Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Financial Timesi uuriva ajakirjaniku Wolfgang Münchau vestluses Kreeka endise rahandusministri Yanis Varoufakisega selgub, et Ameerika Ühendriikide kallaletung Iraanile ning sellele järgnenud nafta ja maagaasi defitsiit maailma energeetikaturgudel asetab Euroopa olukorda, kus valida on kas majandusliku kokkuvarisemise või Vene energiatarnete jätkamise vahel. Ukraina ja Iraani sõja valla päästmisest ning jätkamisest võidab praktiliselt kõikide stsenaariumite puhul USA, samas kui sõdadega kaasa minev Euroopa jääb kõikide tulemite puhul suuremal või vähemal määral kaotajaks.
Wolfgang Münchau: Soovin järgnevalt rääkida pikemalt majandusest. Oma eelmistes vestlustes oleme rääkinud sellest, miks Ühendriikide-poolne kallaletung Iraanile kujutab endast katastroofi, ning miks see konflikt võib väldata veel pikka aega. Mulle näib, et sõltumata sellest, milline saab olema USA Iraani-vastase sõja lõplik lahendus, on selle tagajärjed maailmamajandusele kaugeleulatuvad ning rängad – seda eriti Euroopa ning võimalik, et veelgi rohkem Aasia riikide jaoks, kuna nemad sõltuvad Lähis-Ida naftast kõikidest regioonidest kõige enam.
Sõltumata sellest, milline saab olema USA Iraani-vastase sõja lõplik lahendus, on selle tagajärjed maailmamajandusele kaugeleulatuvad ning rängad – seda eriti Euroopa ning võimalik, et veelgi rohkem Aasia riikide jaoks.
Wolfgang Münchau
Pidagem meeles, et enamus Euroopa riike – välja arvatud Norra ning vähemasti varemalt ka Ühendkuningriik – ei tooda ise üldse naftat. Euroopa oli aastakümneid oma nafta- ja gaasitarnetes peamiselt sõltuv Venemaast ning selle tarneallika ära lõikamine Ukraina sõja tagajärjena on pööranud kogu kontinendi energiamajanduse pea peale.
Kuigi Nord Streami gaasijuhtme õhku laskmine kukutas kokku Venemaa gaasitarned Saksamaale, on mitmed teised torujuhtmed jätkanud tööd, transportides Vene energiakandjaid läbi Ukraina jätkuvalt Ungarisse ja Slovakkiasse. Samas on Euroopa Liit töötanud välja üha uusi sanktsioonide pakette, mille eesmärgiks on likvideerida Vene energiakandjate import igaveseks. Ent olukorras, kus Iraani-vastane sõda on tekitanud globaalsel energiaturul täiendava defitsiidi, on Euroopa sunnitud oma Venemaa energiast loobumise poliitika ümber vaatama.
Tänaseks on ainsaks suureks Euroopa riigiks, mis suudab suurel määral oma energiatarbimise katta, Prantsusmaa, mis on pikemat aega järginud tuumajaamade arendamise poliitikat, mis suudab tagada vähemasti riigi elektrienergiaga varustatuse. Saksamaa kava katta oma energiavajadused tuumaenergeetikast loobudes ning panustades roheenergiale oli aga kogu aeg täielikus sõltuvuses väljastpoolt tulevast maagaasist, mis pidi katma defitsiidi, mis tuleneb asjaolust, et roheenergia ei suuda ka parima tahtmise juures tagada riigi varustuskindlust. Ning Saksamaa tööstus tugines selle kitsaskoha katmisel odavast ja varustuskindlast Vene gaasist, mille aseaineks olevad veeldatud maagaasi tarned on kordades kallimad. Ning nüüd seisab maailm silmitsi peagi terendava puudujäägiga maagaasi tarnetes. See on probleem, mis lööb valusalt Euroopat, ent mis jätab (maagaasi tootmises eneseküllase) Ameerika suuresti puutumata.
Juhul kui Ühendriigid otsustavad sõda Iraaniga jätkata terve aasta, tähendaks see keskmisele ameeriklasele teatud ebamugavusi, ent elu jätkuks suuresti vanas rööpas. Euroopale tähendaks see aga olukorda, kus kütust hakatakse ratsioonide kaupa jagama, tanklates oleksid järjekorrad ning tõenäoliselt seataks sisse autode kasutamise keelu päevad, nagu me kogesime 1970ndatel.
