Georgetowni ülikooli haridusega julgeolekuekspert, USA elektromagneetilise sõjapidamise vastase kaitse rakkerühma asejuht David Pyne kutsub ühes Ameerika mõjukaimas välispoliitika ajakirjas National Interest Ühendriike üles muutma radikaalselt oma geopoliitikat. Pyne’i hinnangul peaks Washington tulema vastu Putini poolt äsja Läänele esitatud julgeolekunõudmistele, et hoida ära III Maailmasõda ning parandada USA väljavaateid Hiina-vastases mõõduvõtus 21. sajandil.
Putin on Venemaa jõupositsiooni taastanud
Kui ameeriklastel on soov hoida ära Kolmas maailmasõda Venemaa ja Hiinaga, peaks Biden jõudma vastastikuse julgeoleku tagamise leppeni Venemaaga, toetudes suhetes Moskvaga Putini pakutud paradigmale ning arendades paralleelselt Ameerika kaitsevõimet USA-vastaste rünnakute vastu.
Täpselt kaks aastakümmet tagasi tõusis Vene Föderatsiooni presidendiks Vladimir Vladimirovitš Putin, kes tegi veidi aega pärast võimule saamist poliitilise avalduse, milles teatas, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli “XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof”. Alates võimulesaamisest on Putini, endise KGB ohvitseri ja FSB ülema, üheks peamiseks eesmärgiks olnud endiste Nõukogude vabariikide taasühendamine Venemaaga. Seda kas läbi majandusliku liidu või täiemõõdulise poliitilise uniooni.
Putin (on) sisuliselt saavutanud eesmärgi, mis varemalt ühelgi Vene valitsejal ei ole veel õnnestunud: tagada Venemaa tuumarelvade ülekaal USA arsenali suhtes.
Putin tundub nende eesmärkide saavutamises veel enda eluajal väga kindel olevat, olles viimased kakskümmend aastat valmistanud Venemaad selleks ettevõtmiseks sõjaliselt ette. Putin on tänaseks täielikult moderniseerinud Vene Föderatsiooni tuumaarsenali, loonud uudse elektromagnetimpulssrelva (EMP) ja hulganisti kübersõjavõimekusi, moderniseerinud Venemaa raketikaitse süsteeme, laiendanud tuumapunkrite võrgustikku ja tugevdanud Venemaa enda taristut EMP rünnaku vastu.
Samal ajal on Putin viinud täide kaks relvastuskontrolli välislepingut – SORT ja START lepingud – millega on kavaldatud USA-d kärpima kolme neljandikku oma strateegilisest tuumaarsenalist. Ühtlasi on Venemaa teinud kaskaadi erinevaid lükkeid, millega saab lepingutest mööda hiilida ning ehitanud vähemalt kuus moodsat tuumarelva, mille kasutust ei piira ühegi relvastuskontrolli lepingud.
Enamik analüütikuid on keskendunud sellele, kuidas Putini ettepanekud on erinevatel põhjustel Läänele täiesti vastuvõetamatud, kuid need ettepanekud võivad osutuda kõige vähem halvaks valikuks.
Sellega on president Putin (on) sisuliselt saavutanud eesmärgi, mis varemalt ühelgi Vene valitsejal ei ole veel õnnestunud: tagada Venemaa tuumarelvade ülekaal USA arsenali suhtes. Ülekaal tuumavõimekustes võiks potentsiaalselt Venemaale ja Hiinale – kes on hetkel samuti hõivatud “forsseeritud” tuumaarendustega ja süvendanud sealjuures oluliselt liitlassuhteid Venemaaga – anda võimaluse võtta kaotatud alad jõuga tagasi.
Kahe riigi kasvanud enesekindlust toidab lisaks teadmine, et Ameerika tuumaheidutus on aegunud ja vähem tõsiseltvõetav, kuna USA liidrid ei ole suutnud tuumaarsenali moderniseerida või uuesti ülesehitada, et hoida sisulist tuumavõimekuste tasakaalu Venemaaga.
Kogunev torm ida-euroopa kohal
Tänavune aasta saab eelmisega võrreldes oluliselt ebakindlam olema, kuna Venemaa on kogunud üle 120 000 sõduri Ukraina piiridele (hulk, mis tõenäoliselt kasvab jaanuari lõppedes 175 000-ni), mistõttu USA luure ennustab invasiooni alguseks jaanuari lõppu või veebruari. Juba teist korda sel aastal on USA tõstnud oma strateegilist häiretaset astmele “DEFCON 3”, vastuseks Venemaa invasiooni ohule NATO alliansi piiridel. See on aga midagi sellist, mida pole juhtunud viimased 50 aastat.
Venemaa on tänaseks USA ja Lääne sanktsioonide eest juba hästi isoleeritud, eriti tänu tihenenud kaubandusele Hiinaga, kelle majandus on kasvanud kõigist maailma riikidest suuremaks.
Ukraina, mis on suurim endine liiduvabariik Ida-Euroopas, taasühendamine Venemaaga on Putinile kahtlemata üks võtme-eesmärke, taastamaks kontrolli endiste Nõukogude impeeriumi alade üle.Seetõttu on ebarealistlik veenda Venemaad loobuma oma taotlusest Ukraina taas endaga liita. Samal ajal kasvavad hirmud, et ka Hiina võib Venemaa sõjalisest invasioonist kasu lõigata, et segaduse käigus näiteks Taiwani rünnata. Selline manööver muudaks USA reageerimise mõlemale rünnakule ebaefektiivseks.
Sõltuvalt sellest, kuidas Bideni administratsioon otsustaks Vene invasioonile reageerida, võib olukorrast saada tulesäde, mis käivitab Kolmanda maailmasõja, nagu Poola ründamine Natsi-Saksamaa poolt käivitas Teise maailmasõja, milles hukkus üle 70 miljoni inimese. Kui eelmine maailmasõda ei puudutanud USA maismaad – hoolimata kehtinud talongimajandusest ja ookeani taga võitlevatest sõduritest – siis uus globaalkonflikt tooks rindejoone Ameerikasse seninägematul kujul. Sealhulgas tuleb arvestada võimalike Hiina-Vene küberrünnakute, EMP, tuumarünnakute või ka bioloogiliste relvadega.
Putin on tänaseks täielikult moderniseerinud Vene Föderatsiooni tuumaarsenali, loonud uudse elektromagnetimpulssrelva (EMP) ja hulganisti kübersõjavõimekusi, moderniseerinud Venemaa raketikaitse süsteeme, laiendanud tuumapunkrite võrgustikku ja tugevdanud Venemaa enda taristut EMP rünnaku vastu.
Kõiki märke arvestades on Putin võtnud juba kindla otsuse Ukrainat rünnata. Selle peatamisel ei aita ähvardused sõjalise jõu kasutamisest ega uute NATO vägede paigutamisest piiririikidesse, rääkimata majandussanktsioonidega ähvardamisest. Venemaa on tänaseks USA ja Lääne sanktsioonide eest juba hästi isoleeritud, eriti tänu tihenenud kaubandusele Hiinaga, kelle majandus on kasvanud kõigist maailma riikidest suuremaks.
Bideni administratsioon teatas hiljuti, et neil on “neljanädalane aken” Venemaa rünnakust heidutamiseks. Kuid tõenäolisemalt on Venemaa plaanimas rünnakut Ukrainas millalgi ajavahemikus veebruarist apillini, samaaegse Hiina rünnakuga Taiwanile ja tõenäoliselt ka Põhja-Korea tungimisega Lõuna-Koreasse.
Sõltuvalt sellest, kuidas Bideni administratsioon otsustaks Vene invasioonile reageerida, võib olukorrast saada tulesäde, mis käivitab Kolmanda maailmasõja.
Detsembris andis Putin välja diplomaatilise ultimaatumi Ameerikale ja NATOle, millega mittenõustumisel ähvardab Kremli asunik valla päästa täiemõõtmelise sõja Ukrainaga. Vene välisministeeriumi ametnikud on ähvardanud sõjalise tegevusega ka juhul, kui USA ja NATO keelduvad läbirääkimiste teel jõudmast kokkuleppeni, mille alusprintsiibid on Putini poolt välja käidud.
Tuumküsimus peitub selles, kuidas Venemaa saavutab eesmärgi, milleks on kontroll Ukraina ja teiste endiste liiduvabariikide üle. Putini jaoks on erinevus ainult selles, kas saavutada seda koostöös USAga või tuleb tal selleks kasutada sõjalisi võtteid, mis võivad maksma minna sadu miljoneid inimelusid. Ilmselgelt eelistaks Putin läänepiiri probleeme lahendada ilma sõda alustamata, kuid igal juhul on praegune mulje selline, et Vene agressiooni peatamiseks peab USA tõsiselt kaaluma kokkulepet, mis sarnaneks suures osas Putini pakutule.
Kui eelmine maailmasõda ei puudutanud USA maismaad – siis uus globaalkonflikt tooks rindejoone Ameerikasse seninägematul kujul.
Enamik analüütikuid on keskendunud sellele, kuidas Putini ettepanekud on erinevatel põhjustel Läänele täiesti vastuvõetamatud, kuid need ettepanekud võivad osutuda kõige vähem halvaks valikuks. Putini nõudmised ei ole nii mõistusevastased, nagu paljud Lääne analüütikud arvavad. Jacob Dreizin, kes on reaalselt vene keelt valdav USA analüütik, on läbi vaadanud Putini pakutud julgeolekupakti punktid ning leidnud, et selle tulemusel moodustataks Ida-Euroopa “puhvertsoon”, mida ta nimetab “kahesuunaliseks julgeolekukokkuleppeks” ja “mitteagressiooni paktiks… paktiks, mis ootab ainult allkirja”.