Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus.
USA rahvusvaheliste suhete emeriitprofessor Michael Brenner väidab hiljuti avaldatud intervjuus, et me oleme sunnitud vaatama lõpuks reaalsusele näkku ning tunnistama, et nii 2017. aastal Trumpi esimese presidentuuri alguses kui teise ametiaja algul esitatud optimistlikel arvamusavaldustel, mille kohaselt “Trump võitleb USA süvariigi interventsionismi vastu maailmas”, on kogu aeg puudunud igasugune reaalsete faktidega põhistatud alus. Brenneri hinnangul jätkab Trump Ühendriikide võimueliidi poolt külma sõja lõpus käivitatud ülemaailmse hegemoonia programmi nahaalsusega, mis ähvardab maailmavalitsemise ambitsioonid ummuksisse jooksutada.
Pascal Lottaz: Täna räägime Iraani sõja tagamaadest Michael Brenneriga.
Milline on Teie hinnangul tänase Iraani sõja laiem taust ja kuidas tõlgendate seniseid arenguid?
Michael Brenner: Esiteks on oluline märkida, et Donald Trump ei ole oma presidentuuri ajal Ameerika Ühendriikide põhimõttelist välispoliitilist kurssi tegelikkuses muutnud. Küll on ta aga muutnud tegutsemisviisi, valides riskialtima, agressiivsema ja nahaalsemalt survet avaldava lähenemise. Sealjuures tuleb arvestada, et Ühendriikide poolt nüüd piiranguteta rakendatavad sunnimeetmed võivad olla nii sõjalised, nagu näeme Iraanis, kui ka kaubanduslikud ja finantsilised. Trumpi ja tema peamiste nõuandjate mõttelaadist ja valmisolekust rakendada ekstreemseid meetmeid saime aimu juba presidentuuri esimese 45 päeva jooksul, mil Trump alustas tariifisõda kõigi USA kaubanduspartnerite vastu.
Donald Trump ei ole oma presidentuuri ajal Ameerika Ühendriikide põhimõttelist välispoliitilist kurssi tegelikkuses muutnud.
Michael Brenner
Samas ei tohi unustada, et Ühendriikide välispoliitilistes ringkondades ja poliitilise eliidi seas valitseb sisuliselt universaalne üksmeel USA ülemaailmse hegemoonia kehtestamise paradigmaatilistes punktides, mis pandi esmakordselt paika juba külma sõja lõpus rohkem kui 30 aastat tagasi. Nimelt kirjutati toona koostatud memorandumis detailselt lahti Ameerika Ühendriikide strateegia, vahendid ja meetodid kogu ülejäänud maailma üle dominantsi või täpsemalt öeldes hegemoonia saavutamiseks ning selle hegemoonia võimalikult ökonoomsete vahenditega institutsionaliseerimiseks. Muu hulgas nägi strateegia ette ennetavate sammude astumist mis tahes teise potentsiaalse võimukeskuse kujunemise vastu, millest võiks eeldada vähimatki suutlikkust ohustada Ühendriikide positsiooni.
Ja küsimus on tõesti ei rohkemas ega vähemas kui maailmavalitsemises. Sellise ambitsiooni ütles Pentagon otsesõnu välja ning see kajastub mitmesugustes strateegilistes dokumentides, mis käsitlevad igas maailma piirkonnas pingete valikulise eskaleerimise vabaduse säilitamist, kusjuures silmas ei peeta mitte üksnes otsest militaarvõimu, vaid olukorda, kus Ameerika vaated ja huvid kujundavad reaalsust kõikjal, kus need kanda kinnitavad.
Ühendriikide välispoliitilistes ringkondades ja poliitilise eliidi seas valitseb sisuliselt universaalne üksmeel USA ülemaailmse hegemoonia kehtestamise paradigmaatilistes punktides, mis pandi esmakordselt paika juba külma sõja lõpus rohkem kui 30 aastat tagasi.
Michael Brenner
1992. aastal esindas Ühendriikide ülemaailmse ülemvõimu kehtestamise programmi toonase poliitika planeerimise eest vastutava asekaitseministri Paul Wolfowitzi eestvedamisel koostatud memorandum, mis oli ametliku poliitikana vastu võtmiseks liiga agressiivne ka George H. W. Bushi administratsiooni jaoks.
Sellele vaatamata on memorandumi taga seisnud tahtejõuliste isikute – endiste ja tegevametnike, akadeemikute, mõttekodade – mõtteviis järgnenud 35 aasta jooksul kristalliseerunud ning kujunenud Ühendriikide poliitilise eliidi konsensuseks.
Üks tegur, mis mõjutas Wolfowitzi memorandumis sedastatud ülemaailmse hegemoonia poliitika konsensuseks kujunemist, oli kahtlemata 2001. aasta 11. septembril aset leidnud kaksiktornide rünnak, mis omas USA poliitikas mitmes mõttes kaugeleulatuvaid tagajärgi. Arvestades, et 1990-tel ja 2001. aastal ei esitanud Hiina veel USA-le järjekindlalt väljakutseid – need tulid alles 10-20 aastat hiljem – mõjus toimunu ennast haavamatuks pidavatele ameeriklastele tõelise šokina.
Selle šoki ühe tulemusena tärkas ja koondus taas huvi selliste võimaluste leidmise vastu, kuidas USA saaks rakendada oma ülekaalukaid võimuinstrumente Ameerika ülemvõimu ja kontrolli institutsionaliseerimiseks kõigis kriitilistes rahvusvahelistes küsimustes. Samuti õigustati 11. septembri sündmuste ettekäändel üha agressiivsemat sekkumist teiste riikide siseasjadesse, mida presenteeriti terrorismivastase sõja sildi all.
Peagi aga käivitati 11. septembri sündmusi ebamääraselt õigustuseks tuues Iraagi sõda, mille valla päästmise õigustused koosnesid tervenisti valedest. Saddam Husseinil ei olnud 11. septembri rünnakutega mõistagi mitte mingisugust pistmist. Vastupidi, džihaadi rühmitused olid Husseini vihavaenlased, Husseini ja Osama bin Ladeni vahel valitses isiklik vaen.
Kui vaadata Wolfowitzi memorandumis juba 1992. aastal esitatud ettepanekuid USA ülemvõimu kehtestamiseks kõikide maailma riikide üle ning kõrvutada neid president Trumpi poolt täide viidava poliitikaga, siis ilmneb, et neokonservatiividest süvariiklaste ambitsioonid ning president Trumpi poolt reaalselt ellu viidav poliitika on osad ühest ja samast programmist.
Michael Brenner
Ärgem unustagem ka asjaolu, et just president Barack Obama oli see, kes saatis Ameerika väed Süüriasse ning võttis kasutusele Ühendriikide vaenlastena klassifitseeritud isikute droonidega ründamise taktika. Sealjuures laiendati “oletatavate” terroristlike rühmituste juhtide definitsiooni oluliselt. Samuti oli (Nobeli rahupreemiaga pärjatud) Obama presidendiks, kelle juhtimisel ründas USA esmakordselt koos Saudi Araabiaga Jeemenit. Ilma ameeriklaste otsese abi ja osaluseta – ja mitte üksnes USA luureandmeteta, vaid ka ilma Ühendriikide õhujõudude poolt pakutud tankerlennukite toeta – ei oleks see neli-viis aastat kestnud Jeemeni huthide vastane rünnak tehniliselt ja füüsiliselt võimalikuks osutunud.
Tähele tasub panna, et kui vaadata Wolfowitzi memorandumis juba 1992. aastal esitatud ettepanekuid USA ülemvõimu kehtestamiseks kõikide maailma riikide üle ning kõrvutada neid president Trumpi poolt täide viidava poliitikaga, siis ilmneb, et neokonservatiividest süvariiklaste ambitsioonid ning president Trumpi poolt reaalselt ellu viidav poliitika on osad ühest ja samast programmist.
Trump ei ole oma seisukohti sama selgelt sõnastanud üksnes seetõttu, et ta ei ole lihtsalt võimeline samaväärselt koherentselt oma plaane formuleerima. Seega oleme sunnitud vaatama reaalsusele näkku ning tunnistama, et nii 2017. aastal Trumpi esimese presidentuuri alguses kui teise ametiaja algul esitatud optimistlikel arvamusavaldustel, mille kohaselt “Trump võitleb USA süvariigi interventsionismi vastu maailmas”, on kogu aeg puudunud igasugune reaalsete faktidega põhistatud alus. Selline optimism tugines ei enamale kui Trumpi valimiskampaania käigus tehtud üksikutele retoorilistele märkustele ning püüetele esitleda end rahupresidendina, mida inimesed tõlgendasid puhta kullana hoolimata asjaolust, et need olid otseses vastuolus kõigega, mida Trump reaalselt korda saatnud on.
Oleme sunnitud vaatama reaalsusele näkku ning tunnistama, et nii 2017. aastal Trumpi esimese presidentuuri alguses kui teise ametiaja algul esitatud optimistlikel arvamusavaldustel, mille kohaselt “Trump võitleb USA süvariigi interventsionismi vastu maailmas”, on kogu aeg puudunud igasugune reaalsete faktidega põhistatud alus.
Michael Brenner
Selline on siis Iraani sõja taust ja kontekst, mis selgitab ühtlasi Ameerika poliitikute ja meedia passiivsust Trumpi 13 kuu jooksul üha agressiivsemaks muutuvatele käikudele reageerimisel.
Trumpi tegude ekstreemsus väärib eraldi rõhutamist. Osad Trumpi administratsiooni poolt ellu viidavatest välispoliitilistest tegevusliinidest algatati juba Joe Bideni presidentuuri ajal, osad algatas Trump ise. Donald Trumpi juhtimisel osalesid Ameerika Ühendriigid Gaza genotsiidis. Algatati tariifisõda kõigi vastu alates Lesothost kuni Hiinani, kusjuures see kaubandussõda ei olnud mitte lihtsalt kehvasti läbi mõeldud, see oli Trumpi kõhutundest ja tema sõjaihalejatest nõunike peadest lähtuv täiesti läbi mõtlemata impulsiivne samm. Ja sealt edasi on kogu avantüür üksnes kiirenenud ja süvenenud: Venezuela, Kuuba, Gröönimaa…
Kui tulla Ukraina sõja juurde, millega seoses on laialdaselt levitatud jutte Trumpi väidetavast soovist olla “rahu vahendajaks”, siis kuidas on võimalik vahendada rahu saavutamist olukorras, kus ei olda valmis teise osapoole olemasolu tunnistama? Aeg on näidanud, et Trump ei ole soovinud astuda kõige elementaarsemaidki Ukraina rahuleppe saavutamiseks vajalikke samme, mis võtaks minimaalselgi määral arvesse ka venelaste poolt väljendatud positsioone.
Aeg on näidanud, et Trump ei ole soovinud astuda kõige elementaarsemaidki Ukraina rahuleppe saavutamiseks vajalikke samme.
Michael Brenner
Mis toob meid tagasi Iraani ründamise juurde. Vaevalt leidub mõnda ajalehte, veelgi vähem televisooni uudistetoimetust, mis ei oleks allunud Trumpi narratiivile ning käsitlenud Iraani sõda millenagi, mis oli “lihtsalt vaja ära teha”, väljendades sealjuures lootust, et see operatsioon läheb libedalt. Praeguseks võime juba kohata ka mõningast kriitikat, sest selgeks on saanud, et see sõda ei ole leidnud valdava enamuse ameeriklaste toetust. 60% küsitletud ameeriklastest on Iraani ründamise vastu. Poliitilised oponendid leidsid siin võimaluse Trumpi suhtes kriitikat avaldada, kuigi mõnedel neist oli ilmselt ka isiklik arusaam sõjaga seotud ohtudest ja riskidest. Selline selgitus kõlab küll üsna küüniliselt, kuid katab minu hinnangul olulise osa toimuvast.
Pascal Lottaz: Laias laastus on levinud kaks selgitust, miks USA Iraani ründas. Ühtede sõnul mängib Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu Donald Trumpiga nagu marionetiga ja kontrollib seeläbi Ameerika Ühendriike. Teisalt ütlevad teised analüütikud, sh näiteks Brian Berletic, et tegelikult kasutab hoopis USA Iisraeli ettekäändena jätkata Wolfowitzi doktriini ning USA RAND Korporatsiooni nägemust Washingtoni ülemaailmsest hegemooniast. Iisrael on sealjuures vaid üheks rünnakuvektoriks globaalsel malelaual, antud juhul siis Lähis-Idas. Kummal neist koolkondadest Teie hinnangul õigus on?
Michael Brenner: See on suurepärane tähelepanek ja kriitilise tähtsusega küsimus. Minu praeguse arusaama kohaselt segunevad Iirsaeli hullumeelsed Suur-Iisraeli loomise ambitsioonid Ühendriikide sooviga saavutada kontroll Lähis-Ida regiooni üle, mida USA käsitleb enda jaoks nii majanduslikult kui strateegiliselt eluliselt olulisena. Oma erilise maigu annavad sellele segule muidugi Iisraeli ja Ühendriikide eliitide perversne suhe ja Iisraeli lobi mõjuulatus USA-s, aga ka Trumpi ja Netanyahu isiklik suhe, kusjuures viimane omab suures plaanis üsna olulist rolli. Kuid leian siiski, et kõiki neid suhteid hoiab alal mõlema osapoole ambitsioonide kokkulangevus.
Minu praeguse arusaama kohaselt segunevad Iirsaeli hullumeelsed Suur-Iisraeli loomise ambitsioonid Ühendriikide sooviga saavutada kontroll Lähis-Ida regiooni üle, mida USA käsitleb enda jaoks nii majanduslikult kui strateegiliselt eluliselt olulisena.
Michael Brenner
Pascal Lottaz: Seega Teie hinnangul rakendavad USA ja Iisrael oma erinevate eesmärkide saavutamiseks samu meetmeid ja on moodustanud nn sümbiootilise partnerluse? Samamoodi nagu on erinevad eesmärgid juutidel ja “kristlikel sionistidel”, kellest esimesed soovivad juutide ülemvalitsust, teised aga ootavad himuralt maailmalõppu, kus kristlased lähevad taevasse ja juudid põrgusse, kuid mõlemad püüavad oma eesmärke saavutada samade vahendite abil.
Michael Brenner: Ajaloost ja rahvusvaheliste suhete standarditest lähtudes võib öelda, et ainult hullumeelsed mehed ja režiimid on valinud sarnase tee nagu Netanyahu ja Trump. Rangelt üksikisikute psüholoogiale toetumine suurte ajaloosündmuste tõlgendamisel on alati riskantne ettevõtmine. Kuid samas on ohtlik ka psühholoogilise käsitluse ignoreerimine inimese puhul, kes otsustab (Venezuelas) röövida suveräänse riigi presidendi, kusjuures see president ei olnud Ühendriikidega tõsises konfliktis ega kujutanud USA-le endast mingit ohtu, ning kes pigistab samas silma kinni genotsiidi osas, mille toime panemises osalemiseks puudub Ameerika Ühendriikidel ja ameeriklastel igasugune ajalooline alus…
Ajaloost ja rahvusvaheliste suhete standarditest lähtudes võib öelda, et ainult hullumeelsed mehed ja režiimid on valinud sarnase tee nagu Netanyahu ja Trump.
Michael Brenner
Pascal Lottaz: Väga raske on mõista, milliste mehhanismide najal viimaste kümnendite travestiad on aset leidnud. Ärgem unustagem, et lisaks suuremahulistele sõdadele sureb Briti juhtivas meditsiiniajakirjas Lancet hiljuti avaldatud ülevaate kohaselt igal aastal pool miljonit inimest USA ja Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioonide tõttu. Pool miljonit inimest sureb üksnes sanktsioonide pärast, iga aasta. Lääs – s.o kogu transatlantiline süsteem, mitte ainult Ühendriigid – on kujunenud tänaseks massiivseks surmamasinaks.
Süsteemi toimimise põhimõtete nägemiseks on vaja teada, kuidas Iisraeli ja USA vaheline integratsioon täpsemalt töötab, sest ilmselgelt mõjutavad mõlemad teineteist. Näeme seda mõju ehedalt iga kord, kui Netanyahu Ühendriike külastab. Samuti kuuleme seda “kristlikust sionistist” USA saadiku väljaütlemistes. Kuidas oleks Teie hinnangul võimalik seda vastastikust mõju paremini mõista?
Lisaks suuremahulistele sõdadele sureb Briti juhtivas meditsiiniajakirjas Lancet hiljuti avaldatud ülevaate kohaselt igal aastal pool miljonit inimest USA ja Euroopa Liidu poolt kehtestatud sanktsioonide tõttu.
Pascal Lottaz
Michael Brenner: Ameerika Ühendriikidel on ajalooliselt olnud kaks kindlalt iseloomulikku joont. Esiteks on USA alati omanud ambitsiooni laieneda ning realiseerida oma saatust impeeriumina. Lõppude lõpuks algatas USA Mehhiko sõja, mille otstarve oli haarata jõuga omale ulatuslik osa Mehhiko territooriumist. Samuti algatasid ameeriklased valedega Hispaania sõja, vallutades koloniaalmaid kuni Filipiinideni välja.
Teiseks on Ameerika sõdade külvamise aluspõhjusena oluline teadvustada asjaolu, et üheski Ameerika poolt ülemaailmselt valla päästetud sõjas ei ole ameeriklased ise pidanud kunagi oma kodumaal sõjakoledusi kannatama. Ameeriklased kaotasid küll elusid I ja II maailmasõjas, lisaks veel 50 000 hukkunut Korea sõjas ning 60 000 Vietnamis, kuid nad ei ole kunagi pidanud läbi elama sarnast alandust ja kannatusi nagu pea iga teine riik maailmas. Ja siit lähtub ameeriklaste usk, et neile on lubatud mis tahes sõjalised avantüürid, mis teistele riikidele on keelatud.
Üheski Ameerika poolt ülemaailmselt valla päästetud sõjas ei ole ameeriklased ise pidanud kunagi oma kodumaal sõjakoledusi kannatama.
Michael Brenner
Kuid vaatame veel korraks laiemalt Ameerika liitlasi ehk nn “kollektiivset Läänt”, st Euroopat, Austraaliat, Uus-Meremaad, Kanadat ning praktilistel-pragmaatilistel kaalutlustel liitlasi, st Jaapanit ja Lõuna-Koread. Neil kõigil on mõned ühisnimetajad. Pidagem meeles, et Euroopa valitsused on avaldanud toetust Iisraeli poolt Gazas ning kogu okupeeritud Palestiinas toime pandud julmustele, andes sedasi Netanyahule rohelise tule teha, mida ta iganes soovib.
Siin võib täheldada teatavat patoloogiat ning kõrvalekaldumist sellest, mida me varemalt sõjajärgse Euroopa kohta uskusime. Ja see patoloogia sobitub kokku USA psühhopaatilise käitumisega. Kuid neil on ka muid ühisomadusi, mis soodustavad toimuvat. Üks neist teguritest on erinevatel tasemetel avalduv rassism. Rassism, tõsi, on väga ebamäärane ja raskesti defineeritav mõiste, millel on mitu dimensiooni ja mis võib avalduda väga erinevatel viisidel. Kuid ilma igasuguse kahtluseta saab viimaste aastate sündmuste alusel väita, et Lääneriikides valitseb tänaseni sügavalt juurdunud üleolekutunne teiste rasside suhtes.
Ilma igasuguse kahtluseta saab viimaste aastate sündmuste alusel väita, et Lääneriikides valitseb tänaseni sügavalt juurdunud üleolekutunne teiste rasside suhtes.
Michael Brenner
Ilmekaks näiteks on siinkohal Ühendriikide kinnisidee takistada Hiinat kui rivaali saavutamast maailmas suuremat võimupositsiooni. Selline asjade kulg on ilmsesti vastuolus ameeriklaste nägemusega endist kui maailmavalitsemise trooni sünniõigusega väljavalitud rahvast. Selles kinnisidees väljendub seega mitte üksnes pragmaatiline, vaid ka selgesti tuvastatav rassilis-rassistlik dimensioon.
Hiinlased ei ole sakslased ega isegi venelased, vaid täiesti teine rass. Ja alateadlikult – osade jaoks ka teadlikult – võimendab see aspekt vaenulikkust Hiina suhtes, mis ei ole Ühendriikide või Lääne viha ära teenimiseks omalt poolt midagi teinud.
Samuti on nii USA-s kui veidi teistel põhjustel ka Euroopas levinud sügav vaenulikkus ja diskrimineerimine moslemite suhtes. Ühendriikides ulatub moslemitevastane viha tagasi 1980-te ja 1990-te aastate terroristlike intsidentide ja seejärel loomulikult 2001. aasta 11. septembrini, samas kui Euroopas lähtub moslemiviha peamiselt suurte moslemipopulatsioonide assimileerimisega seotud probleemidest Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Suurbritannias ja mujal.
Pascal Lottaz: Kuidas USA ja Iraan Teie hinnangul praegust sõda kumbki oma poolelt käsitlevad?
Michael Brenner: Kui jätta kõrvale Iraani sõja käigus avaldunud Trumpi administratsiooni uskumatu jultumus ja hullumeelsus, siis kõige silmatorkavamaks aspektiks antud kallaletungi puhul on aset leidvate sündmuste täielik irratsionaalsus. Ühendriikidel ei olnud sellesse sõtta sisenedes mingit plaani. Nagu (USA endine suursaadik Saudi Araabias) Chaz Freeman oma põhjalikele kogemustele toetudes nendib: loogiliselt ja mõistlikult käituv riigipea alustab alati eesmärkide seadmisest, eriti juhul kui ta kaalub sõja alustamist. Kui eesmärke on mitu, siis milline on nende omavaheline suhe prioriteetsuse mõttes? Kas on olemas vahendid – sõjaväelised, finantsilised, poliitilised, siseriiklikud, välisriiklikud – nende eesmärkide saavutamiseks? Millised vahendid on vaenlase käsutuses? Ja viimaks: millistel tingimustel on võimalik ja mõttekas sõda lõpetada? Trumpi administratsioon ei näi omavat vastust mitte ühelegi eeltoodud küsimustest.
Kui jätta kõrvale Iraani sõja käigus avaldunud Trumpi administratsiooni uskumatu jultumus ja hullumeelsus, siis kõige silmatorkavamaks aspektiks antud kallaletungi puhul on aset leidvate sündmuste täielik irratsionaalsus.
Michael Brenner
Ilmselgelt puudus fantastilisel ideel sellest, justkui hakkaks iraanlased kohe oma valitsuse vastu mässama, igasugune alus. Igaüks, kes Iraanist üldse midagi teadis, oleks võinud öelda, et sellised ootused lihtsalt ei ole ratsionaalsed. Trump ja tema strateegianõunik on elanud oma paralleelreaalsuses ning kui nende unistuste õhupall katki torgatakse, nagu juba ongi juhtunud, siis ei tea nad enam, mida edasi teha.
Kostab kommentaare, et Trump otsib nüüdseks sellest sõjast väljapääsu. Muidugi sooviks ta leida väljapääsu, sest ta on pidanud oma tegude eest maksma kõrget hinda populaarsuse languse näol. Kuid Iraaniga on olukord üsna samasugune nagu Ukrainaga – Ühendriikide sellest lahti harutamine oleks küll soovitav, kuid Trump ei ole valmis tegema mingeid järeleandmisi, mida võidaks käsitleda nii tema isikliku kui USA riikliku läbikukkumisena. Nartsissistliku karakteri jaoks nagu Trump on kõige raskem taluda eeskätt “luuseri” maine omandamist. Seetõttu on keeruline näha, kuidas Trump suudaks Iraani fiaskost eemalduda, arvestades, et igasugune mõistlik lahendus selles suunas tähistaks nii inimeste kui teiste riikide valitsuste silmis Trumpi ja USA läbikukkumist.
