AUDIOLUGU kuulatav lehekülje lõpus
Türgi andis teada, et keeldus ametlikult Ühendriikide nõudest anda Ukrainale üle oma Vene päritolu moodsad S-400 klassi ülikaugmaa õhutõrje seniitraketikompleksid.
Türgi omandas Venemaalt USA tugevast vastuseisust hoolimata spetsialistide poolt maailma kõige võimsamateks maa-õhk tüüpi raketikompleksideks peetavad S-400 kaugmaa õhutõrjesüsteemid 2017. aastal.
Türgi välisminster Mevlut Cavusoglu, kes on varemalt kritiseerinud tugevalt USA Türgi sisepoliitikasse sekkumist, avalikustas Ühendriikide poolt Ankarale esitatud nõudmise. Türgi välisministri sõnul kujutab Ühendriikide nõudmine, millega dikteeritakse suveräänsetele riikidele, kuidas need peavad oma sõjavarustust Washingtoni välispoliitiliste eesmärkide täitmiseks kasutama, sisuliselt solvangut.
Türgi välisministri sõnul kujutab Ühendriikide nõudmine, millega dikteeritakse suveräänsetele riikidele, kuidas need peavad oma sõjavarustust Washingtoni välispoliitiliste eesmärkide täitmiseks kasutama, sisuliselt solvangut.
“(Ameeriklased) tegid ettepanekud, mis rikuvad otseselt meie riiklikku iseseisvust, nõudes, et me annaksime oma sõjavarustuse üle kontrolli kas nende kätte või kolmandatele osapooltele (s.o Ukrainale). Kuhu jäävad siinkohal riikide sõltumatuse ja suveräänsuse põhimõtted?” täheldas Cavusoglu. “Nad on teinud pidevalt ettepanekuid, millega soovitakse, et Türgi loovutaks oma õhutõrjesüsteemid kolmandatele osapooltele… meie vastus sellistele nõudmistele on kindel ei”.
Pärast S-400 õhutõrjesüsteemide soetamist otsustas Washington Türgit 2020. aastal karistada sanktsioonidega, visates (NATO suuruselt teist sõjaväge omava) islamiriigi välja moodsa F-35 tüüpi varghävitaja programmist. Türgi ootab tänini Ühendriikidelt programmi tehtud investeeringute tagastamist.
“Me ei anu ameeriklasi, et nad meid tagasi F-35 programmi arvaks, kuna me suudame nüüd toota ise oma lahinglennukeid, me tahame lihtsalt oma raha tagasi,” lausus Türgi välisminister.
Adrian Bachmanni kommentaar
Ühendriikide nõue, et Türgi loovutaks sisuliselt sundkorras Ukrainale oma kõige võimekama õhuruumi kaitse süsteemi, mille soetamise eest Washington Türgile 2020. aastal sanktsioonid kehtestas, kujutab endast järjekordset näidet hegemoonilisest arrogantsist, mida võib sisuliselt pidada ka strateegiliseks “trollimiseks”. Või ka mõnituseks, kuna tõenäosus, et Erdogani valitsus antud sammuga nõus oleks, ei oleks mõeldav ilma samaväärselt massiivse surveta, nagu Washington kõiki oma poliitilisi, finantsilisi ning majanduslikke hoobasid kasutades Moskvale on asetanud.
Kuigi vastav stsenaarium ei ole Erdogani taas valituks osutumise korral täiesti välistatud, kuna Türgi strateegiline ressurss autarkiliselt Lääne survele vastu pidada on võrreldamatult väiksem kui Venemaal või Hiinal, oleks samm ekstreemselt riskantne ning ähvardaks Pekingi-Moskva-Teherani näol eksisteerivale USA globaalse ülemvõimu vastasele teljele lisada neljanda suurvõimuna ka Türgi, mis liiguks riigipöördeta üheselt Lääne mõjusfäärist välja.
S-400 süsteemi peetakse maailmas kõige võimekamaks õhutõrjekompleksiks, mille kandurmasinate kõrge mobiilisus, rakettide väga suur lahingraadius ja manööverdusvõime ning võimekus olla varustatud väga suurte (sh tuuma-) lõhkepeadega muudab seda omavad riigid oluliselt raskemini haavatavaks ka maailma kõige võimekama (st USA) taktikalise lennuväe poolt.
S-400 süsteemi peetakse maailmas kõige võimekamaks õhutõrjekompleksiks, mille kandurmasinate kõrge mobiilisus, rakettide väga suur lahingraadius ja manööverdusvõime ning võimekus olla varustatud väga suurte (sh tuuma-) lõhkepeadega muudab seda omavad riigid oluliselt raskemini haavatavaks ka maailma kõige võimekama (st USA) taktikalise lennuväe poolt.
Adrian Bachmann
Vastumeetmena kolossaalsetele summadele, mida Ühendriigid on ligi pool sajandit kulutanud uurimus- ja arendustööle, et arendada välja minimaalse radarisignatuuriga – rahvakeeli “radarile nähtamatud” – lahinglennukid, on Vene sõjatööstuskompleks panustanud ülitundlikele bistaatilistele õhutõrjeradaritele ja seniitrakettidele, millega madala radarisignatuuriga “varghävitajad” ning tiibraketid neutraliseerida.
Madala radarisignatuuriga “nähtamatute” hävitajate tõrjumise võimekust omavate õhutõrjesüsteemide tootmise monopol on maailmas hetkel sisuliselt üksnes Venemaal ning süsteemide unikaalsus on teinud need kõrgelt nõutuks maailma relvajõudude poolt nagu Türgi, India, Saudi-Araabia ning Hiina (kuigi viimase sõjatööstuskompleksi materiaal-tehniline baas võimaldab süsteeme sisuliselt kopeerida ning tellitud partiid on Pekingi poolt peaaegu kindlasti sellise eesmärgiga soetatud).
Juhul kui Ukraina peaks imekombel omandama S-400 õhutõrjesüsteemid, siis oleks Vene õhujõudude võimekus Ukraina kohal operatsioone teostada peaaegu neutraliseeritud senikaua, kuni S-400 komplekse ei oldaks massiliste tiibraketi- ja/või droonilöökidega hävitatud kurnamismeetodi abil.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD