Otsekohese väljaütlemisega “vana kooli” Briti erumajor Godfrey Bloom, kelle poole sajandi pikkune karjäär on mehele andnud laialdased teadmised majandusest, sõjandusest ja poliitikast, jutustab rohepöörde fanatismi, energiakriisi, koroonamaania ning finantsanomaaliate all ägava maailma olukorrast. 10-aastase Euroopa Liidu parlamendi saadiku kogemusega erumajori hinnangul oli inimkond viimati sedavõrd sõge vahetult enne maailmasõdade puhkemist.
Intervjuuna antud usutluses väidab Bloom, et ülemaailmse süvakriisi aluspõhjuseks on erihuvide poolt välja mõeldud ning korrumpeerunud institutsioonide poolt apaatsele elanikkonnale sisendatavad suured väljamõeldised, mille tagajärjed on katastroofide kujul viimaks kätte jõudnud. Vaatamata olukorra tõsidusele usub Bloom, et teadvuse välkkiire kasv pakub lootusekiirt, et “kohustuslikud valed”, milledest ühiskondlik debatt tänapäeval suuresti koosneb, varisevad kokku enne, kui jõuavad maailma oma rusude alla matta.
Adrian Bachmann
Maailma olulisemad geopoliitilised tendentsid
Niivõrd hullumeelset maailma, nagu meid täna ümbritseb, võis viimati näha aastal 1914. Ma ei kasuta seda võrdlust kergekäeliselt, sest tegemist on perioodiga, mille uurimisega ma olen väga pühendunult tegelenud, olles ülikoolides andnud loenguid teemal, mis läks 1914. aastal valesti ja kuidas seda kõike oleks olnud võimalik vältida. Probleemid, mis inimkonda toona painasid, tulenesid impeeriumitest ja nendevahelistest konfliktidest. Sellele kõigele aitas kindlasti kaasa ka tugevalt militariseeritud Preisimaa, ehkki selleks ajaks oli Preisimaa saanud juba osaks Saksamaast. Tänapäeva USA on oma ohtliku militariseerituse taseme juures vägagi sarnane Preisimaaga alates 1870-ndatest kuni 1914. aastani välja.
Globaalsetel kriisidel on üks konkreetne ühenduslüli ja selleks on patoloogiline hirm, sest mitte miski muu ei aita masse sedavõrd efektiivselt kontrollida. Üks selliseid üleilmseid õudusjutte, mis on hirmu õhutamises osutunud äärmiselt edukaks ning mida on inimestele edasi rääkinud nii käitumisteadlased kui paljud teised, on COVID-i „pandeemia”.
Niivõrd hullumeelset maailma, nagu meid täna ümbritseb, võis viimati näha aastal 1914.
Nüüd on asutud inimkonda hirmutama ka kliimamuutustega, mis on järjekordne narruse ilming, olles üles ehitatud hüpoteesile, et inimkonna toodetav CO2 sisuliselt küpsetab meie planeedi ära. See teooria on niivõrd naeruväärne, et peaks mõjuma uskumatuna, aga nagu me oleme tunnistajaks, on suur hulk inimesi sellega kaasa läinud. Lisaks COVIDi maaniale ja kliimamuutuste paanikale seisame silmitsi kriisiga globaalses pangandus- ja finantssektoris.
Need kõik on omavahel seotud ja toimivad täpselt ühtemoodi. Esmalt tekitatakse inimestes hirmu, et valitsused saaksid seejärel oma päästva lahendusega lagedale tulla. Ja siis tõmmataksegi kübarast välja „suur lähtestamine” ja „ehita tagasi parem” plaanid. Inimestele öeldakse, et ees on ootamas rasked ajad, aga muretsemiseks pole põhjust, sest küll valitsus nende elu paremaks teeb. Ajaloos on loomulikult selle kohta hulgaliselt pretsedente ja mida nende juures võib märgata, on see, et sellistele “suurtele probleemidele”, mida valitsused lahendada lubavad, ei järgne kunagi liberalism, vaid alati kommunism, fašism või totalitarism.
Globaalsetel kriisidel on üks konkreetne ühenduslüli ja selleks on patoloogiline hirm, sest mitte miski muu ei aita masse sedavõrd efektiivselt kontrollida.
Mida inimesed ei mõista, on see, et valitsus ise selle probleemi tekitaski. Kuna seda ei mõisteta, siis kiputakse arvama, et probleemide põhjuseks on olnud hoopis liiga vähe valitsust, et kui oleks rohkem valitsust, rohkem digitaalseid valuutasid, rohkem passe, rohkem kõike, siis ei oleks seda probleemi üldse tekkinudki. Seega ei seisne “suur lähtestamine” milleski muus kui selles, et inimestelt võetakse ära veel rohkem vabadust, raha ja kõike muud, mida võtta annab.
Kusjuures alati jõutakse mingis punktis välja ka sõjani, sest sõda toob inimestes välja patriotismi, milles iseenesest ei oleks midagi halba. Inimesi saab survestada, väites, et me peame kõik ühiselt tegutsema, sest meil on ühine suur ja kohutav vaenlane, olgu selleks siis Hiina, Venemaa või keegi kolmas. Minu jaoks on kõik see, mis praegu aset leiab, täiesti läbinähtav, sest ma olen terve oma elu pühendanud selliste fenomenide uurimisele. Kuid enamik inimesi on liiga hõivatud oma pere toidulaua katmise ja katuse pea kohal hoidmisega, et märgata seda, mida nendega samal ajal tehakse.
“Suurtele probleemidele”, mida valitsused lahendada lubavad, ei järgne kunagi liberalism, vaid alati kommunism, fašism või totalitarism.
Kui reaalne on sõda Hiina ja/või Venemaaga?
Seda on keeruline ennustada, aga nagu me teame, siis Eisenhower hoiatas meid selle eest juba 1961. aastal oma ametist lahkumise kõnes, et USA sõjatööstuskompleksist (military–industrial complex) on sisuliselt saamas saba, mis liputab koera. Kui Washington süstib Ühendriikide sõjakompleksi igal aastal triljon dollarit, siis on ilmselgelt vaja leida vaenlane, kes seda kõike õigustaks.
Varem oli vaenlase leidmine lihtne – Nõukogude Liit oli mitte just eriti meeldiv ja Lääne suhtes vaenulikult meelestatud impeerium, mis sobis sellesse rolli nagu valatult. Paljud arvavad, et Nõukogude Liidu mantlipärija selles rollis on Venemaa, aga see on ekslik, sest Venemaa on sõjaliselt väga vähe ambitsioonikas. Moskva kuulutab väga harva kellegi vastu sõja, eelistades okupatsiooni ja turvapuhvrite loomist, mis on impeeriumide juures täiesti mõistetav samm.
Relvakonfliktis ei ole kunagi võitjaid, sest kui sõda viimaks lõpeb, jääb sellest alati alles katastroofipiirkond.
ÜK kindral Nick Carter ütles hiljuti, et Suurbritannia peab olema valmis sõjaks Venemaaga. On uskumatu, et keegi, kes on jõudnud kindrali auastmeni, võiks esineda niivõrd rumala ja asjakohatu avaldusega, demonstreerides sealjuures geopoliitiliste strateegiate täielikku mittemõistmist. Seda muidugi juhul, kui ta ei püüdnud seeläbi lihtsalt oma eelarvet suurendada, mis tundub üpriski tõenäoline.
Kõik taandubki tegelikult eelarvetele, sest kuna USA-s on militaareelarved suuremalt jaolt auditeerimata, on kõigil võimalus kassasahtli kallal käia, ÜK-s niisamuti. Kui niivõrd paljudel ei oleks võimalik sõjaliste pingete arvelt teenida, siis ilmselt neid probleeme ka ei eksisteeriks.
Kui Washington süstib Ühendriikide sõjakompleksi igal aastal triljon dollarit, siis on ilmselgelt vaja leida vaenlane, kes seda kõike õigustaks.
Kas see võiks välja viia ka reaalse relvakonfliktini? Sellele on keeruline vastata. Mul on militaarne taust ja selle pinnalt ma võin öelda, et relvakonfliktis ei ole kunagi võitjaid, sest kui sõda viimaks lõpeb, jääb sellest alati alles katastroofipiirkond, Teise maailmasõja järel näiteks rusudeks purustatud Jaapan ja Saksamaa, ning hulgaliselt teisi probleeme: lagunenud sotsiaalkindlustussüsteem, lagunenud impeerium, lagunenud pangandussüsteem jne. Selles mängus ei võida mitte keegi, nii et kelle huvides võiks olla, et reaalse relvakonfliktini välja jõutaks? Ma vastaksin sellele küsimusele „mitte kellegi”, mistõttu kipun arvama, et reaalselt sõda oodata ei ole.
Küll aga olen korduvalt erinevatel põhjustel külastanud Washingtoni ja kohtunud paljude erinevate inimestega – muu hulgas riigidepartemangu kaadriga, aga ka Brookings Institution’i mõttekoja nime kandvast vaimuhaigete assotsiatsioonist pärinevate tegelastega.
Minu jaoks on seda kõike äärmiselt kurb tunnistada, aga ma arvan, et me võime olla tunnistajateks USA lõpule.
Paljud nendest inimestest, kellest mitmeid pean enda sõpradeks, on olnud seotud USA sõjaväega, aga mitte keegi pole suutnud mulle selgitada, miks USA-l on üle 200 meretaguse sõjaväebaasi, nendes üle 250 000 tegevväelase ning üle 1 triljoni USA dollari suurune eelarve. Viimane vastus, mille ma sain väga healt sõbralt, oli: „Godfrey, maailmas on väga palju halbu inimesi.” Ma ütlesin: „Jah. Teie nende seas.” Millal leidis aset viimane USA-poolne sõjaline sekkumine, mis lõppes hästi? Viimane selline oli ilmselt Korea.
Kahjuks tundub mulle, et ameeriklased ei ole sellest mitte midagi õppinud. Mul ei ole midagi USA vastu, nad on mu sõbrad, see on suurepärane riik suurepärase põhiseadusega, mis paistab paraku mingil põhjusel olevat tühistatud. Minu jaoks on seda kõike äärmiselt kurb tunnistada, aga ma arvan, et me võime olla tunnistajateks USA lõpule. Osariikidel ei ole teineteisega enam mitte midagi ühist. Ma küsisin ühes oma blogipostituses, kas Ühendriigid on üldse olnud kunagi „ühendatud”, ja ma arvan, et võib väita, et mitte pärast 1861. aastat.
Mitte keegi pole suutnud mulle selgitada, miks USA-l on üle 200 meretaguse sõjaväebaasi, nendes üle 250 000 tegevväelase ning üle 1 triljoni USA dollari suurune eelarve.
Mina näiteks elan Yorkshire’is ja meile siin ei meeldi isegi Lancashire`i elanikud ja nemad on meist kõigest 60 miili kaugusel, rääkimata londonlastest. Meie siin väikesel saarel arvame, et kõik teised on idioodid. Mida ühist saab sellisel juhul olla Californial Lõuna-Dakotaga? Isegi kui varem nende elanikel oligi mingi ühisosa, siis praeguseks on see ammu kadunud, kuna põhiseadus, “tähed ja triibud” on faktiliselt hüljatud. Mul on sellest ääretult kahju, sest ma arvan, et USA põhiseadus on üks parimaid dokumente, mis üldse kunagi kirjutatud on.
Teekond meditsiinilisse türanniasse… kuhu see kõik välja viib?
Vaatame seda olukorda esmalt tervise aspektist. Minu viimane töökoht enne Londonist lahkumist oli elukindlustust pakkuva firma tegevjuhina, nii et suremusega seotud statistika on minu jaoks väga tuttav. See globaalne probleem, millega me kõik silmitsi seisame, on üles ehitatud nakatunute lugemisele ja isegi seda tehakse uskumatult küsitavate meetoditega, mistõttu me isegi ei tea, kas need andmed on korrektsed.
Me oleme nii ÜK-s, Mandri-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas kaotanud selle, mida on alati peetud lääneliku demokraatia ja liberaalse ühiskonna kaitsjaks –vaba ajakirjanduse.
Kui vaataksime suremust, siis ma tahaksin, et me loeksime neid inimesi, kes reaalselt surid sellesse viirusesse… Ma ei mõtle vanaema või tädi Ednat, kes oli 95 aastat vana ja juba surivoodil, vaid alla 75-aastaseid, kes olid terved ja kelle surmatunnistusele ei ole märgitud midagi muud kui COVID. Nende inimeste osakaal on imeväike. ÜK-s on neid umbes sama palju kui autoõnnetustes hukkunuid, aga ma ei ole täheldanud, et keegi kõigilt inimestelt nende autod ära tahaks võtta. Globaalselt on olukord sama. Värskeimate andmete järgi on Itaalias COVID-isse surnud väidetavalt 135 000 inimest, aga surmatunnistuse nõuete järgi vaadates on neid tegelikult 3500 ja enamik nendest olid väga vanad.
Kui peavoolumeedia oma narratiivi vastavalt faktidele ei korrigeeri ega tunnista, et keiser on nüüdseks alasti, või ei hakka lugema “nakatumiste” asemel (ainumalt COVIDi) surmasid, siis me ei pääse sellest türanniast mitte kunagi.
See kõik tõstatab loomulikult küsimuse, kas see on üldse pandeemia? Vastus on loomulikult, et ei ole. Mitte keegi, kes seda loeb, ei tea kedagi, kes oli noor ja terve ja suri COVID-isse, kui tegemist ei ole just ainulaadse erandiga, mille esinemise tõenäosus on imeväike. Küll aga võivad nad teada kedagi, kes on jäänud väga haigeks või surnud [COVID-i] vaktsiini tõttu. Mina isiklikult tundsin kahte inimest, kes surid, ja ühte, kellel tekkis aju tromb. See on kolm inimest minu piiratud tutvusringkonnast, kuhu kuulub võib olla 300 inimest.
Meil ei ole faktiliselt tervisekriisi. Lisaks tunnistas Ühendkuningriigi peaminister hiljuti otse, et vaktsiin ei kaitse meid ei nakatumise ega viiruse edasi kandmise eest. Varsti pärast seda dikteeris ta sellest hoolimata rahvale, et nad peavad laskma end vaktsineerida või riik tuleb jõuludeks sulgeda. Seda kõike ilma igasuguse irooniata ja ilma igasuguste küsimusteta peavoolumeedia ajakirjanikelt. Võiks arvata, et BBC küsib esimese asjana: „Kui see ei kaitse meid nakatumise või viiruse edasi kandmise eest, siis mille pärast me peaks laskma end vaktsineerida, veel vähem seda tõhustada?” Mitte keegi peavoolumeediast ei esita kõige loomulikumat küsimust: „miks?”.
Värskeimate andmete järgi on Itaalias COVID-isse surnud väidetavalt 135 000 inimest, aga surmatunnistuse nõuete järgi vaadates on neid tegelikult 3500 ja enamik nendest olid väga vanad.
Me oleme nii ÜK-s, Mandri-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas kaotanud selle, mida on alati peetud lääneliku demokraatia ja liberaalse ühiskonna kaitsjaks –vaba ajakirjanduse. Ajakirjandus on kõikjal kas lämmatatud või saanud osaks vandenõudest. Ma ei karda kasutada sõna „vandenõu”, sest kui inimesed ütlevad, et ma olen vandenõuteoreetik, siis ma leian, et ma ei ole teoreetik, ma lihtsalt vaatlen seda, mis tegelikult toimub. See ei ole mingi teooria. Ma ei ole Galileo võitlemas katoliku kiriku vastu. Nad ise tunnistavad seda! Riigis kehtestatakse sulg, sa ei saa vabalt liikuda, su elu tehakse võimatuks, kui sa end ei vaktsineeri… Ja seda isegi Austrias. Kas neile ei meenuta see 1930-ndate lõppu? Kas neil on plaanis saata inimesi loomavagunites laagritesse? Ja (meedias) vaatamata kõigele keegi ei muretse, keegi ei karda? Nad lihtsalt lähevad sellega kaasa.
Meil ei ole pandeemiat. Meil on lihtsalt reaktsioon ebameeldivale haigusele, sest kui sa nakatud, siis see on ebameeldiv. Mul on mõned sõbrad jäänud haigeks ja nad olid päris haiged umbes 1-2 nädalat. Selles osas mul ühtegi küsimust ei ole, sest see on tõepoolest ebameeldiv haigus, aga päris kindlasti ei ole see seninägematu risk kogu inimkonnale ega väärt reaktsiooni, mille osaks see globaalselt saanud on. Kui peavoolumeedia oma narratiivi vastavalt faktidele ei korrigeeri ega tunnista, et keiser on nüüdseks alasti, või ei hakka lugema “nakatumiste” asemel (ainumalt COVIDi) surmasid, siis me ei pääse sellest türanniast mitte kunagi.
Meil ei ole faktiliselt tervisekriisi. Lisaks tunnistas Ühendkuningriigi peaminister hiljuti otse, et vaktsiin ei kaitse meid ei nakatumise ega viiruse edasi kandmise eest. Varsti pärast seda dikteeris ta sellest hoolimata rahvale, et nad peavad laskma end vaktsineerida või riik tuleb jõuludeks sulgeda.
Ma toon ühe näite: kui me tahame teada, kas meil on probleeme mõrvade või vägistamistega, siis me vaatame süüdimõistvate otsuste, mitte vahistamiste arvusid, sest vahistamiste arv ei anna meie küsimusele vastust. ÜK-s ja ma usun, et ka USA-s, oleme me nähtavasti loobunud surmatunnistuse nõuetest, milleks on kaks allkirja ja kahtluse korral lahkamine. Siin piirkonnas, kus ma elan, on 60 000 inimest. Minu sõber on siin peaarst ja ma küsisin ta käes, kui paljud terved inimesed on viimase 18 kuu jooksul [COVID-isse] surnud. Tema vastus oli: null. Ma usun, et varem või hiljem jõuavad inimesed selle tõeni, aga ma kardan, et selleks ajaks võib olla juba liiga hilja.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!