Otsekohese väljaütlemisega “vana kooli” Briti erumajor Godfrey Bloom, kelle poole sajandi pikkune karjäär on mehele andnud laialdased teadmised majandusest, sõjandusest ja poliitikast, jutustab rohepöörde fanatismi, energiakriisi, koroonamaania ning finantsanomaaliate all ägava maailma olukorrast. 10-aastase Euroopa Liidu parlamendi saadiku kogemusega erumajori hinnangul oli inimkond viimati sedavõrd sõge vahetult enne Maailmasõdade puhkemist.
Intervjuuna antud usutluses väidab Bloom, et ülemaailmse süvakriisi aluspõhjuseks on erihuvide poolt välja mõeldud ning korrumpeerunud institutsioonide poolt apaatsele elanikkonnale sisendatavad suured väljamõeldised, mille tagajärjed on katastroofide kujul viimaks kätte jõudnud. Vaatamata olukorra tõsidusele usub Bloom, et teadvuse välkkiire kasv pakub lootusekiirt, et “kohustuslikud valed”, milledest ühiskondlik debatt tänapäeval suuresti koosneb, varisevad kokku enne, kui jõuavad maailma oma rusude alla matta.
Adrian Bachmann
Loe ka artikli esimest osa
Isiklikud süsinikukvoodid ja kliima
Ma ütlesin juba alguses, et see tee ei vii mitte kuhugi mujale kui digitaalsete passideni ning, nagu ikka, algab kõik sellest, et inimesed arvavad, et need passid on nende endi huvides, mida paljud, ilmselt lausa enamus, usuvadki.
Ma olen ülikoolides loenguid andes bakalaureuse tudengitele rääkinud, et keskaegsed kuningad võisid minna inimeste juurde, võtta nende kariloomad, nende naised ja kõik muu, mida nad vähegi tahtsid. Nad olid vargad, aga nad olid ausad vargad, sest nad tunnistasid, et ma võtan, mida ma tahan, sest mul on mõõk, minu taga on sõjavägi, ma olen psühhopaat, aga ma olen kuningas. Keskaegne türann on peaaegu et sümpaatne karakter, sest vähemasti on ta aus. Tänapäeval on meil aga valitsused, mis võtavad meie raha, piiravad meie vabadusi ja väidavad sealjuures, et seda kõike tehakse meie endi hüvanguks.
Ja need samad inimesed tulevad üle maailma kokku, et ühiselt arutada selle üle, mida teha nende tüütute süsinikdioksiidi tootvate inimestega, samas märkamata irooniat selles, et nad saabuvad eralennukites ja neid sõidutatakse limusiinides mööda linna ringi. Nad muudkui vatravad merevee taseme tõusust, aga neil kõigil on kuskil mere ääres maja. Ei ole pea ühtegi multimiljonäri ega miljardäri, kellel mereäärset maja ei oleks. On ilmselge, et globaalne eliit ise tegelikkuses seda (inimtekkelise kliimamuutuse) nonsenssi ei usu.
Huvitav on aga see, et isegi need, kes meedias sellele natukenegi vastu püüavad seista, väidavad, et „netonull” on liiga kallis, venelased ei tee koostööd, hiinlased ei tee koostööd, see kõik läheb liiga kalliks, energia hinnad tõusevad liiga kõrgele ja nii edasi. Aga need kõik on teisejärgulised argumendid, alustada tuleb kõige olulisemast – nimelt, kas inimtekkeline CO2 „küpsetab” ka reaalsuses meie planeedi ära või mitte.
Ma olin viis aastat Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjonis ja mitte keegi ei suutnud minu jaoks lahti seletada näiteks Minose kultuuri soojaperioodi, Vana-Rooma soojaperioodi, keskaja soojaperioodi või 18. sajandi mini-jääaega. Sel ajal ei tootnud keegi CO2 muul viisil kui seda välja hingates. Selliseid kõikumisi globaalses kliimas oleme me näinud läbi ajaloo.
Oluline küsimus on ka CO2 hulk atmosfääris. See peaks moodustama kogu planeedi atmosfäärist ligikaudu 0,04%, kusjuures inimtekkeline CO2 moodustab sellest umbes 3%. Kui nüüd vaadata, kui palju erinevad riigid sellesse panustavad, siis ÜK loodud on minu teada pisut üle 1%. Kas see on piisav põhjus Briti majandus välja lülitada? Seda enam, et see hüpotees ei ole kunagi kinnitust leidnud ja ma olen seda juba 20 aastat kuulama pidanud, saamata samas kunagi vastust, millal see kõik aset peaks leidma. Seni pole midagi juhtunud. 1974. aastal, kui ma õigesti mäletan, ennustas The Guardian, et meid on kohe-kohe ees ootamas mini jääaeg. Alati on vaja mingisugust kriisi.
Ma ütlen seda vana mehena, et meil on praeguseks terve generatsioon, kui mitte kaks, kellel pole olnud privileegi saada traditsioonilist haridust. Austraalias küsiti ühelt valitsuskabineti ministrilt, kes propageeris kliimamuutustega võitlemiseks kõiki neid majanduslikke muutusi, kui palju on atmosfääris süsinikdioksiidi ja kui suur on olnud Austraalia panus sellesse. See minister ei osanud vastata, sest ta ei ole saanud traditsioonilist haridust, ta ei olnud viitsinud enne tele-eetrisse minekut oma kodutööd ära teha ja ta oli üldse erakordselt rumal naine.
Kui ma Euroopa Parlamendis töötasin, siis ma osalesin nendel aruteludel, kus töötati välja õigusakte näiteks investeerimis- ja riskifondide reguleerimiseks. Poole ajast, mis ma seal veetsin, pidin ma seletama Taani koduperenaistele, Bulgaaria sotsialistidele ja kõiksugu muudele inimestele, mis see üldse on, mille kohta nad õigusakte loovad. Nende inimeste rumalus on täiesti jahmatav, aga võimusauad on ometi nende kätte antud ja need nende kätte ka jäävad, sest ÜK-s ja USA-s pole sul muud valikut kui anda oma hääl punastele või sinistele.
Ma elan hõredalt asustatud piirkonnas ja kui sa paneksid siin sinise roseti kasvõi koera julga peale, siis inimesed annaksid sellele oma hääle. Teisel pool jõge tuleks julga peale häälte kogumiseks panna punane rosett, sest see on punane maakond. Kui me süsteemi ümber ei kujunda, siis ei pääse me sellest kunagi. Minu arvates tuleks ära kaotada enda märgistamine ja poolte valimine. Kandidaadid peaksid ütlema ainult, et see olen mina ja see on see, millesse ma usun, vali mind. Ei mingit erakonda ega poolt, lihtsalt nimi. Sellisel juhul oleks meil parlament, kus on reaalselt esindatud see, millesse inimesed usuvad.
Ma olen töötanud ÜK-s, Prantsusmaal, Belgias, ma tunnen USA-d üsna hästi ja mitte üheski riigis ei ole ma kohanud inimest, kes arvaks, et valitsus teeb oma tööd hästi, et nad teevad seda, mida inimesed tahavad. Parim, mida arvatakse, on see, et inimene pukis pole „nii halb kui see teine”. Ja nii on meie ookeanitagustel naabritel Valges Majas Biden, kes peaks äärelinnas oma elu viimaseid aastaid nautima, aga selle asemel juhib ta ühte maailma kõige võimsamat riiki. Demokraatia – ei toimi.
Euroopa Parlament
Minu poliitiline karjäär algas väga hilja, ma olin siis juba 50. eluaastates. Ainus põhjus, miks ma valituks osutusin, oli see, et meil oli Euroopa Parlamendi jaoks teistsugune valimissüsteem, kus inimesed said reaalselt anda oma hääle sellele, kellele nad tahtsid. Mina kogusin sadu tuhandeid hääli. Sealsetele psühhopaatidele, pättidele ja muudele tegelastele oma arvamus välja öelda ei olnud minu jaoks mingi väljakutse. Minusugusel mehel oleks olnud raske vait olla. Mu naine võib seda kinnitada, et vaikimine on minu kõige suurem nõrkus.
Üks kõne, mis sai miljoneid vaatamisi, oli maksude kohta. Maksud ei seisne kunagi milleski muus kui tavainimestelt üha suurema osa nende rahast ära võtmises. Euroopa Parlamendi poliitikud muide ei maksa makse, neile on kehtestatud ainult 10% määr sissetulekutele, mis ületavad 200 000 eurot aastas. Lisaks on neil fantastiline indeksipõhine pensionifond, millesse nad ise sentigi ei panusta. Muide, need inimesed seal on väga kummalised. Näiteks ei ole võimalik ühestki Briti poliitikust leida pilti, kus ta seisaks koos mõne tiimispordi meeskonnaga, sest nad ei tööta kunagi kellegagi koos.
Vaatame neid inimesi, keda me pole isegi valinud, näiteks koroonaviiruse guru Sir Patrick Vallance või Chris Whitty, kes kogu seda teatrit juhib. Inimesed käsivad meil „kuulata teadlasi”, aga need „teadlased” näevad välja nagu mõrvarlikud pošeeritud munad, keda koolis kiusati, kes tüdrukutele ei meeldinud ja keda ei valitud kunagi jalgpalli meeskonda. Mees, kellel on palju psühhotraumasid, on järsku jõudnud väga võimsale positsioonile. Selles osas on nad kõik ühesugused – nende juures on midagi valesti.
Meil ei ole olnud ühtegi peaministrit, kes oleks tahtnud olla peaministrid selleks, et midagi teha, vaid nad tahtsid olla peaministrid lihtsalt selleks, et olla peaministrid. Kui mina oleks selles ametis, siis ma tahaksin midagi ära teha – alandada makse, vähendada valitsuse kulutusi, piirata reguleerimist, kaotada ära vähemalt 50% avaliku sektori töötajatest ja nii edasi. Meie peaministritele meeldivad lihtsalt nende autojuhid ja valitsuslennukid, mitte nende töö. Kui ma oleksin BBC ajakirjanik, siis need inimesed ei peaks päevagi vastu, ma suudaks nad vähem kui kahe minutiga nutma panna. Loomulikult ei laseks mitte keegi mind eetrisse…
Globaalne majandus ja inflatsioon
Ma olen pidanud loenguid kolmanda aasta bakalaureuse tudengitele mõnedes Briti parimates ülikoolides, näiteks Oxford, Cambridge, Durham, Exeter ja London School of Economics. Kui seal mainida näiteks Mengerit või mõisteid „crack-up-boom” ja hüperinflatsioon, siis vaatavad nad sulle tühja pilguga otsa, sest neil pole õrna aimugi, millest sa räägid. Nad teavad ainult Keynesi ja ei midagi muud. Näiteks Newcastle’is öeldi mulle teaduskonna poolt, et majandustudengitega debatti ei tule, et kui sa tahad rääkida Austria koolkonnast, siis tuleb pöörduda filosoofiateaduskonna poole. Iseenesest on see ehk isegi õige, aga see on natukene kurb, kui suurtes ülikoolides teavad professorid sama vähe kui nende bakalaureuseastme üliõpilased.
Ma muide nägin äsja ühte Jimmy Carteri aegset sketši inflatsioonist ja see tõepoolest räägib ära kõik, mida inflatsioonist on vaja teada. Kes ei tahaks 5000 dollarist ülikonda? Kes ei tahaks teenida 10 000 dollarit nädalas? Inflatsioon täpselt seda teebki. Sketšis veel imiteeriti Jimmy Carterit helistamas Föderaalreservile ja käskimas neil raha veel juurde printida. Sel ajal naerdi, aga täpselt see praegu toimumas ongi. Mõned väidavad, et inflatsioon jääb alla 10% pidama, aga raha prinditakse ikka veel juurde, nii et see ennustus on naeruväärne. Minu arvates on liiga hilja, asi on läinud liiga kaugele ja „crack-up-boom” on meil juba ukse ees.
Numbrid, millest me räägime, on meie kujutlusvõime piiridest väljunud. ÜK riiklik võlg on kasvanud 3 triljoni naelani ja seda püütakse varjata avaliku sektori pensionikulutusi bilansist välja jätmise ja muude trikkide abil. Kui tavainimene seda teeks, siis pandaks ta pettuse eest vangi, nii et eelarve, mida avalikkusele esitatakse, on petlik. USA bakalaureuse tudengid ei tea, kui palju on USA dollari ostujõud 1971. aastaga võrreldes langenud. Naelsterling ei ole muidugi palju paremas seisus ja sama on juhtunud üle maailma, isegi Šveitsi frangiga, mis on kaotanud umbes 20% oma 1971. aasta väärtusest.
Me teame, et seekord tabab maksejõuetus riike, sest kõik peavad lõpuks samasse kohta välja jõudma. Sealjuures ei tähenda uued lööklaused nagu „ehita tagasi paremaks” ja „suur lähtestamine” midagi muud kui seda, et lööme platsi puhtaks, kustutame globaalse võla ja leiutame uue valuuta, mis saab olema täpselt samasugune nagu eelmine, ainult et me ütleme selle kohta „digitaalne”. Sama asi eksisteerib loomulikult ka praegu, sest kui sa võtad pangast 20 000 eurot laenu, siis keegi lihtsalt trükib selle summa arvutisse, see ei ole “päris” raha.
Ma kirjutan oma raamatus sellest, kuidas enamik inimesi teavad, et poliitikud ja pankurid neid petavad, aga nad ei tea, kuidas seda tehakse, sest enamikul puuduvad vastavad erialased teadmised. Selleks, et midagi teada saada, tuleb kuulata eksperte, aga inimeste keskendumisvõime ei ole alati just kuigi pikk. Seetõttu otsustasin ma selle teema võimalikult lühidalt ja selgelt lahti kirjutada.
Kui vaadata uudiseid, siis kuuleb sageli selliseid lauseid, et „SKP kasvas eelmises kvartalis 0.02%”, mis on täiesti sisutühi uudis. SKP ei näita midagi muud kui tegutsemist, aktiivsust. See ei näita jõukust ega kasumit ega midagi muud, see on lihtsalt üks valitsuse leiutis. Inflatsioon näitab midagi, aga kui üks sektor paneb inflatsiooni näitajad liiga kiiresti tõusma, siis tõstetakse need lihtsalt korvist välja, et valitsus saaks meile öelda, et inflatsioon on ainult 2-3%. Ma olen kindel, et ei ole sellist ameeriklast, kes ei tea, et see on tegelikult 10%, sest nad on ühiskonna liikmed ja peavad asju ostma. Interneti hind on siin, kus mina elan, kahe aastaga kahekordistunud. Bensiini hind on tõusnud, diisli hind on tõusnud, remondimehe töötasu on tõusnud ja seda teab iga USA koduperenaine.
Minu raamatu eesmärk ongi selgitada seda, kuidas nad inimestele valetavad ja neid petavad. Sellest ka pealkiri „Panganduse maagia” (ingl The Magic of Banking). Kokkuvõte on muidugi, et see kõik saab lõppeda ainult katastroofiga.
Kuidas eesseisvaga toime tulla?
Minu soovitused on järgnevad: ära hoia raha pangas või kuskil mujal, kus valitsus sellele ligi pääseb, sest tõenäolisemalt röövib sind pigem riik kui keegi teine. Osta kulda, hõbedat, väärismetalle ja hoia seda turvalises kohas, mis ei ole osa pangandussüsteemist, sest valitsused sisuliselt omavad pankasid (valitsused omavad keskpankasid ja keskpangad omavad pankasid). Kolmandaks, ja selle seisukoha tõttu satun ma aeg-ajalt probleemidesse: soeta endale midagi, millega end ja oma pere kaitsta, sest kui süsteem kokku kukub, läheb asi koledaks. See on loomulikult ka põhjus, miks USA-s survestatakse inimesi oma relvadest loobuma, sest kõige vähem tahavad nad seda, et kui võimud tulevad inimestelt nende vara ära võtma või nende üle totaalset kontrolli kehtestama, oleks inimestel vahendid enda kaitsmiseks. Seetõttu on ÜK-s ka peaaegu võimatu tulirelva omada – teoreetiliselt on see võimalik, aga praktikas äärmiselt keeruline.
Sotsiaalmeedia tsensuur
Ma ise hoolitsen selle eest, et kõik, mida veebis teen, oleks üleval mõnel tsensuurivabal saidil. YouTube ja paljud teised keskkonnad on mind korduvalt eemaldanud ja tsenseerinud, sest jumal hoidku selle eest, kui ma väljendan oma arvamust näiteks selle kohta, et vaktsiinid ei toimi. Kuna ma olen vana, siis ma liitusin sotsiaalmeediaga alles hiljuti, aga mulle tohutult meeldis see, et inimesed saavad omavahel suhelda ilma igasuguste piiranguteta sellele, mida nad ütlevad või arvavad.
Nüüd on see loomulikult muutunud ja eksisteerivad mingisugused Bill Gatesi või kellegi temasarnase palgal olevad „faktikontrollijad”, kes saavad sinu postituse üle kirjutada lausega „see on valeteave”, mis on minuga muide juhtunud, kui ma kasutasin Briti valitsuse enda statistikat. Teine lause, mida neile meeldib kasutada, on: „kontekstist välja rebitud”. Ma väga loodan, et need uued tsensuurivabad saidid, näiteks Odysee, toimivad, ehkki ma olen kuulnud, et neid ei ole päris nii lihtne kasutada ja need vajavad pisut rohkem aega ja nokitsemist.
Peavoolumeedia on minu arvates täielikult ebaõnnestunud. Enamik inimesi, kes arvavad, et nad on COVID-i kohta midagi uurinud, on tegelikult lihtsalt hommikusöögi ajal poole kõrvaga kuulnud uudiseid, kus BBC või Bill Gatesi palgal olevad arstid jutlustavad enda vaktsineerida laskmise vajalikkusest. Keegi ei mõtle, et äkki peaks hoopis ise selle kohta lugema, et teada saada, mis tegelikult toimub. Võibolla üks inimene 20-st või isegi üks inimene 100-st viitsib sedasi teemadesse süveneda. Ilmselt hakkab tulevikus rohkem inimesi seda siiski tegema, kui nende lähedased selle kõige tõttu kannatavad või raskesti haigestuvad. Ma usun, et siis hakkavad inimesed sellele vastu ka võitlema. Me pole sinna veel jõudnud, aga meil on lootust.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!