Maailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA strateegilistes huvides on Venemaa nõudmistele Euroopas järgi anda, et tulla toime Hiinaga (2. osa)

Georgetowni ülikooli haridusega julgeolekuekspert, USA elektromagneetilise sõjapidamise vastase kaitse rakkerühma asejuht David Pyne kutsub ühes Ameerika mõjukaimas välispoliitika ajakirjas National Interest Ühendriike üles muutma radikaalselt oma geopoliitikat. Pyne’i hinnangul peaks Washington tulema vastu Putini poolt äsja Läänele esitatud julgeolekunõudmistele, et hoida ära III Maailmasõda ning parandada USA väljavaateid Hiina-vastases mõõduvõtus 21. sajandil.

Loe 1. osa

Balti riigid NATOst välja

Putini pakutud julgeolekupakt USA ja NATOga eeldab kõigi võõrvägede väljatõmbamist NATO liikmesriikidest Ida-Euroopas. Teised sätted puudutavad garantiisid, mis peataksid igasuguse NATO laienemise ida suunal, samuti tagaksid USA ballistiliste rakettide väljaviimise Ida-Euroopast. Nõudmisi “idasuunalise laienemise peatamiseks” ja “endiste liiduvabariikide NATOga liitumise keelamist” võib tõlgendada ka nõudmisena Eesti, Läti ja Leedu vabariikide kaitsealliansist väljaviskamiseks. Kuigi Bideni administratsioon on nimetanud nõudmist vastuvõetamatuks, oleks see tegelikult parimates USA julgeolekuhuvides, kuna USA-l pole Baltikumis mingeid sisulisi huve ja Balti riikide kaotamine reaalses sõjaolukorras on paratamatus, mida on kinnitanud mitmed sõjalised simulatsioonid.

Ettepanekute kavand väldiks mõlemate suurriikide pommituslennukite ja merejõudude paigutamist rahvusvaheliste vete nendesse piirkondadesse, kus nad võiksid “lepingu teist osapoolt rünnata”. Selle sättega peaks USA lõpetama tuumavõimekusega pommitajate ja merejõudude paigutamise Läänemerel, Mustal merel ja Kaug-Idas (Vene piiride lähistel), kuna Venemaa näeb seda provokatiivsena.

Osa uuest julgeolekuleppest oleks Balti riikide lahkumine NATOst, kusjuures nende iseseisvust tagaks Moskva.

Kuna president Trumpi üritus sõlmida pikaajaline rahuleping Venemaaga ebaõnnestus, eelkõige piiravate sisepoliitiliste tegurite tõttu, on president Bidenile antud kuldne võimalus saavutada Putini-poolsete ettepanekutega see, mis tema eelkäijal tegemata jäi. Kuigi on julgustav lugeda praeguse administratsiooni plaanist kohtuda Vene välisministeeriumi ametnikega 10. jaanuaril, et ettepanekut arutada, tuleb Venemaale pakkuda ka koheseid kontsessioone, et ära hoida vahetut sõjaohtu Euroopas. Bilateraalsete läbirääkimiste prelüüdina tuleks Bideni administratsioonil pakkuda Venemaale garantiid, et nad ei luba Ukrainat kunagi NATO liikmeks, ei sekku Vene-Ukraina konflikti, peatavad sõjalise abi andmise Ukrainale ja julgustavad Ukrainat saavutama Moskvaga rahumeelset lahendust.

USA peaks Euroopast tagasi tõmbuma ja keskenduma Hiinale

Aastal 2000 ennustasin, et Hiina-Vene strateegiline liit võib osutuda suurimaks eksistentsiaalseks ohuks, mis USA-d 21. sajandil ohustab, mistõttu selle liidu lahutamine või häirimine peaks olema USA julgeolekuprioriteediks number üks. Hiljutised sündmused, sealhulgas tihedama militaarkoostöö leping, tunduvad ennustust täitvat. Sama on prognoosinud enne oma surma 2017. aastal ka president Carteri rahvusliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzerzinski.

Vastuteeneks Venemaa lahkumisele Shangai Koostöö Organisatsioonist nõustuks USA lahkuma NATOst – mis jääks edaspidi Euroopa kollektiivkaitseorganisatsiooniks.

Mõistagi oleks parimaks meetodiks Vene-Hiina liidu lahutamiseks tunnustada nii Venemaa kui Hiina strateegilisi huve, leevendades nende julgeolekumuresid kahepoolsetel läbirääkimistel USAga ja pöörates tõsisemat tähelepanu praeguste tüliküsimuste detailidele. Väärib märkimist, et säärane uus konfliktide kärpimise strateegia oleks oluliselt erinev praegusest, nn “USA liberaalhegemoonia” strateegiast, mis on välispoliitiliselt täiesti läbikukkunud. Uus strateegia oleks täielikult kaitsva iseloomuga ja disainitud eelkõige heidutusvõime tugevdamiseks Ameerika vastaste küber-, elektrooniliste, tuuma- või biorünnakute suhtes. Mitte selline, milles toimub järjekordne mõttetu USA juhitud sõjaline missioon maailma tagumises otsas, mis pole mitte kuidagi seotud USA riikliku julgeolekuga.

Bideni administratsioon on selgelt sõnastanud, et Hiina kujutab USA-le ja selle liitlastele suurimat pikaajalise mõjuga ohtu, aga pole samas teinud tõsist katset ka Venemaale Hiina ohte adresseerida. USA liidrid on selle asemel püüdnud vastanduda ja neutraliseerida nii Venemaad kui Hiinat nende riigipiiridel, mis omakorda on surunud nad tugevamasse liitlassuhtesse. Bideni administratsioon peaks tegutsema kiirelt, et parandada suhteid Venemaaga, loobudes ametlikult pikaajalisest (kuid mittetoimivast) poliitikast, mis otsib konfrontatsiooni Venemaaga tema lähinaabruses.

Maailma uus julgeolekuarhitektuur

Bideni administratsioon peaks vastu võtma Venemaa pakutud mõjutsoonide ettepaneku, mis oleks samas ka eeltingimuseks Venemaa lahkumisele Shanghai Koostöö Organisatsioonist (SKO), sõjalisest koostööst Pekingiga ning mitte-kallaletungi pakti allakirjutamisest USAga. Pakti üheks osaks peaks olema punkt, et sõja korral Hiinaga jääks teine osapool erapooletuks. Kui SKO-st lahkuksid Venemaa koos Kesk-Aasia vabariikidega, siis India järgneks neile, vähendades oluliselt Hiina juhitud militaaralliansi  mõjuvõimu. Venemaa juhitud Kollektiivkaitse organisatsioon (CSTO) asendaks Hiina juhitud SKO-d, milles Venemaa on hetkel “väiksem partner”. Osa uuest julgeolekuleppest oleks Balti riikide lahkumine NATOst, kusjuures nende iseseisvust tagaks Moskva. Seda vastutasuks maismaasilla eest Kaliningradi oblastiga, mis Leedu osas oleks sillale ehitatud. Samal ajal viiks Venemaa Kaliningradist välja kõik ründerelvad, nagu lühimaa ballistilised raketid – kogu kokkuleppe eesmärk oleks stabiilsem, turvalisem ja kindlam tripolaarne maailmakord.

2000 ennustasin, et Hiina-Vene strateegiline liit võib osutuda suurimaks eksistentsiaalseks ohuks, mis USA-d 21. sajandil ohustab, mistõttu selle liidu lahutamine või häirimine peaks olema USA julgeolekuprioriteediks number üks.

Vastuteeneks Venemaa lahkumisele Shangai Koostöö Organisatsioonist  nõustuks USA lahkuma NATOst – mis jääks edaspidi Euroopa kollektiivkaitseorganisatsiooniks – sulgedes enamiku 800 välisbaasist ja viies koju  enamiku 200 000-st USA sõdurist. USA avaldaks ka diplomaatilist survet, veenmaks NATOt allkirjastama Venemaa pakutud julgeolekulepingut koos tingimustesse lisatud punktiga selle kohta, kuidas Lääne-Euroopa riigid ei tohi paigutada Ida-Euroopasse vägesid, välja arvatud “sõjalise rünnaku puhul võõrriigist”. Ilma selle täiendava lauseta muutuksid NATO artikkel 5 garantiid sisuliselt vaieldavaks või küsitavaks. USA ja Venemaa sõlmiksid ühtlasi Sõpruse ja koostöö lepingu koos USA-Venemaa vabakaubanduslepinguga, samuti kohustuks USA avaldama diplomaatilist survet Ukrainale, et viimane ühineks Venemaa juhitud Euraasia majandusühendusega (EEU), sõlmides ka Ukrainaga vabakaubanduslepingu. Selline sõbralik majanduslik integratsioon Ukraina ja Venemaa vahel oleks palju eelistatum sõjalisest invasioonist, mille vastu NATO-l ja USA-l on keeruline midagi ette võtta ja mis suure tõenäosusega viivad Ukraina täieliku annekteerimiseni.

Nõudmisi “idasuunalise laienemise peatamiseks” ja “endiste liiduvabariikide NATOga liitumise keelamist” võib tõlgendada ka nõudmisena Eesti, Läti ja Leedu vabariikide kaitsealliansist väljaviskamiseks. Kuigi Bideni administratsioon on nimetanud nõudmist vastuvõetamatuks, oleks see tegelikult parimates USA julgeolekuhuvides, kuna USA-l pole Baltikumis mingeid sisulisi huve ja Balti riikide kaotamine reaalses sõjaolukorras on paratamatus, mida on kinnitanud mitmed sõjalised simulatsioonid.

Säärase USA-Venemaa rahuleppe sõlmimisel lõppeksid ka kõik USA majandussanktsioonid Venemaa vastu, millele järgneks USA vägede lahkumine kogu Euroopast ja riigi lahkumine NATO alliansist. Pärast seda, kui Ameerika tunnustaks täielikult Venemaa huvide mõjusfääri, mis ulatub üle kogu endise Nõukogude Liidu territooriumi, saaksid USA ja Venemaa pöörata suhetes uue lehekülje, mida mõtestaksid konfliktide asemel jagatud huvid ja strateegiline partnerlus. Selline partnerlus saaks sisaldada vastastikku kasulikku sõjaliste tehnoloogiate jagamist, eriti EMP-relvade ja raketikaitsesüsteemide osas, nagu ka kokkulepet ühise raketikaitsesüsteemi loomiseks, et kaitsta mõlemat riiki ja Euroopat tuumarünnakute eest. Sarnase idee pakkus 20 aasta eest välja ka Vladimir Putin.

Samaaegselt peaks USA veenma Pekingit, et ükski neist sammudest ei ole sihitud otseselt Pekingi vastu. Vastutasuks Hiina-poolsele USA mõjusfääride (Lääne poolkera, Lääne-Euroopa ja Jaapan) tunnustamisele tunnustaks USA Hiina mõjusfääri (Mongoolia, Põhja-Korea, Taiwan ja Lõuna-Hiina meri ja veel mõni võimalik territoorium). Samal ajal peaks USA andma Pekingile garantii, et nad ei sekku sõjaliselt ühtegi konflikti Hiina mõjusfääris, sh Taiwanil, näitamaks sellega Hiinale enda rahumeelseid kavatsusi. Lisaks peaks USA välja tõmbama kõik väed Jaapanist ja Lõuna-Koreast, eeldusel et Põhja-Korea täidab neile esitatud kriteeriumeid. Kui USA jõustas Monroe doktriini, hoidmaks maailma suurriike Lääne poolkerast eemal, oleks USA poolt mõistlik tunnustada ka Venemaa ja Hiina vastavaid huvisfääre, et oluliselt vähendada sõjariski üliriikide vahel ja hoidmaks ära sellega kaasnevaid hiiglaslikke inimohvreid.

Kui Ameerika tunnustaks täielikult Venemaa huvide mõjusfääri, mis ulatub üle kogu endise Nõukogude Liidu territooriumi, saaksid USA ja Venemaa pöörata suhetes uue lehekülje, mida mõtestaksid konfliktide asemel jagatud huvid ja strateegiline partnerlus.