Juhul kui Ühendriigid otsustavad sõda Iraaniga jätkata terve aasta, tähendaks see keskmisele ameeriklasele teatud ebamugavusi, ent elu jätkuks suuresti vanas rööpas. Euroopale tähendaks see aga olukorda, kus kütust hakatakse ratsioonide kaupa jagama, tanklates oleksid järjekorrad ning tõenäoliselt seataks sisse autode kasutamise keelu päevad, nagu me kogesime 1970ndatel.
Wolfgang Münchau
Juhul kui sõda Lähis-Idas vältab pikemat aega, toovad selle poolt põhjustatud kriisimeetmed Euroopas kaasa kindlasti psühholoogilise nihke ning inimeste suhtumine Ukraina sõtta muutuks, tuues ühtlasi esile fakti, et selle sõja iga hinna eest alal hoidmine on tegevus, mille eest vastutavad isikud ei ole kordagi läbi kaalunud selle tegevuse tagajärgi Euroopale. Euroopa juhtidel ei näi olevat mingisugust arusaamist sellest, kui palju Ukrainasse pumbatud ressursid meile lõpuks maksma lähevad ning mida see kõik tähendab pikas perspektiivis Euroopa varustatusele energiaga.
Olukord, kus Euroopa on loobunud Vene naftast ja gaasist ning tuumajaamadest ning kus Trumpi sõda Iraani vastu sulgeb Hormuzi väina pikemaks ajaks, samas kui Iraani vasturünnakud hävitavad suure osa Lähis-Ida naftataristust, tähendab Euroopa jaoks ei rohkemat ega vähemat kui täielikku katastroofi.
Olukord, kus Euroopa on loobunud Vene naftast ja gaasist ning tuumajaamadest ning kus Trumpi sõda Iraani vastu sulgeb Hormuzi väina pikemaks ajaks, samas kui Iraani vasturünnakud hävitavad suure osa Lähis-Ida naftataristust, tähendab Euroopa jaoks ei rohkemat ega vähemat kui täielikku katastroofi.
Wolfgang Münchau
Olles oma prognoosides realist, olen veendunud, et olukorras, kus Euroopal on valida, kas vireleda energiadefitsiidis või taastada tarned Venemaalt, otsustatakse viimase kasuks.
Tänase seisuga on nii Saksamaa kui Itaalia majandused virelenud juba aastaid ning nüüdseks võib öelda, et mõlemad riigid on sisenenud permanentsesse majanduskriisi. Tegemist on hääbuvate riikidega ning juhul kui juba niigi drastiline olukord peaks saama täiendavalt nihestatud energiatarnete katkestuste poolt ei paista kummagi riigi jaoks valgust tunneli lõpus. Tuumaenergeetika taastamine pakuks mingisugust lahendust, ent seegi kujutab endast üksnes väga pika perspektiiviga lahendust.
Praktiliselt kogu Saksamaa soojussüsteem tugineb gaasile ja mitte elektriküttele. See on üks vähestest punktidest, kus ma nõustun roheliste väitega, et see on olukord, mis peab muutuma. Ent ka roheenergia ulatuslikum kasutamine soojusenergeetika tagamiseks kujutab endast pikaajalist lahendust, mis ei suuda väärata kriisi, mis lähitulevikus horisondil terendab. Tarneahelate katkemine on silmapiiril ning see on probleem, mis tuleneb nafta ja gaasi defitsiidist, mis peagi meieni jõuab.
Tegemist ei ole üksnes transpordisüsteemi kriisiga, vaid kriisiga, mis puudutab kõiki tootmissisendeid ning mis sunnib enamikku Euroopa riike vaatama üle oma otsuse loobuda Vene energiatarnetest.
Yanis Varoufakis: Nõustun kõigega, mida sa just seletasid. Ent kui lubad, siis teen omalt poolt mõned täiendused, näitamaks, kuidas antud kriis erineb sellest, mis leidis aset koroonasulgude ajal või 1970ndatel.
