Hiinast saanud maailma suurim majandus enne aastat 2028.
Mida tähendab Lääne korporatsioonidele ja maailmavalitsemise rolli sisse elanud vägevatele, kes neid juhivad, Hiina tõus maailma võimsaimaks majanduseks? Võimu ja varanduse kadu.
Maailmas eksisteerib kaks peamist katalüsaatorit, mis võivad sütitada globaalse ulatusega sõdu järgmisel kümnendil. Nendest esimene on kõikehõlmav võla- ja majanduskriis Läänes. Teine aga võimuvõitlused geopoliitilisel areenil USA vs EL ning Venemaa vs Hiina.
Hiina tõus ei peegeldu üksnes SKT näitajas. 2017. aasta lõpus kuulutas USA raport Hiina Tsinghua ülikooli maailma parimaks nii arvutiteadustes kui inseneritehnikas, lükates seega troonilt MIT (Massachusetts Institute of Technology). Kõrgtehnoloogilistes valdkondades nagu 5G, isejuhtivad sõidukid, elektrisõidukid, mehitatud droonid, 3D printimine, tehisintellekt, superarvutid ja kvantarvutus on Hiina juba liidripositsioonil või hoiab kindlat teist kohta.
Läbi ajaloo ei ole valitsev juhtvõim aga kunagi passiivselt pealt vaadanud, kuidas tõusev jõud tema positsiooni hõivab. Harvardi professor Graham T. Allison märgib, et75% juhtudest maailma ajaloos on hegemoonid läinud tõusva võimuga pigem sõtta kui leppinud oma ülemvõimu kadumisega.
Zombi-karu ärkab taas ellu
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist muutus Ameerika intellektuaalide lemmikfraasiks “ajaloo lõpp”. Kaugesse minevikku ei jää ka hetk, mil legendaarne neokonservatiiv John Bolton kuulutas triumfaalselt, et ÜRO alalises julgeolekunõukogus peaks olema ainult üks riik – USA. Külma sõja võitnud Ameerika saatuseks pidi saama hüpervõimu roll, mille vaieldamatut ülemuslikkust pidid kõik maailma riigid allaheitlikult tunnistama.
USA vääramatu globaalse ülemvõimu fakt oli jõudnud vaevu saada “ülemaailmse kogukonna” poolt aktsepteeritud tõsiasjaks, kui maailmapoliitika areenile ilmus Vladimir Putini nimeline anonüüm, mees, kellel õnnestus vaatamata kõigele elustada “Vene karu”, mis oli vegeteerinud NSVL kokkuvarisemise järgse perioodi elutoetavate aparaatide all. Vladimir Vladimirovitš nurjas Lääne plaanid Süürias ja Ukrainas, elas üle Wall Streeti poolt vallandatud naftahinna languse (115 dollarilt 45 dollarini kõigest kuue kuu jooksul), hoidis karmide sanktsioonide kiuste ära Vene majanduse kokkuvarisemise, kuhjas kokku üüratud kulla ja välisvaluuta reservid ning lasi välja töötada hüperhelikiirusega raketid, mis on võimelised kõrvale põiklema Ameerika raketitõrjesüsteemidest.
75% juhtudest maailma ajaloos on hegemoonid läinud tõusva võimuga pigem sõtta kui leppinud oma ülemvõimu kadumisega.
Lisaks käivitas Kremli peremees hiinlastega koostöös programmid, mille eesmärgiks on luua Ühendriikide infotehnoloogilise muskli suhtes immuunne “Vene internet” ja autonoomne pangandussüsteem. Pole kuigi üllatav, et selline isepäisus on teinud Vladimir Vladimirovitšist Lääne vaenlase number 1.
Külma sõja annaalides leidub küllalt dokumenteeritud juhtumeid, kus CIA nuputas välja erisuguseid lavastusi, millega venelasi inkrimineerida. Olgu selleks Kuuba põgenike tapmine Miamis, Vene lennukite ostmine (vajaduse korral) USA sõjaliste rajatiste ründamise lavastamiseks jms. Venemaa häkkimise/sekkumise süüdistused, lõputud mürgitamise draamad ja muu selline tundub kõik kandvat väga tuntavat käekirja ning tulevikus on üksnes tõenäoline sarnaste intsidentide sagenemine nii pingete kasvades kui ka pingete kasvatamiseks.
Lähis-Ida püssirohutünn
1990ndatel unistasid Iisraeli ja USA neokonservatiivid – mäletate veel PNACi? – hegemooniast Lähis-Idas. Regionaalse kontrolli saavutamiseks olnuks vaja neutraliseerida üksnes Iraak ja Iraan. Kujutage ette täielikku kontrolli regiooni nafta ja strateegiliste veeteede üle, mille kaudu suur osa ülemaailmsest kaubavahetusest toimub!
Suudaks Lääne energiahiiud rajada nafta/gaasi torujuhtmed Lähis-Idast Euroopasse, saaks Euroopa ennast lahti haakida Vene nafta- ja gaasitarnetest. Hetkel, mil Venemaa kaotab suurimad importturud Euroopas, on Kremli mäng mängitud. Vähemalt selline on Lääne strateegide lootus.
Lähis-Ida kontrollimine tähendanuks ühtlasi ka Hiina „Vöö ja tee initsiatiivi“ maismaa- ja mereteede kontrollimist. Mõned “mõõdukad mässajad” strateegilistes kohtades võiksid efektiivselt häirida mistahes Hiina-Euroopa vahelist rongiliiklust.
Siin peitub ka põhjus, miks Süüria ja Iraan etendavad geopoliitilise võimuvõitluse väljal kõikide osapoolte jaoks võtmetähtsusega rolle.
Aasia on tõepoolest kasvanud kiiresti ja nautinud enneolematut jõukuse kasvu, kuid vigurid on juba positsioneeritud viisil, mis ennustab ette manöövreid, milles Aasia uusrikkad tööstusmaad tuuakse ohvriks gambiidis Hiina vastu.
Sõda Aasias, et ohjeldada Hiinat
Hiina Achilleuse kannaks on asjaolu, et ta on ümbritsetud Ameerika vasallriikidest: Taiwan, Jaapan ja Lõuna-Korea. Ka Filipiinid olid varasemalt Ameerika satelliit, kuid Duterte võimuletuleku järgselt on saareriik üha enam kaldumas Hiina ja Venemaa poole. Mis saab Põhja-Koreast, seda näitab aeg. India, mida ameeriklaste eelkäijatest britid koloniseerisid ligi 200 aastat, näib kannatavat amneesia käes ning on kiiresti loovutamas oma suveräänsust, paindudes üha enam Ühendriikide surve all.
Jaapani eliit seevastu – vastates Lääne poliitilisele survele – üritab hetkel muuta oma põhiseadust, mis võimaldaks tõusva päikese maal taastada oma relvajõudude võimsus. See on ilmselgelt pahaendeline märk tulevikuks.
Seega on globalistidel omajagu võimalusi, kuidas Hiinaga varisõda pidada. Aasia on tõepoolest kasvanud kiiresti ja nautinud enneolematut jõukuse kasvu, kuid vigurid on juba positsioneeritud viisil, mis ennustab ette manöövreid, milles Aasia uusrikkad tööstusmaad tuuakse ohvriks gambiidis Hiina vastu.
Finantssõjad
Ameerika tohutu jõud põhineb “petrodollaril” – rahvusvahelisel finantssüsteemil, mis kohustab maailma riike varuma naftat ja kaubaartikleid USA dollarite eest. Niipea kui võtta Ühendriikidelt “ekstreemne privileeg” ära, lööb selle globaalne impeerium kõikuma.
Kuigi globalistidel on võimas sõjavägi ja ohtralt vasallriike, mille abil oma hegemooniat kehtestada, on ka neil üks märkimisväärne nõrkus. Selleks on võlale ja rahatrükile üles ehitatud virtuaalmajandus. Ameerika tohutu jõud põhineb “petrodollaril” – rahvusvahelisel finantssüsteemil, mis kohustab maailma riike varuma naftat ja kaubaartikleid USA dollarite eest. Niipea kui võtta Ühendriikidelt “ekstreemne privileeg” ära, lööb selle globaalne impeerium kõikuma. Ilma tohutu nõudluseta dollari ja USA riigivõlakirjade järele, tõusevad Ühendriikides intressimäärad, raha muutub liiga kalliks ning olemasoleva võla intressimaksed tõusevad talumatutesse kõrgustesse.
Sellepärast väljastas Hiina, mis on tõusnud maailma suurimaks nafta importijaks, naftafutuure, millega kaubeldakse jüaanides. Hiina eesmärgiks on tuua turule üha enam süsteeme, mis võimaldavad naftat otse jüaanides osta ja müüa. Juhul kui Hiina sooviks on distantseeruda Lääne poolt kontrollitavast rahvusvahelisest finantssüsteemist, on selle parimaks lahenduseks “petrojüaani” süsteemi loomine, eriti kui see on tagatud kulla kui viimase instantsi “turvavaraga”.
Juhul kui Hiina sooviks on distantseeruda Lääne poolt kontrollitavast rahvusvahelisest finantssüsteemist, on selle parimaks lahenduseks “petrojüaani” süsteemi loomine, eriti kui see on tagatud kulla kui viimase instantsi “turvavaraga”.
Mis edasi?
Tänu nn “süvariigile” ja demokraatidele halvenevad USA-Venemaa suhted programmilise paratamatusena. Kasvatades pidevalt sanktsioone ja kerides Venemaa vastases infosõjas lakkamatult vunki juurde, on ette aimata Euroopa relvajõudude tugevdamist ja NATO sõjalise kohalolu suurendamist, muuhulgas provotseerides Venemaad raketitõrjesüsteemidega selle piirialadel. Venemaa naabrid – Ukraina, Gruusia, Leedu, Rootsi, Poola jne – toimivad selles strateegias ideaalsete platsdarmidena “karu” torkimiseks.
USA jätkab survestamist ka Hiina suunal, kruvides ülesse pingeid Lõuna-Hiina merel, õhutades Lääne-Hiina moslemeid Pekingi vastu ning üritades üleüldiselt pöörata Aasia riike Hiina vastu kõikidel rinnetel.
Käimas on globaalne, mitmedimensiooniline ja hübriidne võidurelvastumine, mis on potentsiaalselt surmavam kui miski, mille tunnistajaks inimkond on varem olnud.
Tulevastel aastatel saab vallanduma loendamatuid väiksemaid ja suuremaid majandus-, propaganda- ja hübriidsõdu nii Hiina kui Venemaa suunal.
Nii USA, Euroopa, Venemaa kui ka Hiina töötavad lähitulevikus välja mitmeid ohtlikke ja üha tõhusamaid relvi. Sündimas on miniatuursed tuumapommid, relvastatud satelliidid, hüperhelikiirusega raketid (mille lennukiirus ületab helikiirust kuni 20-kordselt) tapjarobotid ja relvastatud droonide parved. USA on muuhulgas oma arvukates vasallriikides töötamas välja mitmeid bioloogilisi ja mikroobseid relvi. Käimas on globaalne, mitmedimensiooniline ja hübriidne võidurelvastumine, mis on potentsiaalselt surmavam kui miski, mille tunnistajaks inimkond on varem olnud.
Kokkuvõte
Ameerika moodustab 5% maailma rahvastikust ning on ebamõistlik eeldada, et selle ülemvõim ülejäänud 95% inimkonna üle on igavene. USA unipolaarne domineerimine jääb paratamatult lühikeseks peatükiks maailma ajaloos. Sestap on meie endi huvides kooseksisteerida teiste suurte jõududega, keskendudes maailmavalitsemise asemel rahumeelsema ja jõukama maailma loomisele.
Ohuallikaks ei ole Ameerika rahvas, vaid võimueliit, mis on küllastumiseni täidetud piiritu uhkusega ning fantaasiast “tervikspektri domineerimisest” (ingl k full spectrum dominance) lõpmatuseni. Ameeriklased – ja kahjuks nüüdseks ka enamik eurooplastest – on geopoliitiliselt küündimatud, imelihtsalt propaganda poolt mõjutatavad ning programmeeritud aktsepteerima ebaloogilisi lugusid maailmas toimuvast ilma igasugust tõendusmaterjali küsimata.
Nagu ajalugu on seda näidanud, on oma uhkuses mõistuse kaotanud eliidi ja maailmavõimu tõsiasjade suhtes täielikult ignorantsete masside kombinatsioon äärmiselt plahvatusohtlik. Ilma vaoshoituse, diplomaatia, tarkuse ja kompromissideta jätkub teekond kuristiku suunal täiskäigul edasi.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!