Majandus & raha

Venemaa on saavutamas ülemvõimu Euroopa energeetikaturu üle Iraani gaasimaardlate kontrolli kaudu

Autor/allikas: SCANPIX / REUTERS/Raheb Homavandi

Novembris sõlmitud mitme triljoni USA dollari suurune tehing Iraani uue gaasileiukoha Chalous`s väljatöötamiseks annab suurima osaluse selles Vene Föderatsiooni ettevõtete kätte.

Venelastele järgnevad Hiina ja alles seejärel Iraani ettevõtted, teatasid tehingule lähedal seisvad allikad. Seda hoolimata asjaolust, et Chalous asub üleni Kaspia mere Iraani sektoris, mis kuulub Iraani täieliku kontrolli alla. Miljardeid dollareid täiendavaid kapitaliinvesteeringuid plaanitakse saada ka Saksamaa, Austria ja Itaalia finantsasutustelt, kuivõrd on märke selle kohta, et Chalous` gaasivarud on veel suuremad, kui esialgu arvati.

Tehingu läbirääkimistel osalenud Venemaa kõrge ametniku sõnul „on (Iraani gaasimaardlate ekspluateerimine) viimane samm Euroopa energiaturu üle kontrolli tagamiseks.”

Chalous’ gaasimaardla ekspluateerimise uued tingimused, mis on seadnud Venemaa ja Hiina huvid Iraani huvidest kõrgemale, on „hind, mida Iraanil tuleb maksta juurdepääsu eest tehnoloogiale ja riigi raketiprogrammi jaoks vajalikule tootmisvõimekusele”.

Kaspia mere akvatooriumi laiemal alal, mis hõlmab nii maismaal kui ka avamerel asuvaid maardlaid, on konservatiivsete hinnangute kohaselt ligikaudu 48 miljardit barrelit naftat ja 292 triljonit kuupjalga maagaasi.

Nagu energeetikaportaal OilPrice 2019. aastal kajastas, aitas Venemaa kaasa Kaspia mere piirkonna õigusliku staatuse muutmisele, mis tähendas, et Iraani osa kogu Kaspia mere piirkonna tuludest vähenes NSV Liiduga kokkulepitud 50:50 proportsioonilt, mis kehtis alates 1921. aastal sõlmitud algsest lepingust (niinimetatud „kalapüügiõiguste kohta”) ja mida muudeti 1924. aastal, et hõlmata „kõik tarbitavad varad”, vaid 11,875%-ni.

Enne Chalous` varude avastamist tähendas see, et Iraan kaotaks vähemalt 3,2 triljoni USA dollari väärtuses tulu, mis tuleneb Kaspia mere ressursi ühiste energiatoodete väärtuse kaotamisest. Arvestades viimaseid hinnanguid Iraani ja Venemaa sisetarbimise kohta saab see summa nüüd olema palju suurem.

Tehingu läbirääkimistel osalenud Venemaa kõrge ametniku sõnul „on (Iraani gaasimaardlate ekspluateerimine) viimane samm Euroopa energiaturu üle kontrolli tagamiseks.”

Varem oli Iraani ja Venemaa hinnangul Chalous`s umbes 3,5 triljonit kuupmeetrit (Tcm) gaasi. Seda on umbes veerand Iraani hiiglaslikus South Parsi maagaasi väljas asuvatest 14,2 Tcm suurustest gaasivarudest, mis omakorda moodustavad umbes 40% Iraani hinnanguliselt 33,8 Tcm suurustest gaasivarudest ja umbes 80% riigi gaasitoodangust.

Nüüd, pärast Venemaa tehtud täiendavaid uuringuid, on aga leitud, et Chalous`s on tegelikult kaks välja, mis asuvad üksteisest üheksa kilomeetri kaugusel. „Suuremal” Chalous’l on hinnanguliselt 5,9 Tcm gaasi ning „Väiksemal” Chalous’l 1,2 Tcm gaasi, mis kokku annavad 7,1 Tcm maagaasi. Seetõttu annaksid uued Chalous` arvud Iraani maagaasi varude koguarvuks 40,9 Tcm, samas kui Venemaal – maailma suurimate gaasivarude pikaajalisel omanikul – on maagaasi ametlikult veidi alla 48 Tcm. Seda Venemaa arvu pole aga juba mitu aastat kasutust, raiskamist ja gaasiväljade vaesumist arvesse võttes korrigeeritud. Siiski on Venemaa allikate andmetel see 2020. aasta lõpu seisuga umbes 38,99 Tcm. Järelikult teeb Chalous’ hiigelmaardla leid Iraani maailma suurimate gaasivarude omanikuks.

Iraani osa kogu Kaspia mere piirkonna tuludest vähenes NSV Liiduga kokkulepitud 50:50 proportsioonilt, vaid 11,875%-ni.

Need uued hinnangud, lisaks hiljutistele arengutele Euroopa gaasiturul, on kaasa toonud muudatuse Iraani ja Venemaa vahel kokku lepitud plaanis, mis umbes kuu aega tagasi veel kehtis.

Toonane plaan nägi ette, et Iraani poolelt juhiks arendustööd Khazar Exploration and Production Company (KEPCO) ning Venemaa poolelt pakuksid täiendavat põhiosalust ettevõtted, mida selleks ajaks polnud veel kinnitatud. Pärast nii Chalous` gaasivarude hinnangulise suuruse kasvu kui ka gaasihindade hüppelist tõusu kogu Euroopas viimaste nädalate jooksul, on Chalous` ühendatud kaksikobjektide uues osaluses kokku lepitud järgmiselt: Venemaa Gazprom ja Transneft omavad ühiselt 40% aktsiatest, Hiina CNPC ja CNOOC koos moodustavad 28% suuruse osaluse ja KEPCO käes on vaid 25%. „Gazpromil lasub üldine vastutus Chalous` arenduse juhtimise eest, Transneft tegeleb transpordi ja sellega seotud toimingutega, CNPC vastutab suuremas osas rahastamise eest ning pakub vajalikke pangandusvõimalusi ning CNOOC tegeleb infrastruktuuri ja projekteerimisega,” ütles üks allikatest.

Lisaks geopoliitilistele dividendidele ootab Moskva Iraani gaasimaardlate arendamisest tohutut rahalist kasu.

Nii halb kui see Iraani jaoks ka ei tunduks, on see tehinguga seotud allikate sõnul tegelikult palju hullem ning seda ennekõike kahel põhjusel. Esiteks, kuigi KEPCO vastutab nimeliselt Iraani piiratud operatsioonide eest Chalous` objektil, on tegelik juhtimine Iraani poolel hoopis nende ettevõtete kätes, mis on tihedalt seotud Islami revolutsioonilise kaardiväe korpusega (Islamic Revolutionary Guards Corps – IRGC). Teiseks ja selgituseks, miks IRGC on projekti Iraani poole äkitselt üle võtnud, on see, et 7%, mis jäi üle pärast osaluste lahutamist 100%-st, on ette nähtud maksmiseks kahele ettevõtte kontole – üks Shanghais ja teine Macaus – mis on lõppastmes IRGC kontrolli all. See on ka põhjus, miks IRGC on Chalous` reservide tegelikku taset alahinnanud.

Kuigi IRGC on hiljuti nentinud, et Chalous’ gaasimaardla ekspluateerimise uued tingimused, mis on seadnud Venemaa ja Hiina huvid Iraani huvidest kõrgemale, on „hind, mida Iraanil tuleb maksta juurdepääsu eest tehnoloogiale ja riigi raketiprogrammi jaoks vajalikule tootmisvõimekusele”, on selle tagajärjed palju ulatuslikumad kui tulevaste IRGC „mustade kassade” suurus Shanghais ja Macaus.

Chalous’ teeb hiigelmaardla leid Iraani maailma suurimate gaasivarude omanikuks.

Venemaa Transneft prognoosis alles hiljuti, et Chalous` maardla suudab üksi katta kuni 72% Saksamaa, Austria ja Itaalia maagaasi vajadusest igal aastal kõigi nende 20 aasta jooksul, mil Chalous` tehing peaks kehtima. Transneft on Moskvale teatanud ka sellest, et Chalous suudaks üksi sel perioodil katta kuni 52% kogu Euroopa Liidu gaasivajadusest. Et saavutada tõhus kontroll Iraani uute gaasivoogude üle, on Venemaa eraviisiliselt Iraanile kinnitanud, et lisaks arendus- ja uurimistegevusele ning osalisele rahastamisele püüab Moskva „toetada Iraani huve ÜROs nii seoses tuumaleppega kui ka muudes küsimustes”.

Lisaks geopoliitilistele dividendidele ootab Moskva Iraani gaasimaardlate arendamisest tohutut rahalist kasu. Venemaa on välja arvutanud, et hinnaga 800 USA dollarit 1000 kuupmeetri gaasi kohta on Chalous` gaasimaardla ekspordiväärtus vähemalt 450 miljardit USA dollarit tehingu 20-aastase kestuse jooksul. Praeguse kokkuleppe kohaselt võtab pärast 20-aastase lepingu lõppemist IRGC ettevõte Khatam al-Anbiya järgmiseks 50 aastaks Chalous` omandiõiguse üle. Arvestades Chalous` gaasi tootmise tõenäolist kestust – ja asjaolu, et Venemaa kavatseb oma 20-aastase lepingu jooksul välja võtta vähem kui 10% sealsetest varudest – hindavad tehingule lähedased allikad Chalous` gaasileiukoha koguväärtuseks 5,4 triljonit USA dollarit.

Jaga artiklit sõpradega



Allikas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *