Hiljuti avalikustatud Vene Föderatsiooni 2024. aasta eelarve näeb ette riigi sõjaliste kulutuste tõusu 70% võrra, mis kujutab endast rekordilist militaarkulutuste kasvu Venemaa NSV Liidu järgses ajaloos.
Prantsusmaa ajalehe Le Monde’i hinnangul näitab 22. septembril avalikustatud kulutuste kava ühemõtteliselt Moskva kavatsust valmistuda pikaajaliseks sõjaks Ukrainas. 70%-line sõjaliste kulutuste kasv tähistab militaarkulutuste osakaalu tõusu 6%-ni Venemaa siseriiklikust kogutoodangust, võrreldes 2023. aasta 3,9%-se ning 2022. aasta 2,7%-se näitajaga.
Eurodesse konverteeritult tähendab see Venemaa iga-aastaste sõjaliste kulutuste kasvu 107 miljardi euroni. Muuhulgas tähendab hüppeliselt kasvanud militaareelarve seda, et esimest korda pärast NSV Liidu lagunemist ületavad väljaminekud sõjaväele Venemaa kulutusi sotsiaalkulutustele – eelarverida, mis hõlmab endas ka kõiki riiklikke pensioneid.
Maailma sõjaliste kulutuste konkurentsituks liidriks on jätkuvalt Ameerika Ühendriigid, mille sõjalised kulutused ulatuvad 2024. aastal 842 miljardi dollarini.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ukraina sõja kontekstis on kõige olulisemaks küsimuseks see, kui suure osa oma potentsiaalsest maksimaalsest autarkilisest sõjapidamise kapatsiteedist on kumbki riik viimase pooleteise aasta jooksul Ukraina steppides käiku lasknud. Antud küsimusele saab iga militaarökonoomika globaalseid mastaape tundev spetsialist anda väga ühemõttelise hinnangu. Ning see hinnang kõlaks kokkuvõetuna järgmiselt…
Ukraina sõja kontekstis on kõige olulisemaks küsimuseks see, kui suure osa oma potentsiaalsest maksimaalsest autarkilisest sõjapidamise kapatsiteedist on kumbki riik viimase pooleteise aasta jooksul Ukraina steppides käiku lasknud.
adrian bachmann
Ukraina poolt viimase pooleteise aasta jooksul demonstreeritud (tõsi, erakordselt kõrgel tasemel) sõjapidamise võimekus, mille käigus paisati Vene armee vastu Kiievi käsutuses olnud Euroopa suurim ja kõige värskemate lahingkogemustega maavägi – representeerib endast 300-400% Ukraina autarkilise totaalsõja pidamise võimekusest.
300-400% aga seetõttu, et kõik, mida Ukraina on viimase pooleteise aasta jooksul lahinguväljadel korda saatnud, on korda saadetud kogu Läänemaailma kombineeritud militaarluure ning materiaaltehnilise toega, ilma milleta oleks sõda või vähemasti selle kõrge intensiivsusega faas ammu lõppenud – ning seda mitte Kiievi kasuks.
Militaarstrateegilise kapatsiteedi võrreldamatus Venemaa ja Ukraina vahel on ilmne igaühele, kes mõistab globaalse militaarbalansi kõige elementaarsemaid tõdesid.
2022. aastal pühendas Ukrainast 11 korda suurema majandusega Vene Föderatsioon (Vene ja Ukraina SKT näitajad on vastavalt umbes 5000 ja 500 miljardit dollarit OJP faktoriga kalibreeritult) sõjapidamisele kümme korda väiksema osa oma kogutoodangust ehk 3,9% Ukraina 34% vastu.
adrian bachmann
2022. aastal pühendas Ukrainast 11 korda suurema majandusega Vene Föderatsioon (Vene ja Ukraina SKT näitajad on vastavalt umbes 5000 ja 500 miljardit dollarit OJP faktoriga kalibreeritult) sõjapidamisele kümme korda väiksema osa oma kogutoodangust ehk 3,9% Ukraina 34% vastu.
Sedasi on Ukraina oma endogeense sõjapidamise kapatsiteedi viimase pooleteise aastaga praktiliselt ammendanud ning Lääneriikidest Ukrainasse voolavate tarnete lõpu korral oleks Kiiev sunnitud kiiresti kapituleeruma. Venemaa seevastu ei ole tänini Ukrainas rakendanud arvestatavat osa oma totaalsõja pidamise kapatsiteedist. 1700 miljardi dollari küsimus (summa, mida Venemaa kulutaks sõjale rakendades 34% oma OJP-ga kalibreeritud SKT-st, nagu Ukraina seda teinud on) on mõistagi mitte see, kas Venemaa sõdib Ukrainas tõepoolest vaid murdosaga oma totaalsõja pidamise võimekusest – vastus sellele on ilmselt jaatav – vaid miks Moskva sedasi tegutseb.
Kõige tõenäolisemalt on selleks Kremli kalkulatsioon, et Venemaa totaalset sõjapidamise ressurssi läheb potentsiaalselt vaja juba lähitulevikus sootuks suurema mastaabiga sõjas USA vastu, mida peetakse Euroopa sõjatandril, kui Ukraina on oma senise eksistentsi lõpetanud.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Täiendavate militaarökonoomikat ja sõjalisi kulutusi käsitlevate artiklitega võib tutvuda käesoleva artikli lõpus toodud linkidel: