AjatuSuur luguÜhiskond & kultuur

Ülemaailmselt peale tungiv totalitarism on jumalatu religioon Jumalata inimese orjastamiseks

Riigid terves maailmas on asunud teostama statistiliselt väga väikese riskifaktoriga, ent psühholoogilise töötluse abil seninägematuks ohuks võimendatud viirushaiguse tõrjumise ettekäändel kõige elementaarsemate vabaduste tühistamise programmi. Kõigest kahe aasta eest mõistusevastaseks arvatud meetmete rakendamine on tänaseks jalge alla tallanud nii kehalise puutumatuse kui liikumisvabaduse varemalt pühaks peetud põhimõtted.

Kuidas on võimalik, et sadade aastate jooksul kümnete miljonite elude hinnaga kätte võideldud vabadus kõigest kahe aastaga “uue normaalsuse” poolt põrmu tallati? Seda mitte pelgalt riigimasinate sunniga, vaid põrmu tallatavate apaatia ja heakskiidu saatel?

Paraku on inimeste loomusesse vabadusejanust veelgi jõulisema impulsina sisse programmeeritud alalhoiuinstinkt, mis on hirmu abil võimeline allutama segaseks hirmutatud massid arvuliselt väheste, ent võimujanu poolest küllastamatute türannide diktaadi alla.

Tegemist on totalitarismiks nimetatud ühiskondliku eksistentsi vormiga, mis on inimkonna ajaloo kõige mustemate mõtete ja tegude sünnitis. Totalitarism on kõige ohtlikum kollektiivse elukorralduse laad, mis on võimeline hävitama inimliku vabaduse ja väärikuse, uputades need kollektiivsesse sõgedusse, ligimesehirmu ja häbisse.

Järgnevas kirjutises avatakse totalitarismi sügavam olemus jumalatu religioonina, mis pakub Jumalata inimesele siinpoolsusesse suletud elutu eksistentsi turvamise eesmärki. Mida madalamale inimene langeb, seda enam ta kardab surma ning mida enam ta kardab surma, seda madalamale ta on valmis langema üha armetumaks muutuva eksistentsi pikendamise nimel. Kuidas destruktiivne spiraal tekib ning kuidas väljuda orjusest vabade, väärikate ning ligimesehirmu asemel ligimesearmastuses elavate inimestena, on järgneva mõtiskluse mõte.  

Adrian Bachmann

“Riik astub Jumala asemele … sotsialistlikud diktatuurid on religioonid ja riigiorjus on jumalateenistuse vorm.”

Carl Jung (“Avastamata mina”)



Alates totalitarismi sünnist 20. sajandil on sellest valitsemisvormist palju kirjutatud. Kuigi miljonid on lugenud George Orwelli ikoonilist romaani “1984”, jäetakse sageli tähelepanuta, et totalitarism on midagi enamat kui pelgalt poliitiline süsteem. Totalitarism on fanaatiline religioon ja see religioon levib just praegu üle maailma kiirusega, mida pole kogetud alates 20. sajandi keskpaigast. Käesolevas artiklis uurime totalitarismi religioosset olemust, tõdedes, et kui tahame vaenlast võita, peame esmalt teda tundma. Vahetult pärast Natsi-Saksamaalt põgenemist kirjutas politoloog Waldemar Gurian järgmist:
 
“Pärast esimest maailmasõda tekkinud totalitaarsed liikumised on põhimõtteliselt religioossed liikumised. Nende eesmärk ei ole ainult poliitiliste ja sotsiaalsete institutsioonide muutmine, vaid ka inimese ja ühiskonna olemuse ümberkujundamine.”
Waldemar Gurian, Totalitaarne riik (ing The Totalitarian State)

Totalitarism on fanaatiline religioon ja see religioon levib just praegu üle maailma kiirusega, mida pole kogetud alates 20. sajandi keskpaigast.

Totalitarismil ja organiseeritud religioonidel on arvukalt ühiseid jooni. Näiteks kristlus ja islam on üles ehitatud usule tulevasse kuldajastusse, mis kristluses saabub Kristuse teise tulemisega. Totalitaarsed liikumised justkui imiteerivad kristluse keskset ideed – kuid maailma muutva jumala või prohveti asemel on totalitaarsed liikumised rajatud usule, et inimkond suudab ise maailma taasluua, ehitades kõikvõimsa ja kõike kontrolliva riigi juhtimisel üles uue kuldajastu.
 
“. . .kristluse allakäigu tagajärjel on religioossed projektsioonid suures osas jumalikest kujudest eemaldunud ja paratamatult asunud inimsfääri… kaasaegne “valgustatud” intellekt ei suuda ette kujutada midagi suuremat kui . . . need totalitaarse pretensiooniga tinajumalad, kes nimetavad end riigiks. . .”
Carl Jung, Psühhoteraapia praktika

 
Usk, et tsentraliseeritud, kõikvõimas riik suudab ühiskonda radikaalselt paremaks muuta, on põhjus, miks Hannah Arendt kirjutas:

„…totalitarism ei ole valitsus üheski traditsioonilises mõttes, vaid liikumine…”
Hannah Arendt, Totalitarismi lätted

Kaasaegne “valgustatud” intellekt ei suuda ette kujutada midagi suuremat kui . . . need totalitaarse pretensiooniga tinajumalad, kes nimetavad end riigiks. . .”

Carl Jung, Psühhoteraapia praktika

Mineviku totalitaarsetes liikumistes kujutati seda kuldajastut ette rassilise puhtuse ajastuna või kommunistliku utoopiana kõigi võrdsuse, tõhususe ja õitsenguga. Tänapäeval on totalitaarne “kuldajastu” aeg, mil inimkond eksisteerib harmoonias emakese Maaga või oma äärmuslikumal kujul ajastu, kus inimene sulandub masinaga ühte ning ületab haiguste ja surma bioloogilised piirangud. Ütlematagi on selge, et totalitaarsed utoopiad ei saa kunagi teoks, sest nagu Karl Popper hoiatas:
 
“Püüe luua maa peale taevast loob alati põrgu.”
Karl Popper, Avatud ühiskond ja selle vaenlased (ing Open Society and its Enemies)

Need utoopilised nägemused suudavad äratada masside religioosset entusiasmi ja totalitaristid kasutavad neid nägemusi rahva veenmiseks, et utoopiline eesmärk õigustab kõiki vahendeid – olgu selleks massiline jälgimine, tsensuur, laialt levinud rõhumine, massiline vangistamine või isegi inimrühmade hävitamine. Või nagu Barry Goldwater selgitab:
 
„Need, kes otsivad absoluutset võimu, kuigi nad otsivad seda, et teha midagi, mida nad heaks peavad, nõuavad lihtsalt õigust jõustada oma versiooni taevast maa peal. Ja lubage mul teile meelde tuletada, et just nemad loovad alati kõige põrgulikumaid türanniaid. Absoluutne võim korrumpeerib ja need, kes seda taotlevad, peavad olema kahtlusalused ja neile tuleb vastu seista.”
Barry Goldwater

Võime naeruvääristada poliitikute ja bürokraatide nn preesterlikku klassi ning juhtida tähelepanu nende silmakirjalikkusele ning nende propaganda ja valede absurdsusele. Saame luua ja toetada tehnoloogiat, meediat, kunsti, meeme, videoid, raamatuid, kaupu või muusikat, mis teavitavad, inspireerivad ja levitavad vabaduse sõnumit.

Totalitaarses religioonis on valitud rahvas ja on patused. Väljavalitud usuvad naiivselt paradiisliku tuleviku võimalikkusesse ja riigi võimesse olla selle ümberkujundamise vahend. Nad on vagad, kes täidavad riigi käske vaieldamatult kuulekalt. Patused on mitteusklikud. Need on ketserid, kes seisavad nn “suurema hüve” teel ja takistavad ajaloo edasiliikumist. Kasutades Poola filosoofi Zygmunt Baumani pakutud analoogiat, näevad totalitaristid maad kui aeda, mille harimiseks nad on võitud, ja patuseid kui umbrohtu, mis tuleb totalitaarse utoopia täielikuks õitsenguks hävitada:
 
“Kõik totalitaarsed nägemused ühiskonnast kui aiast määratlevad ühiskonna osi inim-umbrohuna. Nagu kõiki teisigi umbrohte, tuleb neid eraldada, ohjeldada, nende levikut takistada, nad eemaldada ja hoida väljaspool ühiskonna piire; kui kõik need vahendid osutuvad ebapiisavaks, tuleb nad tappa.”
Zygmunt Bauman, Modernsus ja holokaust (ing Modernity and the Holocaust)

Tänapäeval on totalitaarne “kuldajastu” aeg, mil inimkond eksisteerib harmoonias emakese Maaga või oma äärmuslikumal kujul ajastu, kus inimene sulandub masinaga ühte ning ületab haiguste ja surma bioloogilised piirangud.


Kuid “umbrohuks” peetavate inimeste eemaldamine on vaid üks osa totalitaarsest usuliikumisest; ülejäänud kodanikud tuleb muuta totalitaarseteks tõsiusklikeks, kes sisimas nõustuvad võimuga rangelt kooskõlas oleva ja võimule alluva eluga. Sest totalitarismi puhul ei piisa pelgalt vastavuse välisest näitamisest. Nagu kõik fanaatilised religioonid, püüavad totalitaarsed liikumised kontrollida oma järgijate sisimaid mõtteid. Viidates Mussolini fašistlikule diktatuurile Itaalias, selgitas Giovanni Amendola:

„…fašismi eesmärk ei olnud niivõrd valitseda Itaaliat, kuivõrd monopoliseerida kontrolli itaallaste südametunnistuse üle. Fašismi jaoks võimu omamisest ei piisa: see peab valdama kõigi oma kodanike isiklikku südametunnistust, see nõuab itaallaste „muutmist”. Fašism esitab samu väiteid nagu religioon. . . See ei tõota õnne neile, kes ei pöördu.”
Giovanni Amendola

Selle totalitaarse religioosse transformatsiooni poole püüdlemisel kasutatakse erinevaid usku pööramise viise. Kaks neist on demagoogia ja pedagoogika, millest esimene on riikliku propaganda levitamine kunsti, kirjanduse, muusika, näidendite ja festivalide kaudu ning teine on noorte ideoloogiline indoktrineerimine kohustusliku koolihariduse kaudu.

“Nad tahavad olla meie karjased. Kuid see eeldab, et meie oleksime lambad.”

“Terrori ja armastuse” strateegia on veel üks tehnika, mida kasutatakse masside totalitaarsesse religiooni pööramiseks. Kodanikud on terrori all käimasolevate sõdade, alatise hirmu levitamise, süü kõrvale veeretamise ning pideva elatise ja vara kaotamise, vangistuse või surmaohu tõttu. Ometi on need terroriseerimised (on) põimitud armastuse väljendamisega; viiakse läbi tseremoniaalseid rituaale juhtide hea tahte austamiseks ning  pidev propaganda kinnitab kodanikele, et režiim hoolib neist ja teeb kõvasti tööd, et hoida neid maailma ohtude eest kaitstuna. Alexandra Stein selgitab oma raamatus “Terror, armastus ja ajupesu”:
 
“Nagu Stockholmi sündroomi puhul, hakatakse vägivallatsejat varjupaigana tajuma – inimese või üksusena, kelle poole saab pöörduda abi, halastuse, andestuse, lohutuse saamiseks.”
Alexandra Stein, Terror, armastus ja ajupesu (ing Terror, Love and Brainwashing)

Utoopiline eesmärk õigustab kõiki vahendeid – olgu selleks massiline jälgimine, tsensuur, laialt levinud rõhumine, massiline vangistamine või isegi inimrühmade hävitamine.

See terrori ja armastuse vaheldumine kutsub esile vabalt hõljuva ärevuse, segaduse ning loob traumasideme kodaniku ja riigi vahel, sideme, mis on kõigi kultuste aluseks. Stein selgitab edasi:
 
“… isoleerivas keskkonnas on armastuse ja hirmu vaheldumise tulemuseks dissotsieerunud, lojaalne ja rakendatav järgija, keda saab nüüd juhendada tegutsema pigem juhi kui omaenda ellujäämise huvides… Ajupesu protsessid toetuvad stressi või ohu tekitamisele ilma muu põgenemisvõimaluseta kui totalitaarse režiimi ja rühmituse näilise turvasadama järgimine.”
Alexandra Stein, Terror, armastus ja ajupesu

Pidev hirmu õhutamine koos lubadustega, et režiimi järgimine toob kodanikele pääste, loob tõelisi usklikke, kes teevad kõike, mida režiim käsib, isegi kui need käsud nõuavad sõpradest ja perekonnast lahti ütlemist, majanduslikku hävingut, vanglas viibimist või lausa varakult hauda minemist. Ühe näitena oli Nõukogude režiimile lojaalne Nikolai Vilenchik sunnitud veetma 17 aastat sunnitöölaagrites kuriteo eest, mida ta toime ei pannud. Kuid vabanedes ei mõistnud ta stalinlikku režiimi hukka, vaid ütles:
 
“Me uskusime parteisse ja me ei eksinud!”
Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag

“Umbrohuks” peetavate inimeste eemaldamine on vaid üks osa totalitaarsest usuliikumisest; ülejäänud kodanikud tuleb muuta totalitaarseteks tõsiusklikeks, kes sisimas nõustuvad võimuga rangelt kooskõlas oleva ja võimule alluva eluga.

Teised teated räägivad poliitilistest ametnikest ja partei järgijatest, kes hüüdsid: “Elagu Stalin!”, kui Nõukogude salapolitsei neid mahalaskmisele viis. Täiendava tõendina totalitarismi tingimustes toimuva massilise usku pööramise kohta selgitas Hannah Arendt:
 
“…hämmastav tõsiasi on see, et totalitaarne tõsiusklik vaevalt kõigub oma lojaalsuses, kui koletis hakkab omaenda lapsi õgima ja isegi mitte siis, kui temast saab ise tagakiusamise ohver, kui ta on süüdlaseks tehtud ja hukka mõistetud, kui ta on parteist välja visatud ja saadetakse sunnitööle või koonduslaagrisse. Vastupidi, kogu tsiviliseeritud maailma imestuseks võib ta isegi olla valmis aitama enda vastu süüdistusi esitada ja oma surmaotsust kujundada, kui ainult tema staatust liikumise liikmena ei puudutata.”

Hannah Arendt, Totalitarismi lätted

Totalitarism on religioon, mis ei saavuta kunagi seda, mida lubab. See loob maa peale põrgu, milles paljud ohverdatakse riigijumalale, kuid kedagi ei kanta uude vaprasse maailma, mida neile lubati. Mida rohkem võimu riigile antakse, seda korrumpeerunumaks muutuvad riigimasinat opereerivad isikud ja seda enam langeb maailm kaosesse. Totalitarismi tuleb iga hinna eest vältida, kuid paraku on see religioon nüüdisajal taastumas. Poliitikud ja teised globaalse võimu positsioonidel olevad inimesed avaldavad oma soovi maailma ümber teha, ümber ehitada või ümber seada ning massidelt oodatakse kuuletumist ja armastust neile peale surutava uue ühiskonna suhtes. Kui kuulekus ei tule vabatahtlikult, siis kasutatakse murettekitavalt sageli  jõudu.

“Nad tahavad olla meie karjased. Kuid see eeldab, et meie oleksime lambad.”
Thomas Sowell, “Võitu nägemus” (ing The Vision of the Anointed)

Terroriseerimised (on) põimitud armastuse väljendamisega; viiakse läbi tseremoniaalseid rituaale juhtide hea tahte austamiseks ning  pidev propaganda kinnitab kodanikele, et režiim hoolib neist ja teeb kõvasti tööd, et hoida neid maailma ohtude eest kaitstuna.

Praegusel türannia ajal seisab igaüks valiku ees: kas aktsepteerida riigi valejumalaid ja lasta totalitaristidel viia meid sinna, mida Aleksandr Solženitsõn nimetab “lämmatatud võimaluste maaks” või hakata vastu.  
 
“On ainult üks valik: tõusta ajastu ülesande kõrgusele.”
Aleksandr Solženitsõn, “Hoiatus Läänele” (ing Warning to the West)

20. sajandi keskel jälgis Carl Jung, kuidas totalitarismi religioon üle Euroopa pühkis, ja tema sõnad on üleskutseks tegutseda kõigile, kes näevad meie ees seisvaid ohte:
 
„Kus on täna ülimuslikud, reflekteerimisvõimelised mõistused? Kui need üldse olemas on, siis keegi ei pööra neile tähelepanu: selle asemel joostakse amokki, levinud on üleüldine fataalsus, mille võimu ees on indiviid võimetu end kaitsma. Ja ometi on see kollektiivne nähtus ka üksikisiku süü, sest rahvad koosnevad indiviididest. Seetõttu peab inimene mõtlema, milliste vahenditega ta saab kurjusele vastu astuda.”
Carl Jung, Tsivilisatsioon üleminekus (ing Civilization in Transition)

Mida rohkem võimu riigile antakse, seda korrumpeerunumaks muutuvad riigimasinat opereerivad isikud.

Milliseid taktikaid saame selle kurjuse vastu võitlemiseks kasutada? Me võime keelata totalitaarsete ideede juurutamise oma lastesse. Me võime tõrjuda inimesi, kes täidavad pimesi riigi ebamoraalseid käske – sest tõrjumine on üks võimsamaid sotsiaalse mõjutamise vahendeid. Võime naeruvääristada poliitikute ja bürokraatide nn preesterlikku klassi ning juhtida tähelepanu nende silmakirjalikkusele ning nende propaganda ja valede absurdsusele. Saame luua ja toetada tehnoloogiat, meediat, kunsti, meeme, videoid, raamatuid, kaupu või muusikat, mis teavitavad, inspireerivad ja levitavad vabaduse sõnumit. Või saame aidata üles ehitada ja osaleda „vastumajanduses“, mis koosneb kogu vabatahtlikust, totalitaarse riigi kontrollivatest silmadest eemal toimuvast vahetusest. Lihtsamalt öeldes saame püüda elada võimalikult vabalt tõdemuses, et kuigi me üksinda ei suuda maailma vabastada, tekitab meie enda isiklik vabanemine ühiskonnas lainetust ja on teistele võimsaks eeskujuks.   
 
Valides, kas aidata seista vastu totalitaarse religiooni tõusule, peaksime mõistma, et valik ei seisne selle vahel, kas järgida võimu ja elada kerget elu või astuda vastu ja kutsuda esile tarbetuid raskusi. Sest totalitarismi järgimine on kõige riskantsem valik, kuna see põhineb naiivsel lootusel, et seekord läheb teisiti, et seekord ei riku võim poliitikuid ja riigiametnikke, et seekord ei söö totalitaarne koletis oma lapsi ja ei too inimese loodud põrgut maa peale.

Lõpetuseks tasub meeles pidada Solženitsõni sõnu:
 
„Alati on selline ekslik usk: „Siin ei läheks samamoodi; siin on sellised asjad võimatud.” Kahjuks on kogu kahekümnenda sajandi kurjus võimalik kõikjal maa peal.”

Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag


Jaga artiklit sõpradega


Allikas: Academy of Ideas

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult.

error: Content is protected !!