Loomulikult ei tagaks need lepingud ja paktid USA-le täieliku kindlusega, et enneolematu julgeolekuoht, mida kujutavad endast Venemaa ja Hiina järjest kasvavad sõjalised võimekused (sh tuumajõud, EMP, kübervõimekused, bioloogilised relvad), ei realiseeruks rünnakuna USA territooriumil. Selleks, et USA-poolseid järeleandmisi (ja mõjusfääride tunnustamist) ei käsitletaks nõrkusena, peaks USA astuma hulgaliselt samme, et demonstreerida enda võimekust asümmeetriliste või mittekonventsionaalsete rünnakute vastu kaitsmisel. Selleks tuleks muuhulgas presidendi poolt välja kuulutada julgeolekualane hädaolukord, et kiirkorras arendada nii kübervõimekusi, EMP-d kui raketikilpi. Kokkuhoid sõjaväebaaside globaalsest sulgemisest annaks selleks ligi 200 miljardit dollarit rahalisi vahendeid. See raha võimaldaks arendada kriitilist militaarset infrastruktuuri ja paigutada täiendavad 5000 SM-3 Block IIA antiballistilist raketti (ABM) nii maismaale kui ka merele, ilma et vajataks Kongressi heakskiitu.

Kui USA jõustas Monroe doktriini, hoidmaks maailma suurriike Lääne poolkerast eemal, oleks USA poolt mõistlik tunnustada ka Venemaa ja Hiina vastavaid huvisfääre.

Samuti peaks Biden kasutama 2022. aastal toimuvat tuumajõudude ülevaatust, et seada eesmärgiks taastada tegelik tuumarelvade pariteet Venemaaga, pühendudes täielikule tuumarelvastuse moderniseerimisele. Täiendavad meetmed peaksid sisaldama valitsuse korraldusi naasta “hoiatuse korral tulistada” poliitika juurde, Ohio-klassi tuumaallveelaevade arvu kahekordistamist ning 2000 strateegilise lõhkepea reservist aktiivsesse valmisolekusse viimist. Taas kasutusele võetud strateegilisi lõhkepäid tuleks rakendada raketisüsteemides nagu U.S. Minuteman III ja allveelaevalt lastavas süsteemis Trident II. Samuti tuleks USA tuumavõimekusega pommitajad viia tagasi ööpäevaringsesse valmisolekusse.

Osa uuest julgeolekuleppest oleks Balti riikide lahkumine NATOst, kusjuures nende iseseisvust tagaks Moskva.

USA peaks selgelt väljendama, et need valmisoleku meetmed pole suunatud ühegi riigi vastu, vaid on ennetava iseloomuga, et kaitsta end mittekonventsionaalse rünnaku vastu, vähemalt samaväärsel tasemel Hiina ja Venemaaga. Samaaegselt peaks USA edendama trilateraalsete tuumarelvade kontrolli lepingut, piirates kõigi osapoolte strateegilist tuumaarsenali START II lepingu piirides (3500 lõhkepead) – kuhu tuleks lisada ka Venemaa uued tuumavõimekused – ning piiritledes õiglaste piirangutega ka pommide kogutonnaaži ja kasutades rangeid järelevalve mehhanisme.

Võime vaid loota, et Bideni administratsioonil on poliitilist julgust ja kujutlusvõimet, et anda võimalus rahu hoidmisele maailmas. Et kasutada võimalust hoida ära Kolmas maailmasõda Venemaa ja Hiinaga, peaks Biden allkirjastama vastastikuse julgeolekupakti Venemaaga, mille alused on Putin juba välja käinud. Samal ajal tuleks teha ka otsustavaid samme, taastamaks USA kaitsealased võimekused mittekonventsionaalsete ja eksistentsiaalsete rünnakute suhtes kõikvõimalike Ameerika vastaste poolt.


Jaga artiklit sõpradega


Tiitelfoto autor/allikas: Scanpix/REUTERS/Jason Lee

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.