21. juunil avaldati uurimus, mis näitab, et 2001. aasta 11. septembri järgselt algatatud sõjad on põhjustanud enam kui 30 000 enesetappu nii Ameerika Ühendriikide tegevteenistuses olevate sõdurite kui ka veteranide hulgas. Seda on enam kui neli korda rohkem, kui on sama aja kohta lahingutegevuse käigus hukkunuid.
Browni Ülikoolis loodi 2010. aastal Costs of War Project, mille eesmärk oli pidada arvet, kui palju elusid ja maksumaksja raha on Iraagis ja Afganistanis kaotatud. Nende hinnangul on viimase umbes kahe kümnendi jooksul endalt elu võtnud 30 177 veterani ning tegevteenistujat, samas kui lahingutegevus on elu võtnud 7057 sõjaväelaselt.
Ameerika Ühendriikide Veteranide Ministeeriumi 2020. aasta riikliku veteranide enesetappude ennetamise iga-aastane raport näitas, et veteranide seas esineb enesetappe poolteist korda sagedamini kui muu populatsiooni hulgas. Siiski peetakse ka seda pigem tagasihoidlikuks hinnanguks, kuivõrd sellest raportist jäävad kõrvale reservväelased ning rahvuskaartlased. Arvatakse, et vahemikus 2011 kuni 2020 võttis endalt elu 1193 rahvuskaartlast ning 1607 reservväelast, sellele eelnenud kümnendi kohta andmed puuduvad.
Tegevväelaste puhul arvatakse see number olevat 5116 viimase kahe kümnendi kohta. Raporti kohaselt on enne 2001 algatatud sõdu olnud tegevväelaste seas enesetappude osakaal madalam kui Ameerika tsiviilpopulatsioonis, mis näitab, et selle aja jooksul on toimunud tähelepanu vääriv muutus.
Uuring viitab mitmele asjaolule, mis nende muutuste põhjuseks võib olla, muu hulgas isevalmistatud lõhkeseadeldiste sagenenud kasutamine ning nendest tingitud peavigastused, kokkupuude traumadega, tulirelvade kerge kättesaadavus ning raskused tsiviilellu naasmisega.
Ka korduvad missioonid on raportis välja toodud kui 11. septembri rünnakute järgsete sõdade eripära. Tänapäevane meditsiin tagab selle, et sõdurid elavad üle ka rasked füüsilised traumad ning saavad korduvalt välismissioonidele naasta, ehkki mitmed traumad, krooniline valu ning jäädavad füüsilised vigastused on tihedalt seotud suitsiidse käitumisega. Sõja pikaajalisus on sõdureid kauem töös hoidnud, mis omakorda loob rohkem võimalusi suuremate traumadega kokkupuutumiseks.
Raporti kohaselt on enne 2001 algatatud sõdu olnud tegevväelaste seas enesetappude osakaal madalam kui Ameerika tsiviilpopulatsioonis, mis näitab, et selle aja jooksul on toimunud tähelepanu vääriv muutus.
See, et Ameerika Ühendriikide valitsus ei ole suutnud enesetapukriisile vajalikul viisil reageerida, on 11. septembri järgsete sõdade hinna muutnud väga kalliks ning selle tulemuseks on kaugeleulatuvate tagajärgedega vaimse tervise kriis nii veteranide kui ka tegevteenistujate seas.
Veteranide Ministeeriumi raport avaldati päev pärast seda, kui Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) avaldas uuringu, mille kohaselt on 1% kogu maailma surmadest enesetapud ning Ameerika regioonis, kuhu kuulub ka Ameerika Ühendriigid, on enesetappude osakaal vahemikus 2000 kuni 2009 tõusnud kokku 17%.
WHO peasekretär Dr. Tedros Adhanom Ghebreyesus rõhutas, et enesetappe ei saa ega tohi ignoreerida ning seda eriti just praegu, mil COVID-19 pandeemiast tingitud tööpuuduse, rahaliste raskuste ning sotsiaalse isolatsiooni läbi on enesetappude esinemise risk oluliselt kasvanud.
Raport rõhutab, et 11. septembri rünnakute 20. aastapäevale lähenedes ei tohi me jätta tähelepanuta globaalse “terrorismivastase sõja” mõju meie vaimsele tervisele. Hind, mida maksavad veteranid ja tegevteeistujad, on lõppastmes kordades suurem ka kolossaalsetest summadest, mida nende sõdade pidamiseks on kulutatud.