Mis eristab peagi vallanduvat kriisi eelnenutest on asjaolu, et Euroopa Liidu liikmesriikide rahandus on erakordse surve all. Prantsusmaa eelarvedefitsiit on ületanud tänaseks 5% siseriiklikust kogutoodangust ning üleüldine võlakoormus on kõikides riikides oluliselt kõrgemal tasemel kui see oli koroonakriisi ajal. Saksamaa oli juba sunnitud loobuma oma võlapiduri poliitikast, olles nüüdseks juhitud valitsuse poolt, mis on võtnud selge kursi riigi võlakoormuse suurendamisele. Asetades ennast võlakoorma all ägades Ameerika kallite gaasitarnete konksu otsa, sooritab kogu Euroopa majandusliku suitsiidi, mis muudab kogu kontinendi suureks Kreekaks.
Asetades ennast võlakoorma all ägades Ameerika kallite gaasitarnete konksu otsa, sooritab kogu Euroopa majandusliku suitsiidi, mis muudab kogu kontinendi suureks Kreekaks.
Yanis Varoufakis
Teine dimensioon, mis eristab praegust kriisi eelnevatest, on Euroopa poliitika skisofreenilisus. Ühest küljest oleme sunnitud kuulma lõputuid tiraade sellest, kuidas Euroopa peab taastama oma suveräänsuse ning õppima elama ilma Ameerika Ühendriikideta, mis käsitleb nüüdsest Euroopat pigem vastase kui liitlasena. Usun, et isegi juhul kui Trump peaks ametis asendatama demokraadiga, ei saa see muutma Euroopa ja Ameerika fundamentaalselt muutunud suhteid. Seega kuulub igasugune mõtlemine Ühendriikidest kui Euroopa liitlasest poliitilise eliidi soovunelmate sfääri…
Euroopa roheleppe tuumaks oli soov saavutada suurem energeetiline sõltumatus kontinendil, mida ei ole õnnistatud fossiilsete kütuse varudega… ent tegelikkuses ei ole Euroopa ligilähedaseltki piisavalt oma roheenergeetika taristu laiendamiseks investeerinud juba 10 aastat. Veelgi enam – idiootse poliitika tulemusena oleme loobunud ka Hiina odavate ja töökindlate päikesepaneelide impordist.
Toon veel ühe näite Euroopa poliitikute sõgedusest, mis puudutab vahetult riiki, kus ma elan, ehk siis Kreekat. Kreeka valitsus on oma geniaalsuses otsustanud lüüa käed USA Chevroni ja Exxon Mobiliga, kellel on käsil projekt ehitada gaasijuhe Kreekast läbi Bulgaaria ja Rumeenia, mis hakkaks tarnima USA veeldatud maagaasi Ukrainasse. Seega plaan on hakata Mehhiko lahe maagaasi veeldatud kujul transportima üle Atlandi, läbi Gibraltari väina Kreekasse üksnes selleks, et varustada Ukrainat.
Kui tulnukad kosmosest vaataksid seda kilplaslikku ettevõtmist, jõuaksid nad ilmselt järeldusele, et tegemist on ebaõnnestunud liigiga, kellel pole õigust sellel planeedil elada.
Mis peamine, antud projekt ning sellega sarnased ettevõtmised muudavad ilmselgelt absurdseks igasugused väited nagu üritaks Euroopa reaalselt saavutada sõltumatust Ühendriikidest. Ent lõppude lõpuks lõppeb kogu see avantüür sellega, et kõik need europoliitikud, kes on ennast aastaid mähkinud sinikollasteks Ukraina fanaatikuteks, naasevad tagasi Venemaa ette almust paluma, tunnistades, et Euroopa ei saa funktsioneerida ilma Vene gaasita.
Üks viis, kuidas see võiks aset leida, oleks sedasi, et Euroopa riigid panevad kokku kõikehõlmava rahuplaani, mis peaks tagama julgeoleku ja heaolu üle Euraasia kontinendi ning mis muuhulgas päästaks Ukraina, avades sealjuures Vene gaasi pääsemise Euroopa turule, mis võimaldaks lappida roheenergia tarneaugud.
Wolfgang Münchau: Ma ei usu, et Ukraina sõda lõppeb eurooplaste initsiatiivil. Euroopa poliitikud on värvinud ennast nurka Venemaa hävitamise kinnisideega, millest neil ei ole võimalik enam poliitiliselt taganeda. Samuti puudub selleks üleeuroopaline konsensus. Selle asemel on tõenäolisem, et Trumpi administratsioon asetab Euroopa fakti ette – te kas aktsepteerite meie poolt lauale asetatud rahulepet või me jalutame kogu Ukraina projektist minema, mis tähendab nii relvatarnete kui luureinfo jagamise lõppu. Usun, et see võib juhtuda juba juunis, kuid võimalik, et ka pisut hiljem.
Euroopa poliitikud on värvinud ennast nurka Venemaa hävitamise kinnisideega, millest neil ei ole võimalik enam poliitiliselt taganeda. Samuti puudub selleks üleeuroopaline konsensus. Selle asemel on tõenäolisem, et Trumpi administratsioon asetab Euroopa fakti ette – te kas aktsepteerite meie poolt lauale asetatud rahulepet või me jalutame kogu Ukraina projektist minema, mis tähendab nii relvatarnete kui luureinfo jagamise lõppu.
Wolfgang Münchau
Seesugune samm tähendaks seda, et Ukrainal muutub sõja jätkamine võimatuks. Samuti tuleb meeles pidada, et seoses Iraani-vastase sõjaga napib relvi juba praegu, kuna neid vajavad nii Iisrael kui Pärsia lahe riigid ning seetõttu peaksid tarned Ukrainale lõppema nii või teisiti aasta-kahe jooksul.
Selline stsenaarium tähendaks seda, et mitmed Euroopa riigid teeksid avalikkuse ees poosi rahulolematusest Ühendriikide poliitika osas, ent eraviisiliselt signalleeriksid Washingtonile, et nad on valmis nende plaaniga kaasa minema.
Ukraina oleks sedasi asetatud fakti ette ning eurooplased lõpetaks Vene finantsvarade külmutamise, mis peaks olema mis tahes rahuplaani möödapääsmatuks eeltingimuseks. Mõistagi manööverdaksid ameeriklased ennast mis tahes Venemaa ja Euroopa vaheliste energialepete sõlmimise laua taha ning võtaksid Vene energiakandjate transpordist Euroopasse oma osa. Kogu asi võib väga hästi lõppeda sellega, et Nord Streami torujuhe taastatakse, ent juhe läheks vähemalt osaliselt ameeriklaste omandusse, kes hakkaks Vene gaasi Saksamaale tarnimise eest võtma vahetasu.
Mõistagi manööverdaksid ameeriklased ennast mis tahes Venemaa ja Euroopa vaheliste energialepete sõlmimise laua taha ning võtaksid Vene energiakandjate transpordist Euroopasse oma osa.
Wolfgang Münchau
Yanis Varoufakis: Ning sedasi oleks absurditeater teinud täisringi. Euroopa taastaks oma varustatuse Vene gaasiga, ent üksnes tingimusel, et ameeriklased saavad oma osa igast eurost, mida eurooplased venelastele saadavad. Tegemist oleks mõistagi sõgeduse tipuga, ent see on hind, mida Euroopa on sunnitud maksma oma geostrateegilise relevantsuse minetamise eest ning võimetuse eest sõlmida rahu iseenda poolt koostatud ning iseenda huvisid silmas pidavatel tingimustel.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Münchau ja Varoufakise resümeeringuga Euroopa majanduslikust suitsiidist saab üldjoontes nõustuda. Ent nagu tavapäraselt on võtmeks, mis suudab seletada ammendavalt ja hetkega Euroopa riikide mõistusevastast käitumist iseenese majandusliku ja võimalik, et ka sõjalise ja füüsilise hävitamise läbi, teadvustamine, et tegemist on riikidega, mille juhtkonnad on üles ostetud või kompromiteeritud angloameerika eriteenistuste ning poliitiliste võrgustike poolt. Sedasi ei ole aset leidev enam käsitletav mõistusevarjutusena, vaid sihikindla programmina, mida viiakse ellu mitte oma rahvaste huvides, vaid oma rahvaste heaolu ning võimalik, et ka eksistentsi hinnaga.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.