On keeruline näha, kuidas Trump suudaks Iraani fiaskost eemalduda, arvestades, et igasugune mõistlik lahendus selles suunas tähistaks nii inimeste kui teiste riikide valitsuste silmis Trumpi ja USA läbikukkumist.
Michael Brenner
Kahtlustan, et mingit Ühendriikide sõjast väljumist lähiajal ei tule ning sõda jätkub veel mõnda aega, kusjuures välistatud ei ole ka Ameerika maavägede saatmine Iraani. Maavägede saatmisel ei oleks eesmärgiks mitte Iraani okupeerimine, vaid ranniku hõivamine, mille õnnestumist enamik sõjaväelise taustaga inimesi hindaks praktiliselt võimatuks. Sellegipoolest võivad Trump ja tema kaaskond selle tee valida, sest isiklikul tasemel ja Ühendriikide grandioosse maailmavalitseja visiooni perspektiivis oleks kaotuse tunnistamine halvem valik.
Seega ei näe ma põhjust isegi tagasihoidlikuks optimismiks. Kui ühiskond või valitsev klikk hakkab koost lagunema ning nende suhtumised, emotsioonid ja mõtted hakkavad reaalsusest üha ekstreemsemalt lahknema, siis on võimalikud ka kõige luupainajalikumad stsenaariumid.
Kui ühiskond või valitsev klikk hakkab koost lagunema ning nende suhtumised, emotsioonid ja mõtted hakkavad reaalsusest üha ekstreemsemalt lahknema, siis on võimalikud ka kõige luupainajalikumad stsenaariumid.
Michael Brenner
Mis puudutab Iisraeli, siis pole välistatud, et Tel Aviv on valmis viimase argumendina käiku laskma ka tuumarelvad. Või kui Washington mõtleb tõsiselt sõjast väljumisele, siis võib Netanyahu seada Trumpi fakti ette, öeldes, et “Me ei aktsepteeri seda ja kasutame vajadusel tuumarelva, kui Sa täielikult meie eesmärgile ei pühendu ning seda sõda edasi ei eskaleeri.” Sellisel juhul on küsimus selles, kuidas Trump sellisele survele reageerib.
Välistada ei saa mõistagi ka võimalust, et Netanyahu võib Trumpile Epsteini salvestiste kaudu survet avaldada. Epstein salvestas kõiki oma kaaskondlasi ja kindlasti leidus tema kollektsioonis ka ülesvõtteid Trumpist. Ning kuna Epsteini võrgustiku taga seisab ilmsesti Iisraeli luureteenistus, siis võib eeldada, et Tel Avivi surveinstrument Trumpi suunal on reaalne ja mõjus.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Tänaseks on kõikidele intellektuaalse aususe säilitanud inimestele selge, et sõltumata sellest, kui heausksed ja siirad ei oleks nende poolt Donald Trumpile pandud lootused “süvariigi lammutamisel” ka olnud, on Trumpi administratsioon reetnud kõik oma valijatele antud lubadused. Ainsaks küsimuseks jääb siinkohal, kas Trumpi fenomen oli juba eos ebaautentne spektaakel, mille abil pikendati naiivsete ja heausksete ameeriklaste soovide kiuste järjekordselt USA tegeliku võimueliidi programmi, või oli tegemist kompromiteeritud isikuga, kelle poliitiline tahe purustati koheselt peale ametisse asumist läbi šantaaži, mille vastu “Ameerika uuesti suureks tegijal” puudus moraalne selgroog. Siinkirjutaja hinnang on tugevasti esimese variandi poole kaldu, kuna tagasivaatavalt on selge, et Trumpi poolt viljeletud poliitikad ei ole mõlema ametis olemise ajal lubatust mitte üksnes irdunud, vaid olnud lubatud ideaalidele ning lubadustele antiteetilised.
Tänaseks on kõikidele intellektuaalse aususe säilitanud inimestele selge, et sõltumata sellest, kui heausksed ja siirad ei oleks nende poolt Donald Trumpile pandud lootused “süvariigi lammutamisel” ka olnud, on Trumpi administratsioon reetnud kõik oma valijatele antud lubadused.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: noamgalai/Shutterstock.com